NordenBladet — Tartu ülikooli arvutiteaduse instituut avas sügisel uue ametikohana infosüsteemide professuuri. Infosüsteemide professorina hakkab tööle senine tarkvaratehnika professor Marlon Dumas, kes kuulub arvutiteaduse valdkonnas 1% maailma enimtsiteeritud teadlase hulka.
Infosüsteemide ja tarkvaratehnika professuuride eesmärgiks on teineteist toetada ja täiendada. Tarkvaratehnika sisuline kaheks jaotumine on tingitud valdkonna laiemast vajadusest katta nii tarkvara arenduse protsesse ja metoodikaid kui ka infosüsteemide arhitektuuri ja rakendusvaldkondi. Tehtud muudatusega vastab tarkvaratehnikaõppetool paremini tööstuse ootustele. Uus infosüsteemide professuur keskendub organisatsioonidele teatud ajahetkedel vajalike IT-süsteemide tuvastamisele  samas kui tarkvaratehnika fookus on suunatud nende süsteemide efektiivsele loomisele ja vastavusele kasutajate vajadustega.
„Uue professuuri loomine oli vajalik, kuna viimastel aastatel on meie tudengite arv hüppeliselt kasvanud. Lisaks sellele on uute valdkondade üleste moodulite lisandumisega kasvanud inimeste töömaht. Uued täiskohalised professuurid on kaetud püsilepingutega, ehk vastavad nn „tenuuri” ülemisele tasemele,“ rääkis arvutiteaduse instituudi juhataja Jaak Vilo.
Marlon Dumas sõnul on tema eesmärk  infosüsteemide professorina luua tugevad kontaktid lokaalse ja Euroopa tarkvaratööstusega, eriti just ennustavate ja kognitiivsete infosüsteemide vallas. „Alustasime sel kevadel juba kahte sellist projekti, millest üks on koostöös Swedbankiga, et ennustava analüütika abil täiendada nende pakutavaid teenuseid. Teises projektis on partneriks GoSwift ning nendega soovime arendada ennustavaid jälgimismeetodeid efektiivsete järjekorrasüsteemide arendamiseks,“ selgitas Dumas. Loomulikult jätkub ka teadustöö protsessikaeve vallas, fookusega luua avatud lähtekoodiga projekte ja praktilisi rakendusi. Uue asjana plaanivad professor Dumas ja tema töögrupp hakata töötama vestlusliideste ja teiste tehisintellekti rakendustega ettevõtete infosüsteemides.
Dietmar Pfahl, kes võtab üle tarkvaratehnika professuuri, plaanib keskenduda andmepõhistele lähenemistele, mis aitavad parendada tarkvaratööstuse arendusprotsesse. „Konkreetsed uurimissuunad on seotud andmeanalüütikaga energiasäästlike tarkvaratoodete arendamisel, automatiseeritud lähenemisega avatud innovatsioonile ning tehniliste puudujääkide vähendamisega tarkvara tööstuses,“ rääkis hetkel tarkvaratehnika dotsendina töötav Pfahl.
Mõlemad professorid alustavad tööd 1. septembril 2017.
NordenBladet – Vaatan päris tihti kinnisvara, maid ja kuulutusi ning sattusin ĂĽhele kuulutusele, kus mĂĽĂĽakse ilma elektri ning ilma korraliku ligipääsuta väikest hĂĽtikest isegi väikelinnast väga kaugel… Hind on turuhinnast mitu korda kõrgem, ning talvistes tingimustes pole seal midagi teha… Aga ĂĽtelge, et see pole imeline?! Ma olen armunud – täiesti pimedalt armunud. Kuna see “wow” emotsioon võtab minus tihti võimust, siis ootan natuke, enne kui midagi ette võtan, ent soovin teiega seda meeldivat emotsiooni jagada!
