NordenBladet — 1930ndatel oli selge, et voorimeeste institutsioon peagi kaob. Varem domineerisid nad täielikult transporditurul, kuid ei suutnud moderniseerumisega kohaneda ja jäid konkurentidele alla. Takso võimaldas suuremat kiirust, privaatsust ja mugavust, ühistransport seevastu soodsamat sõiduhinda.

Doktoritööst järeldub, et taksondusel on olnud Eesti autostumise mudelis kandev osa. Riho Paramonov selgitab, et enamik autodest olid taksod, sest inimestel polnud raha, et osta eraautosid. Kuigi taksosõit oli kallis ja tekitas esialgu võõristust, oli vajadus selle järele olemas, sest näiteks ühistranspordi arengutase oli väga kehv.

Paramonovi sõnul arenes avalik privaattransport keerulistes, omavahel põimunud võrgustikes, mis hõlmavad nii inimesi kui ka asju. Taksojuhid on käsitletavad impulsoritena ehk innovatsiooni leviku alusstruktuurina. „Vähesed inimesed oskasid sel ajal autot juhtida, hooldada ja remontida. Tutvustades rohujuuretasandil mootorsõiduki olemust ja kasulikkust, aitasid taksojuhid kaasa selle edasisele levikule,“ selgitab Paramonov.

Kiirusmaailma probleemid

Eestlaste suhtumine autosse oli praktiline. Kuna enamik inimesi sai osta auto järelmaksuga, oli vaja kulud tagasi teenida. „See viis Tallinnas 1920. aastate teisel poolel omalaadse taksobuumini, mille lõpetas majanduskriis. Autoga teeniti küll raha, kuid see asendas ka vanu ja rahuldas moderniseerumisega tekkinud uudseid vajadusi,“ kinnitab Paramonov.

Autoomanikust taksojuht võis tunda end aga vabana, iseenda peremehena. Auto andis kontrolli tehnoloogia ning kiiruse üle, võimaldades omada midagi, mis oli isegi väärtuslikum kui maja või maatükk.

Doktoritööst tulevad samuti välja uue ja vana kiirusmaailma kokkupõrke probleemid. Mootorsõidukite levik sundis inimesi ümber mõtestama keskkonda. Autodega kaasnes seevastu närvesööv müra ja otsene oht tervisele. Lisaks olid palju liiklusõnnetusi, sest inimesed ei suutnud kohaneda uue tehnoloogiaga, täpsemalt mehaanilise kiirusega. Aeglased jalakäijad ja loomad ning kiired mootorsõidukid ei sobitunud samasse liikluskeskkonda.

Paramonov näitab oma väitekirjas, et moderniseerumine tugineb tehnoloogilisele arengule ja sellega kaasnevale ühiskonna hoogsale arengule. „Ilmneb, et tehnoloogia areneb kiiremini kui inimene ise. Sellest vastuolust sünnivadki mitmesugused õnnetused, arusaamatused, konfliktid ja pinged, mida vaadeldaval ajal oli väga palju,“ kinnitab doktoritöö autor.

Eesti ajaloolased on moderniseerumist uurinud varemgi, kuid inimese ja tehnoloogia suhe on jäänud nende fookusest välja. Paramonovi väitekiri on esimesi teaduse, tehnoloogia ja ühiskonna uuringute distsipliini raames kirjutatud akadeemilisi uurimusi Eestis. Väitekirjas tutvustab ja ka arendab ta edasi mitmesuguseid seisukohti, uurimusi, kontseptsioone, millest Eesti ajalooteaduses pole seni räägitud.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Riho Paramonovi doktoritöö kannab pealkirja „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900-1940“. Väitekirja avalik kaitsmine toimus teisipäeval, 11. juunil Tallinna Ülikoolis.

Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli vanemteadur Maie Pihlamägi. Oponendid on Jyväskylä Ülikooli emeriitprofessor Seppo Zetterberg ning Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Kannike.

Töö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

NordenBladet — IT-teaduskonna tervishoiutehnoloogia tudeng lõi magistritöös mudeli, mis aitab ennustada 90-protsendilise täpsusega diabeedihaigete jalahaavandite paranemise tõenäosust ja seda, kas suhkruhaiguse tüsistus võib lõppeda amputeerimisega.

