Esmaspäev, detsember 22, 2025

EESTI UUDISED

Eesti hümni ajalugu: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sünnilugu

NordenBladet – Eesti hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on olnud eestlaste jaoks sümboliks üle sajandi. Selle ajalugu ulatub tagasi 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja algusaegadesse ja hõlmab olulisi verstaposte Eesti kultuuris ja iseseisvuses.

Kes kirjutas Eesti hümni ja kust pärineb meloodia?
Eesti hümni muusika pärineb soome heliloojalt Fredrik Paciuselt, kes kirjutas sama meloodia algselt Soome rahvuslaulule „Maamme” 1848. aastal. Eesti hümni sõnade autor on Johann Voldemar Jannsen, kes kohandas soome hümni viisi eestikeelse tekstiga. Jannsen kirjutas sõnad aastal 1869, kui valmistuti esimeseks üldlaulupeoks Tartus, kus hümn ka esmakordselt ette kanti.

Jannseni kirjutatud eestikeelne hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” muutus kiiresti populaarseks, kuna see väljendas eestlaste rahvuslikku uhkust ja armastust kodumaa vastu. Laul liitis eestlasi ja tõstis nende meelsust just siis, kui rahvuslik identiteet oli tõusuteel.

Millal sai „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” Eesti ametlikuks hümniks?
Ehkki laul sai rahvusliku ärkamisaja jooksul väga armastatuks, kinnitati „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” Eesti ametlikuks hümniks alles pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist 1918. aastal. Hümn kõlas uhkelt ja ametlikult kõigil tähtpäevadel ja riiklikel sündmustel, kandes endas eestlaste vabadusvõitlust ja iseseisvuspüüdlust.

Mida tähendas Eesti hümn Nõukogude ajal?
Nõukogude okupatsiooni ajal oli Eesti hümn keelatud. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal eemaldati „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ametlikust kasutusest ja asendati Nõukogude Liidu hümniga. Hümn jäi aga eestlastele südamesse ja oli kodus või salaja lauldes vastupanuliikumise sümbol, mis väljendas jätkuvat rahvuslikku meelsust ja lootust vabadusele.

Eesti hümni taaselustumine
Eesti hümn taastati ametlikult 1990. aastate alguses, mil Eesti taastas oma iseseisvuse. Taas sai see osaks riiklikest ja rahvuslikest tseremooniatest, väljendades vaba Eesti rahva identiteeti. Hümn on tänaseni oluline osa Eesti kultuurist ja seda mängitakse igal aastal iseseisvuspäeval, võidupühal ja rahvusvahelistel spordiüritustel, kus Eesti sportlased saavutavad võidukaid tulemusi.

Eesti ja Soome hümn – kas tegemist on sama lauluga?
Jah, Eesti ja Soome hümnid jagavad sama meloodiat. Eesti ja Soome rahvaste sarnane ajalugu ning mõlema rahvuse vabadusvõitlus on seotud sama meloodiaga, mille Fredrik Pacius kirjutas algselt Soome jaoks. Eesti versioon „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on kohandatud samale viisilisele alusele, kuid eestikeelsed sõnad ja rahvuslik tähendus teevad sellest ainulaadse sümboli.

Eesti hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sümboliseerib eestlaste ühtsust ja vabadust. Hümn on kinnitus Eesti rahva tugevusele ja armastusele oma kodumaa vastu, kandes edasi väärtusi, mis on eestlaste jaoks olulised ka täna.

Rohkem infot Eesti hümni kohta leiad SIIT

Riigikogu esimees: me ei loovuta Eesti olulisimat tähtpäeva kurjusele

NordenBladet — Riigikogu esimees Jüri Ratas ütles Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul toimunud pidulikul riigilipu heiskamise tseremoonial, et kuigi 24. veebruari tähendus on meiegi jaoks muutunud, ei loovuta me Eesti kõige olulisemat tähtpäeva kurjusele, vaid see jääb tähistama vabadust.

Ratas ütles Kuberneri aias toimunud tseremoonial, et kui me aasta tagasi heiskasime Pika Hermanni torni Eesti Vabariigi sünnipäeva auks oma sinimustvalge lipu, oli Venemaa mõni tund varem tunginud kallale oma naaberriigile Ukrainale. „Putin alustas täiemõõdulist vallutussõda, mille sarnast 21. sajand ei tunne. Tol päeval purunes lootus, et suured sõjad Euroopas on jäänud igaveseks minevikku,“ ütles ta.

