Soome ettevõtja õuduste hetked Tallinna hotellis: lift jäi algul seisma ja siis kukkus alla

By

-

september 13, 2019

NordenBladet — Soome ettevõtja koges Tallinna hotellis teisipäeval õuduste hetki, kui hotelli lift jäi algul seisma ja siis hakkas hooga allapoole liikuma. Tekstiili valdkonnas tegutsev Johannes oli Tallinnas ärireisil. Ta reisib palju ja veedab aastas 130-150 ööd hotellides. Ärireise on ta teinud juba 25 aastat, vahendab MTV.

Tallinn on ettevõtjale varasemast tuttav. Ta ööbib tihti soomlaste omanduses olevas Solo Sokos Hotel Astorias, mida Soomes teatakse kui Viru hotelli laiendust. Johannese väitel on Astorias mugavamad voodid kui Virus.

Ettevõtjal oli päev Tallinnas seljataga ja ta oli õhtul naasmas 9. korrusel asuvasse hotellituppa. Ta astus üksi Kone firmas valmistatud lifti ja sai oma elu suurima vapustuse. Kusagil 3-4. korruse vahel hakkas lift värisema ja jäi seisma. Uksed ei avanenud. Igaüks, kes on niimoodi lifti kinni jäänud teab, mis tunne see on. Mees mõtles, et mis nali see nüüd on. Ta vajutas lifti häirekella nupule. Ent asi sellega ei lõppenud, kõige hullem oli veel ees.

Siis oli liftist kuulda raksatust või kolksatust ja lift hakkas allapoole liikuma. Mees ei osanud öelda, kui palju lift allapoole liikus. Teekond polnud pikk, sest liftis on turvasüsteem, mis kukkuva lifti peatab. Kogemus oli aga siiski ebameeldiv.

Mees räägib, et liftis sees olles oli tunne selline, et sealt peab kiiresti välja saama. Kui lift hakkas allapoole liikuma, siis oli tunne, et lõpp on käes. Kukkumine oli nii kiire ja peatumine nii järsk, et mees kukkus selle peale liftis põlvedele. Möödus pool minutit ja mees andis uuesti kella. Mees oli kükakil, kui kuulis, et lift hakkas taas allapoole liikuma.

Liftiõudus aga sellega veel ei lõppenud. Pärast kinni jäämist ja kukkumist hakkas lift järsku ülespoole liikuma ja jäi seisma 18. korrusel. Uksed avanesid ja mees läks kiiresti välja.

Mees hüppas liftist välja ja kui nägi teist inimest lifti sisenemas, siis hüüdis talle, et ära mine. Johannes rääkis inglise keeles, et lift ei tööta. Ta jäi 18. korrusele ja hoidis jalga lifti vahel, et keegi teine seda lifti kasutada ei saaks. Nii seisis ta seal 5-10 minutit ning mõtles, mis oleks võinud juhtuda, kui liftis oleks olnud mõni vanainimene – oleks kindlasti vigastada saanud.

Hoides jalga ukse vahel helistas Johannes hotelli vastuvõttu ja oli üllatunud, kui sealt öeldi vaid, et remondimees tuleb asja vaatama. Lõpuks saabus kohale valvetöötaja.

Solo Sokos Hotel Estoria juhataja Klaus Ek ütles, et lifti probleemile reageeriti koheselt. Tema sõnul on hotellis 24 tundi ööpäevas olemas valmisolek, et inimene tuleb kohale ja päästab inimesed liftist välja. Ka Kone töötajad tulevad vajadusel kiiresti kohale, et kontrollida liftide korrasolekut.

Ek ütles, et ettevõtja Johannese elu polnud ohus, kuigi ta möönis, et tunne võis liftis olla hirmutav.

Johannes rääkis, et Sokos Hotelsi broneerimiskeskus Helsingis oli pandud kinni kell 20 õhtul, mõni hetk enne liftiprobleemi avaldumist, muidu oleks ta sinna helistanud ja oma viha välja valanud. Nüüd ei saanud ta kedagi kätte. Mees räägib, et ta on kõike kogenud, aga midagi sellist mitte. Suurem pahameel läks küll paari päevaga üle.

