NordenBladet — Tartu Ülikooli teadlased tegid kindlaks, et meditsiinilisi ühekorramaske võib pärast kuumtöötlust uuesti kasutada. Koroonakriisis on üks suuremaid keskkonnajalajälje tekitajaid ühekorramaskid. Tartu Ülikooli teadlaste uuring näitas, et tegelikult kannatavad ka need maskid korduvat kuumtöötlust, enne kui nende kaitsevõime märkimisväärselt kahanema hakkab.

Uuringu jaoks tegid teadlased Tartu Ülikooli füüsika instituudi laboris katseid viie tootja meditsiiniliste maskidega, proovides viirust hävitada kolme meetodiga: pesta maski pesumasinas 60 kraadi juures, hoida viis minutit keevas vees ja hoida viis minutit kuumas vees. Iga meetodit rakendati kümme korda ja iga kuumtöötluse vahel lasti maskidel 24 tundi kuivada. Pärast kümnekordset töötlust mõõdeti maskide võimet osakesi filtreerida ja hingatavust.

Tartu Ülikooli füüsika instituudi keskkonnafüüsika labori juhataja professor Heikki Junnineni sõnul näitavad uuringu tulemused, et maskide kvaliteedi märgatavat langust kuumtöötluse tõttu karta pole vaja.

Maske on laias laastus kolme liiki: isikukaitsevahendid, mille kohta kehtivad kõige karmimad nõuded, meditsiinilised ehk nn sinised maskid ning kogukonnamaskid ehk kõik ülejäänud, sh isetehtud maskid.

Pärast viirust hävitava korduskasutusmeetodi rakendamist uuriti, millise suurusega osakesed maski  läbivad. Selleks tehti katsed kolmes suuruses osakestega: 100 nm osakesed, mis on kõige väiksemad, viirusesuurused;  300 nm osakesed, mis tulevad maskist kõige paremini läbi, ning 3000 nm suurused osakesed, mis kujutavad endast väga väikesi pritsmeid (selline on kogukonnamaskide sertifikaadis määratud suurus). Katse eesmärk oli teha kindlaks, kas meditsiiniliste maskide filtreerimisvõime on pärast töötlust muutunud.

Tulemused näitasid, et ühekorramaskide kvaliteet muutub kuumtöötluse järel vähe. Meditsiinilist maski võib pärast viis minutit kuumas vees hoidmist uuesti kanda ja kuumaveeprotseduuri võib korrata vähemalt kümme korda. Maskide hingatavuses erilist muutust ei täheldatud.

Samuti jäi maskide kvaliteet pärast kümnekordset töötlemist paremaks, kui see on mitmel korduskasutataval kangast maskil, millel puudub filterkiht. Eraldi filtreerivat kangast sisaldavate korduskasutatavate maskide omadused on sarnased nüüd katsetatud meditsiiniliste ühekorramaskidega.

Junninen ütles, et selle uuringu tulemuste põhjal on võimalik vähendada maskiprügi teket, kuid tõdes, et meditsiinilised maskid looduses siiski ei lagune ja see on nende peamine halb omadus. „Muus osas on meditsiiniliste maskide kvaliteedi ja hinna suhe vaieldamatult kõige parem: need filtreerivad igas suuruse osakesi väga hästi, neil on väga hea hingatavus ja odav hind,“ sõnas ta.

Kirjaga on kaasas kaks visuaali.

• Protsendid joonisel näitavad, kui palju mask filtreerib kindlas suuruses osakesi pärast nende kümnekordset töötlemist korduskasutatava meetodiga. Visuaali autor: Sandra Saar
• Maskid kuumtöötlemise järgselt kuivamasl. Foto autor: Marko Vana

Lisateave: Heikki Junninen, keskkonnafüüsika professor ja labori juhataja, 737 4774, heikki.junninen@ut.ee

NordenBladet — Valminud on Eesti Teadusagentuuri tellitud uuringu „Kliimamuutuste leevendamine CCS ja CCU tehnoloogiate abil“ lõpparuanne. Uuringu eesmärk oli hinnata erinevate CO2 püüdmistehnoloogiate sobivust põlevkivitööstusele. Ka analüüsiti sobivaimate lahenduste keskkonnamõju ning Eesti tööstussektori tehnoloogilist ja majanduslikku võimekust püütud CO2 kasutada.

 Uuringus leiti, et tehnoloogilisest aspektist oleks põlevkivitööstuses lähema viie aasta jooksul kõige sobivamad CO2 püüdmise tehnoloogiad absorptsioon ja hapnikus põletamine. Põlevkivielektri CO2 jalajälje saaks muuta isegi negatiivseks, rajades pooles ulatuses põlevkivi ja pooles ulatuses hakkepuitu kasutava elektrijaama koos CO2 püüdmise tehnoloogiaga – lähtudes eeldusest, et hakkepuidu põletamisel tekkivat CO2 ei arvestata CO2 heitena.

