NordenBladet – Rikkus ja vabadus on kaks fundamentaalset ideed, mis tihtipeale käivad käsikäes avalikus diskursuses. Tavaline on väljend: Tahan saada rikkaks, et olla vaba. Siiski, mida enam vaadelda „ultrarikaste” elu, seda enam ilmneb paradoks: mida suuremaks paisub varandus, seda enam kitsenevad tegelikud vabadused. On piirid, kus sa kaotad oma sõna, oma mina ja oma elu – äärmuslikult rikas võib sattuda või astuda pooltahtlikult manipulatsiooni, surve ja poliitiliste jõudude mängukanniks.
Kas liiga palju raha on kui narkosõltuvus, mänguline rikkus, mis viib inimese vabadusest hoopis kaugemale? Või on õigem püstitada küsimus, kas megarikkaks saab ainult moraalitu?
Teatud summast algab isegi ülirikastel pugemine, lipitsemine, enda arvamuse allasurumine, kompromisside leidmine, käsi-peseb-kätt teooria ja muu ahistav tegevus, kõik ikka suurema kasu nimel.
Usun, et tõeliselt rikas ja vaba on see, kellel on piisavalt vahendeid aga kes saab öelda, mida ta tegelikult mõtleb, teha seda, mida ta tegelikult tahab ja kõike seda teha sel ajal kui tahab.
Toome näite hetkel Skandinaavia meedias kõige loetuma ja kommenteerituima trio Trump-Zelenskyy-Lutnick kohta.
Kas miljardärist investeerimispankur, Cantor Fitzgeraldi tegevjuht ja Ameerika Ühendriikide 41. kaubandusminister Howard William Lutnick on oma sõnades ja tegudes vaba mees? Ei ole. Ta on president Trumpi ees psüühiliselt tõenäoliselt sama tavaline ja allasurutud, nagu kõik need, kes kaheksast-viieni oma ülemusele alluma peavad. Vahe on siin aga selles, et paljud heas mõttes tavainimesed, teevad seda vabatahtlikult. Osad sellepärast, et nad ei oska teisiti. Osad, sellepärast, et nad ei taha teisiti. Aga Lutnick sellepärast, et ta ei saa enam teisiti. Ta on ärimees, kes soovib et business oleks great again. Lutnicki ettevõte on seotud USA poliitilise ja majandusliku eliidiga. Kui ta surub Ukrainale peale kaheldavaid lepinguid, saab ta varakult kontrolli kaevanduste ja sadamate üle. Liituim, rauamaak ja teised haruldased metallid – see, mille pärast tegelikult Ukrainas sõda käib – on talle siis kandikul ette kantud. Samuti nagu teistele sama mängu mängijatele.
Suured ärimehed armastavad end näha mitte ainult miljardäridena, vaid ka ajalugu kujundavate tegelastena. Kas Lutnick uskus, et ta ei kahjusta oma mainet, vaid positsioneerib end julge rahuvahendaja ja majanduse ülesehitaja rolli kui surus Zelenskile peale „rahuplaani”?
Peaaegu kõik inimesed on pragmaatilised ja manipuleeritavad – väga vähesed inimesed suudavad olla PÄRISELT VABAD JA RIKKAD. Paljud suudavad olla vabad, aga pole rikkad, paljud on rikkad aga ei suuda olla vabad. Vaid üksikud väljavalitud on sääraste munadega, mis löövad isegi maailma esirikkurid oimetuks – vaid väga vähesed suudavad tõsta oma päris vaated ja arvamuse rahast ettepoole.
Raha iseenesest ei ole loomulikult halb. Vastupidi, see on väga kasulik vahend, mis võimaldab inimestel edendada ühiskonda, lahendada probleeme, elada mugavat elu, arendada teadust, tõsta sotsiaalset heaolu jne. Kuid eksisteerivad piirid, kust alates raha kogunemine ei täienda enam inimlikke vajadusi, vaid hakkab toimima eesmärgina omaette.
