258 POSTS 0 COMMENTS

Istuta need taimed oma aeda ja oled suvel sääskedest prii + FOTOD!

aprill 18, 2023

NordenBladet — Ei möödu ühtki suveõhtut, kui me poleks kimpus tüütute sääskedega. Just nüüd on õige aeg suveks ettevalmistusi teha! Sääskede peletamiseks on mitmeid mooduseid. Toome teieni sellise võimaluse, mis lisaks sääskede tõrjumisele toob ka mõnusad maitsetaimed toidulauale.

Kuna sääski meelitab teadupärast enim ligi seisev vesi ning kehalõhnad (higilõhn), tasub kõigepealt esimesest loobuda. Eemalda aiast igasugune seisev sadevesi. Aias tööd tehes on normaalne, et higi hakkab kergesti mööda nahka voolama ja selleks puhuks tulevadki appi aias kasvavad taimed, mis sääsed nö ära petavad. Aias kasvavaid taimi saab peos hõõruda, veidi nahale määrida ja nii kaodki sääskede huviorbiidist, vahendab Good Housekeeping.

Aga milliseid taimi tuleks siis aeda kasvama panna?

Salvei ja rosmariin
Need mõlemad taimed eritavad väga tugevat aroomi ja ergutavad ka inimmeeli. Kui oled aias parasjagu lõket tegemas, viska tulle veidi ka salvei- või rosmariinioksi. Sääskede jaoks on suitsust tulenev aroomisegu eemalepeletav.

Foto: Pexels/Monicore

Lavendel
Lisaks sääskedele peletab lavendel eemale ka ohtlikke puuke. Lavendel on laialt tuntud õhu lõhnastaja, mis lõõgastab meeli. Hõõru taime peo vahel või otse vastu ihu.

Foto: Pexels/Brigitte Tohm

Piparmünt
Piprmünt on kontsentreerituna niivõrd kange, et võib tappa mitmete liikide munad ja vastsed. Loomulikult tõrjub ta hästi ka sääski eemale.

Foto: Pexels/Pixabay

Naistenõges
Naistenõges sisaldab looduslikku kemikaali nepetalaktoon, mis peletab putukaid eemale. Eeterlik õli annab noorele taimele roosilõhna, aga vananedes muutub sidrunilõhnaliseks, mis omakorda sääskedele eemalepeletav.

Basiilik
Basiilik on samuti üks väga tugev aroomieritaja. Uuringud on tuvastanud, et basiiliku eeterlik õli on sääsevastsetele mürgine. Kuna taim maitseb toidulaual hästi, siis kasvata neid aias kohe ohtralt, sest boonusena piirab see ka sääskede munemist.

Foto: Pexels/Kaboompics.com

Sidrunmeliss
Sidrunmeliss on mündi sugulastaim ja lõhnab kergelt sidruni järgi. Tegemist on ravimtaimega, ent peletab tõhusalt ka sääski eemale.

Avafoto: Pexels/Pixabay

Loe lisaks:
NENDE KODUS LEIDUVATE looduslike vahenditega saate puuke peletada

Valmista ise looduslik õhuvärskendaja + mitu näidet!

Kasulikud nipid, kuidas end sääskede ja puukide eest kaitsta

Maagilised sümbolid ja nende tähendused Põhjamaade mütoloogias: Mis on Vegvísir?

NordenBladet.ee

aprill 15, 2023

NordenBladet – Vegvísir on iidne sümbol, mida tuntakse kõige sagedamini ruunikompassina ehk Viikingite kompassina. Otsetõlkes tähendab sümboli islandipärane nimetus “teeviita” või “teetähist”. Vegvisir ise koosneb kaheksast Viikingite maagilisest liitruunist (sigil). Liitruune (sõltuvalt kombinatsioonist) kasutati ning kasutatakse ka tänapäeval ruunimaagias kinglatel eesmärkidel – teatud sündmuste loomiseks, mingite omaduste võimendamiseks või kaitseks.

