NordenBladet —Soomes on arstidest nii suur puudus, et see ohustab juba patsiente. Arstide väitel on Soome tervishoid sügavas kriisis. Arstide puuduse tõttu kaalutakse tervete osakondade sulgemist. Helsingis asuva Laakso haigla arstid on eriti mures pikalt kestnud ja süveneva arstidepõua pärast. Ohus on juba patsiendid. Olemasolevad arstid on mitu aastat töötanud oma võimete piiril ning nad kurdavad, et nõnda pole enam võimalik jätkata, vahendab Yle.
Arstidepõua leevendamiseks on tehtud Laakso haiglas ära palju tööd, aga sellest on olnud vähe kasu. Isegi tööjõu rendifirmade kaudu pole saadud leevendust.
Mujal Soomes on arstide puudus kestnud aastaid ja nüüd on see näha juba Helsingis. Soome tervisekeskustes oli oktoobrikuus puudu ligi 300 inimest, Helsingi tervisekeskustes on puudu 60-70 inimest. Lisaks sellele veel haiglate vajadus.
Helsingi Laakso haiglas on arstide puuduse tõttu ohus patsiendid. Haiglas toimub ajuvereringehaiguste taastusravi, tõsiste haavade ravi, eakate ravi ning traumade taastusravi. Helsingi terviseasutustes töötab kokku ligi 15 000 inimest. Teenuste eest makstakse aastas ligi 2 miljardit eurot.
NordenBladet —Soome sotsiaalkindlustusamet Kela hüvitab viirushaiguse tõttu kehtestatud karantiiniga seoses saamata jäänud tulu täies ulatuses, aga vaid siis, kui on täidetud vastavad tingimused. Karantiinis olev isik vajab arstilt tõendit töölt eemaloleku vajaduse kohta. Kui karantiin on välismaal, siis on asi keerulisem. Kelal pole veel välja töötatud korda, mis saab siis, kui karantiin on välismaal, vahendab MTV.
Praegu käivad Kela andmetel arutelud, mida sellisel puhul teha, kui karantiin on välismaal. Töötatakse välja korda, millise välismaa ametkonna kinnitust on vaja selleks, et välismaal oleva karantiini eest hüvitist maksta.
Seni on nakkustega seotud hüvitist taotletud Kela käest väga vähe. Möödunud, 2019. aasta eest on hüvitist makstud vaid 120 inimesele, kulud olid 320 000 eurot. Uue koroonaviirusega seotud kulusid ei osata prognoosida. See sõltub, kas ja kuidas jõuab viirus Soome. Tegemist võib olla suure hulga inimestega. Nakkusega seotud toetused makstakse välja sarnaselt teiste haigushüvitistega. Kui aga raha ei jätku, siis võib hüvitiste väljamaksmisega tekkida raskusi.
NordenBladet – Eesti esimene ülemaaline üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Esimesel laulupeol osales 46 meeskoori ja 5 puhkpilliorkestrit kokku 878 laulja ja pillimängijaga. Üldtantsupeo alusepanijaks peetakse 1934. aastal aset leidnud I Eesti mängude tantsu- ja võimlemispidu, millest võttis osa 1500 rahvatantsijat.
Rahvakultuuriga tegelejaid on Eesti ühiskonnas väga palju ja nende hulk suureneb vaatamata sellele, et elanikkond väheneb. Rahvakultuuri populaarsus tagab selle, et iidsed traditsioonid püsivad elujõulisena ka tänapäeval. Tänu järjekindlale tegevusele ja pärimuse kandjatele püsivad elujõulised nii kandlemäng, koorilaul kui rahvariiete kandmise traditsioon. Need on vaid osa Eesti rikkalikust rahvakultuurist.
Laulu- ja tantsupeotraditsioon on Eesti rahvakultuuri osana pidevalt arenev protsess. Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Laulu- ja tantsupidusid korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, mille on asutanud Kultuuriministeerium.
