NordenBladet – Kas olete märganud viimasel ajal, et teie silm jääb seisma numbril 1 või selle kombinatsioonidel? Neid märke ei näe te niisama, neil on palju suurem tähendus teie tuleviku jaoks. Märke läbi numbrite saadavad teie enda kaitseinglid – nad valvavad teid ning neil on oskus teie mõtteid ja tähelepanu suunata. On inimesi, kes oskavad märgata inglite poost saadetud märke ent paljud ei pane neid tähele või ei oska tõlgendada. Kui te neid numbreid näete, siis olge õnnelik – teie kaitseinglid on teie kõrval!
Maagiline sõnum läbi numbrite 1, 11, 111 ja 1111
Mida rohkem te numbrit 1 näete, seda tugevam on sõnum ja seda lähedamal on see prohvetlik ettekuulutus, mida teile öelda üritatakse.
Numbri 1 pidev nägemine viitab sellele, et te ei tohiks alla anda, peate võitlema olukorraga, mis teile on antud. Olete eluetapis, kus mingis aspektis võib tunduda, et asjad on niiöelda segamini. Number 1 toob lootust ja näitab, et asjad muutuvad paremuse poole.
Numbri 11 pidev nägemine viitab sellele, et teie ellu saabub peagi uus periood. Olgu siis selleks perioodiks uue suhte algus, uus töökoht, lapse sünd või parem tulevik. Igatahes kõik ühed on alati positiivsed ettekuulutused. Number 11 nägemine annab mõista, et olete hakanud mingit rasket perioodi seljataha jätma ning teie teele tulevad uued võimalused. Inglid soovivad anda teile sõnumi, et hoiaksite end optimistlikuna ja ei laseks ühelgi negatiivsel asjal end kõigutada. Peagi saabub teie ellu palju valgust ja positiivsust.
Numbri 111 kombinatsioon viitab, et teie ellu on toodud “keegi” ehk inimene, kes aitab teil edasi astuda parema tuleviku poole. Märgake inimest, kes soovib teile head, osake näha positiivsust uute inimeste suhtes või kaugest minevikust tagasi tulnud hingede suhtes. Number 111 annab märku, et täna võib keegi teie kõrval olla, kes tuleb abistama, õpetama ja looma teed parema tuleviku jaoks.
Numbri 1111 nägemine on ilmselge märk, et olete jõudnud punkti, kus elu hakkab võtma pöördkäiku. Kõik muudatused, kõik vihjed, mis elu pakub tuleb vastu võtta. Ärge nüüd magage maha võimalust, mis teile parema tuleviku jaoks antakse. Olge tark ja analüüsige läbi kõik olukorrad, ärge kartke riskida. Põhiliseks märksõnaks on see, et te ei tohi vaadata uusi võimalusi läbi hirmu, vaid minge niiöelda positiivselt tundmatusse. Kui näed numbrit 1111 siis mõelge oma soovidele – kui need soovid tulevad südamest ja armastusest, siis võivad need väga suure tõenäosusega täide minna. Aga ärge unustage, inglid teevad hästi vahet südamesoovil ja ahnusel.
NordenBladet – Põhjamaade Sümfooniaorkester (PSO), mis loodi Anu ja Kadri Tali poolt Eesti-Soome Sümfooniaorkestri (lühend ESSO) nime all 1997. aastal ja koosnes kahe maa professionaalsetest muusikutest, on sisult ja koosluselt tänaseks väga rahvusvaheline.
Paljud mängijad on tuntud solistide ja orkestrantidena maailma mainekatel kontserdilavadel (Soome Rahvusooper, Covent Garden, Peterburi Filharmoonia, Frankfurdi Ooper, Zürich Tonhalle Sümfooniaorkester, NDR Hamburg, Soome Raadio Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfooniaorkester, Londoni Filharmoonikud jne). Neid omanäolisi isiksusi seob ühise nimetaja alla soov leida uus kvaliteet ja väljund klassikalisele muusikale.