Jah tean, et olen vägagi emotsionaalne – uued mõtted, situatsioonid ja väljakutesd sĂĽtitavad mind kergelt, ent ma ei suuda end tagasi hoida kui näen sellist looduse imet! Kui mul poleks lapsi, keda on vaja viia kooli ja ringidesse, siis ma tõenäoliselt ei kõhkleks hetkekski. Ma pole tĂĽkk aega kaunimat vaatepilti näinud – loodus, metsad, metsik ĂĽmbrus. Võtab hingetuks… kuigi sellega kaasneb ka omajagu hirmuäratavat. Mina näiteks olen väga arg. Ăśksi kodus olles panen kõik tuled põlema ja tund enne magama minekut pĂĽhendan palvetamisele. Ma kardan ĂĽksinda olles pimedust, aga ma tahaksin sellest hirmust vabaneda – tahaksin hakata vastu oma hirmudele. Mulle meeldiks puutumata ja metsik loodus, mis on veel inimese käe poolt rikkumata – just selline nagu siin piltidel. Mul poleks vaja telekat, elektrit, kĂĽlmkappi või muid mugavusi – mulle meeldib tegelikult lihtsus, kuigi ma tihti jätan risti vastupidise mulje. Vahel ma muidugi ei teagi, mida ma täpselt soovin, aga need vaated tekitavad minus soovi sukelduda paksude metsade ja ĂĽksinduse rĂĽppe. Kahtlemata on seal palju karusid, usse, hunte ja tava-elu mõistes ebamugavusi … aga kindlasti on seal ka võluvõti, mis kurnatud ja linnaelust väsinud hinged terveks ravib. Seda kohta nähes tekkis mul tunne nagu näeks kaadrit Jaan Tätte filmist “Meeletu”, kus rikas ärimees (Rain Simmul), kellel on näiliselt kõik eluks vajalik olemas, ei suuda enam oma senise maailma igapäevaelu taluda ning kolib maale elama, et seal erakuna taas oma mina ja koht selles maailmas leida.
OTSIN ENNAST, OTSN OMA KOHTA ELUS, EKSLEN! Mõtlen aina sagedamini sellele mis oli, mis on ja mis tulema peaks.
NordenBladet – Suvel on mõnus töötada väljaspool “kontorit” ning seetõttu planeerisin oma koosolekud Lõuna-Eestisse, et ĂĽhendata töö ning pisike väljasõit. NordenBladet teeb väga tihedalt koostööd erinevate turismibĂĽroode ning turismiteenuseid pakkuvate asutustega, mistõttu on mu töö väga vaheldusrikas ja põnev! Asun hommikuti alati väga positiivselt meelestatuna tööle ning pole praktiliselt päeva kui ma 100% oma tööd ei naudiks.
NordenBladet´i Eesti osakond on edukalt käima lĂĽkatud ning samuti on minu meelest lugejad täiesti normaalselt vastu võtnud muudatuse, et Ohmygossip.ee on nĂĽĂĽdsest NordenBladet´i all. Tegelikult mõlemad toetavad vastastiku ĂĽksteist ning tõsised teemad ning meelelahutus on lahus – mulle see ĂĽmberkorraldus väga meeldib. Hiljemalt uuest aastast (2018) hakkan ka NordenBladet´i Soome haruga aktiivselt tööle. Septembris tuleb suurem koosolek ning siis planeerime aasta mai lõpuni ära. Kuna mul endal on kõvasti Eesti, Soome ja Rootsi vahet sõitmist ning koostööpartneritel samamoodi, siis on pidevalt vaja kedagi majutada, toitlustada ning ringi sõidutada – seega on oluline, et ise ka väga erinevaid kohti kĂĽlastan ning omast kogemusest tean nii lugejale nendest kirjutada kui koostööpartneritele soovitada.
Peale koosolekut ja lõunasööki Viljandis sõitsime Taagepera mõisalossi vaatama. Kes luges mu eelmist blogi “Vahel mängin mõisa ostu mõttega” teab, et mul tekkis Taagepera lossi pilti nähes tugev tung seda oma silmaga näha ning et mitte ennast kaua piinata, otsustasin seda kohe näha. Lossi juugendstiilis välimus on kahtlemata paeluv ning kui kunagi peaksin endale uut maja hakkama ehitama, siis välisilmelt võiks see seda lossi meenutada. Aga minu versioonis oleks majas maksimaalselt 5-7 tuba.