Klaus Ek ütles juhtumi peale, et Estorias on võetud eesmärgiks kliendisõbralik teenindus. Ta ütles, et vabandab, kui seekord kõik ei õnnestunud. Eki sõnul võisid arusaamatused tekkida keeleprobleemist, kuna teenindajate soome keel polnud kõige parem.

Eki sõnul on liftiviga nüüdseks parandatud ja Estoria liftid töötavad korralikult. Ka Johannes ütles, et liftid olid korda tehtud, kui ta neljapäeval hotellist lahkus.

13-AASTANE Eesti viiuldaja Estella Elisheva kontsertidest Jaapanis: Nüüd tuleb ise muusikat kirjutama hakata

By

NordenBladet.ee

-

september 1, 2019

NordenBladet – 13-aastane Tallinna Juudi kooli türdruk, kes on kuus aastat Saku Muusikakoolis viiulit õppinud, maitseb esimesi suuremaid töö vilju. Oma vanuseklassis Loode-Eesti parimaks viiuldajaks valitud Estella Elisheva esines juunis lauljana Iisraelis ning augustis sai pihku tuttuue artistiviisa, et anda viiulikontserte Jaapanis. Varem vaid Eestis ja Skandinaavias esinenud noore muusiku jaoks on see suur hüpe karjääriredelil, mis innustab veelgi harjutama ning muusikukarjäärile mõtlema.

“Iga saavutus innustab rohkem harjutama ja pingutama. Esinemised annavad suure elamuse ning palju energiat, uusi tutvusi ning mõtteid tuleviku planeerimiseks. Mida rohkem harjutada, seda rohkem meeldib ka muusika, sest oskused võimaldavad juba kuulmise järgi muusikat järgi mängida ning aina lihtsam on õppida uusi noote. Mitte just palju, aga vaikselt olen hakanud ka ise muusikat kirjutama,” räägib Estella Elisheva NordenBladet.ee´le.

“Mul on suhteliselt lihtne – muusikakoolis on kolm-neli korda nädalas parimad õpetajad käepärast oma teadmisi jagamas, oma viiuliõpetaja Kaari Klesment´i ja solfedžo õpetaja Urmi Sinisaarega on mul väga vedanud, ema organiseerib-manageerib ja tegeleb meediaga. Ema on mu suurim fänn – õhutab, tunnustab ja innustab iga päev. Minu ülesanne on vaid harjutada. Esinen praegu sooloartistina ja orkestriga. Aga näiteks Jaapani tarvis panime kokku ajutise bändi viiul + kannel, et tutvustada seal Eesti muusikat. Hetkel on mul repertuaaris päris palju pärimusmuusikat ja folkloori. Koos kandlemängija Sandra Serenaga anname Jaapanist naastes ka Eestis üheskoos paar kontserti – need tulevad küll suhteliselt väikesed kontserdid, pisikestele kuulajaskondadele aga kava on juba selge ja miks mitte veel koos esineda. Üks esinemine on ka Eesti presidendi ürituse raames.”

Jaapanis andsid mitu kontserti ning astusid üles Eesti Muusika Päeval. Kuidas kontserdid läksid ning kas plaanid ka tulevikus Jaapanis esineda? “Kontserdid läksid väga hästi. Päris põnev oli vahelduseks see viiul + kannel esinemine, tavaliselt mängin üksi, koos klaverisaate või sündiga. Kannel lisab põhjamaist müstikat, väga ilusti kõlab kokku. 127 miljoni elanikuga Jaapan on maailmas rahvaarvu suuruselt kümnes riik, suur võimas turg ning kuulaja oskab hinnata kvaliteetset muusikat. Põhjamaad ning meie kultuur on sügav, põnev ja müstiline – meie muusikat on tore esitada ja hea kuulata. Rahustab, annab jõudu. Jaapanis esinen kindlasti veel.”