PSO alustas läbimurret rahvusvahelisele areenile juba oma esimese heliplaadiga „Swan Flight” (Warner Music/Finlandia Records), tutvustades maailmale Veljo Tormise sümfoonilist muusikat. Plaat on Euroopas ja Aasias saanud kõrgeid hinnanguid, olnud mitmeid kordi kuu plaadiks ning Saksamaal pälvinud auhinna „Echo Classic Award 2003”. Orkestrist ja dirigendist on valminud filme (YLE, ARTE, ARD, Deutsche Welle, Jaapani TV NHK). Orkestri teise plaadiga „Action.Passion.Illusion”, mis ilmus 2005. aastal, jätkas PSO eestlaste portreteerimist (seekord Erkki-Sven Tüür) ja sümfoonilise muusika „uue näo” otsinguid. 2010. aastal ilmus Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja Anu Tali esituses Erkki-Sven Tüüri autoriplaadi lindistus, mis tõi muusikasõprade plaadikogusse PSO-le kirjutatud Kuuenda Sümfoonia „Strata” kõrval Topeltkontserdi „Noesis”. Heliplaat ilmus üle maailma koostöös plaadifirmaga ECM.
Oma 10. sünnipäeva tähistas Põhjamaade Sümfooniaorkester 2007. aasta sügisel toimunud debüütidega legendaarses Berliini Filharmoonias ja Müncheni Herkulessaalis. Kavas oli Tüüri Sümfoonia nr 6 „Strata” ja Tšaikovski Sümfoonia nr 6. 2010. aasta kevadel toimusid menukad debüütkontserdid Arvo Pärdi 4. sümfooniaga „Los Angeles” Viini Konzerthausis ja Mariboris. 2011.aasta sügis viis Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdireisile Tallinn–Budapest–Maribor–Bratislava.
2007. aastal alguse saanud kontserdisari „Kohtumispaik Eesti” sai esialgse tõuke mõeldes Eesti Vabariigi 90. aastapäevale. Erakordse publikuhuvi ja maailma tähelepanu võitnud kontserdid jätkuvad tänaseni, tuues igal aastal Eestisse sadu maailma tippmuusikuid. Põhjamaade Sümfooniaorkester kutsub aasta aastalt külla maailma muusikalavade säravaimaid tähti – uue generatsiooni geniaalseid muusikuid, kellest on saanud orkestri sõbrad. 2008. aastal esines Põhjamaade Sümfoonikutega viiuldaja Renaud Capuçon, seejärel kohtuti maailma kahe kõige tähtsama konkursi – Saksa telekanal ARD ja „Praha Kevad” võitjatega – Ramón Ortega Quero ja Kalev Kuljusega. Jaanuaris 2009 soleeris orkestriga trompetitäht Sergei Nakariakov. 2009. aasta kevadel esines Põhjamaade Sümfooniaorkester koos oma sõprade – Carolin ja Jörg Widmanni, legendiks kujunenud vanameister David Geringase ja pianist Marko Martiniga. 2009. aasta sügisel sai alguse viljakas koostöö Eesti pianist Mihkel Polliga, kellega koos on Põhjamaade Sümfooniaorkester andnud mitmeid kontserte nii Eestis kui ka mujal maailmas. Märkamatult on saanud Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdisarjast „Kohtumispaik Eesti” liikumine, mis kaardistab Eestit olulise kultuuripaigana maailmas.
Põhjamaade Sümfooniaorkestri 20.juubelikontsert
Galakontserdil „20 AASTAT HILJEM“ astusid koos Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja dirigent Anu Taliga lavale tuntud solistid, orkestri sõbrad läbi aegade:
Rahvusvaheline Põhjamaade Sümfooniaorkester koos peadirigent Anu Taliga ootab Teid oma 20. juubeli galakontserdile, kus esinevad orkestri parimad sõbrad maailma ja kodu lavalaudadelt. Ühtlasi soovib orkester Teile Head Uut Aastat 2018 ning juhatab sisse Eesti 100. sünnipäeva-aasta.
Eestis 20 aastat tagasi sündinud, Anu ja Kadri Tali loodud orkestrist, on saanud nii kodus kui võõrsil armastatud kollektiiv, mida välisajakirjandus on võrrelnud rokkgrupiga. Anu Tali käe all jätkab orkester maailmalavade muusikaliste leidude, säravate muusikutest sõprade tutvustamist Eesti publikule.
Põhjamaade Sümfppniaorkestri (Nordic Symphony Orchestra) tegemiste ning kontserditega saate end kursis hoida nende ametlikukodulehekülje ning FBlehe vahenduse.
________________________________________________ ANU TALI
Anu Tali (sündinud 18. juunil 1972) on eesti dirigent.
