NordenBladet – Tänapäeva urbaniseeruvas maailmas seisavad paljud riigid, eriti Skandinaavia ja Baltikumi piirkonnas, silmitsi demograafilise paradoksiga. Üha suurem osa elanikkonnast koondub suurlinnadesse, jättes riikide territoriaalse tagamaa hõredaks või suisa inimtühjaks.

Täna juhtus huvitav asi. Minult küsiti:

“Aga miks on oluline, et maaelu ei hääbuks? Mida see halba teeb, kui inimesed linna kolivad? Et jääbki vähem reostamata loodust meie ümber.”

Olen palju kirjutanud, et NordenBladeti missiooniks on Põhjamaade kultuuripärandi tugevdamine, jätkusuutlik eluviis, maaelu propageerimine… Püüan lahti seletada, miks mul selline arvamus ja hoiak on. Katsun selgitada, miks ma olen maaelu arendamise tulihingeline toetaja ja miks on halb, kui inimesed maalt ära kolivad..

Jah, majandusliku efektiivsuse lühivaatelises tabelis tundub “kolime kõik linna” protsess loogiline – teenuste pakkumine tiheasustuses on odavam. Kuid süsteemsem analüüs näitab, et see “kokkuhoid” on illusoorne. See ei oleks halb mitte ainult sentimentaalsest vaatenurgast (“külaelu hääbub”), vaid sellel on väga konkreetsed ja rasked tagajärjed kogu riigi toimimisele.

Riiklik investeering maapiirkondade elujõulisuse säilitamisse ei ole ei sotsiaalabi ega nostalgia, vaid kaine matemaatika. Täna investeeritud miljonid äärealadel hoiab tulevikus kokku miljardeid, mida nõuaksid kriisid, julgeolekuvaakum ja linnastumise varjatud kulud.

1. Tühi maa on väga suur julgeoleku risk

Riigikaitse ja sisejulgeoleku vaatest on elanikkonnata territoorium suurim võimalik risk. NATO ja Põhjamaade kaitsedoktriinid toetuvad eeldusele, et riigi territoorium on kontrollitud.

Kui maapiirkonnad ja kauged piiriäärsed alad tühjenevad püsielanikest, kaotab riik oma “silmad ja kõrvad”. Sõjalise või hübriidohu korral tähendab see, et vastase eeltegevus jääb märkamata. Tühja territooriumi valvamine nõuab riigilt massiivseid investeeringuid tehnilisse seiresse ja regulaararmee kohalolekusse, mis on kordades kallim kui tsiviilelanikkonna loomulik kohalolu.

Kohalik elanik märkab kohe, kui metsa tekib illegaalne prügila, kui võõrad luusivad piiri ääres või kui jõkke lastakse reostust. See on tasuta järelevalve. Kui maa on tühi, avastatakse kuriteod või keskkonnakahjud alles siis, kui on juba liiga hilja.

Hajaasustuses elav kogukond, kes on integreeritud vabatahtlikesse kaitseorganisatsioonidesse (nagu Kaitseliit Eestis või Hemvärnet Rootsis), moodustab heidutuse esmase kihi. Nende asendamine palgasõdurite või pideva patrullteenistusega neelaks miljardeid. Seega on investeering maateedesse ja sidevõrkudesse otsene investeering riigikaitse baastaristusse.

2. Urbaniseerumise varjatud miljardid

Linnade lõputu kasv toob kaasa infrastruktuuri kulude eksponentsiaalse, mitte lineaarse kasvu.

Kui maapiirkonnast lahkub 10 000 inimest ja kolib pealinna regiooni, ei tähenda see riigile nullsummamängu. Maal jääb kasutuna seisma ja lagunema juba rajatud taristu (koolimajad, teed, elektrivõrgud), mille väärtus kirjutatakse korstnasse. Samal ajal peab linn laienema ja tegema miljardilisi investeeringuid, et luua uutele elanikele uued teed, lasteaiad, veevärk ja ühistransport.

Linnastumise sotsiaalne ja keskkondlik hind – alates ummikutes kaotatud töötundidest kuni kinnisvarahindade kasvust tingitud sündimuse languseni – on majanduslikult mõõdetav kahju. Hoides inimesi maal (näiteks kiire interneti ja maksusoodustustega), vähendab riik survet suurlinnade kinnisvaraturule ja taristule, säästes seeläbi miljardeid, mida muidu tuleks investeerida betooni ja asfalti linnades.

