Klubi SAK Tartu sportlane Hanna-Liisa Ennet püstitas sõudeergomeetril maailmarekordi – ultradistants 1000 km individuaalsõidus

By

-

aprill 16, 2018

NordenBladet – Sõudmise ja Aerutamise klubi “Tartu” (SAK Tartu) ridadesse kuuluv sõudja Hanna-Liisa Ennet (38) püstitas aprilli algul maailmarekordi tehes läbi sisesõudmise ultradistantsi 1000 kilomeetrit, mida Eestis seni vaid kaks meessportlast (Rait Merisaar ja Rainer Saad) tandemisõiduna on läbinud, olles seega praegu ainus naine Eestis, kes on läbinud selle ülipika distantsi ning pealekauba teinud seda individuaalsõiduna – see tähendab, et ta läbis kogu 1000 km pikkuse distantsi üksinda, ilma paariliseta ehk siis täpsemalt ilma sõiduvahetusteta.

“Põhiline eeldus 1000 km läbimisel on soov see distants läbida. Kui motivatsioon on leitud, siis tuleb harjutada ergomeetril istumist ja hakata järjest meetreid koguma, et liikumisaparaat kohaneks ja kujuneks lihasvastupidavus. Oluline on sõita õige tempoga ja koormust nii ajastuse kui lihasgruppide töö seisukohast võimalikult ühtlaselt jagada,” ütles ultrasõudja Hanna-Liisa Ennet NordenBladet.ee´le.

“Tuhande kilomeetri sõit on kindlasti minu senise elu kõige suurem elamus. Eriliseks muudab selle kogemuse teadmine, et maailmas on küllalt vähe neid „hullumeelseid”, kes selle katsumuse on otsustanud ette võtta ning ühtlasi ka suutnud selle edukalt läbi teha. Miljoni meetri kogukond on väike, aga üliäge! Siinkohal tuleb kindlasti tõdeda, et õhinapõhise üksiküritajana siiski enamasti kaugele ei jõua ning õnneks oli minulgi imeline tugitiim, kellele soovin avaldada südamest tänu sel nädalal minuga koos pingutamast, abistamast, juhendamast, kaasa elamast,” lisas Ennet.

Kes sõitis: Hanna-Liisa Ennet (38a), miljon meetrit individuaalselt
Millal sõitis: esmaspäev, 2 aprill 2018 kl 02.00 am – esmaspäev, 9 aprill 2018 kl 01.00 am
Kus sõitis: Tartu linna sõudebaas, SAK Tartu, Ranna tee 3, Tartu, Eesti
Millega sõitis: Concept2 ergomeeter, mudel D, monitor pm5
Kes kontrollis: Rait Merisaar, SAK Tartu
Mis kategooria: naised 30-39 a, raskekaal

Väljavõtteid Hanna-Liisa Ennet´i spordipäevikust:

Ultradistantsi läbimise mõte tekkis esmakordselt vast eelmise aasta novembris, mil Tartu sõudeklubi treener ja ultrasõudmise maailmarekordiomanik Rait Merisaar saatis mulle lugemiseks kokkuvõtte individualse 1000 km sõidu kogemustest ja elamustest selle ülipika distantsi läbinud sõudja David Plumb’i sulest. Too kirjatükk oli muidugi esmalt oma sisu poolest väga erakordne ning lisaks ka väga huvitavalt kirja pandud. Nii lugesingi seda sõudmise lugu päris mitmeid kordi ja hakkasin mõtlema, kas ehk minagi ei võiks midagi sarnast proovida.

Detsembris oli mõte juba juurdunud ning jaanuaris asusin juba konkreetseid samme astuma ning katsetasin distantsi läbimist „Virtual Team Challenge” raames pikema ajaperioodi jooksul – läbisin veidi üle tuhande kilomeetri 31 päevaga. Kuid minu eesmärgiks oli saanud midagi enamat. Tahtsin sõita tuhat kilomeetrit läbi võimalikult lühikese aja jooksul. Veebruaris rääkisime treeneriga sõiduplaanist ning veebruarikuu ja märtsi algusega saigi valmis väga täpne ajakava.

Tuhat kilomeetrit oli plaanis läbida seitsme päevaga. Kalendripäevade arvestuses siiski kulus ka tükike kaheksandat, kuid kui võtta aluseks stardikellaaeg, siis sai tuhat kilomeetrit vaat et täpselt seitsme ööpäevaga läbi sõidetud.