Anu Tali õppis aastatel 1979–1987 Tallinna 3. Keskkoolis, aastatel 1987–1991 Tallinna Muusikakeskkoolis. Aastatel 1991–1996 õppis ta Eesti Muusikaakadeemias ning täiendas end samal ajal Sibeliuse Akadeemia dirigeerimisprofessori Jorma Panula käe all. Aastatel 1998–2000 stažeeris ta Peterburi konservatooriumis professor Ilja Mussini ja Leonid Kortšmari juhendamisel.
Ta on Eesti-Soome Sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent. See orkester, mis esineb 1997. aastast, on Anu Tali juhatusel esinenud kontserdisarjadega “Maailma muusikalised pealinnad”, “Inimene”, “Sümfoonia”, “Musica Grande”, “Kirg või Kannatus” ja “Á la Russe”.
Anu Tali on Vanemuise teatri dirigent.
Ta on juhatanud ka teisi Eesti orkestreid ning T?ky? Filharmoonikuid, Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestrit, Lahti Sümfoonikuid, Bratislava Soliste ning mitmeid teisi orkestreid Soomes, Rootsis, Lätis, Venemaal, Brüsselis ja Viinis.
Augustis 2002 lindistas Anu Tali eesti muusikat Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestriga. Koos ESSO-ga nägi ilmavalgust debüütplaat “Luigelend” (Warner Music/Finlandia Records), mis tõi Anu Talile maineka auhinna “Echo Classic Award 2003” ja aasta parima noore muusiku nimetuse. 2005. aastal avaldati heliplaat “Action. Passion. Illusion” ning Anu Tali käis kontsertidega Jaapanis, Rootsis, Austrias, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides.
Anu Tali abiellus 2014. aastal Hendrik Aguriga. 29. aprillil 2015 sündis neil poeg. Juulis 2016 sai teatavaks, et nende kooselu on lõppenud.
Tema kaksikõde Kadri Tali on muusikamänedžer, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor 21. märtsist 2011. Nende ema Anne Tali on Tallinna Ülikooli matemaatika emeriitprofessor.
_________________________________________________
KADRI TALI
Kadri Tali (sündinud 18. juunil 1972) on Eesti muusikamänedžer ja -produtsent.
Ta õppis aastatel 1979–1987 Tallinna 3. Keskkoolis, aastatel 1987–1991 Tallinna Muusikakeskkoolis. Aastatel 1991–1996 õppis ta Eesti Muusikaakadeemias koorijuhtimise erialal.
Ta oli aastatel 1991–1992 tegev Eesti Raadio noortesaadete toimetuse uudistereporterina. Aastatel 1992–2002 töötas ta kooristuudio Ellerhein dirigendina. Aastal 1996 algatas ta Mittetulundusühingu Hea Muusika Seltsi ja on selle tegevjuht. Aastatel 1997–2005 oli ta Eesti Kontserdi projektijuht. Aastal 1997 lõi ta Põhjamaade sümfooniaorkestri, on selle mänedžer ja produtsent. Aastatel 2005–2006 oli ta Kremerata Baltica mänedžer. Aastatel 2005–2011 oli ta Tali Management OÜ tegevjuht ja juhatuse liige. 21. märtsist 2011 kuni jaanuari lõpuni 2015 on ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor. Seejärel alustab ta Soome Rahvusooperi ooperikoori direktori ametikohal.
Tema abikaasa on Martin Lehtonen. Neil on kaks poega: vanem poeg on sündinud aastal 2006, noorem poeg aastal 2009. Tema kaksikõde Anu Tali on Vanemuise teatri dirigent. Nende ema Anne Tali on Tallinna Ülikooli matemaatikaprofessor.
NordenBladet – Kõik kaksteist tähemärki on erinevad ja seda nii oma loomuselt kui ka nägemuselt elust – kes peab olulisemaks karjääri, kes perekonda ning kes eelistab lihtsalt ilma kohustusteta läbi elu kulgeda. Kui aga rääkida märkide iseloomust, siis milline neist on kõige kahepalgelisem ehk siis valelikum?
Selgub, et selleks on Kaksikute märgi all sündinud inimesed. Kaksik ei ole oma loomuselt halb inimene, ta tahab küll head, ent alati ei kuku see hästi välja ning tihtipeale räägib ta enne kui mõtleb ja siit probleemid alguse saavadki.
