NordenBladet – Meil kõigil on mälusopis lapselik nägemus jõuluvanast: punane kuub, valge habe, põhjapõdrad ja aadressiks “Soome, Rovaniemi”. Tundub, nagu oleks see olnud nii aegade algusest. Aga tegelikult on see lugu soomlaste geniaalsest turundusest, ühest armastatud lastesaate raadiohäälest ja ootamatust diplomaatilisest visiidist, mis muutis Lapimaa igaveseks.

See on lugu sellest, kuidas soomlased “varastasid” Jõuluvana Põhjapooluselt ja andsid talle kodu.

I vaatus: Raadiomees, kes rääkis lastele saladuse (1927)

Enne 1920ndaid arvas maailm (eriti ameeriklased), et Jõuluvana elab Põhjapoolusel. Soomlaste jaoks oli see aga ebaloogiline – seal on ju ainult jää ja külm tuul, põhjapõdrad ei saa seal süüa sammalt!

Mängu astus mees nimega Eino Markus Rautio, keda terve Soome tundis nime all Markus-setä (Onu Markus). Ta juhtis Soome Yleisradio ülipopulaarset saadet “Lastentunti” (Lastetund).

Ühes 1927. aasta saates teatas Onu Markus eetris kuulsa lause, mis muutis ajalugu:

“Jõuluvana (JOULUPUKKI) ei ela Põhjapoolusel. Ta elab Soomes, Lapimaal, Korvatunturil!”

Miks just Korvatunturi? Markus Rautio selgitus oli geniaalne ja laste jaoks täiesti loogiline:

  1. Mäe kuju: Korvatunturi (“Kõrva mägi”) on kujuga nagu kolm suurt kõrva.

  2. Funktsioon: Tänu nendele “kõrvadele” kuuleb Jõuluvana täpselt, mida lapsed üle maailma soovivad ja kas nad on sõnakuulelikud. See on nagu hiiglaslik looduslik radar.

  3. Salapära: Korvatunturi asub sügaval metsikus looduses, täpselt Soome-Vene piiril. See on ligipääsmatu koht, mis sobis ideaalselt selgituseks, miks keegi Jõuluvana maja kunagi näinud polnud.

Sellest hetkest alates teadsid soome lapsed tõde aga maailm vajas veel veenmist.

II vaatus: Maailma esimene leedi külastas Soomet

Hüppame ajas edasi aastasse 1950. Rovaniemi linn oli Teises maailmasõjas Saksa vägede taganemise käigus peaaegu täielikult hävitatud. Linn oli tuhas, sillad purustatud, inimesed elasid äärmises vaesuses.

Siis saabus teade, mis pani kohalikud ametnikud higistama: Rovaniemisse tuleb visiidile Eleanor Roosevelt – USA varalahkunud presidendi Franklin D. Roosevelti lesk ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni esimees.

Miks ta tuli? Eleanor Roosevelt ei tulnud otsima Jõuluvana. Tema missioon oli tõsine ja humanitaarne. Ta soovis näha:

  • Kuidas edeneb Lapimaa ülesehitustöö pärast sõda.

  • Kuidas kasutatakse UNRRA (ÜRO abiorganisatsiooni) toidu- ja riideabi.

  • Ja üks isiklik soov: ta tahtis külastada Polaarjoont.

III vaatus: Paanika ja onn keset tühermaad

Rovaniemi linnaisadel oli probleem. Polaarjoon jookseb linnast veidi põhja poolt, kuid aastal 1950 oli seal vaid tühi mets, soo ja miljonid sääsed (räkkä). Jah, just sääsed kaugel Põhjamaal! Kuigi me seostame Rovaniemit Jõuluvana ja lumega, on seal juunis täiesti tavaline suvi. Lumi on sulanud, päike paistab ööpäevaringselt (keskööpäike) ja temperatuur võib tõusta +15 kuni +25 kraadini. Kuna Eleanor Roosevelt maandus Rovaniemis 11. juunil 1950 ei olnud seal midagi vaadata – polnud isegi teed, kus peatuda. Kuidas viia maailma tähtsaim naine keset võsa ja öelda: “Palju õnne, siin see Polaarjoon on”?