Sõit oli üles ehitatud poolmaratonide kaupa: hommikune sessioon kolm poolmaratoni ning õhtune sessioon neli poolmaratoni. Ühe poolmaratoni pikkus on 21097m ning selle läbimiseks kulub minul normaalselt kuni kaks tundi (enamasti 1:40 … 1:50). Miljoni meetri sõiduplaanis oli läbida iga päev seitse poolmaratoni – v.a. neljas päev, kui kava nägi ette pool koormust ehk neli poolmratoni ning kõige esimene päev, mil oli ette nähtud läbida kaheksa poolmaratoni. Pikkade distantside puhul võis ennustada tavalisest madalamat sõidutempot, sest tuhande kilomeetri sõidutempo nädala jooksul ei saa olla sama, mis on tempo tavatreeningule puhanud lihastega saabudes ja ühekordselt poolmaratoni distantsi läbides.

Start oli kavas kell 02.00 vastu esmaspäeva, 2. aprilli hommikut. Edasised stardid järgnevatel päevadel olid algusega kell 03.00. Esimese päeva lõpuks oli kavas läbida 168 km, teise päeva lõpuks 315 km, kolmanda päeva lõpuks 462 km, neljanda päeva lõpuks 546 km, viienda päeva lõpuks 693 km, kuuenda päeva lõpuks 840 km ning viimase päeva lõpuks kogudistants 1000 km. Plaanist suutsin kogu nädala jooksul kinni pidada, seega ei tekkinud kordagi hirmu, et plaan on vaja ümber teha või et oleks põhjust mõelda katkestamise peale. Vaid korra oli treeneriga kümneminutiline tõsine vestlus ja arutelu, kuidas plaaniga edasi minna, kuna kolmanda päeva viimane sõidulõik oli jäänud plaanitust hilisemale kellaajale ning seetõttu mõlgutasin mõtet, kas teha nädalakavas mingeid kohandusi. Plaan jäi siiski paika algsel kujul tänu treeneri kogemustele ning sisendusjõule, seega läbisin puuduva lõigu samal õhtul ning edasise nädala jooksul muudatuste mõtteid enam ei kerkinud.

Väikseks erandiks kujunes mõneti siiski kõige viimane päev, mil start lükkus poolteist tundi edasi eelneva õhtu hilisema lõpetamise tõttu – magama sain südaöö paiku ning kavandatud kella poole kolme asemel ärkasin alles kell pool neli hommikul – ning start hilines ka seepärast, et randmed olid sadade kilomeetrite läbimisest valusaks ja tuimaks jäänud ning käsi ei saanud värkselt ärganuna tööle enne pooletunnist mudimist.

Kõige raskem hetk oli päev enne starti. Eelnev nädal oli möödunud kiirustades ning erinevaid ettevalmistusi tehes, asju valmis seades, tegevusi läbi mõeldes ja veel viimseid kaupu soetades. Lõunapausid läksid märkamatult mööda ja jõuvarude täiendamise asemel hoopis kaotasin paar kilo nii vahelejäänud toidukordade kui ka kiirustamise ja veidi suurema muretsemise tulemusel. Kaks päeva enne starti pidin ka puhkama ning seega ei teinud tavapärast trenni, nagu olin harjunud. Keha reageeris kõigile nendele muudatustele ning päev-paar enne ürituse algust oli mul tekkinud nohu ning väike palavik. Mõlemad nähud kirjutan siiski ootusärevuse arvele ning seetõttu ei tulnud ka mõttesse teha mingeid ümberkorraldusi stardi ajastuses.

—-

Aprilli esimesel nädalal läbisin ergomeetril individuaalsõiduna miljon meetrit (1000 kilomeetrit). Sisesõudmise ultradistantsi miljon meetrit on Eestis seni vaid kaks meessportlast – Rait Merisaar ja Rainer Saad – tandemisõiduna läbinud. Ülipikk distants on koormus nii kehale kui vaimule, eeldades ettevalmistusi ja planeerimist ning mõnel määral julgust valida liikumiseks piltlikult öeldes rohtunud ja veel sissetallamata teerada.

Huvitavamaid küsimusi kogu ettevõtmise juures ongi ehk motivatsiooniküsimus: miks tahta veeta nädal aega sõudeergomeetril kilomeetreid kogudes? Võib vast tunduda põnev treenida järjest tund, kaks tundi, kümme tundi, lausa kakskkümmend neli tundi – aga milleks istuda ergomeetril nädal aega järjest?

Üks variant on küsida vastu läbi eituse: aga miks mitte?