Laulu- ja tantsupeole pürgijate arv püstitab iga peo eel rekordeid. Soovijaid on üle maailma. Üldlaulu- ja tantsupidu ning noorte laulu- ja tantsupeod toimuvad vaheldumisi, kumbki iga viie aasta tagant. 2017. aastal toimub noorte laulu- ja tantsupidu kannab pealkirja “Mina jään”.
Tantsuväljaku rajamine Kui laulupidu* on aastakümneid peetud just selleks otstarbeks rajatud Tallinna lauluväljakul, siis tantsupeol pole seni kindlat toimumispaika olnud. Põhiliselt on seda korraldatud Kalevi staadionil.
Kultuuriministeerium korrastab koostöös Tallinna linnaga Kalevi staadioni, et tantsupeod saaksid toimuda nüüdisaegses ja turvalises keskkonnas nii publikule ja kui ka tantsijatele.
Laulu- ja tantsupeo uuring 2013. aastal tehtud laulu- ja tantsupeouuringu järgi on kas või kordki ise peol esinenud 49 protsenti Eesti elanikkonnast. 91 protsenti on peoga seotud olnud kaudselt – kas kohal käinud või teleülekannet vaadanud. Laulu- ja tantsupidu on eestlaste oluline identiteedi väljendus. Uurimus näitas laulu- ja tantsupidudega seotud eesti koorilaulu- ja rahvatantsutraditsiooni tähtsust rahvusliku väärtusorientatsiooni ja identiteedi püsimise jaoks. Samas hoiatasid uuringu tulemused selle eest, et traditsiooni kestlikkust võidakse võtta endastmõistetavana.
* Laulupidu on suure esinejate arvuga muusikapidustus, millel esinevad laulukoorid ja orkestrid. Eesti laulupidude traditsioon sai alguse 19. sajandi teise poole alguses 1869. aastal. Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ligi poolteise sajandi vältel toimunud ühislaulmised on muusikakultuuri arengut oluliselt mõjutanud. Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon kanti 2003. aastal UNESCO eestvõttel koostatavasse inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.
Eellugu Vaimulikud laulud ja laulukoorid 18. sajandi lõpul Eestisse jõudnud vennastekoguduste liikumise tegevuses oli olulisel kohal ühislaulmine. Lauldi vaimulikke laule, millest suurem jagu oli Saksamaal kirjutatud. See tõi kaasa varasemast erineva laulutava. Koos vaimuliku äratustegevusega kaasnes vennastekoguduste liikumisega põlgus ja vaen vanade regivärsiliste rahvalaulude ning tavapäraste kommete vastu. Samal ajal õpetasid ametlik luteri kirik ja külakoolid omakorda põhiliselt saksa eeskuju järgivat mitmehäälset koorilaulu. Juba 17. sajandi lõpuks oli ilmunud vähemalt viis eestikeelset koraaliraamatut, mida kasutati köstrikoolides.
Esimene teade neljahäälsest koorilaulust eestlaste hulgas pärineb 1818. aastast Kanepi kihelkonnakoolist. 1822. aastal asutati Laiusel oma aja kohta väga edumeelne kihelkonnakool, kuhu võeti ka tütarlapsi. Selles koolis peeti laulutunde iga päev ja 1828. aastast pärineb teade seal tegutsenud suuremast meeskoorist. Koorilaulu laiemale levikule talurahva seas pandi alus koolis ja kirikus.
Saksa mõju Koorilaulu kui seltsitegevuse eeskuju võeti baltisakslastelt ja riigisakslastelt, kelle hulgas levis mitmehäälset meestelaulu või ka segakoorilaulu kultiveeriv lauluseltside liikumine. Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849. aastal Tallinnas asutatud Revaler Verein für Männergesang. Esimene saksa laulupidu Baltimaades toimus juba 1836. aastal Riias. 1857. aastal toimus samasugune üritus Tallinnas. Johann Voldemar Jannsen kirjutas oma ajalehes Perno Postimees, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid ning õhutas eesti rahvast samasuguseid seltse looma. 1858. aastal toob Jannsen eeskujuks Šveitsi: “Zürichi linnas laulsid nad nii, et müürid värisesid. Mu meele teeb haigeks, kui selle peale mõtlen, kui vaesed meie laulu poolest oleme!”
