NordenBladet – Kas inimesed ütlevad tihti nende kohta halvasti, kellele nad ise tegelikult sarnanevad (või võib-olla sarnaneda soovivad)? Kas see reaktsioon mis tekib on alateadlik käitumine või meelega mingi situatsiooni eitamine? Kuna ma tõlgin oma blogisid ju mitmetesse keeltesse siis on tihti nii, et täna teen blogi ja homme tõlgin – ent juba päevaga on paljud emotsioonid muutunud ja vahel tekitavad minus küsimusi – miks ma eile vaatasin sellele nii ja täna hoopis teisiti või miks ma ikkagi millegi kohta just sellist arvamust avaldasin?!

Püüan juba aastaid endast parimat anda, et näha inimestes head, ent selline rikutud nagu ma olen, näen endiselt ikka väga tihti halba just esimesena. See on midagi, millega kindlasti tegelema pean. Inimestele ei või anda hinnanguid! Hinnanguid võib äärmisel juhul anda nende tegudele, aga mitte inimestele. Ja pole vaja targutada ka teiste tegude üle. Miks? Sest absoluutselt kõik inimesed siin maailmas on selleks, et oma hinge järgmisele tasandile viia, et kasvada, et areneda, et saada oma õppetunnid millega lõpuks saadakse paremaks ja täiuslikumaks Kõige Kõrgema silmis. Hinnangute andmine on kõige madalam tegu, mida teha võib. Esiteks, elagem oma elu ning teiseks on igal inimesel siin elus oma eesmärk. Inimene tegutseb, käitub ja on just selline nagu ta on sellepärast, et tal on seda õppetundi elus vaja, talle on see ülesanne läbimiseks kõrgemalt antud.

Nüüd siis aga tulen mina, kes pahvatab esimese süljega suust välja (blogi SIIN), et endine presidendiproua on läbi lillede öeldes lits ning endine president pole suurem asi inimene – ülbe ja teab mida veel. No tule taevas appi! Neid mõtteid hiljem tõlkides jõudis minuni, et ma olen ise üks haige eit. Olen ma siis ise mingi kange moraalijünger?! Ei ole! Mu elus on korduvalt olnud juhtumeid, kus olen olnud just n-ö “samasuguse lõdva püksikummiga” nagu siin teisele ette heidan (ja veel avalikult meedias ning sajasse keelde tõlgituna). Ning kas eksponeerin ennast vähem, kui teeb seda Evelin Ilves?! Kindlasti mitte. President Toomas Hendrik Ilves valdab palju võõrkeeli (inglise, saksa, läti, hispaania), on näinud maailma ja suhelnud maailma võimsatega – olen ma kade? Mulle tundub, et olen. Säutsun ise samasuguse “amatsoonina” nagu teda kirjeldasin ning tihti on ka minu elus tänu sellele, et olen mõne koha pealt ehk mõnest rikkam ning parema hariduse ja keelteoskusega, tulnud ette, et olen teiste suhtes üleolev ja ülbe. Selle kohta öeldakse, et pindu teiste silmas näed aga palki enda omas mitte. Ühesõnaga… elagem oma elu ning nähkem ikka inimestes head. Selleasemel, et öleda “vaikiv, ülbitsev ja nätsu näriv üleolek” oleksin võinud leida viis positiivset omadust, mida lähemal vaatlusel kindlasti kergelt leiaks.

Tänase päeva mõtted: Olgem positiivsed, nähkem inimestes head, ärgem andkem hinnanguid! Elu on Kõige Kõrgema kink meile – see on püha! Hoidkem, armastagem ning leidkem selles vaid head! Elu on liiga lühike, et seda negatiivsetele emotsioonidele kulutada! Veel enam – headus kasvatab headust, see on ümberlükkamatu fakt! Armastuse energia on suurim – jagagem armastust! Kallistan teid!

NordenBladet – Paistab, et olen 24-tunnisest mini-puhkusest Viljandisse tekitamas juba romaani! Juba vol5 – endalegi tundub veidi imelik. Kaua ma heietan teile sellest, mis ühe või teise metsatuka taga paistis või mis tundeid üks või teine põllulapp minus tekitas. Hahaa. Lihtsalt, see oli emotsionaalselt mulle suurem, tähtsam ja olulisem sündmus kui näiteks Los Angeleses 10+ miljoni eurose kinnisvara ost. Nagu olen varem juba öelnud – raha ja tunded on täiesti erinevat elu elavad emotsioonid!