Miks ei peaks end keskmisest raskema ülesandega proovile panema ja miks ei võiks inimene tundma õppida oma võimete piire ning võimalikke reaktsioone rasketes olukordades? Puutudes kokku tundmatu ning mahuka ülesandega kipume sageli ülesande tähtsust võimendama ning muserdame ennast pelgalt mõtlemisega, jõudmata tegevuseni. Tagasi vaadates tunduvad varem kaalukana tundunud ettevõtmised mõnikord üsna tavapärased või vähemasti küllaldaselt jõukohased ning see lahknevus alles eesseisva ja juba tehtu tähtsustamises on sageli takistus, mis hoiab meid tagasi uusi asju proovimast ning suurelt unistamast ja julgelt planeerimast. Kleebime ülesandele automaatselt sildi „suur ja vastutusrikas”, selle asemel, et jagada tervikülesanne väikesteks osadeks ja etappideks ning asuda tegutsema „päev korraga”, end protsessi käigus terviku mahust liigselt häirida laskmata.

Minu jaoks oli sõiduga võrdväärselt suur seiklus sõidu planeerimine. Üks mu eeskuju, olümpiavõitja Sir Steve Redgrave on suurt tähelepanu pööranud visualiseerimise efektiivsusele – millekski valmistumisel on tavalise harjutamise kõrval vähemalt sama oluline see üritus eelnevalt vaimusilmas läbi teha ning kujutada ennast konkreetsesse võistlusolukorda koos kõigi üksikasjadega. Näiteks kujutada ette – kui olen veetnud ergomeetril päeva, kaks päeva, kolm päeva, siis millised mõtted võiksid tekkida, millised soovid, millised tujud, mida võiksin tahta süüa, mida teha sõidupauside ajal. Kui need vastused eelnevalt valmis mõelda, siis sõidu ajal on tunduvalt lihtsam tegeleda üksnes meetrite kogumisega ning ootamatuste välistamisel on ka madalam ka ärevuse ja hirmu tase võimalusest, et miski võiks määravalt takistada ülesande täitmist ning sundida üritust katkestama.

Ettevalmistusperiood jäi tegelikult äärmiselt lühikeseks, kuid suurest soovist kannustatuna valmis siiski toimiv tegevuskava ning nende paari kuu jooksul mobiliseerisin end sedavõrd, et kavandatud sõidunädalaks jõudsin nii emotsionaalselt kui füüsiliselt saavutada vajaliku vormi ning jõudsin parasjagu valmis ka logistiliste ja tehniliste ettevalmistustega. Jaanuar oli oli olnud võistluskuu, seega veebruaris pigem taastusin ning jälgisin taastumise iseärasusi, kuna suure pingutuse puhul ei lõpe üritus kohe finišijoonel, vaid alles taastumisperioodi järel. Käisin spordiarsti juures, et kontrollida üle tervisenäitajad ning mitte seada oma tervist ohtu – koormustesti näitajad olid väga head ning see lisas enesekindlust ja meeldivat ootusärevust. Märtsi alguses olid treeningud peale üleminekufaasi uuesti suurema koormusega, märtsi lõpus treenisin taas vaid tavakoormusel, et energiat koguda ning säilitada väsimuse ja treenituse õiget balanssi. Nädal enne üritust võtsin töölt puhkuse, et rahulikult läbi mõelda sõidukava ning algava nädala pingeline päevaplaan, see endale omaseks teha ning saavutada valmisolek nädala jooksul maksimaalselt panustada, teades, et kui kõik plaanipäraselt kulgeb, on nädal hiljem võimalik pingutuse vilju maitsta. Juba varakult olin vaadanud üle vajaliku spordivarustuse, kindluse mõttes väga mitmed komplektid – treeningsärgid ja retuusid, spordipesu, botased. Samuti oli kokku pandud põhjalik esmaabipakk, olemas joogipudelid ja spordijoogid ja koostatud toidunimekiri.

Eelviimasele päevale enne ürituse algust jäi algava nädala toiduvarude hankimine – see toidureserv sai igati rohke ning kohe oli üks mure vähem, et vähemalt nälg kallale ei kipu! Kuna eelnevalt olin pööranud tähelepanu tervislikele toiduprotsjonitele, süües vähemalt kord päevas sooja sööki ning liha ja piimatooteid, siis sõidunädala jooksul sain mõnel määral lasta selle tagavara kulul liugu. Miljoni meetri sõidu ajal tarbisin põhiliselt vedelikku, peamiselt spordijooki. Ühe poolmaratoni (21097m) jooksul kulus keskmiselt umbes 500ml vedelikku. Sõidupauside ajal sobisid turgutuseks peamiseks vedelel kujul toidukaubad – maasika ja banaani proteiinijook, samuti rabarberikissell. Kogu nädala jooksul soolase toidu järele isu ei tekkinud ja seda tarvitasin üksnes kohusetundest väikestes kogutes – nii aktiivse liikumisplaani juures tervet taldrikutäit ühekorraga süüa ei oleks jõudnudki.