Soome kiirreageerimine:

  • Vaid kaks nädalat enne visiiti otsustati ehitada Polaarjoonele väike vastuvõtuonn.

  • Arhitekt Ferdinand Salokangas joonistas projekti ühe ööga (legend räägib, et ta kasutas inspiratsiooniks vana palgiparvetajate onni).

  • Ehitusmeeskond eesotsas meister Jarl Sundquistiga töötas ööpäevaringselt. Palke toodi otse Ounasjoki jõest.

  • Kuna täpsed mõõtmisvahendid puudusid ja aega nappis, pandi onn püsti “umbes-täpselt” sinna, kus arvati polaarjoon olevat (hilisemad mõõtmised näitasid, et nad panid tegelikust joonest ca 100 meetrit mööda, aga see ei häirinud kedagi).

Pühapäev, 11. juuni 1950 Onn sai valmis täpselt hetkeks, kui lennuk maandus. Eleanor Roosevelt astus onni, jõi seal kohvi, saatis oma sõbrale (toonasele president Harry S. Truman) postkaardi – esimene kiri, mis saadeti “Polaarjoone postkontorist” – ja kiitis kohalikke nende vastupidavuse eest. Saates esimese postkaardi uhiuuest “Polaarjoone postkontorist” (mis oli toona lihtsalt üks laud seal onnis) maailma võimsaimale mehele, andis Eleanor sellele kohale koheselt rahvusvahelise tähtsuse.

IV vaatus: Kuidas onnist sai Jõuluvana kontor

See pisike onn, mida täna tuntakse nime all Roosevelt Cottage (vaata infot SIIT), jäigi sinna seisma.

  1. Turistid, kes sõitsid Põhja-Norra poole (Nordkappi), hakkasid seal peatuma, et juua kohvi ja osta suveniire.

  2. Kuna Markus Rautio oli juba loonud legendi (1927. a.), et Jõuluvana elab “kuskil siin lähedal”, hakkasid turistid küsima Jõuluvana järele. 1958. aastal pälvis Rautio selle lennuka laste jaoks välja mõeldud vastuse eest Soome Kultuurifondi tunnustusauhinna ning 1967. aastal omistati talle Teatterineuvose aunimetus (sõna-sõnalt „teatrinõunik”).

  3. Soomlased panid pildi kokku: Korvatunturi on Jõuluvana kodu (privaattsoon), aga Rovaniemi ja see onn võiksid olla tema kontor, kus ta külalisi vastu võtab!

Aastal 1985 kuulutas Rovaniemi end ametlikult Jõuluvana Kodulinnaks (The Official Hometown of Santa Claus). Roosevelti onni ümber ehitati terve küla, peapostkontor ja vastuvõtukeskus.




5 x Rovaniemi (NordenBladet)

Faktide ja maagia sulam

Täna on Rovaniemi üks maailma tuntumaid turismisihtkohti. Aga selle sära taga on tegelikult südamlik lugu:

  • Onu Markus andis Jõuluvanale hinge ja aadressi (Korvatunturi).

  • Sõjajärgne puudus sundis soomlasi olema leidlikud.

  • Eleanor Roosevelt andis põhjuse ehitada esimene maamärk, millest sai kogu Jõuluvana Küla nurgakivi.

Tänaseks on sellest imelisest juhuste jadast kasvanud midagi palju enamat kui lihtsalt üks Põhjamaine turismimagnet. See on elav tõestus sellest, kui väga me kõik – olenemata vanusest – vajame usku imedesse ja kohta, kus muinasjutt saab reaalsuseks. Soome turundajad tegid ajalooliselt fantastilise töö!

Mõnes mõttes tuletab see “Jõuluvana kodu lugu” meile meelde, et tõeline jõuluime ei peitu mitte palkmajades ega polaarjoones, vaid inimestes endis – meie soovis luua rõõmu, hoida elus legende ja pakkuda killukest maagiat keset karget ja pimedat põhjamaa talve.

Avafoto: NordenBladet