Tema sõnul on see tõehetk meile kõigile: kui peaks langema Ukraina, siis võib sama saatus taas kord oodata mitmeid Euroopa riike ja rahvaid. „Ukraina võitleb mitte ainult oma riigi, rahvuse ja kultuuri püsimise, vaid meie kõigi eksistentsi eest. Täna kinnitame üheselt – Eesti ja meie liitlaste toetus Ukrainale kestab seni, kuni Ukraina on selle sõja võitnud,“ lausus Ratas.

Riigikogu esimees märkis, et on isiklikult korduvalt Ukrainas viibides näinud ukrainlaste kaitsetahet, vastupidavust, sihikindlust ja tänulikkust selle eest, mida Eesti riik ja Eesti inimesed on Ukrainale andnud. „Ka meie teame sõprade ja liitlaste olulisust. 24. veebruaril 105 aastat tagasi rajasime oma riigi ning kindlustasime selle iseseisvuse Vabadussõjas tänu Eesti inimeste ja meie sõprade pingutustele, ohverdustele ja toele,“ ütles ta.

Ratas nentis, et 24. veebruari tähendus on meiegi jaoks jäädavalt muutunud. „Kuid ma keeldun loovutamast Eesti Vabariigi kõige olulisemat tähtpäeva kurjusele. 24. veebruar ei saa olema terrori ja hirmu päev. See saab olema headuse päev, kus vaatamata hävitustööle ja soovile alistada võitis inimeste südamlikkus ja abivalmidus. See saab olema julguse päev, sest 24. veebruaril astuti vastu ülekaalukale vaenlasele kartmatult ja ennastsalgavalt. See saab olema ühtsuse päev, sest liitis kõik need, kes hindavad vabadust, inimlikkust ning õigust elule ja rahule. See saab olema õigluse päev, sest need, kes kurjuse valla päästsid, saavad karistatud,“ ütles ta.

Ratas lisas, et selline on ja selliseks jääb meie sünnipäev meie ja tulevaste põlvede jaoks üle kogu maailma. „Ja selle nimel seisame kindlameelselt nii kaua, kui on vaja. 24. veebruar on tähistanud ja jääb tähistama vabadust,“ ütles Riigikogu esimees lipuheiskamisel.

Kuberneri aias toimunud pidulikul lipuheiskamise tseremoonial ütles õnnistussõnad Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ning Eesti Vabariigi iseseisvusmanifesti luges ette EMTA lavakunstikooli XXXI lennu III kursuse üliõpilane Hele Palumaa. Eesti Meestelaulu Seltsi kooride ja Tallinna politseiorkestri esituses kõlasid Enn Võrgu „Eesti lipp“ Martin Lipu sõnadele, Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“ Aleksander Leopold Raudkepi sõnadele, Viktor Konstantin Oxfordi „Jää vabaks, Eesti meri“ ning Raimund Kulli „Kodumaa“ Mihkel Veske sõnadele.

Fotod: Eesti Vabariigi 105. aastapäeva tähistamine. Pidulik lipuheiskamise tseremoonia Kuberneri aias. (Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)

 

Eesti rahvuslikud sümbolid ja traditsioonid – Rukkilill

Eesti rahvuslill rukkilill

NordenBladet – Rukkilill (Centaurea cyanus) on üks Eesti rahvuslikest sümbolitest, mis esindab eestlaste maalähedust, lihtsust ja sügavat seotust loodusega. Rukkilill on tuntud nii oma ilu, ravivate omaduste kui ka kulinaarse kasutuse poolest. Eestlaste jaoks on rukkilillel sügavam tähendus, mida põlvest põlve on edasi antud. Rukkilill on seotud nii rahvapidustuste kui ka mitmete uskumustega.

Rahvapärased nimetused
Nõnda nagu heal lapsel mitu nime, kutsutakse ka rukkilille rahvasuus mitmeti. Levinuimad rahvapärased nimetused on härja pea, rukkisinine, rüälill, sinilill.

