Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine 2017 - AJAKAVA & INFO

Helena-Reet: Vahel mängin mõisa ostu mõttega

Helena-Reet: Vahel mängin mõisa ostu mõttega

NordenBladet – Mul on kummaline side mõisatega, selline armastuse ja hirmu vahepealne. Mulle meeldib kui hinnatakse ja mäletatakse ajalugu ning taastatakse mälestisi, ent ei meeldi, et tänapäeva mõisad on pigem äriühingud kui elukohad. Samuti on kahju vaadata, et kaunite mõisate kõrvale on lisaraha ja ahnuse eesmärgil püstitatud veel odavalt ja lohakalt ehitatud “koletised”, kuhu mõisa nime all lisa-turiste ööbima meelitatakse. Samuti on kahju sellest, et tänapäeval müüdavate mõisate ümber maavalduste hektaripinnad aina ahtamaks jäävad.

Aga kõik eel-mainitu on muidugi suhteliselt mõistetav. Eesti on tilluke ning siin pole väga palju samaaegselt nii rikkaid kui maa-elu armastavaid inimesi, kes sooviksid elada kuskil kesklinnast kaugel 20+ või 30+ toalises lossis, seda kolmveerand aastat hinge hinna eest küttes, suuri maavaldusi hooldades, tsivilisatsioonist kaugel olles ning vanade lossi-vaimudega jageledes (rääkimata miljonitest eurodest, mida mõisa normaalne taastamine nõuab).  Samuti tekib küsimus, kes seal siis elama hakkaks? Tänapäeva inimestel on hea kui üks laps on suudetud kiire elutempo kõrvalt sünnitada. Selline loss vajaks 10+ last! Kas istud üksi ühes toanurgas ning õhtupimeduses mõtled, mis ülejäänud 29-s toas toimub?

Ent siiski, inimesed ostavad mõisaid kokku, sest ostuhind tundub soodne ning mõisnikumõtted löövad kergelt pähe. Mina nii optimistlik sellise koha peal pole. See, et poole miljoni või miljoni euro eest Eestis lagunendud mõisa saad, ei tee sinust mõisnikku. Tegelikult saab vana mõisa veelgi soodsamalt – olen näinud kuulutusi, kus mõisa ka paarisaja tuhandega saab. Muidugi on tegu täiesti lagunenud kohtadega.  Suure osa mõisaomanikest teeb selline tehing hoopis narriks, tuleb jageleda muinsuskaitsega ning nipitada näitamaks, et midagi siiski taastatakse, ent reaalsuses suur osa suudab 10-aasta jooksul paremal juhul nurgast natuke katust lappida või paljulubavad tellingud üles seada. Olen ise ka vahel mõelnud, et ostaks ikkagi – las seisab, ootame, mõtleme, vaatame – aga siis tundub see petmisena. Nii enda kui koha petmisena.

Olen mõelnud, et jah.. mind tõmbab ka mõisate poole, kuigi ühtpidi ma vihkan vanu lagunenud asju, suurushullustust (haigust, mida ma ise ka siiski aeg-ajalt põen), kohti, mis võivad kummitada, liigset laristamist, liigseid kohustusi.. ent teistpidi on selles väljakutse.. ning väljakutsed mulle meeldivad. Kuigi minu rahaline seis ei võimalda mul täna mõisnikuks hakata, mängin ma vahel selle mõttega – kalkuleerin, kujundan ja planeerin oma peas. Olen vahel mõelnud, et vinge oleks osta ära mõni mõis, kus kunagi paarsada aastat tagasi sugulased mõisniku ees lömitasid ja end alandasid… et keeraks ajalugu positiivses suunas. Ent see nö kättemaksu motiiv on tegelikult kõige hukutavam ja mõttetum. Elus peab toimuma kõik läbi armastuse energia, läbi terve ja edasiviiva energia, mitte läbi ahnuse, kättemaksu ja teistele näitamise energia. Tuleb kujutada ette, et oled maailma kõige tähsam, rikkam ja armastatum inimene — Kuidas sa siis käituksid? Milliseid otsuseid sa siis vastu võtaksid? Kuidas toimiksid, kui sul puuduks kellelegi või millegi tõestamise vajadus, kuidas sa siis elaksid?




Fotod: 3x Taagepera loss (TÄHELEPANU! Pildid on leitud internetist ja uploadisin need siia omavoliliselt. Ei leidnud autorit, kellele viidata. Kui autor tunneb oma pildi ära ning soovib, et lisame ta nime või  soovib hoopis, et eemaldame pildi blogi juurest, siis palun võtke ühendust ja täidame teie soovi koheselt.)

Minu meelest esimene ja kõige olulisem asi mõisa ostu puhul (eeldades loomulikult, et ka rahalised võimed on mõisaostu väärilised) on armastuse ja äratundmise tunne – kui seda pole, siis ära tehingut tee. Et tõeliselt õnnelik olla, ela nii, et iga sinu sammu elus saadab armastus! Mulle meeldivad paljud mõisad aga “päris õiget klikki” pole siiani ühegi juures käinud. Ma pole küll teab mis paljudes mõisates käinud ning neid näinud, aga ma arvan, et õiged asjad tulevad ise sinu juurde ning annavad sulle ise endast märku. Peaaegu täiusliku märgi sain internetis täiesti juhuslikult juugendstiilis Taagepera mõisa pildile otsa koperdades, ent kui nägin kõrvalhoonet, mis kiviviske kaugusele oli ehitatud, emotsioonid lahtusid. Jah, muidugi seda saaks lammutada jne.. aga selleks, et elada 32-toalises lossis Valgamaal, selleks on tarvis olla mitte lihtsalt miljonär vaid ikka väga risti-rästi kindlustatud. Kuna ma kohta ja selle ümbrust pole oma silmaga näinud, siis hetkel ma sellele pikemalt peatuma ei jää — kuigi tunnistan, et minus on huvi, teatud ärevus, uudishimu. Midagi seal on… mis täpselt, seda ma ei tea täna.

Kinnisvara lihtsalt ostmine on kõige lihtsam. Isegi kui kinnisvara täna müügil pole, müüakse see läbirääkimiste teel sobiva hinna puhul igal juhul. Aga mul on lisaks armastusele hirm mõisate ees.  Mul on tunne, et kui tehing on tehtud mõne muu eesmärgiga (soovite luua sinna äri/hotelli), siis see võib rikkuda vana kultuurimälestise aurat ning selles elavate vanade hingede ning aja jooksul seal kanda kinnitanud müütiliste olendite rahu.  Ma ei imestaks üldse, kui selguks, et vanas mõisas elavad Haldjad, mõni puuvaim (näiteks Saarepuuvaim), Varavedajad (Spertus/Spiritus), mõned libaolendid (näiteks Luupainaja) või mõned surmavaimud (näiteks Kodukäija või Tont või Virvavaim.. hullemal juhul ka Myling. Vaevalt et keegi seda soovib, et tema kallis ost/investeering tema vastu töötama hakkab või veel jubedam, teda otseselt hulluks teeb ja hullumajja viib. Vanasti oli väga laialt levinud, et mõisa omanikud maeti mõisa territooriumile ning see tähendab seda, et neil, kes pole siiani suutnud lahti lasta oma “väärtuslikust ja kallist” maisest varast, on endiselt hea ülevaade mõisas toimuvast. Reeglina olid ju enamus mõisnikud oma aja kohta väga rikkad, kinnisideedega ja oma arvamust pealesuruvad inimesed – mis teeb nende hinged samasuguseks – ühtviisi ahneteks, kontrollivateks ning domineerivateks. Tehes ülekäe hooletuid ümberkorraldusi, toob vaid nende viha enda peale. Samuti võis mõni kibestunud või väärkoheldud alluv (talupoeg või talutütar), sinna peale surma kummitama jääda. Nüüd küll keeran jutu juba kole müstiliseks, ent ma arvan, et sellise vana ostu puhul maksaks sellistele punktidele siiski tähelepanu pöörata. Hirmu tundma muidugi ei pea, sest armastusega ja hoolivusega saab alati energiaid puhastada ning palvetega rahu tuua just sinna kuhu vaja.

Vaata ka:
Helena-Reet: Koosolek Lõuna-Eestis, Taagepera mõisalossi külastus ning Helme ohvriallikal ilu ammutamas + FOTOD!
Suvel on mõnus töötada väljaspool “kontorit” ning seetõttu planeerisin oma koosolekud Lõuna-Eestisse, et ühendata töö ning pisike väljasõit. NordenBladet teeb väga tihedalt koostööd erinevate turismibüroode ning turismiteenuseid pakkuvate asutustega, mistõttu on mu töö väga vaheldusrikas ja põnev! Asun hommikuti alati väga positiivselt meelestatuna tööle ning pole praktiliselt päeva kui ma 100% oma tööd ei naudiks.


Advertisements: vacationhunter online anigif nordenbladet
Copyright © NordenBladet 2008-2017 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian language.
Nordic News Service


blog.tr.ee

socialbakers