Eriline tänu:
Rait Merisaar – ettevalmistused, nõuanded ja eeskuju

Tugitiim:
Rait Merisaar, Piret Väljaots, Anneli ja Jüri Ennet, Liisi Toom, Ardi Sažko, Marian Hiire, Eve Külasalu, Rachel Kõllo, Maris Kaurov, Vahur Soosaar

Lisaks soovin meeles pidada ka kõiki neid, kes varem ja muul moel on olnud inspiratsiooniallikaks ning on olnud iidolid, sõbrad, treeningpartnerid, mõttekaaslased ja eeskujud spordis:
Olümpiavõitja Sir Steve Redgrave, David Plumb, Ian Holmes, Tiina Kapten, Rainer Saad, Markel Pärnsalu, Kevin Kriisa, Aleksei Lipintsov, Andres Siiman.

https://www.instagram.com/p/Bg5xLf3gTek/?taken-by=hannaliisa.ennet

Fotod: Hanna-Liisa Ennet´i erakogu

Samal teemal:
Liigume.ee: Tartus on sündimas enneolematu maailmarekord

Concept2 miljon meetri rekordilehekülg

Hanna-Liisa Ennet´i sõidulogi Concept2 keskkonnas

Hanna-Liisa Ennet´i sõidulogi (Instagram)

Põhjamaade Sümfooniaorkester (PSO) – Nordic Symphony Orchestra

By

NordenBladet.ee

-

märts 13, 2018

NordenBladet – Põhjamaade Sümfooniaorkester (PSO), mis loodi Anu ja Kadri Tali poolt Eesti-Soome Sümfooniaorkestri (lühend ESSO) nime all 1997. aastal ja koosnes kahe maa professionaalsetest muusikutest, on sisult ja koosluselt tänaseks väga rahvusvaheline.

Paljud mängijad on tuntud solistide ja orkestrantidena maailma mainekatel kontserdilavadel (Soome Rahvusooper, Covent Garden, Peterburi Filharmoonia, Frankfurdi Ooper, Zürich Tonhalle Sümfooniaorkester, NDR Hamburg, Soome Raadio Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfooniaorkester, Londoni Filharmoonikud jne). Neid omanäolisi isiksusi seob ühise nimetaja alla soov leida uus kvaliteet ja väljund klassikalisele muusikale.

PSO alustas läbimurret rahvusvahelisele areenile juba oma esimese heliplaadiga „Swan Flight” (Warner Music/Finlandia Records), tutvustades maailmale Veljo Tormise sümfoonilist muusikat. Plaat on Euroopas ja Aasias saanud kõrgeid hinnanguid, olnud mitmeid kordi kuu plaadiks ning Saksamaal pälvinud auhinna „Echo Classic Award 2003”. Orkestrist ja dirigendist on valminud filme (YLE, ARTE, ARD, Deutsche Welle, Jaapani TV NHK). Orkestri teise plaadiga „Action.Passion.Illusion”, mis ilmus 2005. aastal, jätkas PSO eestlaste portreteerimist (seekord Erkki-Sven Tüür) ja sümfoonilise muusika „uue näo” otsinguid. 2010. aastal ilmus Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja Anu Tali esituses Erkki-Sven Tüüri autoriplaadi lindistus, mis tõi muusikasõprade plaadikogusse PSO-le kirjutatud Kuuenda Sümfoonia „Strata” kõrval Topeltkontserdi „Noesis”. Heliplaat ilmus üle maailma koostöös plaadifirmaga ECM.

Oma 10. sünnipäeva tähistas Põhjamaade Sümfooniaorkester 2007. aasta sügisel toimunud debüütidega legendaarses Berliini Filharmoonias ja Müncheni Herkulessaalis. Kavas oli Tüüri Sümfoonia nr 6 „Strata” ja Tšaikovski Sümfoonia nr 6. 2010. aasta kevadel toimusid menukad debüütkontserdid Arvo Pärdi 4. sümfooniaga „Los Angeles” Viini Konzerthausis ja Mariboris. 2011.aasta sügis viis Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdireisile Tallinn–Budapest–Maribor–Bratislava.

