NordenBladet – Rukkilill (Centaurea cyanus) on üks Eesti rahvuslikest sümbolitest, mis esindab eestlaste maalähedust, lihtsust ja sügavat seotust loodusega. Rukkilill on tuntud nii oma ilu, ravivate omaduste kui ka kulinaarse kasutuse poolest. Eestlaste jaoks on rukkilillel sügavam tähendus, mida põlvest põlve on edasi antud. Rukkilill on seotud nii rahvapidustuste kui ka mitmete uskumustega.
Rahvapärased nimetused
Nõnda nagu heal lapsel mitu nime, kutsutakse ka rukkilille rahvasuus mitmeti. Levinuimad rahvapärased nimetused on härja pea, rukkisinine, rüälill, sinilill.
Rukkilill kui ravimtaim
Eesti vanarahvas on kasutanud C-vitamiinist pakatavat rukkilille ravimtaimena sajandeid. Rukkilille õitest tehtud tõmmiseid ja teesid hinnati silmaprobleemide leevendajana – näiteks kasutati neid silmade puhastamiseks ja põletiku vähendamiseks. Rukkilille õitest valmistatud leotist peeti rahvameditsiinis kasulikuks ka neerude ja põie tervise toetamisel. Rukkilille on peetud puhastava ja rahustava toimega taimeks, mille tõmmis oli vanasti levinud abiainena mitmesuguste põletike ja haavandite puhul. Rukkililletee oli rahvameditsiinis abiks ka rasketel sünnitustel, mil oli vaja sünnitaja valu vaigistada.
Rukkilille kasutus toidus ja toidukaunistusena
Rukkilille õied ei ole mitte ainult kaunid, vaid ka söödavad, mistõttu on neid kasutatud toidu kaunistamiseks. Rukkilille õied lisavad toitudele värvi ja elegantsi – neid kasutatakse sageli salatite, kookide ja pidulike roogade kaunistamiseks. Rukkilille sinised kroonlehed on kaunistuseks sobivad ja annavad toidule loomuliku, samas piduliku ilme.
Rukkilill pärjana ja laulupeotraditsioonides
Rukkilill on laulupeotraditsioonides üks armastatuimaid sümboleid, esindades Eesti loodust ja rahvuslikku uhkust. Laulupidudel kantakse sageli rukkilillepärgasid, mis sümboliseerivad rahvustunnet, ühtsust ja armastust kodumaa vastu. Rahvapärimuses on lilledest pärjad sageli seotud loodusjõudude austamisega ja usuga nende kaitsevõimesse. Arvati, et pärja kandmine toob kandjale head õnne ja hoiab halva eemale. Erinevad lilled sümboliseerisid erinevaid omadusi – näiteks rukkilill toob rahu ja kaitset, karikakar rõõmu ja süütust, võilill aga tervist ja pikaealisust.
Rukkilill eesti kirjanduses ja rahvatraditsioonides
Eesti eeposes “Kalevipoeg” rukkilille mainitud ei ole kuigi eepos loodi samuti 19.sajandil. Rukkilill kui Eesti rahvuslill omandas oma sümboolse tähenduse rahvuslikul ärkamisajal. Eesti rahvuslik ärkamisaeg oli 19. sajandi teisel poolel, umbes aastatel 1850–1900, kui kujunesid välja eestlaste rahvuslik identiteet, hariduslikud ja kultuurilised liikumised ning iseseisvuspüüdlused.
Rahvatraditsioonides on rukkilillele omistatud kaitsevägi ja õnnistus. Mõnel pool arvati, et rukkilillel on kaitsev jõud ja et sellega võib kaunistada kodu või aiamaad, et peletada halbu vaime ja tuua pererahvale head õnne.
Rukkilille kasv ja õitsemisaeg
Rukkilill õitseb Eestis juunist augustini ja on sageli nähtav põldudel ja niitudel, eriti rukki seas, kus see looduslikult umbrohuna kasvab. Õitsemise aeg sõltub kasvutingimustest, kuid Eesti suve jooksul pakub rukkilill oma õrnade siniste õitega kaunist vaatepilti pikalt.
Rukkilill eesti kultuuris ja kunstis
Eesti kultuuris, kirjanduses ja kunstis on rukkilill kajastatud kui sümbol rahvuslikust ilust ja vastupidavusest. Eestlased armastavad rukkilille kui rahvussümbolit, mistõttu kasutatakse seda aina rohkem paljudes eesti luuletustes, lauludes ja maalides. Rukkilill on laialdaselt esindatud kunstis nii dekoratiivse elemendina kui ka sümbolina. Eesti kunstnike ja käsitöömeistrite tööd sisaldavad tihti rukkilille motiivi, nii tikandites, ehetes kui mujal rahvuslikku kuuluvust rõhutavates toodetes (näiteks suveniirides, mida välismaalased saavad Eestist kaasa osta).
Rukkilill on mitmeti kasutuses ka Eesti pärimuskultuuris. Eestis on arvukalt ühinguid, seltse, poode, lasteaedu ja tänavaid, mis rukkilille järgi on oma nime saanud.
Rukkilill ja vanasõnad ning rahvausund
Eesti rahvapärimustes seostatakse rukkilille sageli tugevuse ja vastupidavusega, kuna see kasvab põldudel sitkelt, vaatamata väljakutsetele. Põllumehed nimetavad seda tihti tüütuks umbrohuks, mida on võimatu hävitada. Vanasõnades võib rukkilill sümboliseerida inimest, kes suudab eluraskustest hoolimata õitseda. Mõnes piirkonnas on usutud, et rukkilille kandmine hoiab eemale haigusi ja toob kandjale kaitse. Rukkilille seostati ka nooruse ja ilu hoidmisega, kuna selle sinine värv ja õrn välimus on seotud elujõu ja vitaalsusega.
Rukkilille tunnustamine Eesti rahvussümboli ja rahvuslillena
Rukkilill valiti Eesti rahvuslilleks botaanikute ja loodusesõprade algatusel. Eesti rahvuslilleks valiti ta suuresti tänu Eesti Looduskaitse Seltsi tegevjuhi Jaan Eilarti ettevõtmisele, kes seda erinevates raadioesinemistes esile tõstis.
Eesti Televisiooni ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud telesaates “Tammelehe viktoriin” 1968. aastal küsiti inimestelt arvamust, milline võiks olla Eesti rahvuslill. Pakuti kokku 38 lille.
Rukkilill kuulutati ametlikuks rahvussümboliks 1969. aastal ajakirja Eesti Loodus juunikuu numbris. Valik tehti rukkilille laialdase tuntuse ja rahvusliku tähenduse tõttu, kuna see oli juba ammu seotud Eesti maastiku ja rahvusliku identiteediga.
Rukkilille staatuse kohta Eesti rahvuslillena ei ole eraldi seadust või ametlikku riiklikku protokolli. Nagu paljud teised rahvussümbolid, on ka rukkilille staatust kinnitanud peamiselt rahva tunnustus ja kultuuriline väärtustamine, mitte ametlikud õigusaktid.
Avafoto: Eesti rahvuslill rukkilill (Unsplash)