3. Majanduse vundament ja rohepööre

Ka loodus ei “taastu” automaatselt heas suunas, kui inimesed kaovad. Palju meie armastatud maastikest (põllud, puisniidud, karjamaad) on tegelikult inimese kujundatud. Paradoksaalsel kombel asub tulevikumajanduse ressurss seal, kus elab kõige vähem inimesi. Rohepööre, energiasõltumatus ja biomajandus vajavad ruumi ja ressurssi, mida linnades ei ole.

• Energiajulgeolek: Tuulepargid, päikesepargid ja biomajanduse tootmine (puit, toit, bioenergia) asuvad maapiirkondades. Et neid ressursse efektiivselt majandada, on vaja inimesi, kes seal kohapeal elavad. Robotid ei asenda veel täielikult põllumeest.

• Toidujulgeolek: Globaalsed tarneahelad on habras luksus. Riigi võime end kriisiolukorras ise toita sõltub toimivast põllumajandusest ja seda toetavast kohalikust elanikkonnast. Kui riik sõltub toidu osas 100% impordist või kaugjuhitavast suurtootmisest, on see riskantne. Hajutatud talupidamine tagab, et riigil on oma toiduvaru ja tootmisvõimekus ka rasketel aegadel.

Kui maapiirkonnad tühjenevad tööjõust, muutub nende ressursside väärindamine kalliks ja ebaefektiivseks. Tekib olukord, kus riik peab “importima” töölisi, et hooldada oma metsi või elektriliine. Toimiv maakogukond on nende strateegiliste sektorite (energia, toit, puit) selgroog.

Linnakeskkond soosib spetsialiseerumist ja tarbimist. Maakeskkond soosib leidlikkust, tehnilist taiplikust ja “tee ise” (DIY) mentaliteeti. Riigil on vaja mõlemat tüüpi inimesi. Kui kõik elavad linnas, kaob ühiskonnast teatud tüüpi praktiline elutarkus ja vastupidavus, mida on vaja riigi toimimiseks (nt Kaitseliidu vaates on maamehed, kes tunnevad maastikku ja tehnikat, asendamatud).

Investeering maapiirkonna ettevõtluskeskkonda on sisuliselt investeering riigi ekspordivõimekusse ja energiasõltumatusesse.

4. Kogukond kaob, kaob ka kultuur

Kui kaovad kogukonnad, hääbub ka kultuur. Põhjamaade kultuur, murdekeeled ja traditsioonid on ajalooliselt seotud kindlate paikadega. Kui külad tühjenevad, kaob ka sealne unikaalne pärimuskultuur. Lisaks kaob peremehetunne ning kui seda pole jäävad asjad lagunema, ripakile, tekib käega löömine.

5. Riskide hajutamine aitab otseselt kaasa riigi kerksusele ehk võimele reageerida

Tsentraliseerimine on efektiivsuse, kuid ka hapruse sünonüüm. Kui riigi majanduslik, poliitiline ja demograafiline raskuskese asub ühes punktis (linnas), piisab ühest ulatuslikust kriisist (nt küberrünnak pealinna elektrivõrgule, epideemia või looduskatastroof), et kogu riik lakkaks toimimast.

Hajutatud asustus toimib riikliku “varusüsteemina”. Maamajapidamised on oma olemuselt autonoomsemad (oma küte, vesi, varud). Kriisiolukorras ei ole need piirkonnad abivajajad, vaid potentsiaalsed doonorid ja evakuatsioonikohad. Riik, mis investeerib hajusasse asustusse, ostab endale sisuliselt kindlustuspoliisi katastroofiliste sündmuste vastu. See hoiab ära olukorra, kus kriisi ajal kukub kogu süsteem kokku, tuues kaasa miljarditesse ulatuvad taastamiskulud.

Maaelu toetamine pole kulu vaid investeering

Poliitilises retoorikas käsitletakse raha suunamist ääremaadele sageli kui “elushoidmist” või regionaalset sotsiaalabi. Leian, et see on fundamentaalselt vale lähenemine.

Tõde on see, et riigil on valida kahe stsenaariumi vahel:

1. Passiivne stsenaarium: Lastakse ääremaadel tühjeneda, säästes täna sadu miljoneid. Tulemuseks on ülekoormatud ja elukallis pealinn, julgeolekuliselt kontrollimatu tagamaa ning äärmuslik haavatavus kriisides. Selle “säästu” hind tulevikus on mõõdetav miljardites eurodes (uued kaitsekulutused, kriiside tagajärjed, linnataristu ehitus).

2. Aktiivne stsenaarium: Investeeritakse täna strateegiliselt taristusse ja elukeskkonda (kiire internet, korras teed, maksusoodustused, arenguvõimalused, normaalsed teenused, et elu maal ei oleks logistiline õudus), hoides riigi vereringe toimimas kogu territooriumil. See plaan nõuab raha. Aga see raha tuleb võtta julgeoleku eelarvest ja regionaalarengu fondidest.