2007. aastal alguse saanud kontserdisari „Kohtumispaik Eesti” sai esialgse tõuke mõeldes Eesti Vabariigi 90. aastapäevale. Erakordse publikuhuvi ja maailma tähelepanu võitnud kontserdid jätkuvad tänaseni, tuues igal aastal Eestisse sadu maailma tippmuusikuid. Põhjamaade Sümfooniaorkester kutsub aasta aastalt külla maailma muusikalavade säravaimaid tähti – uue generatsiooni geniaalseid muusikuid, kellest on saanud orkestri sõbrad. 2008. aastal esines Põhjamaade Sümfoonikutega viiuldaja Renaud Capuçon, seejärel kohtuti maailma kahe kõige tähtsama konkursi – Saksa telekanal ARD ja „Praha Kevad” võitjatega – Ramón Ortega Quero ja Kalev Kuljusega. Jaanuaris 2009 soleeris orkestriga trompetitäht Sergei Nakariakov. 2009. aasta kevadel esines Põhjamaade Sümfooniaorkester koos oma sõprade – Carolin ja Jörg Widmanni, legendiks kujunenud vanameister David Geringase ja pianist Marko Martiniga. 2009. aasta sügisel sai alguse viljakas koostöö Eesti pianist Mihkel Polliga, kellega koos on Põhjamaade Sümfooniaorkester andnud mitmeid kontserte nii Eestis kui ka mujal maailmas. Märkamatult on saanud Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdisarjast „Kohtumispaik Eesti” liikumine, mis kaardistab Eestit olulise kultuuripaigana maailmas.

Põhjamaade Sümfooniaorkestri 20.juubelikontsert
Galakontserdil „20 AASTAT HILJEM“ astusid koos Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja dirigent Anu Taliga lavale tuntud solistid, orkestri sõbrad läbi aegade:

AIN ANGER (bass, Eesti), SERGEY NAKARIAKOV (trompet, Israel), SERGEY DOGADIN (viiul, Venemaa/Austria) , SERGEY GIRSHENKO (viiul, Venemaa), IVARI ILJA (klaver, Eesti), MIHKEL POLL (klaver, Eesti), ADOLFO GUTIERREZ ARENAS (tšello, Hispaania)

Rahvusvaheline Põhjamaade Sümfooniaorkester koos peadirigent Anu Taliga ootab Teid oma 20. juubeli galakontserdile, kus esinevad orkestri parimad sõbrad maailma ja kodu lavalaudadelt. Ühtlasi soovib orkester Teile Head Uut Aastat 2018 ning juhatab sisse Eesti 100. sünnipäeva-aasta.

Eestis 20 aastat tagasi sündinud, Anu ja Kadri Tali loodud orkestrist, on saanud nii kodus kui võõrsil armastatud kollektiiv, mida välisajakirjandus on võrrelnud rokkgrupiga. Anu Tali käe all jätkab orkester maailmalavade muusikaliste leidude, säravate muusikutest sõprade tutvustamist Eesti publikule.

Põhjamaade Sümfppniaorkestri (Nordic Symphony Orchestra) tegemiste ning kontserditega saate end kursis hoida nende ametliku kodulehekülje ning FB lehe vahenduse.

________________________________________________
ANU TALI

Anu Tali (sündinud 18. juunil 1972) on eesti dirigent.

Anu Tali õppis aastatel 1979–1987 Tallinna 3. Keskkoolis, aastatel 1987–1991 Tallinna Muusikakeskkoolis. Aastatel 1991–1996 õppis ta Eesti Muusikaakadeemias ning täiendas end samal ajal Sibeliuse Akadeemia dirigeerimisprofessori Jorma Panula käe all. Aastatel 1998–2000 stažeeris ta Peterburi konservatooriumis professor Ilja Mussini ja Leonid Kortšmari juhendamisel.

Ta on Eesti-Soome Sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent. See orkester, mis esineb 1997. aastast, on Anu Tali juhatusel esinenud kontserdisarjadega “Maailma muusikalised pealinnad”, “Inimene”, “Sümfoonia”, “Musica Grande”, “Kirg või Kannatus” ja “Á la Russe”.

Anu Tali on Vanemuise teatri dirigent.

Ta on juhatanud ka teisi Eesti orkestreid ning T?ky? Filharmoonikuid, Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestrit, Lahti Sümfoonikuid, Bratislava Soliste ning mitmeid teisi orkestreid Soomes, Rootsis, Lätis, Venemaal, Brüsselis ja Viinis.

Augustis 2002 lindistas Anu Tali eesti muusikat Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestriga. Koos ESSO-ga nägi ilmavalgust debüütplaat “Luigelend” (Warner Music/Finlandia Records), mis tõi Anu Talile maineka auhinna “Echo Classic Award 2003” ja aasta parima noore muusiku nimetuse. 2005. aastal avaldati heliplaat “Action. Passion. Illusion” ning Anu Tali käis kontsertidega Jaapanis, Rootsis, Austrias, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides.

Anu Tali abiellus 2014. aastal Hendrik Aguriga. 29. aprillil 2015 sündis neil poeg. Juulis 2016 sai teatavaks, et nende kooselu on lõppenud.