Diabeediga seotud ravi kulud on maailmas ja Eestis kõrged. Jalahaavand on üks suhkruhaiguse tüsistustest ning moodustab ligi viiendiku diabeedi kogukuludest. Suhkrutõvega patsientide arv suureneb iga aastaga ning seetõttu on väga oluline uurida, kuidas diabeedi tüsistustega seotud probleeme lahendada. Magistritöö tõi välja, et patsiendi ravikulud amputeerimise korral on 47 korda suuremad võrreldes haigega, kelle haav paranes vähem kui 141 päevaga.

Magistritöö autor Krisseliine Pärt võttis aluseks Eesti Haigekassa raviandmed – kokku ligikaudu 2,5 miljonit andmepunkti. Selle põhjal arvutas ta kokku, et aastas kulub diabeedi patsientide jalahaavandite raviga seotud kuludeks ligi 4,5 miljonit eurot.

„Katsetasin jalahaavandite ravi tulemuslikkust mõjutavate tegurite leidmiseks erinevaid mudeleid ning parima tulemuse andis see, mis vaatab 141 päeva jooksul pärast jalahaavandi esmast diagnoosi, milliseid raviteenuseid, ravimeid ja meditsiiniseadmeid patsient kasutas. Tulemuste põhjal on võimalik 90-protsendilise täpsusega hinnata, kas haav paraneb 141 päeva jooksul või on tekkinud amputeerimise risk,“ rääkis Pärt.

Magistritöö „Jalahaavandite käsitluse tulemuslikkus ja kulusid mõjutavate tegurite leidmine Eesti diabeedipatsientide ravikindlustuse andmete põhjal“ vaatles 10 aasta andmeid ning tõi muuhulgas välja, et väga suurt rolli haiguse ravi tulemuslikkuses mängisid perearsti, pereõe ning eriarsti külastused. See näitab haavaravi järjepidevuse olulisust ja kättesaadavuse vajadust.

Loodud algoritm aga läheb sammu edasi ning Krisseliine Pärt näeb ühe võimalusena, et tervisesüsteem teavitab automaatselt patsiendi perearsti, kui konkreetsel patsiendil on risk haavandi mitte paranemiseks või on suurenenud risk amputatsiooniks. Tervishoiusüsteem saab seejärel ennatlikult sekkuda, ja määrata sobivat ravi või suunata koduõe teenusele. „Andmed on selliste otsuste ja ennetavate sekkumiste jaoks olemas,“ selgitas Pärt lähituleviku võimalusi.

Magistritöö juhendaja Priit Kruus tõi välja, et nimetatud algoritmi juurutamiseks on vaja see jätku-uuringus nii statistiliselt kui ka kliiniliselt valideerida. „Kui selline lahendus lõpuni arendada ja kasutusse viia, saaksime ennetada suuremat kahju ja haigustüsistusi,“ ütles Kruus lisades, et üks oluline diabeedi tüsistuste riskifaktor on alkohol.

Nimetatud magistritöö oli üks 17-st TalTechi tervishoiutehnoloogia eriala magistritööst, mis kõik otsivad lahendusi tervishoiusüsteemi parandamiseks. Tervishoiutehnoloogia on interdistsiplinaarne magistrikava, kuhu saavad kandideerida nii tehnilise, meditsiini kui ka sotsiaalvaldkonna haridusega tudengid.

Rahvusvaheline õppekava annab magistriüliõpilasele interdistsiplinaarsed teadmised ja oskused innovatsioonist ning tehnoloogiliste ja digitaalsete lahenduste juurutamisest. See eriala sobib kõigile bakalaureuse- või kõrgema kraadi omanikele, kellel on soov panustada tervishoiu arendamisse uute tehnoloogiate ja digilahenduste abil Eestis ja mujal maailmas.

Loe tervisetehnoloogia õppekava kohta lähemalt siit

Tehnikaülikooli saab esitada sisseastumisavaldusi 32 bakalaureuse- ja 41 magistriõppe kavale. Avalduste esitamine toimub läbi sisseastumise infosüsteemi SAIS.

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT