NordenBladet – Eesti üks rahvustoit on odrajahust valmistatud karask, seda on lihtne küpsetada ja võib öelda lausa, et tegu on laisa inimese leivaga. Klassikaliselt on karask on keefiri, hapu‑ või petipiima, kohupiima või ka jogurtiga tehtud odra‑ või jämeda nisujahu tainast küpsetis. Oder sisaldab B-rühma vitamiine (sh foolhapet) ning E-vitamiini, samuti aitab oder alandada kolesteroolitaset ning tekitab pikaks ajaks täiskõhutunde.
Mina teen karaskit alati vähemalt kolme jahu segust ning keefiriga. Soodat, pärmi ega mõnda muud kergitusainet ei kasuta – kerkib niisamagi ilusti. Krõbedaks küpsetatud ahjusoe karask maitseb imehästi ning seda on tunduvalt lihtsam valmistada kui leiba. Pole vaja juuretist ning oodata taigna kerkimist. Jagan teile täna ühte oma karaskiretsepti.
Vaja läheb (ühe suure pätsi jaoks):
600-800g 2,5%-list keefiri
300-400g odrajahu
150-200g kaerajahu (või tatrajahu)
150-200g nisujahu (või maisijahu)
2 muna
2-3 spl vahtrasiirupit
2-3 spl linaseemneõli
7-9 spl kõrvitsaseemneid
5-6 spl päevalilleseemneid
2 spl seesamiseemneid
2 spl kooritud kanepiseemneid
roosat Himaalaja soola (lisada julgelt)
Mina segan kõik kokku, mingit kindlat järjekorda mul pole, segan kergelt läbi (nii et muna on jahuga segunendud) ning panen kas leivavormi või kakukestena plaadile. Teinekord leivavormis tehes tõstan siis välja, kui vormil juba kuju saavutatud, võtan vormist välja, keeran kakul “pea allapoole” ning küpsetan kaku-kõhualuse ka ära. Mida krõbedamad jäävad, seda paremini maitsevad. Kõige paremini maitsevad soojana ürdivõiga. Mina teen basiiliku-spinati võid (sega kokku purustatud bassiilik, spinat ja või. Väga hästi sobib ürdivõi sisse ka riivitud küüslaauk ja karulauk).
Mida enam erinevaid seemneid lisate, seda kaloririkkama küpsetise muidugi saate. Ühe pätsi kalorsus võib küündida 3000-4500 kalorini (cm laiuses viilus umbes 300-450kcal mistõttu juba ühest kahest viiulst saab korraliku kõhutäie). Mis aineid kakukesest saate? Antud retsepti järgi karask sisaldab ohtralt kasulikku biotiini, foolhapet, fosforit, kaltsiumi, naatriumi ning B1, B6, B12, C, D ja E vitamiini .
NordenBladet – Kollakas Kukeseen (ehk Lehterkantarell) ja Lehter-Kukeseen on Põhjamaades (eriti Soomes) väga populaarsed toiduseened, mis hariliku kukeseene kõrval aina enam ka Eestis tuntust koguvad. Lehter-Kukeseent märgata on suhteliselt raske, sest oma kollakaspruunika värvuse tõttu meenutavad seene kolooniad sügisel langenud puulehti ja sulanduvad seega hästi ümbruskonda. Korjata saab neid augustist novembrini.
Aga kui te Lehter-kukeseene (Craterellus tubaeformis) okas- või segametsast juba leiate, siis on teda väga mõnus korjata, sest ta kasvab pesakonniti ning kuna nad ei ussita, saab need kontrollimata korvi pista. Ka transportida on neid hea, sest seen on väga sitke ja naljalt puruks ei lähe. Korvi puudumisel saab neid ajutiselt kanda/hoida ka kile- või seljakotis.
Lehter-kukeseene kübar on 2–6 cm läbimõõduga, lehterjas, noorelt allakeerdunud servaga hall- kuni tumepruun. Kübara allkülg on hall või võidunud kollane ja meenutab eoslehekesi. Voldid on kas helehallid või sinakashallid, harunevad, jalale laskuvad. Jalg on 3–5 cm kõrge, 0,5–1 cm läbimõõdus, silindriline, seest õõnes, vetruv-sitke, kahvatukollane kuni tumekollane.
Kuidas tarvitada?
Toiduks pole tarvis Lehter-Kukeseent ei kupatada ega keeta. Keetmine teeb seened ka vintskeks. Seega on mõistlik kas pestud või pintsli ja niiske lapiga puhastatud ning tükeldatud värsked seened hautada ja/või pannil või sees praadida. Seeni võib sügavkülma ka otse toorelt panna, ent siis muutuvad nad üles sulatades “pudruks”. Et seened põhja ei kõrbeks, tuleb neid praadimisel tasakesi segada. Edasi tee kas maitsev seenekaste, seenepirukas või lase jahtuda ning tõsta külmutuskarpidesse. Võiga praetud seened seisavad sügavkülmikus umbes kolm kuud, searasvaga praetuna poole kauem (kuni pool aastat). Toorelt sügavkülma pandud seened veelgi kauem.
Taolisel moel saab säilitada kõiki mahedamaitselisi kupatamist mittevajavaid seeni: kukeseent, puravikku, lehter-kukeseent, timpnarmikut, kuuseriisikat, porgandriisikat, šampinjone, suur sirmikut, kännumampli kübarakesi jne.
Looduslikus meditsiinis ei ole kukeseenel hinda, sest nad teevad oma kasulike ja heade omaduste tõttu silmad ette igale seenele. Neil on kasvajatevastane mõju, aitavad stimuleerida immuunsust, abistavad põletikuliste protsesside korral ning on loomulikuks antibiootikuks.
Kukeseened sisaldavad palju erinevaid vitamiine – D- ja B-vitamiini (peamiselt B1, B3). Beetakaroteeni on temas mitu korda rohkem kui porgandis, seepärast kasutatakse vanarahva meditsiinis ja kodustes nõiaköökides kukeseene preparaati nägemise korrigeerimisel ja öise pimeduse korral. Kukeseente kõige imelisem omadus on aga see, et nad sisaldavad hinomannoosi, mis aitavad helmitooside puhul so võitlevad praktiliselt kõikide usside vastu inimorganismis. Sellist omadust – mitte ainult hirmutada ja viia organismist välja parasiite, vaid ümbritseda parasiitide mune ja lahustada neid kilega – ei ole mitte ühelgi teisel seenel ja pole täheldatud ka ühelgi taimel. Kui neid alternatiivravi eesmärgil tarbida, tuleb meeles pidada, et seeni tuleb kasutada toorelt, kuivatatuna või pulbrilisena (kuivatada mitte kõrgema kui +40 kraadi juures!). Kuumutamine hävitab seene parasiidivastase toime.
Kukeseent on vanarahvas kasutanud abistava vahendina järgmiste probleemide korral:
– antihelmiitne mõju (lamblioos, askaridoos jne)
– maksahaigused (hemangioomid, rasvamoodustised, hepatiit)
Kukeseened on seeneriigis ühed rasvasemad, sisaldavad rasvu kuni 0,4 protsenti. Seeduvad vaevaliselt, kuid neis on palju vitamiine, mineraale ja mikrotoitaineid. Valku on 2,5 protsenti. Kõige enam on ikkagi vett, 91–93 protsenti. Energiasisaldus 100 g kukeseentes on 30 kcal. Seega on meie metsade tuntuim ja armastatuim seen lausa väetoit. Vähe on inimesi, kes kukeseent ei tunne ega söönud pole.
Kuidas teha kasulikku kukeseenetinktuuri? Kuivast kukeseenepulbrist valmistades võta 5 kuhjaga sl seenepulbrit ja pane puhtasse õhukindlasse pooleliitrilisse klaaspurki. Vala peale mahedat 40kraadilist viina, täida purk kaaneni ja sulge. Pane purk sooja pimedasse kohta kaheks nädalaks. Iga päev loksuta kergelt ühe korra. Kui tinktuur on valmis, filtreeri läbi paberkohvifiltri vähemalt 3 korda. Filtreeritud tinktuur vala puhtasse tumedasse pudelisse ja hoia pimedas.
Kasuta 1 sl õhtuti sooja teega, vähemalt kolmenädalase kuurina, lastele 5. eluaastast 1 tl.
Pane kuuma tee sisse, lase seista vähemalt 5 min. Joo enne magamaminekut, kui tee on joogisoe ja alkohol ära auranud. Kuuri on hea korrata 1–2 kuu tagant.
Värskest kukeseenest tegemisel puhasta ja pese seened, nõruta ja lõika näpuotsasuurusteks tükkideks, pane klaasist nõusse. Nõu lao kergelt täis ja vala peale 80kraadine teraviljapõhine kvaliteetne alkohol. Täida nõu kaaneni, et õhku vahele ei jääks. Sulge õhukindlalt, aseta kaheks nädalaks pimedasse ja sooja kohta. Kui alkohol alaneb, siis täida nõu uuesti kaaneni.
Kõik järgnevad toimingud on samad, mis eespool kirjeldatud.
NordenBladet – Kodune toit on maitsev ning mulle meeldib ise retsepte välja mõelda. Tavaliselt kujunevad need retseptid vastavalt sellele, mida parasjagu külmkapis leidub. Pärmi-lehttaigna pirukad on muidugi klassika ning neid valmistada (eriti kui osta juba valmis külmutatud taigen) on imelihtne! Valmis taignasse võid mähkida kõike, mis just sulle maitseb – olgu need seened, sink, juust, viinerid, liha, porgandid, riis või midagi muud põnevat! Siin toon teieni aga ühe mõnusa ja vürtsise singi-basiiliku piruka retsepti.
Vaja läheb:
500g külmutatud pärmi-lehttaignat
250-350g sinki
200-300g juustu
100g basiilikut tomatikastmes või muud sarnast ürdisegu tomatipastas
näpuotsaga tilli
Reklaam:
Valmistamine (15-20 min): Eelnevalt sulatatud taigen rulli lahti või kui on plaadid siis suuremaks ning lõika ilusad neljakandilised tükid. Lisa sink, till, juus ning basiiliku pasta ning keera kokku. Ääred võib kokku suruda ka kahvliga, siis püsivad paremini koos. Eelnevalt tulises ahjus valmivad kiirelt. Mina tõstan korra vahepeal väja ja keeran poole küpsetamise ajal pirukatel külge, et mõlemalt poolt mõnusalt läbi küpseks.
PS! Kõige paremad ikka kohe soojalt!
Head isu!
NordenBladet – Seljanka on vene rahvustoit, mis on väga populaarne ka Eestis. Mina valmistan seljankat erinevatest loomalihadest, aga seljanka on väga maitsev kui teha ka kana või kalaga või hoopis seentega. Kõige parem supp tehakse ikka siis, kui ei jälgigi täpset retsepti, vaid teete ära selle, mis külmakapis eelmistest toidukordadest järgi on jäänud. Eestipärases seljankas on rohkelt sibulat, ent kindlat reeglit siin pole. Kellele maitseb, võib lisada ka kartulit ja porgandit.
Vaja läheb:
400-500 g sibulaid (u. 4-5 sibulat)
3 küünt küüslauku
4 sl õli
2 sl jahu
150 g kontsentreeritud tomatipastat
1-1.5 l kuuma veiselihapuljongit (võib ka kuumas vees lahustada 2 supikuubikut)
3 loorberilehte
10 tera musta pipart
4 hapukurki või marineeritud kurki
300 g viinereid
300 g poolsuitsuvorsti
50 g oliive
soovi korral praejääke/eelmise päeva šašlõkki
Valmistamine (40-50 min):
Haki sibulad ja pane supipotti kuumutatud õli sisse praadima ning sega jahuga. Lisa kuumutatud vesi, näpuotsatäis soola, loorberilehed, pipar ning hauta umbes 15 minutit. Nüüd lisa tomatipüree, tükeldatud küüslauk ning puhastatud oliivid, sega kõik korralikult läbi ja lase paar minutit haududa. Seejärel pane potti kurgid ja hakitud liha (viinerid, suitsuvorst, šašlõkk). Sega kõik korralikult läbi ning lase keema tõusta. Seejärel alanda kuumust ja jäta mõneks ajaks hauduma.
OHMYGOSSIP — Kevad on käes ning aias on armsad taimed oma pead mullast uudistavalt välja pistnud. Loodus tärkab ning toob koos päikesega energiat ja armastust!
