Soome hümn

“Maamme” (rootsi keeles “Vårt land”, ‘Meie maa’) on de facto Soome Vabariigi riigihümn.

Hümni muusika autor on saksa päritolu ja enne Soome tulekut Stockholmis tegutsenud Friedrich Pacius (1848). Rootsikeelsed sõnad põhinevad Johan Ludvig Runebergi 1846. aasta luuletusel “Vårt land”. Ametliku soomekeelse tõlke autoriks peetakse Paavo Cajanderi (1889), tegelikult aga põhineb esimese ja viimase salmi tõlge Julius Krohni töörühma tõlkel (1867). Erinevus on ainult esimese salmi ühes sõnas: algupärase pohjainen asemel lauldakse tänapäeval pohjoinen. Algupärast sõna kasutas veel ka Cajander 1889. aasta tõlkes. Laulu esitati esimest korda 13. mail 1848 Helsingis. Samal aastal ilmusid laulu sõnad ka trükis.

Hümnis on 11 salmi, kuid tavaliselt esitatakse vaid esimene ja viimane salm.

Räägitakse, et Pacius komponeeris muusika veerand tunniga, oskamata aimata, et see läheb soomlastele niivõrd hinge, et nad teevad sellest oma riigi hümni.

Kuni Soome iseseisvumiseni 1917. aastal, mil laulu hakati seostama ainult Soomega, lauldi Paciuse laulu Runebergi sõnadega sageli teisteski Põhjamaades: Rootsis, Norras ja Taanis. Laulu originaaltekstis ei nimetata Soomet, välja arvatud 4. ja 10. salmis, mida harva lauldakse. Laulus räägitakse lihtsalt põhjamaast, üksnes soomekeelne tekst nimetab juba esimeses reas Soomet. Sellepärast on laulu sisu, eriti rootsi keeles, märkimisväärselt sarnane Rootsi hümni ja Norra hümniga.

Eesti hümnil “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ning liivlaste hümnil “Min iz?m?, min sindim?” on sama muusika, mis Soome hümnil. Erinevus seisneb selles, et Soome hümnil korratakse salmi lõpuosa, Eesti hümnil seda ei tehta.

Sarnasuse tõttu paljude teiste hümnidega on tehtud ettepanek võtta uueks Soome hümniks Jean Sibeliuse “Finlandia”, millele on soomekeelsed sõnad kirjutanud Veikko Antero Koskenniemi ja rootsikeelsed sõnad Joel Rundt. On ka neid, kes peavad “Finlandiat” lihtsalt muusikalises mõttes kenamaks, aga kriitikud ütlevad, et seda on raske laulda. “Finlandia” on olnud juba kasutusel endise Biafra hümnina.

1. Oi maamme, Suomi, synnyinmaa,
soi, sana kultainen!
Ei laaksoa, ei kukkulaa,
ei vettä rantaa rakkaampaa,
kuin kotimaa tää pohjoinen,
maa kallis isien!

2. On maamme köyhä, siksi jää,
jos kultaa kaivannet
Sen vieras kyllä hylkäjää,
mut meille kallein maa on tää,
sen salot, saaret, manteret,
ne meist on kultaiset.

3. Ovatpa meille rakkahat
koskemme kuohuineen,
ikuisten honkain huminat,
täht’yömme, kesät kirkkahat,
kaikk’kuvineen ja lauluineen
mi painui sydämeen.

4. Täss auroin, miekoin, miettehin
isämme sotivat,
kun päivä piili pilvihin
tai loisti onnen paistehin,
täss Suomen kansan vaikeimmat
he vaivat kokivat.

5. Tään kansan taistelut ken voi
ne kertoella, ken?
Kun sota laaksoissamme soi,
ja halla näläntuskan toi,
ken mittasi sen hurmehen
ja kärsimykset sen?

6. Täss on sen veri virrannut
hyväksi meidänkin,
täss iloaan on nauttinut
ja murheitansa huokaillut
se kansa, jolle muinaisin
kuormamme pantihin.

7. Tääll’ olo meill on verraton
ja kaikki suotuisaa,
vaikk onni mikä tulkohon,
maa isänmaa se meillä on.
Mi maailmass on armaampaa
ja mikä kalliimpaa?

8. Ja tässä, täss’ on tämä maa,
sen näkee silmämme.
me kättä voimme ojentaa
ja vettä rantaa osoittaa
ja sanoa: kas tuoss’ on se,
maa armas isäimme.

9. Jos loistoon meitä saatettais
vaikk’ kultapilvihin,
mis itkien ei huoattais,
vaan tärkein riemun sielu sais,
ois tähän köyhäänkotihin
halumme kuitenkin.

10. Totuuden, runon kotimaa
maa tuhatjärvinen
miss’ elämämme suojan saa,
sa muistojen, sa toivon maa,
ain ollos, onnes tyytyen,
vapaa ja iloinen.

11. Sun kukoistukses kuorestaan
kerrankin puhkeaa,
viel lempemme saa nousemaan
sun toivos, riemus loistossaan,
ja kerran, laulus synnyinmaa
korkeemman kaiun saa.

Tõlge:
1. Oi maa, me Soome, sünnimaa,
suur sõna helise!
Ei ükski rand all taevaraa
nii armsat eal olla saa,
kui põhja koidust kuldne see
maa meie isade.

2. Me maa on kehv, sest jäägu neist
kes kullahimuga,
läeb kõrgilt võõras mööda meist;
kuid kallimat meil pole teist,
ning voorte, saarte, laantega
kuldmaa on meile ta.

3. Me armastame mühavaid
mustmetsi, järve teid,
me koski, laulvaid, kohavaid,
me tähtis-öid, me valgeid öid –
ja kõiki laule, pilte neid
mil Soome võlund meid.

4. Siin adra, mõõga, mõttega
me isad võitlesid,
kas päikse paistel, tormiga,
hea õnnega, või halvaga –
siin surmaga nad heitlesid,
ja siiski püsisid.

5. Ei lugeda neid vaevu või,
ei lõpeks võitluslood:
kuis külast külla sõda sõi,
kuis tuli hall ja nälja tõi,
kes mõõdaks kõik need vaenuvood
mis kestnud põlved nood?

6. Ja siin see on kus valati
kord verd ka meie eest,
siin, siin, kus naerdi, nuteti,
kus koormate all ägati
mis kannud ammu aegadest
see rahvas – meie eest!

7. Siin on meil hea, siin olla karm,
kõik meile annud ta;
kas saatus helde meil või karm,
üks isamaa meil on, üks arm,
mis võikski ilmas leiduda
väärt enam armasta?

8. Ja siin, ja siin just on see maa,
ees meie silmade;
kätt võime välja siruta,
ja vett, ja randu näidata;
näe, see siin, öelda kõigile,
me isamaa on see!

9. Kui ka kesk pilvi hiilgavaid
me kodu kuldse saaks,
kus poleks ohkeid, pisaraid,
kus tähetants me elu vaid,
ka seal me unistuseks heaks
see vaene maa siin jääks.

10. Oi maa, tuhande järve maa,
mis laul ja truudus lõi,
me elu, kodu kinkija,
me isade, me laste maa,
oi, kehvanagi, püsti päi
ja vabalt, kindlalt käi!

11. Küll sinu pungi õitsele
kord puhkeb uhkena,
me armastus viib hiilgele
su au, su töö, su lootuse,
ja saab kord kõla kõrgema
su laul, oi sünnimaa!