Tema kaksikõde Kadri Tali on muusikamänedžer, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor 21. märtsist 2011. Nende ema Anne Tali on Tallinna Ülikooli matemaatika emeriitprofessor.

_________________________________________________

KADRI TALI

Kadri Tali (sündinud 18. juunil 1972) on Eesti muusikamänedžer ja -produtsent.

Ta õppis aastatel 1979–1987 Tallinna 3. Keskkoolis, aastatel 1987–1991 Tallinna Muusikakeskkoolis. Aastatel 1991–1996 õppis ta Eesti Muusikaakadeemias koorijuhtimise erialal.

Ta oli aastatel 1991–1992 tegev Eesti Raadio noortesaadete toimetuse uudistereporterina. Aastatel 1992–2002 töötas ta kooristuudio Ellerhein dirigendina. Aastal 1996 algatas ta Mittetulundusühingu Hea Muusika Seltsi ja on selle tegevjuht. Aastatel 1997–2005 oli ta Eesti Kontserdi projektijuht. Aastal 1997 lõi ta Põhjamaade sümfooniaorkestri, on selle mänedžer ja produtsent. Aastatel 2005–2006 oli ta Kremerata Baltica mänedžer. Aastatel 2005–2011 oli ta Tali Management OÜ tegevjuht ja juhatuse liige. 21. märtsist 2011 kuni jaanuari lõpuni 2015 on ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor. Seejärel alustab ta Soome Rahvusooperi ooperikoori direktori ametikohal.

Tema abikaasa on Martin Lehtonen. Neil on kaks poega: vanem poeg on sündinud aastal 2006, noorem poeg aastal 2009. Tema kaksikõde Anu Tali on Vanemuise teatri dirigent. Nende ema Anne Tali on Tallinna Ülikooli matemaatikaprofessor.

Allikad: Wikipedia, NordicSymphony.com, Piletimaailm, Eesti Muusika Infokeskus

Erlend Ferdinand Vennola: Matslusemaks või eelisjärjekord?

By

NordenBladet.ee

-

detsember 4, 2017

NordenBladet – Juhuslikult, kui seda postitust alustan, kõlab laupäevases Vikerraadios uusversioon kultuslaulust „Maa tuleb täita lastega”. Peale valmistamiskäsu võinuks laululooja anda ka kasutusjuhendi, st kuidas lastega peale hakata, kui Maa on nendega täidetud. Sest see juba on seda, oh koledust, millisel määral.

Fakt: Maa on lastega täidetud. Eestit ei saa siin vaadelda eraldi kontekstis. Ühiskonnal ei jäägi muud üle, kui üksnes vananeda osata. Vananemine algab sünnimomendist. Vabakasvatuse algne õilis idee on asendunud kasvatamatute ideetusega.

Küsimus on selles, keda me vajame, et ei süveneks tööpuudus ja sellest tulenevad kuriteod. Lastetoetustest elutsejaid vanemaid, kellele iga lisalaps annab ka sahtlitäie lisaülbust. Suurem toetus riigilt täiendab asotsiaalide lastevoodeid. Me ei vaja alkohoolikute närbunud järglasi, vaid tippspetsialiste, kvalifitseeritud tööjõudu, keda kahe joomari usin koostöö meile kuidagi lisaks ei saa tuua.

Miks meil teiselt poolt vohab tööjõupuudus ka kaubandussektoris ning endiselt pole niskust saanud õpetajatepõlv? Siin on põhjuseks lisaks ebainimlikult pikkadele tööpäevadele ka lapsed. Eesti populaarseima blogi autor, veidi ebamehelikult oma lastemähkmesisu rahvale demonstreerija, kirjutas kord, et temal ei ole kombeks avalikus kohas oma Noorhärral keelata oma tundeid vaos hoida, teisisõnu lubada kisada täiest kõrist. Kindlasti mitte valust, vaid jonnist. Kas mingid närvikiudude kimpudest koosnevat nööritaolist moodustuvat ei või leiduda ka 12tundi poekassas istuva või 9tunnise tööpäeva järel kaupluse- või koolitöötaja kehas?

Psüühikahäireid lastel loomulikult esineb (siingi kirjutab üks niisugune), ja on tervitatav, et teadlased neid avastavad. Kuid lapsevanemad neid LEIUTAVAD ning igale röögatusele leitakse õigustus. Paljud häired on sotsiaalvõrgustikes juba uhkuseasi, märksa rohkem armastavad emmed esile tuua oma laste pretensioone (vastumeelsust punast värvi toitude vastu) kui näiteks kiituskirju koolist või spordivõistlustel võidetud karikate-tiitlite fotosid.