Vegvisiri mainitakse algselt kahes allikas – Geir Vigfussoni 1880 aastal koostatud Huldi käsikirjas (the Huld Manuscript) ning teises käsikirjas – Galdabrokis (The Galdabrok), mille näol oli algselt tegemist maagia käsiraamatuna.

Huldi Käsikirjas räägitakse Vegvisirist, kui maagilisest kaitsvast ning teed juhatavast sümbolist. Tõlkes kõlab see umbes nii: “selle sümboli kandja ei kaota kunagi oma teed tormis või halvas ilmas ka siis, kui ta ei tea oma sihtpunkti” ( “the wearer of this symbol will not lose his way during storms and bad weather, even if he does not know of his destination” ).

Huldi Käsikiri on dokument, mis on koostatud umbes kümme sajandit peale viikingite aega ja kuigi mõningad selle osad baseeruvad ajalool ning tõelistel Norra rahva teadmistel ja uskumustel, siis ei tohiks siiski päris kõike seal kajastatut pimesi usaldada. Osade ekspertide arvates võib Vegvisiri puudutav osa baseeruda eeskätt pärimuslikul folklooril.

Galdabrok, teine allikas, kus Vegvisiri mainitakse, on memuaar – loitsude raamat – mis sisaldab erinevaid loitse ning teadmisi maagia, Põhjala jumalate, aja ja kosmoloogia kohta.

Ehkki keegi ei tea täpselt, kust Vegvisir pärineb ning millal ja kus seda esmakordselt kasutati, on tänaseni kõige enam levinud uskumus, et tegemist oli Viikingite kompassiga.

Kuna arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud Viikingite poolt avastusretkedel reaalselt kasutusel olnud “päikesekive” ehk päikesekompasse (ning ehkki nendel puuduvad vastavad liitruunid nagu Vegvisiril ning väline sarnasus on väike), arvatakse, et just nendest kompassitest võis Vegvisiri sümbol olla algselt inspireeritud.

Mitmete legendide kohaselt joonistati Vegvisiri juba iidsetel aegadel Viikingite laevadele, selleks et rändajad leiaksid turvalise tee koju tagasi.

Ka täna on Vegvisir Põhjala traditsioonides ning eeskätt Islandis kõrgelt austatud ja laialdaselt kasutusel olev sümbol. Sümbol kannab sügavat tähendust ka kõigi nende jaoks, kes huvituvad sügavamalt ruunidest ning ruunimaagiast.

Täna kasutatakse Vegvisiri siiski kõige sagedamini spirituaalse teejuhina.

Fotod: Vegvísir Helena-Reet Ennet´i maalidel “Nordic forest & folklore” ja “Huginn” (ElishevaShoshana.com)
Allikas: NordenBladet.fi

Loe ka:
PÕHJALIK ÜLEVAADE: Kes olid muinasskandinaavia päritolu Viikingid ja millal oli nn viikingiaeg?

Eesti lipu ajalugu: Sinimustvalge sümboli teekond

NordenBladet.ee

veebruar 24, 2023

NordenBladet – Eesti lipp (sinimustvalge) on Eesti rahva ja riigi vabaduse ning identiteedi sümbol, millel on pikaajaline ja põnev ajalugu. Alates selle loomisest 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja perioodil on lipp kandnud endas rahvuslikku uhkust, vaprust ja püüdlemist iseseisvuse poole.

Eesti lipu algus ja tähendus

Kuidas Eesti lipp sündis?
Eesti lipu ajalugu ulatub tagasi 1881. aastasse, mil Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) otsustas luua Eesti rahvust esindava lipu. Sinimustvalge värvikombinatsiooni valik sündis seltsi liikmete kokkuleppel, ja lipu esmaesitlus toimus 4. juunil 1884 Otepääl, EÜS-i lipu õnnistamisel. Sellest hetkest sai sinimustvalge lipp sümboliks eestlaste rahvuslikule liikumisele ja ärkamisaegsele identiteedile.