Suureneva ea, kogemuste ja läbielatuga soovivad inimesed ka suuremat selgust – eriti sellest, mis oli minevikus. Minu vanem õde on võtnud endale südameasjaks kaevuda nii sügavale minevikku kui võimalik – seetõttu on ta kaasanud tasemel isikuloo uurijaid ja spetsialiste, et kokku panna põhjalik sugupuu. Hetkel on ta koostanud ja uurinud isa-poolselt sugupuud nii põhjalikult, et see on Eestis üks põhjalikumalt uurituid ja kirja panduid infoallikaid minevikust, mis Geni lehel ka avalikult saadaval.  Tänu õe suguvõsa uuringutele oleme avastanud üllatavaid sugulussidemeid – näiteks Eestis üks tuntumaid, rikkamaid ja minu erialal (meedias) silmatorkavamaid mehi – Hans H. Luik, kes on suisa paar põlve tagasi nõbu! Samuti ei teadnud me varem, et poliitikud Helme´d on meie sugulased. Inimesed suhtlevad ja tunnevad reeglina vaid kõige lähedasemat lähisugupuud ning ega tegelikult pole vahet ka, eks kõik on lõpuks kauges plaanis kellegi sugulased, nõod või hõimlased, ent siiski on väga turgutav teada, mismoodi ja kuidas sugupuu on hargnenud.

Näiteks ajaleht Postimees avaldas hiljuti loo, et teadaolev Eesti vanimaks elanud inimene oli Maria Tomson (sündinud Maria Geelman, 27. detsember 1853 Aru vald, Tartumaa – 26. aprill 1966 Holstre), kes elas 112 aastat, kolm kuud ja 29 päeva.

Mina ütleks selle kohta, et neil on puudulik info.. Ka meie suguvõsas elati 112-aastaseks – selle kohta on ametlikud kiriku-raamatute sissekanded. Suure-Jaani kihelkonnast pärit (Jaska mõisa alla kuulunud) Pojo talu peremees Tohver sündis 1607 ja suri 23.01.1719.  Kuhu tahan aga oma jutuga jõuda? Ikka sinna: Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – Juhan Liiv´i kuldsed sõnad. Väga huvitav on avastada eelkäijaid, kellest varem õrna-aimugi polnud.

Ent jätkan oma viimase puhkuseteemalise sissekandega. Ööbisime Viljandis Intsu külas Männiku Metsatalus. Meile meeldis seal väga, kohe väga ning soovitan seda kohta kõigile kogu südamest! Kui tavaliselt hotelli sisse registreerid, siis tehakse passikoopia, tuleb täita hunnik pabereid – seal võeti raha (vaid 20 eur öö eest per nägu!) ja sellega asi piirdus! Nii lihtne, kerge ja selline suur usaldus ööbijate suhtes. Nii meeldiv! Olen siiani sellest kohast lummatud ning tõenäoliselt juba järgmisel nädalal lähen sinna taas – seekord juba kahe õega – nii noorema kui vanemaga!!!

Nagu teate, juhtusid minu ühepäevase puhkuse ajal kummalised, ootamatud ja mitmes mõttes ka enneolematud sündmused, millele ühest vastust ning seletust on raske leida. Iga päev ei kohta inimesed kummitusi, iga koht ei kummita ning iga inimene ei tunneta vaime… See on midagi, millele alles otsin vastust. Hetkel saan teile öelda, et meie suguvõsas on seda palju juhtunud ning liiga palju isegi, et see mingit pidi isegi ebaharilk tunduks. Minu esivanemate seas on olnud väga palju n-ö looduse inimesi – inimesi, kes on loodust lugenud kui avatud raamatut – seda igas võimalikus mõttes. Inimesed, kes tunnetavad looduse võnkeid, kes loevad looduse märke ja hingavad ühes rütmis loodusega on väga võimsad – neil on enneolematu vägi ja võimed. Ma ei nimetaks seda nõidumiseks ega selgeltnägemikesks, aga reaalselt on see oma olemuselt ja tulemustelt nendest nimetatud üleloomulikest võimetest veel võimsamad ja tugevamad. Nende teadmiste ja oskustega on võimalik nii ravida, näha sündmusi ette kui lugeda välja tähendusi juba juhtunust. Ent rääkides personaalselt endast, siis, mina olen sellest eemale hoidnud – nii selgeltnägemisest, looduse tunnetamisest kui energiate tunnetamisest – teadlikult! Ent nii kui ennast n-ö vabaks lasen, hakkavad asjad juhtuma. Mulle pole midagi enneolematut unenägude mõistmine ja tõlgendamine, kohtade ja energiate tunnetamine, mineviku “peeglisse” vaatamine. Pöördusin peale möödunud nädala sündmusi isegi Rabi poole, et leida juhtunule selgemat vastust. Võin teile öelda, et selle vastuse ka sain – see pole sugugi negatiivne, ent piisavalt ootamatu mu jaoks ning ma ei tunne hetkel veel, et suudan-tahan seda suurema lugejaskonnaga jagada. Iga asi omal ajal! Pean seda teadmist ise veel mõnda aega seedima!