   Praegu on suurim probleem see, et maal elamine on “luksus” – maal saab elada kas väga vaene või väga rikas. Pank ei anna laenu maamaja ostmiseks või renoveerimiseks, sest hindab selle tagatisväärtuse nulliks. Ettevõtjatel on bürokraatia pool nii keeruliseks aetud, et ettevõtluse endaga enam tegeleda ei jõuagi. Riik pakub “võimalusi”, “soodustusi”, “arenguvõimalusi” suuresti ainult linnades.

Iga miljon, mis suunatakse täna maaelu elukvaliteedi ja ettevõtluse toeks, ei ole kulu, vaid kõrge tootlusega riskikapitali investeering riigi püsima jäämisesse. See on hind, mida maksame selle eest, et riik oleks tervikuna hallatav, kaitstud ja jätkusuutlik. Tühjenev maa on luksus, mida ükski strateegiliselt mõtlev riik endale lubada ei saa.

Mida maaelu inimesele annab?

Maaelu ei sobi kõigile ja ei peagi sobima. Erinevus rikastab! Mina usun, et maal elamine või maale kolimine on teadlik otsus vahetada mugavus vabaduse vastu, see on elustiil, mis toetab vaimset tervist. See on tore valik, mis peaks olema soovijale kerge ja käegakatsutav.

1. Vaimne rahu ja “müravaba” elu (Aju puhkus)

Linnas on meie aju pidevas häireseisundis: liiklusmüra, sireenid, naabrite hääled läbi seina, reklaamid, valgusreostus. Mõnele see sobib (lausa meeldib), mõni läheb sellest aga hulluks.

Maal koged sa tõelist vaikust. See alandab tõestatult stressihormooni (kortisooli) taset. Sa magad paremini, oled rahulikum ja suudad sügavamalt keskenduda. See on luksus, mida linnas rahaga osta ei saa.

2. Sõltumatus ja turvatunne (Autonoomia)

Linnakorteris oled sa täielikult sõltuv süsteemidest: kui keskküte kaob, külmud; kui pood kinni, oled näljas.

Maale on sul võimalik tekitada oma kindlus.

• • Sul on oma ahiküte (sõltumatu börsihinnast ja elektrikatkestustest).

  • Sul on oma kaev ja salvkaev.

  • Sul on kelder hoidistega ja võimalus kasvatada oma toitu. See teadmine – “ma saan hakkama, mis ka ei juhtuks” – annab tohutu psühholoogilise kindlustunde, mida linnas ei teki kunagi.

3. Elukvaliteet ruutmeetri kohta

Linnas maksad sa keskmiselt ca 300 000- 500 000 eurot 2-toalise “betoonkasti” eest, kus kuuled naabri köhimist. Skandinaavias on linnakorteri soetamine veelgi kallim.

Maal saad sama (või väiksema) raha eest terve maja ja korraliku tüki maad.

• • Sul ei ole probleeme parkimisega.

  • Sul on ruumi hobidele (töökoda, garaaž, kasvuhoone).

  • Sa oled iseenda peremees – keegi ei keela sul pühapäeva hommikul muru niita või muusikat kuulata. Korteriühistu koosolekud jäävad minevikku.

4. “Bullerby” efekt nii endale kui lastele

Maal saab joosta paljajalu murul, ronida puude otsas ja ehitada onne. See arendab füüsilist võimekust, loovust ja immuunsüsteemi (vähem allergiaid) palju paremini kui steriilne linnakeskkond. See on lapsepõlv ja elustiil, mida paljud linnainimesed taga igatsevad.

5. Füüsiline tervis ja “tasuta jõusaal”

Linnas pead maksma, et minna spordiklubisse liigutama, sest igapäevaelu on istuv.

Maaelu hoiab sind loomulikult vormis. Puude lõhkumine, lume lükkamine, aiatööd – see on funktsionaalne treening värskes õhus. Lisaks on toit sageli puhtam (kui kasvatad ise või ostad naabertalust) ja õhk, mida hingad, ei ole täis heitgaase.

Maale kolimine sobib inimesele, kes on loomult Looja, mitte Tarbija. See tunne, et oled midagi oma kätega teinud (nt kütnud maja soojaks või kasvatanud tomatid), pakub sügavat rahulolu (dopamiini).

Loe ka:

Helena-Reet Aari: Kultuuriline kurtus – Ettevõtjate suurim komistuskivi Skandinaavia ja Balti turul

Helena-Reet Aari: Põhjamaade edulugu ei kirjuta end ise – NordenBladet annab sellele hääle