Mida sümboliseerivad Eesti lipu värvid?
Eesti lipu kolm värvi – sinine, must ja valge – kannavad endas sügavat sümboolikat. Traditsiooniliselt tõlgendatakse sinist Eesti taeva, järvede ja vabaduse sümbolina; musta esivanemate maa, ajaloo ja kannatuste märgina; ning valget kui puhtuse, lootuse ja helge tuleviku sümbolit. Need värvid peegeldavad Eesti rahva väärtusi ja püüdlusi.

Sinimustvalge lipu roll ärkamisajal

Eesti lipp ja iseseisvumine
Eesti lipust sai oluline rahvussümbol 20. sajandi alguses, kui iseseisvusliikumine jõudis haripunkti. 24. veebruaril 1918, mil Eesti kuulutas välja oma iseseisvuse ja sinimustvalge lipp heisati Pärnus Endla teatri rõdule. See sümboolne hetk kinnistas sinimustvalge lipu Eesti iseseisvumise ja vabaduse märgina.

Eesti Vabariigi loomisega kinnitati sinimustvalge trikoloor ametlikult riigilipuks, ja see lehvis uhkelt kõigil tähtsamatel riiklikel tseremooniatel. Sinimustvalgest sai vabaduse ja rahvusliku uhkuse sümbol kogu Eesti rahva jaoks.

Lipu keelustamine ja taastulek

Mis juhtus Eesti lipuga Nõukogude ajal?
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal keelati sinimustvalge lipp ja asendati Nõukogude sümbolitega. Nõukogude ajal oli Eesti rahvuslipu avalik kasutamine keelatud, ja sinimustvalge trikoloor sai peidetult lehvida vaid eestlaste südames.

Sinimustvalge lipu kasutamine jätkus siiski ka salaja, olles vabadusvõitluse ja vastupanuliikumise sümbol. 1980. aastate lõpus, perestroika ja laulva revolutsiooni ajal, toodi Eesti lipp taas avalikkuse ette, kujunedes rahva iseseisvuspüüdluse ja vabadusvõitluse sümboliks.

Lipu taasheiskamine ja Eesti iseseisvuse taastamine

Veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp uuesti Pika Hermanni torni Tallinnas, tähistades Eesti iseseisvuse taastamise algust. Eesti lipp kinnitati taas ametlikuks riigilipuks 1990. aastate alguses, mil Eesti taastas oma iseseisvuse. Sellest ajast saati on Eesti lipp lehvinud uhkusega riigipühadel, rahvusvahelistel sündmustel ja kõigil olulistel riiklikel tseremooniatel.

Eesti lipu ajalugu on seotud Eesti rahva rahvusliku ärkamise, iseseisvumise ja vabadusvõitlusega. Alates esmaesitlusest 1884. aastal on sinimustvalge trikoloor olnud eestlaste jaoks rahvussümbol, mis kannab endas kodumaa ilu ja rahva vabadust. Eesti lipu sinine, must ja valge värv tähistavad rahva püsimist ja lootust ning on jäädvustatud Eesti rahvuslikku identiteeti.

Avafoto: Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Eesti lipp heisatakse Pika Hermanni torni Tallinnas iga päev päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00, ja langetatakse päikeseloojangul. Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni algusfraase ning langetamisel laulu «Mu isamaa armas» algusfraase. (NordenBladet)

Kas Eesti hümn on sama mis Soome hümn?

NordenBladet.ee

veebruar 24, 2023

NordenBladet – Inimesed uurivad sagele, kas Eestil ja Soomel on sama hümn. Kiire vastus sellele on “Ei” – hümn ei ole sama, küll aga viis.