Aga teeme sellele puhkuse-kirjeldusele siinkohal lõpu. Hommikul oli mul autol kumm katki ning see on piisav märk selleks, et hetkel ma teile Viljandi seiklustest rohkem ei pajata. Autoabi, mis oli poole tunniga kohal, vahetas autol kummi ning kriitiline olukord oli lahendatud.  Käisime peale seda veel Ramsis, Heimtalis, Puiatus, Matsimaal ja Kõpus ning sõitsime tagasi Viljandisse. Tegime Viljandi kohvikus koogid-kohvid ning sõitsime tagasi koju. Olin 24- tunnise puhkusega kogenud rohkem kui nädalase väljasõiduga. Kavatsen enda tarvis ka tulevikus tihedamini aega leida – selleks, et teha hästi tööd, tuleb osata ka puhata – isegi kui see puhkus kestab vaid 24 tundi!

NordenBladet – Rääkides veebilehtedest, huvitab kõiki esimesena küsimus: “Kui palju on teil unikaalseid lugejaid?”. Mina ja minu Eesti, Skandinaavia, Ameerika ja Brasiilia veebilehed ei ole erandiks. Vastan pea iganädalaselt küsimustele, kui palju on OHMYGOSSIP ja NordenBladet lehtedel lugejaid, kui palju on sotsiaalmeedias järgijaid, palju ilmub artikleid päevas, kui suur on meie toimetus ning mis põhiline – mis nippidega olen endale nii palju lugejaid ja järgijaid saanud.

Kuna mina teen NordenBladet´it ja OHMYGOSSIP´it hobikorras – see tähendab, et enamasti maksan peale, mitte ei suple saadud reklaamirahas, siis ei näe ma põhjust, et peaksin teie eest ka varjama oma nõkse, millega ja kuidas mina lehtedele lugejaid saan ning neid seal hoian. Nii või teisiti, ei näe ma, miks ei võiks omavahel häid ideid jagada. Alati see, kes annab, saab ka tagasi – olen tihti selles kahelnud ent täna olen kindel, et see on siiski nii – aita teisi ja sind aidatakse vastu. Ole hooliv ja sinust hoolitakse!

KIRG & PÜSIVUS – Need on esimesed nipid ja tõenäoliselt ka sellised, mis lugejaid kõige enam puudutavad. Meie artiklid ei kubise varjatud reklaamist, lehel ei blingi liiga palju ärritavaid ja kontekstist väljas reklaame ning artiklid on ausad – vahel nii ausad, et pärast on kahetsus – “oli ikka nii otsekoheselt tarvis öelda?!”. Ühesõnaga teen seda, mida armastan ning armastan oma tööd väga! Olen oma lugejatega suhelnud juba nii kaua, et nii minul kui neil on tekkinud teatud sõltuvus. Ok… see on selline mull-mull-mula jutt. Tulite artiklit lugema selleks, et soovite konkreetseid näpunäiteid. Jätkan tähtsuse järjekorras järgmisega.

INVESTEERIMINE TULEVIKKU – Nüüd tuleb vastulause esmalt öeldule: “Maksan pigem peale”. Üheltpoolt teen seda nagu iga inimene kulutab teatud summasid oma hobidele, teistpidi on see läbi mõeldud tegevus – investeerin tulevikku. Kuna mul on võimalus elada muust sissetulekust, siis veebi võimalik kasum on planeeritud tulevikku – hea on selle juures see, et mitte ühelgi juhul pole ma kaotaja, sest tegelen sellega, mis mulle meeldib. Sellist tegevust saavad endale vähesed lubada, see on privileeg.  Kasutan kogu reklaamidest saadud raha taas ettvõttesse investeerides. Palka pole ma maksnud endale ettevõtte alustamisest saadik. Lisaks sellele, mis reklaamide, koostööde, bartertehingute ning erinevate diilidega sisse tuleb, investeerin koheselt laiendamisse, lisaks investeerin lehte ka palju enda raha (rääkimata energiast ja ajast!).

Aga täpsemalt..

TWITTER – See on sama kanal, mis tõi võidu USA presidendile Donald Trumpile – nimelt suur osa inimesi “elab” sotsiaalmeedias! Rumal on seda alahinnata. Nagu iga äri puhul on tihti otsustav ajastus – olin Twitteris platsis juba 2009. aastal, siis kui enamus Eesti inimesi oli alles Orkutis ja ei teadnud isegi FaceBookist midagi. Tol ajal oli ka Twitteril vähem kasutajaid ning need kes olid, olid automaatselt sõbrad. Uusi “sõpru” leida oli lihtne. Twitteris on reegel, et võid päevas lisada max 1000 inimest – kasutan seda võimalust, sest ühtpidi vaatavad need inimesed “kes see on, kes mind lisas”, ning teistpidi ca 20-40% nendest, keda ise lisad, hakkavad ka sind järgima. Kuna mul on lehed väga paljudes riikides ja erinevates keeltes, siis loomulikult on kõigil neil eraldi kontod ning seega eraldi uute järgijate lisamine ning eraldi uued järgijad. Mis on aga ühine, on lehtede eesmärk – kes ühele lehele juba tuleb, satub väga lihtsalt ka järgmistele. Ehk teisisõnu, üks toetab teist ja teine esimest…

FACEBOOK – Pikka aega kasutasin Facebookis tasulist “boost” võimalust, mis aastaid töötas väga edukalt. Maksin artiklite kuvamise eest (maksimaalselt 150eur kuus) – valisin piirkonna ning aja, mis ulatuses neid kuvada soovisin ja voilaa … lugejad tulid, ent täna on see teenus kahjuks pigem rahakotti hävitav ja kasutu. Vahel vanast harjumusest “boostin” asju, aga tulemus on enamasti väga halb. On olnud isegi nii, et boostin (toon kõige odavama näite) 1 euro eest ja vastu saan ca 500 näitamist ja stiilis 1 kliki artiklile! See on loomulikult täielik kaos ja lausa naeruväärne, eriti arvestades seda, et varem tõi Facebooki boost juba ainuüksi 1 euro eest artiklile mitmeid tuhandeid klikke. Facebook on end ammendama hakanud, see on kindel. Olen üle 6 aasta juba mitmetes Lõuna-Ameerika sotsiaalvõrgustikes, mida täna Euroopas ja Skandinaavias veel ei tunta.

INTERVJUUD – Maailmas on miljoneid veebilehti ja suuremaid või väiksemaid meediakanaleid. Olen alati arvanud, et hea asi leitakse ka ilma reklaamita üles, seega konkreetselt raha reklaamile (välja arvatud FB boost) olen kulutanud vaid paaril korral (ning võin etteruttavalt öleda, et sellest pole ka suuremat asja olnud). Olen (peamiselt läbi Twitteri) otsinud koostööpartnereid ja kanaleid kus OHMYGOSSIP´it, NordenBladet´it ja ka Ohmygossip Couture´i brändi reklaamida. Olen pakkunud intervjuusid ning erinevaid viise koostööks. Olen saanud tuhandeid äraütlemisi ning veel rohkem ignoreerimist (lihtsalt ei vastata mu kirjale) ent olen saanud ka palju positiivseid vastuseid ning nõusolekuid koostööks. Siin on oluline mitte karta, mitte südamesse võtta ning julgelt edasi püüelda. Alati on neid, kes ei vasta, kes pole huvitatud, ent ka neid, kes on väga huvitatud! Lihtsalt on vaja need välja sõeluda! Paljud välismaised veebilehed, ajalehed, ajakirjad, blogijad ning ka lihtsalt sotsiaalmeedia kanalid on peale esimest koostööd minuga soovinud uusi samme astuda, sest on aru saanud, et koostöös peitub edu võti. Iga koostöö on alati kasulik! Mina näiteks ei jäta “ukse taha” kunagi ka endast 90% ja rohkemgi “väiksemaid ja nõrgemaid” koostööpartnereid. Miks? Sest esiteks on alati kõigilt õppida, alati on kõigil midagi, mida sul pole ning kunagi elus ei tea, millal väike saab suureks! Inimesed on tihti pessimistid, panevad jalga ette jne — ent need, kes on sellest üle, võivad kõik jäägitult lõpuks tunnistada, et teiste aitamine ning koostöö on neile toonud pigem rõõmu, kasu ja edu, kui kahju. Ei pea kartma, et teine saab “suuremaks, rikkamaks ja paremaks” vaid et üheskoos saame “veel suuremaks, veel rikkamaks ja palju õnnelikumaks”! Jagatud rõõm on alati suurem!