Siin aga mu muljed nähtust… Loss oli reaalsuses veel suurem, kui pildi pealt tundus ning seal pole kahtlustki, et see sobib pigem hotelliks või mõneks muuks äriettevõtteks kui kellegi eramuks. Ruumid olid suhteliselt amortiseerunud ning ka sviit (190.-eur) ei kutsunud ausalt väga ööbima, tavatoad meenutasid natuke odavat hostelsit. Aga nagu ma aru sain, oligi kogu loss remondi ootel ning lisaks ehitati keldrisse SPA-d, torn oli täiesti suletud. Loss on kaunis ja vajaks jõukat kosilast. Kui otse lossihoovis poleks ĂĽhte elumaja (mis ei kuulu mõisa kõrvalhoonete juurde) ning suurt kahekorruselist koleda kujundusega massiivset maja ning lossi taga oleks heinamaa asemel tihe kuusemets, koguks see koht minu silmis muidugi rohkem plusse, ent kĂĽlastamist tasub koht igal juhul! Oma silmaga sellist vana ehitist näha on väga võimas tunne ning samuti kiidan sealset teenindust. Juba uksel Reception´is ootas väga sõbralik ja abivalmis naine ning kui ĂĽtlesin, et me ööseks jääda ei soovi, ent ikkagi vaataks hea meelega majas ringi, ei krimpsutanud ta nina vaid oli lahkelt valmis maja ja tube näitama. See tekitas kohast väga positiivse mulje. Inimesed, kes sinna lähevad, on sinna oodatud! Jään huviga ootama, milline SPA sinna tuleb ning kes teab, võib-olla jään sinna teinekord ka ööseks.
Edasi läksime lähedal asuvat Helme Pärliallik´ut (tuntud ka kui Arstiallikas) vaatama. See on ohvriallikas Valga maakonnas Helme kihelkonnas. Legendi järgi oli allikavesi rohuks “seitsme tõve vastu” ning neiud käisid oma ilu säilitamiseks allika juures pärleid ohverdamas. Pistsime ka ettevaatlikult käe vette ning panime paar korda vett näole. Kuna meil sellel hetkel oli raha autos, siis me mĂĽnte vette ei visanud, samuti polnud meil pärlikeed, ent ohverdasime allikiale oma aega ning korjasime allika ĂĽmbert metsast klaasikilde, mida seal oli ebanormaalselt palju. Kahju, et leidub inimesi, kes loodust ei armasta ning nõnda rĂĽĂĽstavad. Allikad on väga võimsad, mulle väga meeldivad. Kui võimalik oleks, tahaksin iga päev allikaveega nägu kasta. Nii imeline tunne oli pärast. Tänasin allikat ja sõitsin edasi Võrru, kus mind järgmisel päeval uus koosolek ootas.
NordenBladet — Täna, 5. augustil tähistatakse Soomes rahvariiete päeva.
Rahvariiete päeva puhul korraldatakse üle kogu Soome ning ka väljaspool Soomet vabaõhupiknikke, kus inimesed on riietunud rahvariietesse, vahendab Soome100 portaal.
Tänavu peetakse rahvariiete päeval meeles Soome 100. aastapäeva. Kui sajab vihma, võib minna edasi kohvikusse või restorani.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet – Mul on kummaline side mõisatega, selline armastuse ja hirmu vahepealne. Mulle meeldib kui hinnatakse ja mäletatakse ajalugu ning taastatakse mälestisi, ent ei meeldi, et tänapäeva mõisad on pigem äriĂĽhingud kui elukohad. Samuti on kahju vaadata, et kaunite mõisate kõrvale on lisaraha ja ahnuse eesmärgil pĂĽstitatud veel odavalt ja lohakalt ehitatud “koletised”, kuhu mõisa nime all lisa-turiste ööbima meelitatakse. Samuti on kahju sellest, et tänapäeval mĂĽĂĽdavate mõisate ĂĽmber maavalduste hektaripinnad aina ahtamaks jäävad.