Ütled seda nii kindlalt, nagu oleks juba midagi lukku löödud? Kuidas 13-aastaselt üldse toimub see teiselpool maakera esinemine? “Lukku löödud ei ole veel midagi aga ma väga loodan, et esinen veel. Ise annab ka natuke selleks ära teha – kontserdid tulevad suurema tõenäosusega siis, kui neid ise ka planeerida ja organiseerida, mitte ainult kutseid oodata. Minu ema, kes mind manageerib, tegeleb organisatoorse poolega, palju esinemisi organiseerib ka Saku muusikakool. Mul on notaris tehtud luba üksinda reisida, räägin nelja keelt (Estella Elisheva räägib peale eesti keele vabalt ka inglise ja vene keelt ning on seitse aastat heebrea keelt õppinud – toim.), ema sõlmib kokkulepped agentidega, kes omakorda tegelevad ürituste ja nende promomise ja välisriigis kohaliku organiseerimisega. Jaapanis tuli juba lennujaama vastu Jaapani poolne organisaator – hotellid, päevakava, workshop´id ja esinemised on kellapealt planeeritud. Olen seekord Jaapani firma Harmony Fields artistina ning Jaapani Saku linna ja Eesti Saku linna ning Saku Muusikakooli organiseeritud ühisprojekti raames.”

Millised on artistina plaanid tulevikuks? “Ma praegu karjääri mõttes väga kaugele ei mõtle. Harjutan võimalikult palju, sest olen võrreldes professionaalsete mängijatega veel ikka täiesti roheline ja nüüd tuleb ise muusikat kirjutama hakata. Tahan arendada ennast ka heliloojana ning anda oma panust Eesti muusikasse.”

Rohkem infot noore viiuldaja Estella Elisheva tegemistest leiate tema kodulehelt: estellaelisheva.com ning pilte Jaapani reisist saate vaadata tema Instagrami kontolt: @estella.elisheva

https://www.instagram.com/p/B1yR9Qchlgt/

Foto: Vasakult Shigekazu Yamada, Laura Linnaks, Sandra Sulin, Estella Elisheva, Aivar Surva ja Mari Jürjens. (Harmony Fields/ Kazuhiro Kamio)

Eesti muusikutest olid seekord lisaks Estella Elishevale ja Sandra Serena Sulinile Jaapani tuuril ja Eesti Muusika päeval ka näitleja ning laulja Mari Jürjens (endise nimega Pokinen) ja helilooja ning muusik Aivar Surva. Varasemalt on Harmony Fieldsi vahendusel käinud Jaapanis veel mitmeid teisigi eesti artiste – näiteks rahvamuusik ja laulja Mari Kalkun ning folkbänd Trad.Attack! Jaapani reisil käis ka Saku Muusikakooli kandleõpetaja Laura Linnaks, kes viis Jaapani Saku linnas läbi mitu põnevat kandle workshopi.

https://www.facebook.com/HarmonyFields.jp/photos/a.372728596152215/2430410340384020/?type=3&theater

Estella Elisheva hoiab Eesti lippu kõrgel FOTO: NordenBladet

Saku muusikakooli õpilased Sandra Serena Sulin (kandlega vasakul) ja viiuldaja Estella Elisheva (paremal). FOTO: NordenBladet

Loe artiklit inglise keeles (?? SIIT), rootsi keeles (?? SIIT) ja soome keeles (?? SIIT)

Avafoto: Noor Saku Muusikakooli viiuliõpilane Estella Elisheva (NordenBladet/Helena-Reet Ennet)

Suured peamiselt alaealistest koosnevad migrantide jõugud hoiavad Helsingi inimesi hirmu all

By

NordenBladet.ee

-

august 5, 2019

NordenBladet — Helsingis Vuosaari linnaosas liiguvad ringi noorte migrantide jõugud, kes hoiavad inimesi hirmu all. Vägivallaga on ähvardatud lapsi. Asi tõusis esile esmaspäeval, 29. juulil, kui Vuosaari elanikud postitasid sotsiaalmeediasse sissekanded selle kohta, kuidas migrantidest noored käituvad agressiivselt.

Alguse tegi üks mitme lapse isa, kes kirjutas esmaspäeva õhtul, et on mures oma laste pärast. Isa oli teinud noortejõugust pilti, aga need olid öelnud, et ei tohi pildistada ega politseid kutsuda. Pärast pildi tegemist piirati isa sisse ja öeldi: „Kas tahad peksa saada?” Siis helistas üks kõrvalseisja häirekeskusse ja see lahendas olukorra.

Isa kirjutas, et politseid polnud kusagil näha. Hiljem kuulis mees, et häirekeskusele on selle kamba kohta helistatud palju kordi.