TOOTED – ühel hetkel saab Sinu lehest bränd – nimi on nõnda palju erinevates kanalites olnud, et see tekitab huvi erineva valdkonna ettevõtetes. Näiteks OHMYGOSSIP´i nime alt on välja lastud palju erinevaid tooteid – alates teedest, lõpetades sallide ning kottidega. Ning hetkel räägin ma mitte meie enda Ohmygossip Couture´i toodangust vaid sellest, et erinevad firmad on soovinud teha koostööd, et anda välja nende kaubamärgi alt eksklusiivne OHMYGOSSIP toode. Kuidas selleni jõuda, et firmad soovivad Sinu kaubamärgi all oma tooteid välja anda? Mina olen kasutanud kahte viisi – olen kirjutanud oma enda blogis artikleid oma mõtetest, soovidest ja unistustest ning teiseks olen teinud säutse Twitteris, kus olen selgelt oma soovi väljendanud. Inimestega on lihtsam kontakti saada, kui sa oled avatud, annad oma mõtetest märku, avaldad oma unistusi, sest enamus inimesi pole selgeltnägijad! Ära karda oma soove ja unistusi avalikustada!

MITMED TURUD – Kindlasti üks minu suur võiduvõti on mitmekeelsus. Olen teinud eraldi lehed ja sotsiaalmeedia kontod ning väljundid erinevate maade lehtedele.  Minu brändide erinevad uudised ilmuvad olenevalt sisust 5-8 keeles ning juba ainuüksi see on alus suuremaks lugejanumbriks kui vaid ühes keeles uudised. Loetuim, kuid kõige raskem turg, on inglisekeelne, sest see on suhteliselt laialivalguv ning peab väga pingutama, et hoida selget kurssi, kas uudis on suunatud Inglismaale, Ameerikasse või lugejale, kes lihtsalt valdab inglise keelt. Mitmekeelsus annab kiiresti monopoli paljudes valdkondades ja situatsioonides – pea iga koostööpartner on kohe huvitatud, kui kuuleb, et tema uudist võib lisaks algselt soovitud keelele avaldada ka paljudes teistes keeltes ja maades. Ärimehed mõtlevad suurelt! Ning ajakirjanik peab mõtlema veel suuremalt!

ISIKLIK KONTAKT – see on kõige aeganõudvam ja raskem. Inimestega tuleb suhelda ja regulaarselt. See omakorda nõuab palju aega. See on punkt, millega tuleb arvestada – niisama lihtsalt ei tule midagi! Iga ettevõtmine vajab aega, investeerimist ning YOU NEED TO SHARE LOVE! (pead jagama armastust!), sest kui ainult soovid saada, ilma vastu andmata, siis pole sinu plaan jätkusuutlik. Lühiajaliselt see võib sind teenida, aga pikas perspektiivis jääd kaotajaks. Tee seda teistele, mida soovid, et tehakse sinule!

NordenBladet – Päevad lendavad, olen juba ammu kahepäevaselt puhkuselt tagasi, toimetan aias ja teen teisi igapäevaseid toiminguid. Ent eelmisel teisipäeval-kolmapäeval Viljandis käik lõi mind totaalselt rivist välja – ühtpidi oli see maailma parim mini-phkus ning teisalt avastasin endas väga palju tahke, mis esma-vaatlusel mind väga hirmutavad. Näiteks see, et olen kindel, et mul on rohkem “võimeid” kui ma seda tean või endale tunnistada tahan.