Uuringus leiti, et tehnoloogilisest aspektist oleks põlevkivitööstuses lähema viie aasta jooksul kõige sobivamad CO2 püüdmise tehnoloogiad absorptsioon ja hapnikus põletamine. Põlevkivielektri CO2 jalajälje saaks muuta isegi negatiivseks, rajades pooles ulatuses põlevkivi ja pooles ulatuses hakkepuitu kasutava elektrijaama koos CO2 püüdmise tehnoloogiaga – lähtudes eeldusest, et hakkepuidu põletamisel tekkivat CO2 ei arvestata CO2 heitena.

Ent uuringus selgus ka, et praegu puuduvad kulutõhusad ja kasutusvalmis tehnoloogiaid põlevkivitööstuse CO2 heite püüdmiseks ja kasutamiseks. Püüdmise, puhastamise, transpordi ja ladustamise kulud ületaksid oluliselt CO2 kvooditasu ja keskkonnatasusid. Uuemad tehnoloogiad on küll tõhusamad, aga pole veel valmis tööstuslikuks kasutamiseks. Ühe võimaliku lahendusena nähakse püütava CO2 ladustamist Põhjamere all, kuid selle riiklik toetamine on küsitav ja vajaks täiendavat analüüsi.

“Peame mõistma, et ambitsioonikad kliimaeesmärgid ongi kulu ning senise mõtlemise ümber häälestama. CO2 heitmete vähendamise tehnoloogiaid käsitletakse juba praegu osana tuleviku energeetikast näiteks Saksamaal, Norras ja Suurbritannias, ka maailmas laiemalt,” rõhutas TTÜ energiatehnoloogia professor ning uuringu konsortsiumi juht professor Alar Konist. “Perspektiivikaid ja soodsamaid CO2 püüdmise tehnoloogiaid, lisaks uuringus väljapakutud kahele võimalusele, on mitmeid. Edasi tulekski tehnoloogiat arendada, et see muutuks odavamaks ning seda saaks laiemalt kasutusele võtta.”

Taastuvenergiaallikatest on järjest soodsam elektrit toota, aga stabiilse baasvõimsuse tagab Eestis hetkel kõige paremini põlevkivielektritootmine. Selleks, et niisuguse baasvõimsuse tagamine oleks kooskõlas Euroopa Liidu nägemusega nn süsinikuneutraalsest majandusest, tuleb CO2 püüdmise tehnoloogiad integreerida elektritootmise võimekusega.

„Teame, et CCS/CCU ehk süsiniku püüdmise ja selle kasutamise näol on pikalt loodetud päästerõngast, mis võimaldaks karmistuvates kliimapoliitika tingimustes säilitada põlevkivitööstuse, iseäranis elektritootmise, konkurentsivõimet. Seetõttu on poliitikakujundamiseks nimetatud uuringut pikisilmi oodatud,” rääkis Timo Tatar, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika valdkonna asekantsler. “Uuringust tuleneb, et tehnoloogia tasuvuseks peaks CO2 heiteühiku hind olema tänasest pea kaks korda kõrgem. Täname uuringu ekspertrühma põhjaliku ja uusi teadmisi loova töö eest.“

Ka Konist möönis, et läbi viidud rakendusuuring andis palju uusi teadmisi: “Kõige olulisemaks pean lõppjäreldust – kliimaneutraalsus on saavutatav ka põlevkivitööstuses. Sellest lähtuvalt soovitame, et süsiniku püüdmise tehnoloogiate uurimise ja arendamisega tuleks edasi tegeleda,” lisas ta

Järk-järgult kliimaneutraalsuse suunas liikumine on tehniliselt võimalik ka olemasolevaid põlevkivitööstuses kasutatavaid tehnoloogiaid kohandades, kuid see ei pruugi olla rahaliselt otstarbekas ja vähendaks Eesti majanduse konkurentsivõimet. Uuring rõhutab, et vaja oleks kompleksseid tõenduspõhiseid uuringuid, mille alusel kujundada Eesti energeetika pikaajaline strateegia, mis looks selguse erainvestoritele, panustaks avalike ressursside optimaalsesse kasutamisse ja energia varustuskindluse tagamisse.

Loe valminud lõpparuannet  SIIN

Uuringu tulemusi tutvustatakse lõppseminaril, mis toimub 19. aprill kell 10.00 SIIN

Uuringu tellis ja rahastas Eesti Teadusagentuur RITA 1 programmi (Strateegilise teadus- ja arendustegevuse toetamine) raames. Uuring valmis Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Riigikantselei eesmärkide elluviimiseks. Uuringu viisid läbi Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool 2019. aasta aprillist 2021. aasta märtsini.