Šveitsis peeti aastatel 1843–1912 22 üldlaulupidu, 1922–2015 13 üldlaulupidu, toimumiskoht vaheldub. Viimatine toimus 2015. aastal Meiringenis, järgmine on kavas 2022. aastal Gossaus. Lauljaid oli 2015. aasta laulupeol 12 000.
Esimest saksa üldlaulupidu näib olevat raske defineerida, sest sellise taotlusega üritusi peeti erinevaid alates vähemalt 1838. aastast. Deutscher Sängerbund pidas aastatel 1865–1912 8 üldlaulupidu, Deutscher Sängerbund ja selle järeltulija Deutschen Chorverband 1924–2016 15 üldlaulupidu, samuti eri paigus, neist kaks (1890 ja 1928) Viinis. Viimatine saksa üldlaulupidu oli 2016. aastal Stuttgardis. Lauljaid oli 2012. aasta laulupeol 20 000.
Rahvusromantism Lauluseltside liikumine Saksamaal ja Baltimaades kandis endas ühtlasi ka Euroopat haaranud rahvusromantismi ideid. Rahvuslik ärkamine toimus kõikjal. Enam hakati tähelepanu pöörama rahvuslikule ühtekuuluvusele ja isamaa-armastusele. Sakslaste rahvusteadvuse tõus tõi Baltimaades omakorda kaasa suurema vahetegemise maarahvaga (Undeutsch) ja selle põlastamise. Vastukaaluks võeti kasutusele mõiste eesti rahvas ning Jannsen ja teised ärksamad tegelased hakkasid samasuguseid lauluseltse looma. Peagi hakati eesti laulupidusid korraldama. Esimesed eesti lauluseltsid olid 1863. aastal asutatud Revalia ja 1865. aastal asutatud Estonia ning Vanemuine.
Üldlaulupeod Esimene üle-eestiline laulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Alates kuuendast üldlaulupeost on see alati Tallinnas toimunud. Esimesed seitse pidu toimusid Tsaari-Venemaa koosseisus. Maailmasõdade vahelisel ajal toimus neli üldlaulupidu ning Nõukogude okupatsiooni tingimustes 10 pidu. Üldlaulupeod toimuvad iga 5 aasta tagant.
Kohalikud laulupeod Kohalike kooride ühislaulmised leidsid aset juba enne I üldlaulupidu. Esimesed mitme eestlaste koori kooslaulmised toimusid 1855. ja 1857. aastal Põlvas. Esimene laiema kõlapinnaga laulupüha peeti 1863. aastal Ansekülas, kus osales 500 lauljat. Enne üldlaulupidu toimusid laulupäevad teadaolevalt veel Jõhvis, Simunas, Virumaal, Laiusel, Hiiumaal, Pärnu kihelkonnas ja Uulu mõisas.
Laulupidude tava juurdudes muutusid maakondlikud ja kohalikud laulupeod aina sagedasemaks. Nii toimus VI ja VII üldlaulupeo vahel teadaolevalt 23 laulupäeva eri paigus ning X ja XI peo vahel juba 104 laulupäeva.
Erilaulupeod 1956. aastal peeti esmakordselt Baltimaade üliõpilaslaulupidu Gaudeamus. 1962. aastast peetakse iga viie aasta tagant noorte laulupidusid. Taasiseseisvumise eel toimusid öölaulupeod. 2000. aastal toimus Eesti-Soome ühislaulupidu. 2008. aastal toimus punklaulupidu ning seoses Eesti 90. juubeliaasta pidustusega öölaulupidu “Märkamisaeg”.
Väliseesti laulupeod
Esimesed suuremad eestlaste laulupeod paguluses toimusid 1946. aastal Saksamaal Altenstadtis ja 1947. aastal Augsburgis. Veel on neid peetud Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Inglismaal, Uus-Meremaal ning ESTO päevade raames.