Rukkilill kui ravimtaim
Eesti vanarahvas on kasutanud C-vitamiinist pakatavat rukkilille ravimtaimena sajandeid. Rukkilille õitest tehtud tõmmiseid ja teesid hinnati silmaprobleemide leevendajana – näiteks kasutati neid silmade puhastamiseks ja põletiku vähendamiseks. Rukkilille õitest valmistatud leotist peeti rahvameditsiinis kasulikuks ka neerude ja põie tervise toetamisel. Rukkilille on peetud puhastava ja rahustava toimega taimeks, mille tõmmis oli vanasti levinud abiainena mitmesuguste põletike ja haavandite puhul. Rukkililletee oli rahvameditsiinis abiks ka rasketel sünnitustel, mil oli vaja sünnitaja valu vaigistada.

Rukkilille kasutus toidus ja toidukaunistusena
Rukkilille õied ei ole mitte ainult kaunid, vaid ka söödavad, mistõttu on neid kasutatud toidu kaunistamiseks. Rukkilille õied lisavad toitudele värvi ja elegantsi – neid kasutatakse sageli salatite, kookide ja pidulike roogade kaunistamiseks. Rukkilille sinised kroonlehed on kaunistuseks sobivad ja annavad toidule loomuliku, samas piduliku ilme.

Rukkilill pärjana ja laulupeotraditsioonides
Rukkilill on laulupeotraditsioonides üks armastatuimaid sümboleid, esindades Eesti loodust ja rahvuslikku uhkust. Laulupidudel kantakse sageli rukkilillepärgasid, mis sümboliseerivad rahvustunnet, ühtsust ja armastust kodumaa vastu. Rahvapärimuses on lilledest pärjad sageli seotud loodusjõudude austamisega ja usuga nende kaitsevõimesse. Arvati, et pärja kandmine toob kandjale head õnne ja hoiab halva eemale. Erinevad lilled sümboliseerisid erinevaid omadusi – näiteks rukkilill toob rahu ja kaitset, karikakar rõõmu ja süütust, võilill aga tervist ja pikaealisust.

Rukkilill eesti kirjanduses ja rahvatraditsioonides
Eesti eeposes “Kalevipoeg” rukkilille mainitud ei ole kuigi eepos loodi samuti 19.sajandil. Rukkilill kui Eesti rahvuslill omandas oma sümboolse tähenduse rahvuslikul ärkamisajal. Eesti rahvuslik ärkamisaeg oli 19. sajandi teisel poolel, umbes aastatel 1850–1900, kui kujunesid välja eestlaste rahvuslik identiteet, hariduslikud ja kultuurilised liikumised ning iseseisvuspüüdlused.

Rahvatraditsioonides on rukkilillele omistatud kaitsevägi ja õnnistus. Mõnel pool arvati, et rukkilillel on kaitsev jõud ja et sellega võib kaunistada kodu või aiamaad, et peletada halbu vaime ja tuua pererahvale head õnne.

Rukkilille kasv ja õitsemisaeg
Rukkilill õitseb Eestis juunist augustini ja on sageli nähtav põldudel ja niitudel, eriti rukki seas, kus see looduslikult umbrohuna kasvab. Õitsemise aeg sõltub kasvutingimustest, kuid Eesti suve jooksul pakub rukkilill oma õrnade siniste õitega kaunist vaatepilti pikalt.

Rukkilill eesti kultuuris ja kunstis
Eesti kultuuris, kirjanduses ja kunstis on rukkilill kajastatud kui sümbol rahvuslikust ilust ja vastupidavusest. Eestlased armastavad rukkilille kui rahvussümbolit, mistõttu kasutatakse seda aina rohkem paljudes eesti luuletustes, lauludes ja maalides. Rukkilill on laialdaselt esindatud kunstis nii dekoratiivse elemendina kui ka sümbolina. Eesti kunstnike ja käsitöömeistrite tööd sisaldavad tihti rukkilille motiivi, nii tikandites, ehetes kui mujal rahvuslikku kuuluvust rõhutavates toodetes (näiteks suveniirides, mida välismaalased saavad Eestist kaasa osta).

Rukkilill on mitmeti kasutuses ka Eesti pärimuskultuuris. Eestis on arvukalt ühinguid, seltse, poode, lasteaedu ja tänavaid, mis rukkilille järgi on oma nime saanud.