Sellele järgnes sotsiaalmeedia Vuosaari grupis väga palju kommentaare ja uusi sissekandeid. Üks mees kirjutas kommentaaris, kuidas üle 30 noorukist koosnev kamp ronis võõrastele rõdudele ja lükkas S-marketi ostukäru mööda kõnniteed. Noorukid taltusid peale seda, kui sekkus Alepa poe Securitase turvatöötaja.

Üks mees kirjutas, kuidas kuus 11-15-aastast migrandi noorukit tühjendasid tulekustuti vastas asuva korrusmaja ja auto katusealuse vahel. Kui mees helistas häirekeskusse, siis öeldi, et see pole kuritegu. Mees ütles, et on, kuna kustuti on varastatud Vuosaari metroojaamast. Pärast jooksid noorukid Rastila suunas.

Üks teine mees kirjutas, kuidas istus juuli algupoolel Columbuse kaubanduskeskuse bussipeatuses pingi peal, kui migrantide noortejõuk tuli ja hakkas tüli norima. Kõigepealt lõid sõbral vastu silmanurka. Kui mees läks noorte poole jutuga, et nii ei tohi teha, siis tuldi ka tema kallale. Temal löödi prillid katki. Lõpuks tuli turvamees küsima, mis juhtus. Ründajad olid jõudnud juba põgeneda. Kui vaja oli, polnud turvamehi ega politseid kusagil.

Üks mees kirjutas, kuidas kolmapäeval, 31. juulil piiras migrandi taustaga tüdrukutest ja poistest koosnev jõuk Vuosaaris K-Supermarketi juures lapsi ning nõudis raha. Teised lisasid, et sama asi käib kogu aeg Columbuse kaubanduskeskuse juures.

Üks ema tegi ettepaneku, et lapsevanemad võiks olla ise aktiivsemad ja korraldada õhtusi patrulle piirkonnas. Politseist abi pole, kuna politsei tuleb tavaliselt hilja ja politsei peale ainult naerdakse. Inimesed kirjutavad, et noorukid on öelnud, et vajavadki „väljakutseid” ja „ohvreid”.

Pärast seda, kui asjast kirjutati sotsiaalmeedias, võttis teema üles ka ajakirjandus, mis peale lubas politsei tugevdada valvet Vuosaaris. Ühtlasi palub politsei kirjeldusi agressiivselt käitunud noorte kohta e-posti aadressile ennaltaestava.helsinki(at)poliisi.fi.

Venemaa kardab sõda Pärsia lahes, võttis positsioonid sisse Läänemerel

By

NordenBladet.ee

-

august 1, 2019

NordenBladet — Venemaa andis teada, et kardab sõda Pärsia lahes, mille peale võttis täna ootamatult positsioonid sisse Läänemerel. Venemaa meediakanal RT edastas, viitega välisministeeriumile, et Venemaa on mures sõja puhkemise pärast Pärsia lahe piirkonnas, kuhu USA koondab oma laevastikku.

Täna teatas Vene kaitseministeerium ootamatult, et Venemaa korraldab Läänemerel sõjalise välkõppuse, milles osaleb ligi 70 laeva, ligi 60 lennukit ja üle 10 000 sõjaväelase.

Soome sadamast läks teise ilmasõja ajal teele nõukogude allveelaev, mis tõi kaasa ajaloo suurima meretragöödia

By

NordenBladet.ee

-

juuli 22, 2019

NordenBladet — Soome Hanko sadamast läks sõja ajal teele nõukogude allveelaev S-13, mis uputas Saksa reisilaeva Wilhelm Gustloff koos ligi 10 000 inimesega pardal, kellest peaaegu kõik uppusid. Uppunud laev oli täis sõjapõgenikke, põhiliselt naisi ja lapsi, kes kõik hukkusid. Laeva uputamise eest sai allveelaeva kapten, 31-aastane Aleksandr Marinesko hiljem kangelase aunimetuse, vahendab Helsingin Sanomat.

Järgmise aasta algul täitub sellest kohutavast, ajaloo kõige traagilisemast mereõnnetusest 75 aastat. Wilhelm Gustloff uppus kolme torpeedotabamuse tagajärjel 1945. aasta 30. jaanuaril, pardal ligi 10 000 inimest. Seda on kuus korda enam kui hukkus Titanicu katastroofis.

Soome on selle tragöödiaga seotud, kuna laeva uputanud allveelaev läks teele Soome sadamast, seda saatis Soome lootsilaev ja laeva uputanud torpeedod olid teadaolevalt Soome omad.