NordenBladet —Nahavähk, nagu ka teised vähiliigid, ründab inimkonda üha sagedamini. Euroopa ja Põhjamaad on sealjuures tänu oma valdavalt heledale ja päikese suhtes tundlikumale nahatüübile selle kasvaja poolt enam ohustatud kui maakera teised piirkonnad. Nii on Eesti koos Põhjamaadega tänaseks jõudnud melanoomi esmasjuhtude esinemissageduselt samale tasemel nagu päikselised Austraalia, Uus-Meremaa ja Florida. Tõenäoliselt on oma osa selles ka eestlaste seas järjest tõusval lõunamaareiside trendil.
Nahavähi liikidest (lisaks näiteks basaalrakulisele või ristirakulisele kartsinoomile) on melanoom kõige halvema prognoosiga. Melanoomi peetakse neist nimelt kõige metastaatilisemaks, mis tähendab, et ta levib kõige agressiivsemalt oma algkoldest laiali teistesse keha piirkondadesse.
Rahvusvahelise uurimisrühma liige, TalTechi keemia ja biotehnoloogia instituudi dotsent, immunoloog Sirje Rüütel-Boudinot: „Tänasel päeval on vähiravis kõige kaasaegsemad, nn immuunomodulatoorsed meetodid sellised, mis kas aktiveerivad või taasaktiveerivad immuunrakke melanoomi hävitama. Lisaks veel meetodid, mis blokeerivad immuunrakkude pidurdamise signaalirajad. Tegemist on küll efektiivseimate, aga kahjuks ka väga kulukate ravimeetoditega, mis pole kahjuks kaugeltki kõigile patsientidele kättesaadavad. Samuti esinevad sellise ravi puhul tõsised kõrvaltoimed, mis vanemaealistele patsientidele mõjuvad eriti kurnavalt“. Seni alternatiivina välja pakutav odavam keemiaravi on aga paraku patsiendile süsteemsena (ehk kogu organismi ulatuses) raskesti talutav, tervet organismi laastav, aga mis kõige olulisem: mõjub vaid teatud väikesele patsiendirühmale.
Keemiaravi raske üldmõju leevendamiseks on teadlased koos meedikutega välja arendanud uue, nn isoleeritud keemiaravi meetodi, ehk kohaliku infusiooni (Isolated limb infusioon – ILI). „Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui melanoomi siirded paiknevad näiteks patsiendi jalgadel või kätel, on võimalik süsteemse, tervet keha hõlmava keemiaravi asemel kasutada vähem invasiivset, ainult konkreetsele jäsemele suunatud keemiaravi ehk isoleeritud jäseme kohalikku infusiooni (ILI). See meetod võeti esmakordselt kasutusele Austraalias Sydney Royal Prince Alfred Hospitalis 1990ndatel meie uurimistöö ühe liikme dr John F. Thompsoni poolt“, selgitab dotsent Rüütel-Boudinot.
Kohalik infusioon on vähivastase keemiaravina lihtne ja efektiivne meetod melanoomi in transit metastaaside puhul. PERHi üld- ja onkokirurgia keskuse juhataja, doktor Jüri Teras: „In transit metastaasi terminit kasutatakse melanoomi siirete puhul, mis levivad lümfisoonte kaudu 2 cm või rohkem oma koldest kaugemale, kuid pole veel levinud esimesse lümfisõlme. Euroopas on seda meetodit seni veel vähe kasutatud, Austraalias ja USAs on meetod suurtes vähiravikeskustes juba kättesaadav. Põhja-Eesti Regionaalhaigla on seni ainuke keskus Baltikumis, kus nimetatud meetodiga patsiente aidatakse“.