Aga kõik eel-mainitu on muidugi suhteliselt mõistetav. Eesti on tilluke ning siin pole väga palju samaaegselt nii rikkaid kui maa-elu armastavaid inimesi, kes sooviksid elada kuskil kesklinnast kaugel 20+ või 30+ toalises lossis, seda kolmveerand aastat hinge hinna eest küttes, suuri maavaldusi hooldades, tsivilisatsioonist kaugel olles ning vanade lossi-vaimudega jageledes (rääkimata miljonitest eurodest, mida mõisa normaalne taastamine nõuab). Samuti tekib küsimus, kes seal siis elama hakkaks? Tänapäeva inimestel on hea kui üks laps on suudetud kiire elutempo kõrvalt sünnitada. Selline loss vajaks 10+ last! Kas istud üksi ühes toanurgas ning õhtupimeduses mõtled, mis ülejäänud 29-s toas toimub?
Ent siiski, inimesed ostavad mõisaid kokku, sest ostuhind tundub soodne ning mõisnikumõtted löövad kergelt pähe. Mina nii optimistlik sellise koha peal pole. See, et poole miljoni või miljoni euro eest Eestis lagunendud mõisa saad, ei tee sinust mõisnikku. Tegelikult saab vana mõisa veelgi soodsamalt – olen näinud kuulutusi, kus mõisa ka paarisaja tuhandega saab. Muidugi on tegu täiesti lagunenud kohtadega. Suure osa mõisaomanikest teeb selline tehing hoopis narriks, tuleb jageleda muinsuskaitsega ning nipitada näitamaks, et midagi siiski taastatakse, ent reaalsuses suur osa suudab 10-aasta jooksul paremal juhul nurgast natuke katust lappida või paljulubavad tellingud ĂĽles seada. Olen ise ka vahel mõelnud, et ostaks ikkagi – las seisab, ootame, mõtleme, vaatame – aga siis tundub see petmisena. Nii enda kui koha petmisena.
Olen mõelnud, et jah.. mind tõmbab ka mõisate poole, kuigi ĂĽhtpidi ma vihkan vanu lagunenud asju, suurushullustust (haigust, mida ma ise ka siiski aeg-ajalt põen), kohti, mis võivad kummitada, liigset laristamist, liigseid kohustusi.. ent teistpidi on selles väljakutse.. ning väljakutsed mulle meeldivad. Kuigi minu rahaline seis ei võimalda mul täna mõisnikuks hakata, mängin ma vahel selle mõttega – kalkuleerin, kujundan ja planeerin oma peas. Olen vahel mõelnud, et vinge oleks osta ära mõni mõis, kus kunagi paarsada aastat tagasi sugulased mõisniku ees lömitasid ja end alandasid… et keeraks ajalugu positiivses suunas. Ent see nö kättemaksu motiiv on tegelikult kõige hukutavam ja mõttetum. Elus peab toimuma kõik läbi armastuse energia, läbi terve ja edasiviiva energia, mitte läbi ahnuse, kättemaksu ja teistele näitamise energia. Tuleb kujutada ette, et oled maailma kõige tähsam, rikkam ja armastatum inimene — Kuidas sa siis käituksid? Milliseid otsuseid sa siis vastu võtaksid? Kuidas toimiksid, kui sul puuduks kellelegi või millegi tõestamise vajadus, kuidas sa siis elaksid?
Fotod: 3x Taagepera loss (TÄHELEPANU! Pildid on leitud internetist ja uploadisin need siia omavoliliselt. Ei leidnud autorit, kellele viidata. Kui autor tunneb oma pildi ära ning soovib, et lisame ta nime või soovib hoopis, et eemaldame pildi blogi juurest, siis palun võtke ühendust ja täidame teie soovi koheselt.)