Kui inimese sissetulek kasvab üle teatud taseme, ei suurenda see enam tema elukvaliteeti, vaid tekitab hoopis uusi muresid: varade kaitsmine, poliitiline mõju, konkurents, manipulatsioonid ja pidev sotsiaalne kohanemine, et mitte kaotada positsiooni.
Suur osa megarikaste elu on seotud kompromisside ja kohandumisega. Kui tavainimene võib väljendada oma arvamust vaba inimesena, siis megarikkad peavad pidevalt mõtlema, kellele nad meeldima peavad ja milliseid tagajärgi nende seisukohad võivad omada. Mida suuremaks paisub varandus, seda enam peab inimene osalema mängudes, mida dikteerivad poliitilised ja majanduslikud jõud, kus iga otsust tuleb hinnata mitte isikliku vabaduse, vaid kasumi ja mõju aspektist. See viib olukorrani, kus isiklik mina taandub ja inimene muutub poliitiliste juhtide või teiste majanduslikult võimsate osapoolte mängukanniks.
Ultrarikkus on ka kui tippsport, kus kõige olulisem pole enam tervis, vaid tulemused. Tippsportlased võivad väljaspoolt paista sportlikud ja terved. Tegelikkuses ei eksisteeri tippsportlast, kes oleks terve – nad kõik on katki kas füüsiliselt või vaimselt. Tippsportlased võivad paista edukad ja vabad, kuid tegelikult on nad pideva surve all: vigastused, doping, meditsiiniline manipuleerimine, sotsiaalne pinge ja sponsorite nõuded. Nende elus on vaid kuulekus, sõltuvus, nõudmised, piirangud. Sama kehtib ka paljude ultrarikaste puhul.
Mul tekib sageli tekib küsimus: raha on küll mõnus aga kas tõesti sellise hinnaga? miks paljud megarikkad on nõnda selgrootud “poliitiliselt korrektsed” tegelased, kes harva avaldavad tõelist arvamust? Põhjus on loomulikult lihtne: mida suurem on varandus, seda suuremaks on kasvanud ahnus ja seda enam on seda vaja kaitsta. Tänane maailmamajandus on ehitatud sõltuvussuhetele, kus võim ja raha eksisteerivad sümbioosis ning see võib viia inimesed põhimõtteliste väärtuste kaotamiseni.
Neid, kes väljendavad oma arvamust liiga otsekoheselt, ootavad skandaalid, boikotid ja isegi majanduslikud kaotused. Seega ultra rikkad kohanevad olukorraga ja eelistavad pigem vaikselt kasumit koguda, kui riskida oma varandusega. Jah, nad on suures hädas, sest nad ei saa enam elada iseseisvalt ja ausalt, ilma et nende finantsimperiumid ei satuks ohtu. Vaadake kasvõi Vene oligarhe, kes paljud täna on nagu miinimumpalka saavad 40-aastaseid laene omavad reatöölised, kes töökohta kaotada kardavad (tegelikult täna vist kardavad isegi rohkem elu kui raha pärast). Ja võib-olla isegi põhjusega, sest enamus nende raha on sõltuvussuhetes.
Usun, et vähem ja sõltumatut raha omada on kordades parem! Võib-olla pole isegi õige ütelda “vähem”. Palju raha on ka väga hea aga see peab olema sõltumatu!
Sõltumatus üldse on üks tänuväärt asi. Paradoksaalselt on reaalselt kõige õnnelikumad ja vabamad just need inimesed, kellel on piisavalt raha elamiseks, kuid mitte nii palju, et nad peaksid oma vara kaitsma keeruliste poliitiliste ja majanduslike mängude eest.
Rohkem iseseisvust, rohkem sõltumatust ja sõltumatut raha!
Avafoto: NordenBladet digiarhiiv
Vaata ka:
