NordenBladet – Suvel on mõnus töötada väljaspool “kontorit” ning seetõttu planeerisin oma koosolekud Lõuna-Eestisse, et ühendata töö ning pisike väljasõit. NordenBladet teeb väga tihedalt koostööd erinevate turismibüroode ning turismiteenuseid pakkuvate asutustega, mistõttu on mu töö väga vaheldusrikas ja põnev! Asun hommikuti alati väga positiivselt meelestatuna tööle ning pole praktiliselt päeva kui ma 100% oma tööd ei naudiks.
NordenBladet´i Eesti osakond on edukalt käima lükatud ning samuti on minu meelest lugejad täiesti normaalselt vastu võtnud muudatuse, et Ohmygossip.ee on nüüdsest NordenBladet´i all. Tegelikult mõlemad toetavad vastastiku üksteist ning tõsised teemad ning meelelahutus on lahus – mulle see ümberkorraldus väga meeldib. Hiljemalt uuest aastast (2018) hakkan ka NordenBladet´i Soome haruga aktiivselt tööle. Septembris tuleb suurem koosolek ning siis planeerime aasta mai lõpuni ära. Kuna mul endal on kõvasti Eesti, Soome ja Rootsi vahet sõitmist ning koostööpartneritel samamoodi, siis on pidevalt vaja kedagi majutada, toitlustada ning ringi sõidutada – seega on oluline, et ise ka väga erinevaid kohti külastan ning omast kogemusest tean nii lugejale nendest kirjutada kui koostööpartneritele soovitada.
Peale koosolekut ja lõunasööki Viljandis sõitsime Taagepera mõisalossi vaatama. Kes luges mu eelmist blogi “Vahel mängin mõisa ostu mõttega” teab, et mul tekkis Taagepera lossi pilti nähes tugev tung seda oma silmaga näha ning et mitte ennast kaua piinata, otsustasin seda kohe näha. Lossi juugendstiilis välimus on kahtlemata paeluv ning kui kunagi peaksin endale uut maja hakkama ehitama, siis välisilmelt võiks see seda lossi meenutada. Aga minu versioonis oleks majas maksimaalselt 5-7 tuba.
Siin aga mu muljed nähtust… Loss oli reaalsuses veel suurem, kui pildi pealt tundus ning seal pole kahtlustki, et see sobib pigem hotelliks või mõneks muuks äriettevõtteks kui kellegi eramuks. Ruumid olid suhteliselt amortiseerunud ning ka sviit (190.-eur) ei kutsunud ausalt väga ööbima, tavatoad meenutasid natuke odavat hostelsit. Aga nagu ma aru sain, oligi kogu loss remondi ootel ning lisaks ehitati keldrisse SPA-d, torn oli täiesti suletud. Loss on kaunis ja vajaks jõukat kosilast. Kui otse lossihoovis poleks ühte elumaja (mis ei kuulu mõisa kõrvalhoonete juurde) ning suurt kahekorruselist koleda kujundusega massiivset maja ning lossi taga oleks heinamaa asemel tihe kuusemets, koguks see koht minu silmis muidugi rohkem plusse, ent külastamist tasub koht igal juhul! Oma silmaga sellist vana ehitist näha on väga võimas tunne ning samuti kiidan sealset teenindust. Juba uksel Reception´is ootas väga sõbralik ja abivalmis naine ning kui ütlesin, et me ööseks jääda ei soovi, ent ikkagi vaataks hea meelega majas ringi, ei krimpsutanud ta nina vaid oli lahkelt valmis maja ja tube näitama. See tekitas kohast väga positiivse mulje. Inimesed, kes sinna lähevad, on sinna oodatud! Jään huviga ootama, milline SPA sinna tuleb ning kes teab, võib-olla jään sinna teinekord ka ööseks.
Edasi läksime lähedal asuvat Helme Pärliallik´ut (tuntud ka kui Arstiallikas) vaatama. See on ohvriallikas Valga maakonnas Helme kihelkonnas. Legendi järgi oli allikavesi rohuks “seitsme tõve vastu” ning neiud käisid oma ilu säilitamiseks allika juures pärleid ohverdamas. Pistsime ka ettevaatlikult käe vette ning panime paar korda vett näole. Kuna meil sellel hetkel oli raha autos, siis me münte vette ei visanud, samuti polnud meil pärlikeed, ent ohverdasime allikiale oma aega ning korjasime allika ümbert metsast klaasikilde, mida seal oli ebanormaalselt palju. Kahju, et leidub inimesi, kes loodust ei armasta ning nõnda rüüstavad. Allikad on väga võimsad, mulle väga meeldivad. Kui võimalik oleks, tahaksin iga päev allikaveega nägu kasta. Nii imeline tunne oli pärast. Tänasin allikat ja sõitsin edasi Võrru, kus mind järgmisel päeval uus koosolek ootas.
Blogi pildid: NordenBladet/ Helena-Reet Ennet