Eesti ja Soome hümnidel on unikaalne side, sest mõlema rahvushümni meloodia on tõepoolest sama. Kuigi muusika on sama, on Eesti ja Soome hümnid oma sõnade ja rahvusliku tähenduse poolest siiski erinevad.

Millised on Eesti ja Soome hümni sarnasused?
Eesti hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ja Soome hümn „Maamme” (tõlkes „Meie maa”) kasutavad ühte ja sama meloodiat, mille kirjutas 1848. aastal soome helilooja Fredrik Pacius. Algul lõi Pacius meloodia Soome rahvuslauluks, millele lisati Johan Ludvig Runebergi kirjutatud sõnad. See viis sai peagi tuntuks Soome rahvushümnina ja jäi soomlastele südamelähedaseks.

Eesti rahvusliku ärkamise ajal, mil Eesti rahvas otsis oma kultuurilist identiteeti ja rahvustunnet, kohandas Johann Voldemar Jannsen Paciuse meloodiale eestikeelsed sõnad, mis lauldi tuntuks Tartul laulupeol aastal 1869. Nii ongi Eesti hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” muusika täpselt sama mis Soome hümnil „Maamme”.

Millised on Eesti ja Soome hümni erinevused?
Kuigi Eesti ja Soome hümnil on sama meloodia, on nende sõnad ja rahvuslik tähendus erinevad. Eesti hümni sõnad räägivad Eestimaa ilust ja tähendusest oma rahva jaoks, väljendades sügavat armastust kodumaa vastu. Eesti hümni eestikeelsed sõnad kirjutas Johann Voldemar Jannsen ja need sümboliseerivad Eesti rahvuse ühtsust ja püsivust.

Soome hümn „Maamme” on samuti kodumaale pühendatud, kuid selle sõnad erinevad Eesti hümni omadest. Soome hümni sõnade autor Johan Ludvig Runeberg kirjutas luuletuse, mis keskendub Soome maastiku ilule ja soomlaste rahvuslikule identiteedile. Kuigi Eesti ja Soome jagavad hümni meloodiat, nende sõnad ja tähendused oma rahva jaoks on erinevad.

Kas Eesti ja Soome hümnide sama meloodia on ainulaadne?
Jah, Eesti ja Soome rahvuslik hümn, millel on sama meloodia, on üsna unikaalne nähtus. Kuna Eesti ja Soome rahvad jagavad sarnast ajalugu ja tugevat sidet, sümboliseerib ühine meloodia ka põhjamaalaste rahvustevahelist sõprust ja ühtsust. Eesti ja Soome hümnide meloodia jagamine on rahvusvaheliselt haruldane ja toob esile kahe riigi kultuurilise läheduse.

Eesti ja Soome hümni ühisosa ja erinevused
Kuigi Eesti ja Soome hümnidel on sama meloodia, on nende sõnad ja tähendus eripalgelised, olles oma riigi rahvussümboliteks. Eesti hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on kohandatud Soome rahvuslaulu meloodiale, kuid selle sõnad ja rahvuslik tähendus on Eestile ainuomased. Sarnasuse ja erinevuse kombinatsioon teeb Eesti ja Soome hümnide loo ainulaadseks rahvusvaheliseks näiteks, mis peegeldab eestlaste ja soomlaste ajaloolist ja kultuurilist sidet.

Rohkem infot Eesti hümni kohta leiad SIIT

Avafoto: NordenBladet digiarhiiv

Eesti iseseisvuspäeva ajalugu ja Manifest kõigile Eestimaa rahvastele

NordenBladet.ee

veebruar 24, 2023

NordenBladet – Eesti iseseisvuspäeva ajalugu algas 24. veebruaril 1918, mil anti välja “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele,” mis kuulutas välja Eesti iseseisvuse. Manifest on Eesti Vabariigi sünnidokument ja üks rahvuse tähtsamaid ajaloolisi tekste. See pandi kokku keerulisel ajal, kui maailm oli I maailmasõja keerises ja Venemaa keisririik oli kokku varisemas.