Kaksikute märk armastab klatšida ja ta teeb seda ilma mingi süütundeta – see aga tähendab, et kui ta sinuga koos olles klatšib teisi, siis teistega koos olles katšib ta sind.
Valetamine on tema jaoks imelihtne ja ta teeb seda lausa nii tihti, et alati ei taipa ta isegi, et on just valetanud, kuid taas kord tasub meenutada, et ta ei tee seda kunagi paha pärast.
Õnneks ei tähenda “kahepalgelisus” Kaksikute puhul sugugi, et tegemist oleks halva inimesega – pigem on see märk lihtsalt meeletult kiire mõtlemise ja veel kiirema rääkimisega. Ja just siit tuleb ka nende üks imeline iseloomujoon, mida tasub kõrgelt hinnata:
Kaksik oskab sind hetkega naerma panna ja tuju tõsta.
Ta on loomult uudishimulik, sotsiaalne ja nutikas ning suudab igas olukorras leida huvitava vaatenurga või uue teema, mis muudab hetke kergemaks. Kui Kaksik õpib oma sõnu natuke rohkem valima, võib temast saada mitte ainult seltskonna säde, vaid ka väga truu ja toetav kaaslane – inimene, kellega ei hakka kunagi igav.
NordenBladet – Gröönimaa on maailma suurim saar, mis asub Põhja- Ameerika ja Euroopa vahel. Geograafiliselt kuulub see saar Põhja-Ameerikasse, aga poliitiliselt ja ajalooliselt pigem Euroopasse. Ülejäänud põhjapoolkera maadest erineb Gröönimaa selle poolest, et on siiani kaetud peaaegu täielikult mandrijääga. Seal on endiselt jääaeg, mis mujal põhjalas lõppes juba ligi 10 000 aastat tagasi.
Geograafia
Gröönimaa (Taanile kuuluv autonoomne territoorium) pindala on 2 166 086 km². Sellest vaid 400 000 km² on jäävaba, ülejäänud 1 800 000 on kaetud mandrijääga, mille suurim paksus ulatub 3500 meetrini. Gröönimaal on arvestuslikult 2 700 000 km³ jääd ja see moodustab 9 % kogu maakera magevee varudest. Jää on oma raskusega vajutanud maapinda 800 meetri võrra allapoole, mistõttu maapind vajunud merepinnast 300 meetri võrra madalamale.
Gröönimaa kõige lõunapoolsem punkt, Nunap Isua (Kap Farvel), asub laiuskraadil 59° 47´ , mis asub peaaegu samal laiusel kui Tallinn. Vaid 730 kilomeetrit Põhjapoolusest asuv Kap Morris Jesup (83° 39´ ) on saare kõige põhjapoolsem punkt. Muudest Gröönimaa strateegilistest mõõtudest tuleks ära mainida, et suurim pikkus põhja-lõunasuunas on 2670 km ja suurim laius ida-lääne suunal on 1200 km. Saare kõrgeimad mäed asuvad idarannikul Gunnbj¸rns Fjeld (3693 m) ja Mont Forel (3360 m).
Ilmastik
Gröönimaa ilmastiku muudab arktiliseks sisemaa mandrijää. See tähendab, et ka soojematel suvekuudel jäävad keskmised õhutemperatuurid +10ºC allapoole. Põhja-Gröönimaal valitseb kõrgrõhkkond ja seetõttu on sademete hulk üsna vähene. Lõuna-Gröönimaal on valitsevaks madalrõhkkond, mis põhjustab sademete suure hulga aastaringselt. Keskmised õhutemperatuurid suvel on lõunas +7ºC ja põhjas umbes 3ºC ja talvekuudel lõunas -4ºC ja põhjas -24ºC.
Idaranniku tingimusi mõjutab oluliselt Ida-Gröönimaa merehoovus, mis toob jahedat vett ja suuri jäämägesid pooluse aladelt mööda rannikut lõunasse. See põhjustab ka suuri takistusi mereliiklusele. Samad probleemid on ka Lõuna-Gröönimaal, aga läänerannikul on tänu soojema veega Lääne Gröönimaa hoovusele meri avatud ja laevatatav peaegu aastaringselt. Disko lahest põhjapoole meri on jäävaba vaid suvekuudel, mid enam põhjapoole, seda lühemaks jäävaba aeg jääb.