Rukkilill ja vanasõnad ning rahvausund
Eesti rahvapärimustes seostatakse rukkilille sageli tugevuse ja vastupidavusega, kuna see kasvab põldudel sitkelt, vaatamata väljakutsetele. Põllumehed nimetavad seda tihti tüütuks umbrohuks, mida on võimatu hävitada. Vanasõnades võib rukkilill sümboliseerida inimest, kes suudab eluraskustest hoolimata õitseda. Mõnes piirkonnas on usutud, et rukkilille kandmine hoiab eemale haigusi ja toob kandjale kaitse. Rukkilille seostati ka nooruse ja ilu hoidmisega, kuna selle sinine värv ja õrn välimus on seotud elujõu ja vitaalsusega.

Rukkilille tunnustamine Eesti rahvussümboli ja rahvuslillena
Rukkilill valiti Eesti rahvuslilleks botaanikute ja loodusesõprade algatusel. Eesti rahvuslilleks valiti ta suuresti tänu Eesti Looduskaitse Seltsi tegevjuhi Jaan Eilarti ettevõtmisele, kes seda erinevates raadioesinemistes esile tõstis.

Eesti Televisiooni ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud telesaates “Tammelehe viktoriin” 1968. aastal küsiti inimestelt arvamust, milline võiks olla Eesti rahvuslill. Pakuti kokku 38 lille.

Rukkilill kuulutati ametlikuks rahvussümboliks 1969. aastal ajakirja Eesti Loodus juunikuu numbris. Valik tehti rukkilille laialdase tuntuse ja rahvusliku tähenduse tõttu, kuna see oli juba ammu seotud Eesti maastiku ja rahvusliku identiteediga.

Rukkilille staatuse kohta Eesti rahvuslillena ei ole eraldi seadust või ametlikku riiklikku protokolli. Nagu paljud teised rahvussümbolid, on ka rukkilille staatust kinnitanud peamiselt rahva tunnustus ja kultuuriline väärtustamine, mitte ametlikud õigusaktid.

Avafoto: Eesti rahvuslill rukkilill (Unsplash)

 

Mis on Eesti rahvussümbolid?

Eesti rahvussümbolid, Eesti rahvuslikud sümbolid

NordenBladet – Iga eestlane teab seda tunnet, mis tuleb südamesse nähes sinimustvalget lippu, suitsupääsukest ja rukkilille. Ent need pole ainsad sümbolid, mis Eestit ja eestlust esindavad.

Eesti rahvussümbolid on olulised märgid ja objektid, mis esindavad Eesti rahvuse identiteeti, kultuuri ja loodust. Need sümbolid peegeldavad meie ajalugu, väärtusi ja rahva side oma maaga. Eestis peetakse rahvussümboleid väga oluliseks ning nende tundmine aitab mõista Eesti kultuuri ja traditsioone. Eesti rahvussümbolite tundmine ja austamine aitab hoida elavana Eesti kultuuripärandit ning väljendab rahva armastust oma maa vastu.

Koostasime ülevaate Eesti peamistest rahvussümbolitest:

Eesti lipp – sinimustvalge trikoloor
Eesti lipp on rahvussümbolitest kõige tuntum. Sinimustvalge trikoloor esindab Eesti rahva vabadust ja ühtsust. Lipu värvidel on sügav tähendus: sinine sümboliseerib taevast ja vabadust, must viitab Eesti mullale ja ajaloolisele kannatusele ning valge tähistab lootust ja helget tulevikku. Eesti lippu heisatakse kõikidel riigipühadel ja pidulikel sündmustel. Eestlased armastavad oma lippu ning sooviks seda näha ka igapäevaelus ning linnapildis tihedamini, sest see süvendab eestimeelsust ning tuletab meile meelde, et oleme väike rahvas ja peame hoidma kokku.

Rukkilill – Eesti rahvuslill
Rukkilill (Centaurea cyanus) on Eesti rahvuslill, mis sümboliseerib maalähedust, ilu ja rahulikkust. Rukkilillel on armastatud ravimtaim, mil rahvasuus mitmeid rahvapäraseid nimesid. Tuntumad rahvapärased nimed on härja pea, rukkisinine, rüälill ja sinilill. Rukkilill kasvab Eestis laialdaselt taliviljapõldudel ja heinamaadel ning on eestlastele lähedane ja armastatud taim. Rahvussümbolina peegeldab rukkilill eestlaste tihedat sidet oma looduse ja kodumaaga. Rukkilille kuju ja sinine värv on laialdaselt kasutuses ka Eesti kunstis ja käsitöös. Ametlikult sai rukkilill Eesti rahvuslilleks 1968. aastal.