Ajalooline taust – tee iseseisvusele

20. sajandi algus oli Baltikumi ja kogu Euroopa jaoks murranguline aeg. Venemaa keisririigi lagunemise taustal tekkis Eestis rahvuslik liikumine. Rahvusliku liikumise eesmärgiks oli saavutada suurem autonoomia ja hiljem ka iseseisvus. 1917. aastal toimunud Veebruarirevolutsioon Venemaal andis Eestile esimest korda lootuse ise otsustada oma tuleviku üle, ning sama aasta aprillis lubatigi Eestile autonoomiat, luues Eestimaa Kubermangu, kus eestlased said esmakordselt rohkem poliitilisi õigusi.

21. aasta oktoobris haarasid bolševikud Venemaal võimu ja kuulutasid välja Nõukogude Venemaa, mis tõi kaasa uue ebastabiilsuse laine. Eesti, nähes võimalust iseseisvuseks, hakkas liikuma sõltumatuse suunas. 1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses oli iseseisvuse idee juba laialt levinud, ning Eesti Maapäev ehk kohalik ajutine parlament, mis oli rahva esinduskogu, võttis iseseisvumise teemal vastu otsuseid.

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele

24. veebruaril 1918 andis Eesti Päästekomitee – Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstantin Koniku juhtimisel – Tallinnas välja “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”. Tekst avaldati algselt Tallinnas Pärnu maantee Postimehe trükikojas. Manifest kuulutati 23. veebruari õhtul pidulikult ette Pärnus, Endla teatri rõdult, kus rahvahulk kogunes kuulama esimesi sõnu Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise kohta.

Manifestis kuulutati Eesti rahvas iseseisvaks ja kinnitati, et Eesti Vabariik on sõltumatu demokraatlik riik, mis kaitseb oma kodanike õigusi ja tagab neile vabaduse ning õiguse ise oma saatuse üle otsustada. Oluline oli manifesti rahumeelne toon, mis püüdis rõhutada õiglust, võrdsust ja iga rahvuse õigust oma kodumaale ja iseseisvusele. Manifest kinnitas, et Eesti Vabariik seab rahva heaolu ja õigluse kõige keskmesse, lubades seadusandlikku võimu rahva valitud esindajatele ning vabadust ja õigusi kõigile oma elanikele.

Eesti iseseisvuspäeva tähendus

Kuigi Eesti kuulutas iseseisvuse välja 24. veebruaril, ei järgnenud sellele kohe rahulik iseseisvus. Paar päeva hiljem okupeerisid saksa väed Eesti ja Eesti Vabadussõda pidi alles algama. Kuid 24. veebruar jääb Eesti iseseisvuspäevaks, sest see on päev, mil Eesti rahvas ja juhtkond võtsid vastu otsuse ise otsustada oma riigi saatuse üle.

Eesti pole alati saanud oma sünnipäeva tähistada. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aastal tähistati Vabariigi aastapäeva esimestel aastatel vabalt, kuid see muutus Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja ajal.

1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti ning seejärel keelati Eesti iseseisvuse ametlik tähistamine, samuti sinimustvalge lipu heiskamine. Iseseisvuspäeva tähistamine oli okupatsiooni aastatel keelatud ja Eesti Vabariigi sümbolite kasutamine rangelt kontrollitud ja karistatav. Samuti ei tähistatud iseseisvuspäeva Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.

Iseseisvuspäeva tähistamine ja sinimustvalge lipu ametlik heiskamine taastati alles pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Sellest ajast alates on 24. veebruaril peetud Eesti Vabariigi sünnipäeva ja ametlikku riiklikku lipupäeva, mil sinimustvalged lipud heisatakse üle kogu Eesti.

Avafoto: NordenBladet

Vaata ka:
Eesti iseseisvuspäeva tähistamine – traditsioonid

1...383940...52 Page 39 of 52