Loomastik
Kõikjal Gröönimaa jäävabadel aladel leidub elu. Maismaaimetajaid on Gröönimaal 9 liiki: hunt, põhjapõder, kärp, ahm, lemming, jänes, jääkaru,jne. Lisaks neile võib Lõuna-Gröönimaal kokku joosta ära karanud metsistunud lammastega. Vees elavaid imetajaid on 21 liiki: 15 vaalalist ja 6 liiki hülgeid. Gröönimaal on märgatud 235 erinevat linnuliiki, kellest ca. 60 pesitseb gröönimaal ja ligi 30 talvitub seal. Gröönimaa vetes ujub umbes 225 kalaliiki, osa järvedes ja jõgedes, osa meres. Piisavalt on ka erinevaid putukaliike.
Taimestik
Nii nagu loomi, leidub ka taimi kõikjail jäävabadel aladel. Taimestik on kidur ja kasvab aeglaselt. Vaatamata tehtud pingutustele leidub puid vaid mõnes üksikus soojemas kohas Lõuna-Gröönimaal. Ka vili ei jõua neis arktilistes tingimustes valmida. Peamiselt koosneb taimestik madalast tundra- ja kaljutaimestikust nagu samblad, samblikud, kanarbikud, sõnajalad, kellukad, orhideed jne.
Rahvastik
Gröönimaal elab umbes 56 000 inimest. Asustustihedus on 0.026 elanikku ruutkilomeetrile, 0.14 kui sisemaa mandrijääd ei arvestata. 88.8% rahvastikust on sündinud Gröönimaal, ülejäänud on valdavalt pärit Taanist.
45 000 inimest elab linnades. Ülekaalukalt suurim linn on pealinn Nuuk, kus elab ligi 13 000 elanikku. Üle 3000 asukaga asulad on veel : Qaqortoq, Maniitsoq, Sisimiut, Aasiaat ja Ilulissat. Linnadest väljas elavad 12 000 elanikku asustavad 59 pisikest küla, või elavad lamba või põhjapõdra farmides, ilma- ja uurimisjaamades, või lennuväljadel. 70-ndatest alates üsna suur hulk elanikke on siirdunud küladest linnadesse, samas on suur sündivus külades hoidnud rahvaarvu neis samal tasemel.
Vaata ülevaadet Nuukist – Gröönimaa suurimast linnast:
Ajalugu
Esimesed asukad tulid Gröönimaale läänest üle jäätunud Davise väina umbes 4500 aastat tagasi. Saabusid ja lahkusid. Sama kordus veel neljal korral järgmise kolme tuhande aasta jooksul ja nii olid Idependence-, Saqqaq- ja Dorset- kultuurid jätnud oma jäljed praeguseaja arheoloogidele kaevamiseks.
Lõpuks, umbes aastal 1000 saabus läänest Thule-rahvas, kes seekord purjetas üle avamere. Nad asustasid suure osa Gröönimaast ja jõudsid isegi idarannikule. Suurt osa Gröönimaa praegusest rahvastikust peetakse Thule-rahva järeltulijaiks.
Samaaegselt jõudis Gröönimaale veel teinegi seltskond maadeavastajaid. Nimelt viiking Erik Punane, kes oli maalt välja saadetud, purjetas koos oma kaaskonnaga 985 aastal Skandinaaviast läbi Islandi Gröönimaale. Erik Punane on mees, kellelt Gröönimaa sai oma nime.
Esimesed Gröönimaa ületused
Kohalikud eskimod ei üritanudki sisemaad uurida, nende arvates elasid seal pahad hinged. Eurooplased olid need, kes lootsid sisemaal leida seninägemata rikkusi.
Aastal 1728 saadeti Taanist Claus Paarss Gröönimaad ületama “maksku mis maksab” ja samas oli tema ülesanne ka otsida võimalikke rikkusi. Esimene retk lõppes juba paari tunni pärast, kui ta oma hobustega hiiglasliku jääprao äärele saabus. Järgmine aasta ta üritas uuesti, kuid kuna 3 päeva jooksul ei näinud ta muud kui ainult tühjust, siis pööras ta tagasi.
Nädalase retke sisemaale tegi ka kohalik kaupmees Lars Dalager aastal 1751, kuid kehva varustuse ja halva ilma tõttu pööras ta samuti tagasi.