Hanko ajaloolane Alexander Ishchenko on korraldamas seminari allveelaeva kaptenist Aleksandr Marineskost. Marinesko saabus koos meeskonnaga Soome hooldusesse 1944. aasta lõpus ja arvatavalt võttis meeskond Turus vastu uue aasta. Kapten Marinesko oli kõva naistemees ja väidetavalt tutvus aastavahetusel ühe rootsi naisega. Selle eest kutsuti kapten välja ülekuulamisele ja teda ähvardas sõjaväetribunal, kuna kardeti, et ta lobises purjutades välja sõjasaladusi. Meeskond oli aga kapteni eest väljas ja nõnda läks allveelaev S-13 merele 11. jaanuaril.

Kapten Marinesko sündis Ukrainas Odessas 1913. aastal ukrainlannast ema ja rumeenlasest isa lapsena, tema sünninimi oli Alexandr Marinescu. Isa Ivan oli deserteerunud surmanuhtluse eest Rumeenia laevastikust. Hiljem vahetati nimi venepärase Marinesko vastu.

Rumeenia päritolu tõttu rääkis Marinesko vene keelt aktsendiga. Ta vandus tihti rumeenia keeles. 1943. aastal sai temast Stalinets tüüpi allveelaeva kapten, laeval oli 46 meeskonnaliiget ja 12 torpeedot. S-13 läks 11. jaanuaril välja Hanko sadamast. Soome oli andnud NLiidule õiguse kasutada Hanko ja Turu sadamaid.

Soome loots juhtis laeva miinide vahelt sadamast välja ja allveelaev suundus Memeli (praegu Klaipeda) sadama lähedusse sihtmärki ootama. 1945. aasta jaanuaris oli käimas ajaloo suurim mereline evakuatsioon Hannibal. Selle käigus sõidutasid üle 1000 Saksa laeva läände Ida-Euroopast 2,4 miljonit sõjapõgenikku.

Pärast seda, kui nõukogude väed vallutasid 1945. aasta jaanuari lõpus Memeli, siirdus S-13 edasi Poola rannikule. 30. jaanuaril tuvastas meeskond laeva Wilhelm Gustloff. Laev oli väljunud hommikul Gotenhafeni, praeguse Gdynia sadamast. Üle 200 meetri pikkune reisilaev oli valminud Hamburgis 1937. aastal. Algselt pidi laeva nimeks saama Adolf Hitler, aga see ristiti Šveitsis mõrvatud natsijuhi järgi. Laeva pardal oli ligi 10 000 inimest ja laev suundus Saksamaale Kieli ja Flensburgi sadamatesse.

Õhtul kella 22 paiku tulistas S-13 reisilaeva suunas neli torpeedot, millest kolm tabasid ja laev vajus põhja. Saksa autor Günther Grass on sellest kirjutanud romaanis Vähikäigul. Hukkus ligi 10 000 inimest, nende seas ligi 4000 last. Jäisest mereveest suudeti päästa vaid paarsada inimest.

Tsiviilelanikest tulvil laeva uputamine polnud toona sõjakuritegu, sest laeval olid ka õhutõrjekahurid ning tuhatkond sõjaväelast. Kapten Marinesko teadis, et laeval olid naised ja lapsed, aga see teda ei heidutanud. Teda huvitasid saavutused, et pääseda karistusest.

Paar nädalat hiljem uputas S-13 teise transpordilaeva General von Steuben. Laeval oli 3500 tsiviilelanikku ja sõjaväelast. Pärast neid kahte uputamist sai Marineskost kõige edukam vene allveelaevakapten. Algul seda isegi ei usutud, et põhja suudeti lasta nii suured laevad. Arvati, et Marinesko liialdab, nagu ta tavaliselt tegi.

S-13 naases Turu sadamasse 1945. aasta veebruaris. Laeva auks korraldati pidulik vastuvõtt. Pärast sõda olid Marinesko teod tabuteema, kuna sõjakuritegusid panid toime ainult sakslased. Pärast sõda läks Marinesko erru ja töötas briketilao juhatajana, kus jäi vahele vargusega ning ta saadeti Siberisse vangilaagrisse. Ta suri vähki 1963. aastal vaid 50-aastaselt.