Suitsupääsuke – Eesti rahvuslind
Suitsupääsuke (Hirundo rustica) on Eesti rahvuslind ja sümboliseerib kevadet, kodusoojust ja vabadust. Pääsukesed saabuvad Eestisse igal kevadel ja nende kohalolu peetakse uue alguse märgiks. Suitsupääsuke kinnitati Eesti rahvussümboliks 1988. aastal. Suitsupääsuke on sinimustvalge lipu ja rukkilille kõrval kolmas armastatuim sümbol, mis ehib suveniire ning on esindatud ka mitmetes Eesti postmargikogudes ja trükistes. Eesti käsitöölised armastavad seda tikkida ja maalida ning laialdaselt rahvuslikus käsitöös kasutada.

Paekivi – Eesti rahvuskivi
Paekivi ehk paas on Eesti rahvuskivi, mis sümboliseerib rahva tugevust ja püsivust. Paekivi on Eestis laialdaselt levinud ja mängib olulist rolli Eesti looduses ja ehituses. Seda kivimit leidub Põhja-Eesti pankrannikul ja vanades hoonetes, sümboliseerides kestvust ja tugevust. Paekivi kasutatakse ka skulptuurides ja monumentides, olles rahvusliku iseloomuga element.

Tammepuu – Eesti rahvuspuu
Eesti rahvuspuuks on tammepuu, mis sümboliseerib vastupidavust ja ajalugu. Tamm on Eesti looduses ja rahvapärimuses olulisel kohal, esindades nii jõudu kui ka tarkust. Tammepuu sümbolina tähistab eestlaste püsivust ja tugevat seotust oma juurtega.

Eesti rahvussümbolid looduses ja kultuuris
Eesti rahvussümbolite nimekiri peegeldab tugevat sidet looduse ja rahvusliku identiteedi vahel. Eesti lipu, rukkilille, suitsupääsukese, paekivi ja tammepuu kaudu väljendavad eestlased oma armastust maa, looduse ja rahva kestvuse vastu. Need sümbolid on igapäevaelus nähtavad ja mängivad olulist rolli pidulikel sündmustel, käsitöös ning kunstis.

Eesti rahvussümbolid – Eesti lipp, rukkilill, suitsupääsuke, paekivi ja tammepuu – esindavad Eesti rahvust, loodust ja kultuuri. Need sümbolid kannavad edasi olulisi väärtusi, mida eestlased peavad kalliks: vabadus, tugevus ja side oma kodumaaga.

Suure ülevaate Eesti riiklikest ning rahvuslikest sümbolitest leiate NordenBladet’i teemalehelt: Eesti riiklikud sümbolid

Avafoto: NordenBladet

 

LHV juhatuse liikmed ja insaiderid müüvad suurte summade eest panga aktsiaid

NordenBladet – LHV juhtidele ja insaideritele jõudis kätte lubatud kauplemisperiood. Nädala jooksul on kolm LHV Groupi juhatuse liiget panga aktsiaid (LHV1T.TL) müünud, selgus börsiemitentidega seotud isikute registrist. Suures koguses aktsiaid on müünud juhatuse liikmed Indrek Nuumele, Andres Kitter ja Martti Singi.

Suurte müügitehingute taga on soov vabastada raha optsioonide jaoks.

Suurimate summade eest müüs LHV aktsiaid Erki Kilu, kes juhib praegu LHV Ühendkuningriigi filiaali. Kilu müüs 400 000 aktsiat keskmise hinnaga 3,77 eurot aktsia kohta ehk kokku veidi enam kui 1,5 miljoni euro eest. Kilu tõdes, et suure müügisumma taga on kaks asja, esiteks, et raha optsioonide jaoks vabastada ja teiseks kolis LHV Ühendkuningriigi filiaali tegevjuht tänavu Londoni ja vajas vaba raha, et end seal sisse seada.

Reedel teatas LHV börsile dividendi suuruse, mis eelmise aastaga võrreldes oli langenud. Eelmisel aastal maksti välja 0,21 eurot, sel aastal on plaanis maksta 0,19 eurot aktsia kohta.

Avafoto: LHV Pank, Tallinn (NordenBladet)
Allikas: Äripäev