Kuna rikkusi ei leitud ei tundnud liustiku ületamise vastu järgmised 100 aastat keegi huvi. Pärast seda üritasid uuesti nii taanlased, rootslased kui norralased ja ka koos eskimodega ning ka ameeriklane R.E. Peary (hilisem põhjapooluse esmavallutaja), kuid keegi ei jõudnud kaugemale kui paarsada kilomeetrit rannikust. Lõpuks 1888 aasta suve lõpul õnnestus norralasel Fridtjof Nansenil koos oma 5 liikmelise rühmaga jääliustik ületada.
Vaata ka:
Avafoto: Gröönimaa, NordenBladet Rohkem infot Gröönimaa kohta leiate SIIT
NordenBladet – Juhuslikult, kui seda postitust alustan, kõlab laupäevases Vikerraadios uusversioon kultuslaulust „Maa tuleb täita lastega”. Peale valmistamiskäsu võinuks laululooja anda ka kasutusjuhendi, st kuidas lastega peale hakata, kui Maa on nendega täidetud. Sest see juba on seda, oh koledust, millisel määral.
Fakt: Maa on lastega täidetud. Eestit ei saa siin vaadelda eraldi kontekstis. Ühiskonnal ei jäägi muud üle, kui üksnes vananeda osata. Vananemine algab sünnimomendist. Vabakasvatuse algne õilis idee on asendunud kasvatamatute ideetusega.
Küsimus on selles, keda me vajame, et ei süveneks tööpuudus ja sellest tulenevad kuriteod. Lastetoetustest elutsejaid vanemaid, kellele iga lisalaps annab ka sahtlitäie lisaülbust. Suurem toetus riigilt täiendab asotsiaalide lastevoodeid. Me ei vaja alkohoolikute närbunud järglasi, vaid tippspetsialiste, kvalifitseeritud tööjõudu, keda kahe joomari usin koostöö meile kuidagi lisaks ei saa tuua.
Miks meil teiselt poolt vohab tööjõupuudus ka kaubandussektoris ning endiselt pole niskust saanud õpetajatepõlv? Siin on põhjuseks lisaks ebainimlikult pikkadele tööpäevadele ka lapsed. Eesti populaarseima blogi autor, veidi ebamehelikult oma lastemähkmesisu rahvale demonstreerija, kirjutas kord, et temal ei ole kombeks avalikus kohas oma Noorhärral keelata oma tundeid vaos hoida, teisisõnu lubada kisada täiest kõrist. Kindlasti mitte valust, vaid jonnist. Kas mingid närvikiudude kimpudest koosnevat nööritaolist moodustuvat ei või leiduda ka 12tundi poekassas istuva või 9tunnise tööpäeva järel kaupluse- või koolitöötaja kehas?
Psüühikahäireid lastel loomulikult esineb (siingi kirjutab üks niisugune), ja on tervitatav, et teadlased neid avastavad. Kuid lapsevanemad neid LEIUTAVAD ning igale röögatusele leitakse õigustus. Paljud häired on sotsiaalvõrgustikes juba uhkuseasi, märksa rohkem armastavad emmed esile tuua oma laste pretensioone (vastumeelsust punast värvi toitude vastu) kui näiteks kiituskirju koolist või spordivõistlustel võidetud karikate-tiitlite fotosid.
Kõige agaramad lastekaitsjad on varmad kaitsma lapsi seal, kus seda vajadust pole, jättes kohale tulemata sinna, kus selleks häda kisendab. Üks näide minu poolt: suvel tekitas palju poleemikat teema, kas lapsed tohivad tegeleda ajalehemüügiga või on see töö (mis on sajandeid vana amet) nüüd järsku lastele enam mittejõukohane. Sama on nt põllutööga. Milline on arsti arvamus: kas 10aastasele lapsele on tervislikum mõni tund päevas rohimist-kõplamist põllul ja ajalehemüük või vanemate poolt täissuitsetatud korteris kinniistumine, kui väljas särab 28kraadine päike ja teenimata jääb seegi sent, mille tooks jõukohane töö? Igal perel pole suvekodu ega võimalusi reisideks.
Kes ei muutuks uhkeks, kui temast räägitakse. Kui tema lõust koguni ajaleheesiküljele trükitakse, juures tekst „8aastane rusikakangelase antud hoobid viisid klassivenna kolmeks nädalaks haiglasse”. Sosinal rääkivatele psühholoogidele antakse raadios üsna sageli sõna, iga õppeaasta alguses sõlmitakse koolirahu ja, mine tea, peetakse mõnel pool kiusamisvabu päevigi, et siis järgmisel päeval uue hooga alata.