Minu meelest esimene ja kõige olulisem asi mõisa ostu puhul (eeldades loomulikult, et ka rahalised võimed on mõisaostu väärilised) on armastuse ja äratundmise tunne – kui seda pole, siis ära tehingut tee. Et tõeliselt õnnelik olla, ela nii, et iga sinu sammu elus saadab armastus! Mulle meeldivad paljud mõisad aga “päris õiget klikki” pole siiani ĂĽhegi juures käinud. Ma pole kĂĽll teab mis paljudes mõisates käinud ning neid näinud, aga ma arvan, et õiged asjad tulevad ise sinu juurde ning annavad sulle ise endast märku. Peaaegu täiusliku märgi sain internetis täiesti juhuslikult juugendstiilis Taagepera mõisa pildile otsa koperdades, ent kui nägin kõrvalhoonet, mis kiviviske kaugusele oli ehitatud, emotsioonid lahtusid. Jah, muidugi seda saaks lammutada jne.. aga selleks, et elada 32-toalises lossis Valgamaal, selleks on tarvis olla mitte lihtsalt miljonär vaid ikka väga risti-rästi kindlustatud. Kuna ma kohta ja selle ĂĽmbrust pole oma silmaga näinud, siis hetkel ma sellele pikemalt peatuma ei jää — kuigi tunnistan, et minus on huvi, teatud ärevus, uudishimu. Midagi seal on… mis täpselt, seda ma ei tea täna.
Kinnisvara lihtsalt ostmine on kõige lihtsam. Isegi kui kinnisvara täna mĂĽĂĽgil pole, mĂĽĂĽakse see läbirääkimiste teel sobiva hinna puhul igal juhul. Aga mul on lisaks armastusele hirm mõisate ees. Mul on tunne, et kui tehing on tehtud mõne muu eesmärgiga (soovite luua sinna äri/hotelli), siis see võib rikkuda vana kultuurimälestise aurat ning selles elavate vanade hingede ning aja jooksul seal kanda kinnitanud mĂĽĂĽtiliste olendite rahu. Ma ei imestaks ĂĽldse, kui selguks, et vanas mõisas elavad Haldjad, mõni puuvaim (näiteks Saarepuuvaim), Varavedajad (Spertus/Spiritus), mõned libaolendid (näiteks Luupainaja) või mõned surmavaimud (näiteks Kodukäija või Tont või Virvavaim.. hullemal juhul ka Myling. Vaevalt et keegi seda soovib, et tema kallis ost/investeering tema vastu töötama hakkab või veel jubedam, teda otseselt hulluks teeb ja hullumajja viib. Vanasti oli väga laialt levinud, et mõisa omanikud maeti mõisa territooriumile ning see tähendab seda, et neil, kes pole siiani suutnud lahti lasta oma “väärtuslikust ja kallist” maisest varast, on endiselt hea ĂĽlevaade mõisas toimuvast. Reeglina olid ju enamus mõisnikud oma aja kohta väga rikkad, kinnisideedega ja oma arvamust pealesuruvad inimesed – mis teeb nende hinged samasuguseks – ĂĽhtviisi ahneteks, kontrollivateks ning domineerivateks. Tehes ĂĽlekäe hooletuid ĂĽmberkorraldusi, toob vaid nende viha enda peale. Samuti võis mõni kibestunud või väärkoheldud alluv (talupoeg või talutĂĽtar), sinna peale surma kummitama jääda. NĂĽĂĽd kĂĽll keeran jutu juba kole mĂĽstiliseks, ent ma arvan, et sellise vana ostu puhul maksaks sellistele punktidele siiski tähelepanu pöörata. Hirmu tundma muidugi ei pea, sest armastusega ja hoolivusega saab alati energiaid puhastada ning palvetega rahu tuua just sinna kuhu vaja.
Vaata ka: Helena-Reet: Koosolek Lõuna-Eestis, Taagepera mõisalossi külastus ning Helme ohvriallikal ilu ammutamas + FOTOD!
Suvel on mõnus töötada väljaspool “kontorit” ning seetõttu planeerisin oma koosolekud Lõuna-Eestisse, et ühendata töö ning pisike väljasõit. NordenBladet teeb väga tihedalt koostööd erinevate turismibüroode ning turismiteenuseid pakkuvate asutustega, mistõttu on mu töö väga vaheldusrikas ja põnev! Asun hommikuti alati väga positiivselt meelestatuna tööle ning pole praktiliselt päeva kui ma 100% oma tööd ei naudiks.