Kõige agaramad lastekaitsjad on varmad kaitsma lapsi seal, kus seda vajadust pole, jättes kohale tulemata sinna, kus selleks häda kisendab. Üks näide minu poolt: suvel tekitas palju poleemikat teema, kas lapsed tohivad tegeleda ajalehemüügiga või on see töö (mis on sajandeid vana amet) nüüd järsku lastele enam mittejõukohane. Sama on nt põllutööga. Milline on arsti arvamus: kas 10aastasele lapsele on tervislikum mõni tund päevas rohimist-kõplamist põllul ja ajalehemüük või vanemate poolt täissuitsetatud korteris kinniistumine, kui väljas särab 28kraadine päike ja teenimata jääb seegi sent, mille tooks jõukohane töö? Igal perel pole suvekodu ega võimalusi reisideks.

Kes ei muutuks uhkeks, kui temast räägitakse. Kui tema lõust koguni ajaleheesiküljele trükitakse, juures tekst „8aastane rusikakangelase antud hoobid viisid klassivenna kolmeks nädalaks haiglasse”. Sosinal rääkivatele psühholoogidele antakse raadios üsna sageli sõna, iga õppeaasta alguses sõlmitakse koolirahu ja, mine tea, peetakse mõnel pool kiusamisvabu päevigi, et siis järgmisel päeval uue hooga alata.

Mis koolipsühholoogi puutub, siis meenutab see ohtlikult endise riigikorra aegu ametis olnud partorgi tööd – ta on end mugavalt ära seadnud, ta suu on võimeline tegema suure riigikorra.

Meil räägitakse toetustest vaestele ja pensonäridele. Keegi ei julge välja öelda tõtt. Kõige suurem toetus lastetu või normaallapselise taskust tuleb koolilapsele. Õpetajad ei tee tööd tasuta, tasulisele haridusele on võimalus, tasuta haridusele õigus igal lapsel. Kellegi vahenditest puhastatakse ka laste sodimused majaseintelt, kellegi raha läheb purustatud närvidega koolikaaslaste ja katkiväänatud kassijalgade raviks. Lastele makstakse põhjendamatuid toetusi, erilist tuge vajavad häirega lapsed, keda sigineb järjest enam. Meenutades taas oma lapsepõlve, siis ei saanud mind üksinda kasvatav vanem mingit toetust, sest tormiliselt arenev ENSV vajas terveid kodanikke, mitte veidrikke, kelle kohta diagnoosi panekul spetsialistidki hätta võisid jääda. Mõni kõige haigem seksihull soovib EW ja ENSV eeskujul koguni taaskehtestada maksu lastetutele, neile, kes last ehk väga sooviksid, ent kel enne hakkab tööle pea kui piibunõel.

Isiklikult leian, et eesti rahva paljunemisel puudub mõte, kui välja sureb meie kultuur. Suuri samme on juba astutud. Iga kodanik peaks aasta lõpul (aeg, mis peagi käes on) küünaldega ehitud lauale laduma tänavu avaldatud raamatu, tooma varjust välja maalikunstiteose või esitama romantilisel jõuluõhtul suurema helitöö, mille ta on lõppeval 2017. aastal valmis saanud, mille pealt tasunud riigile 20% tulumaksu. Kui tal seda esitada pole, olgu olemas vähemalt tasemel aruanne kunstinäituste, harivate teatrilavastuste ja kirjandussündmuste kohta. Selle esitamata jätmisel tuleb kodanikul uue aasta avanguks tasuda matslusemaks.

Ma ei leia, et tänaste laste elu oleks kerge, ma ei eita ega imesta koolikatsete pingete ega sellele järgneva aastatepikkuse koolistressi üle. Elu on tõepoolest karm, kuid selle annaks korraldada teisiti. Näiteks pole ma kohanud ühtki last (ega valimisloosungit!), kes kuulutaks: „Pidin tõesti olema tubli, et suutsin füüsikaolümpiaadil alistada nii tugeva konkurendi kui seda mu pinginaaber!” Kiusamist ei andesta ükski häire, mille psühholoog ikka leiab või leiutab, jättes märkamata kiusatava oma. Sestap küsimus: kas füüsilise karistustamise õigus koolidesse tagasi?

See on midagi, millele annan raudkindla jaatuse. Vaid hoiatus iga klassi sisekorraeeskirjas ning vemmal õpetaja laual välistab „laste seas ju nii loomulikud, mõne arvates koguni armsad nääklused”.

Minu lapsepõlv, mis pole mäletamatus minevikus, tähendas 13tunniseid päevi lasteaias ning selle järel tundidepikkust tunglemist poejärjekordades (esimene tund sellest kulus tavaliselt ostukorvi ootamisele). Mulle õpetati vanainimestele istekohta pakkuma ja mõnes kohas eelisjärjekorda. Me polnud vaesed, ent kõike oli keeruline saada, kui välja ilmus mu ärimehest isa soome kompvekkidega, õpetati mind neid alati esmajoones vanaemale pakkuma.