Mis koolipsühholoogi puutub, siis meenutab see ohtlikult endise riigikorra aegu ametis olnud partorgi tööd – ta on end mugavalt ära seadnud, ta suu on võimeline tegema suure riigikorra.
Meil räägitakse toetustest vaestele ja pensonäridele. Keegi ei julge välja öelda tõtt. Kõige suurem toetus lastetu või normaallapselise taskust tuleb koolilapsele. Õpetajad ei tee tööd tasuta, tasulisele haridusele on võimalus, tasuta haridusele õigus igal lapsel. Kellegi vahenditest puhastatakse ka laste sodimused majaseintelt, kellegi raha läheb purustatud närvidega koolikaaslaste ja katkiväänatud kassijalgade raviks. Lastele makstakse põhjendamatuid toetusi, erilist tuge vajavad häirega lapsed, keda sigineb järjest enam. Meenutades taas oma lapsepõlve, siis ei saanud mind üksinda kasvatav vanem mingit toetust, sest tormiliselt arenev ENSV vajas terveid kodanikke, mitte veidrikke, kelle kohta diagnoosi panekul spetsialistidki hätta võisid jääda. Mõni kõige haigem seksihull soovib EW ja ENSV eeskujul koguni taaskehtestada maksu lastetutele, neile, kes last ehk väga sooviksid, ent kel enne hakkab tööle pea kui piibunõel.
Isiklikult leian, et eesti rahva paljunemisel puudub mõte, kui välja sureb meie kultuur. Suuri samme on juba astutud. Iga kodanik peaks aasta lõpul (aeg, mis peagi käes on) küünaldega ehitud lauale laduma tänavu avaldatud raamatu, tooma varjust välja maalikunstiteose või esitama romantilisel jõuluõhtul suurema helitöö, mille ta on lõppeval 2017. aastal valmis saanud, mille pealt tasunud riigile 20% tulumaksu. Kui tal seda esitada pole, olgu olemas vähemalt tasemel aruanne kunstinäituste, harivate teatrilavastuste ja kirjandussündmuste kohta. Selle esitamata jätmisel tuleb kodanikul uue aasta avanguks tasuda matslusemaks.
Ma ei leia, et tänaste laste elu oleks kerge, ma ei eita ega imesta koolikatsete pingete ega sellele järgneva aastatepikkuse koolistressi üle. Elu on tõepoolest karm, kuid selle annaks korraldada teisiti. Näiteks pole ma kohanud ühtki last (ega valimisloosungit!), kes kuulutaks: „Pidin tõesti olema tubli, et suutsin füüsikaolümpiaadil alistada nii tugeva konkurendi kui seda mu pinginaaber!” Kiusamist ei andesta ükski häire, mille psühholoog ikka leiab või leiutab, jättes märkamata kiusatava oma. Sestap küsimus: kas füüsilise karistustamise õigus koolidesse tagasi?
See on midagi, millele annan raudkindla jaatuse. Vaid hoiatus iga klassi sisekorraeeskirjas ning vemmal õpetaja laual välistab „laste seas ju nii loomulikud, mõne arvates koguni armsad nääklused”.
Minu lapsepõlv, mis pole mäletamatus minevikus, tähendas 13tunniseid päevi lasteaias ning selle järel tundidepikkust tunglemist poejärjekordades (esimene tund sellest kulus tavaliselt ostukorvi ootamisele). Mulle õpetati vanainimestele istekohta pakkuma ja mõnes kohas eelisjärjekorda. Me polnud vaesed, ent kõike oli keeruline saada, kui välja ilmus mu ärimehest isa soome kompvekkidega, õpetati mind neid alati esmajoones vanaemale pakkuma.
Vist just selle rikutud kasvatuse tõttu oleks mul siiras häbi minna tipptunnil ostukeskusesse nelja kriiskava põnniga ja trügida oma õllepurkide, sigaretiplokkide, mähkme- ja kondoomipakkide, legokomplektide ja lõputu väiksema pudiga mööda karkude või käimisraami najal seisvatest pensionärihordidest, kes on elutööga makstud maksudega tänase põlvkonna üldse üles kasvatanud.
Arvamusloo autor: Erlend Ferdinand Vennola
Avafoto: Prisma pood (Erlend Ferdinand Vennola)