Teadusartiklis „First Eastern European Experience of Isolated Limb Infusion for In-Transit Metastatic Melanoma Confined to the Limb: Is it still an Effective Treatment Option in the Modern Era?“ (Esmane Ida- Euroopa kogemus isoleeritud jäseme infusioonravi kasutamisest melanoomi in transit metastaaside raviks jäsemetel. Kas see on ka tänapäeval effektiivne ravivõte?) kirjeldatakse ILI protseduuri järgmiselt: „Melanoomiga jäsemele paigutati arteri ja veeni sisse spetsiaalsed kateetrid. Nende kateetrite kaudu sisestati umbes 5-10 minuti jooksul soojendatud kemoteraapilist ravimit (7.5mg/L melphalani ja 75ug/L actinomycin-D). Järgneva 20-25 minuti jooksul loputati jäset kemoinfusaadiga. Kokku võtab see protseduur aega umbes tunni. Protseduurijärgselt jälgiti patsiente kolme kuu jooksul, analüüsides valu jäsemes ja jäseme lihaste võimalikku toksikoosi ning üldist elulemust kuni 70 kuu jooksul“.
Dotsent Rüütel-Boudinot: „Käesolevas uurimistööd analüüsisime 21 Eestist pärit patsiendi andmeid, kus ravimina oli kasutusel melphalan koos aktinomütsiin-Dga. Ravimi ringluse aeg jäsemes oli 20-30 minutit 38-39 kraadi juures. Kõik katsealused, ILI ravi saanud patsiendid, olid halva prognoosiga (melanoomi algkolle oli sügav, haavandunud ja kõrgemitootilise aktiivsusega) kuid sellele vaatamata 76% patsientidest said hea ravivastuse ja jäseme amputeerimist suudeti vältida 90% juhtudest.“.
„Need tulemused näitavad, et Ida Euroopas läbi viidud ILI on oma edukuselt võrreldav tulemustega muu maailma suurte keskustega USAs ja Austraalias ning see meetod jääb meil oluliseks ravivõimaluseks ka praegusel immuunteraapia ajastul,“ lisab Rüütel-Boudinot.
Uurimistööst ilmus artikkel „First Eastern European Experience of Isolated Limb Infusion for In-Transit Metastatic Melanoma Confined to the Limb: Is it still an Effective Treatment Option in the Modern Era?“ koostöös PERHi uurimusrühma, Austraalia arstide (Sydney Royal Prince Alfred Hospital; Adelaide Royal Adelaide Hospital) ja TalTechi immunoloogidega mainekas väljaandes European Journal of Surgical Oncology.
Avafoto: Pexels
Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet —Riigikogus moodustati täna toetusrühm, mille eesmärk on tähelepanu juhtimine Eesti loodusele ja selle kaitsmisele.
Toetusrühma esimees Peeter Ernits ütles, et kuigi Eestis on praegu looduskaitse all viiendik maismaast ja 27 protsenti territoriaalmerest, halveneb paljude liikide ja elupaikade olukord siiski pidevalt. Tema sõnul on kaitsealustest liikidest viimasel ajal lausa kolmandiku ohustatus tõusnud. „Samal ajal on looduskaitsest saanud arvukate piirangute tõttu paljude maaomanike jaoks kardetav koll, kes inimeste tegevust pärsib ja üles on kerkinud küsimus, kas tänases Eestis pole looduse kaitsmisega mitte liiale mindud. Riigikogu looduskaitse toetusrühm kavatseb nende üha teravamaks muutuvate küsimustega aktiivselt tegeleda,“ rääkis Ernits.
Toetusrühma liikmed
Looduskaitse toetusrühma aseesimees on Jevgeni Ossinovski ja toetusrühma liikmed Siim Pohlak, Siret Kotka, Erki Savisaar, Urmas Espenberg, Anti Poolamets, Ruuben Kaalep, Katri Raik, Heljo Pikhof ja Heiki Hepner.
Riigikogus moodustatud parlamendirühmad aitavad Riigikogu liikmetel suhelda teiste riikide parlamentidega, viia ellu välispoliitikat ja tutvustada Eestit mujal maailmas. Toetusrühmade kaudu saavad Riigikogu liikmed ja fraktsioonid tõmmata tähelepanu konkreetsele teemale ning toetada ja kaitsta kitsama eluvaldkonna huve.
XIV Riigikogu on moodustanud kokku 66 parlamendirühma ja 70 toetusrühma.