Vist just selle rikutud kasvatuse tõttu oleks mul siiras häbi minna tipptunnil ostukeskusesse nelja kriiskava põnniga ja trügida oma õllepurkide, sigaretiplokkide, mähkme- ja kondoomipakkide, legokomplektide ja lõputu väiksema pudiga mööda karkude või käimisraami najal seisvatest pensionärihordidest, kes on elutööga makstud maksudega tänase põlvkonna üldse üles kasvatanud.

Arvamusloo autor: Erlend Ferdinand Vennola
Avafoto: Prisma pood (Erlend Ferdinand Vennola)

Jüri Ennet: Oluline on oma anded ja geniaalsus ära tunda, välja arendada ja ellu rakendada

By

NordenBladet.ee

-

oktoober 11, 2017

Me kõik tuleme siia maailma, kaasas esivanemate pärandus. Kõigis meis on soodumusi ühe või teise haiguse tekkeks. Nii on meil ka soodumus olla terve, olla andekas ja lausa geniaalne.

Oluline on oma anded ja geniaalsus ära tunda, välja arendada ja ellu rakendada. Selleks vajame koosmeelt ja koostegemisi selles eluvõitluses. Vajame koosmeelt kodus, koolis, ühiskonnaelu poliitilistes tegemistes, ühiskonnas tervikuna.

Vaid nii saame realiseerida oma organismi andekuse ning geniaalsuse potentsiaalid.
Vaid nii saame olla õnnelikud. Vaid nii saame olla elurõõmsad ja iseseisvalt toimetulevad kuni 100. eluaastani.

Elame 100-aastaseks!

Jüri Ennet
Psühhiaater,
Spordiarst,
Kohtupsühhiaatria ekspert
Keskerakond
Kristiine nr 416

/Valimisreklaam/

Populaarne Skandinaaviast pärit rõivabränd “Ohmygossip Couture” liitus Instagram´iga!

By

NordenBladet.ee

-

oktoober 7, 2017

NordenBladet – Ligi 10 aastat turul olnud populaarne Skandinaavia rõiva- ja aksessuaaribränd “Ohmygossip Couture” liitus möödnud nädal esmakordselt Instagram´iga. Siiani peamiselt Brasiilia turul tegutsenud Eestist pärit bränd teatas pressiteates, et lähiaastatel plaanitakse tulla tugevamalt ka Skandinaavia turule ning Instagrami konto tegemine oli möödapääsmatu.

“Tänapäeval on sotsiaalmeediast mööda vaatamine vältimatu,” ütles Ohmygossip Couture´i asutaja Helena-Reet Ennet NordenBladet´ile. “Noored, kes on meie peamine sihtgrupp, kolivad Facebook´ist Twitterisse ja Instagrami. Kuna meil Facebooki ja Twitteri lehed on juba aastaid, siis leidsime, et on viimane aeg ka Instagrami konto teha. Paari päeva jooksul oleme teinud ligi 200 postitust ning saanud üle 6000+ järgija. Kui selline kasvutempo kasvõi mõnda aega jätkub, oleme peagi üks kiiremini kasvav moe-bränd internetis.”

“Ligi kümne aasta jooksul on tehtud kõvasti tööd ning modellid, avaliku elu tegalased, missid, lauljad, näitlejad ja kõik teised kaunitarid, kes meie brändi on tutvustanud, jõuavad tasapisi ka meie Insta kontole. Materjali on väga palju ning uusi postitusi kavatseme teha regulaarselt! Kõik rõivabrändi austajad, kes on endale mõne meie toote soetanud, saavad seda tagida (hastagiga #ohmygossipcouture) ning lahedamad postitused jõuavad kindlasti ka meie esilehele ning teistele sotsiaalmeedia lehtedele,” lubab Helena-Reet.

Ohmygossip Couture´i Instagram´i kontot näete SIIT

https://www.instagram.com/p/BZ55HcUHuye/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ8Xb22H0P9/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ6UKL8nWhW/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ6CoyTHzzb/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ5xMyeHa3r/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ8q_vpHUbt/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ5pmmynNxP/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ5hSX-n8wv/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ5d1-fHhea/?taken-by=ohmygossipcouture

https://www.instagram.com/p/BZ5V_AAncDb/?taken-by=ohmygossipcouture

Avafoto modell Triin Tulev. Foto: © Ohmygossip Couture/ Ingrid Eloranta (Lifebeach studio) PRESSIFOTO AVALIKUKS KASUTMISEKS