Aga nüüd jätkan sealt, kust viimati pooleli jäin. Kui Mustlas oli käidud, mõtlesime, et Võrtsjärv on vaid kiviviske kaugusel – käime seal ka ära. Sealsed tuntumad ja külastatavamad vaatamisväärsused on Kivilõppe Kalevipoja ja Vanapagana kivid. Ilm soosis meid igati, meie trajektooril lõi vaid korra äikest ent suurtest vihmadest sõitsime mööda. Enamus päevast oli isegi väga ilus ilm. Imeline oli niimoodi õega mööda Viljandit autoreisil olla, vahepeal isegi rääkisime, et see täitsa puhkuse moodi ning ei vahetaks seda ühegi peene ja kalli välisreisi vastu.

Kell oli umbes viis kui Võrtsjärve äärest otsustasime läbi Pahuvere Paistu sõita. Olin kella üheksast hommikul roolis, viimased kaks tundi suure jalavaluga. Võtsime Mustla Konsumist kaks Värksa vett ning õde juhtis edasi. Vahemaad on Viljandis väikesed ja olenemata sellest, kus oled, jõuad järgmisesse punkti suhteliselt kiiresti. Ma pole kindel, kas ikka sõitsime läbi Pahuvere, ent õige pea olime päral. Keegi oli juba sugulastest surnuaial käinud ning hauad olid korras, ämbri ja kastekannuga polnud seal midagi peale hakata. Meie üllatuseks oli ühe haua kõrvalt langetatud suur puu nii, et känd oli pooleldi pikali jäetud ning juured osaliselt maas, osaliselt üle haua. Väga kummaline ja kole. Keegi oli ka vana loodusliku (kahest poolikust palgist tehtud tooli) asendanud lakitud pingiga, mis meenutas meile jalgadel kirstu. Krimpsutasime nina ning mõtlesime, et see ei sobi sinna kohe üldse. Hiljem küsisin emalt, kust see jõle tool sinna sai, ning kui ta ütles, et onu Peeter (minu isa vend) ise oma kätega tegi, siis vaatasime sellele kohe teise pilguga. Kui poeg on ise oma kätega midagi oma ema hauale teinud, siis ei suuda sa seda enam sellises valguses vaadata – siis tagantjärgi mõtlesime sellele hoopis heldinult.

Kõhud hakkasid tühjaks minema ning otsustasime, et vaatame Intsu külas oleva Männiku Metsatalu üle. Et kui meeldib, siis jääme sinna ning kui ei meeldi, siis Viljandi kesklinnas leidub kindlasti mõni korralik hotell. Paistust Intsu on väga lühike maa. Olime peagi kohal ning meie rõõmuks oli koht imeilus. Rahulikus kohas ilusa tiheda vana kuusemetsa sees. Samal ajal oli seal perelaager – olete varem midagi sellist kuulnud? Mina mitte, ma ei teadnud, et on laagrid, kus pered (ema-isa-lapsed) koos käivad. Igaljuhul väga põnev! Laagrilised magasid telkides ning kartsime, et õhtul hakkavad liiga valjult pidu pidama – meil oli plaanis rahulikult metsas jalutada, rääkida, kummeli-teed juua ning magama minna. Vot sulle linnainimese rikutud mõtlemine! Laagrist ei tulnud mingit kära, enamus telkijaid läksid varakult magama. Kõik oli ümberringi nii sõbralik-aus-tore-armastusväärne. Me ei tahtnud enam kuhugi kohvikusse-restorani sööma minna, seega sõitsime Viljandisse ja tõime poest kaasa õhtusöögi ja hommikusöögi (viinamarjad, arbuusi, salatid ning võileivamaterjali). Maja oli täiesti tühi ja meie päralt. Valisime omale toa, sõime õhtust, rääkisime juttu ning läksime oma tuppa. Ning siis see algas… Olen veendunud, et me polnud Mustlast saadik üksi – kas vaim-kummitus-olend – ma ei tea kuidas seda kutsuma peaks, oli meile järgnenud või järgnes meile sünge energia, mida ise oma teadmatuses ja hirmus tekitasime – olgu üks või olgu teine, see oli väga jube!  Tunne, et lisaks meile on veel keegi, keda me reaalselt ei näe aga tunneme-tunnetame. Kes sunnib meid järeldusi tegema. Lausa käseb enda peale mõelda. Ma tundsin tugevat survet kustudada enamus pilte, mida ma päeva jooksul olin teinud (mu sisetunne ütles, et ma ei või neid jäädvustada), samuti mu südametunnistus sundis mind mitu korda kõva häälega andeks paluma selle eest, et käisime kokku leppimata võõral krundil ning tume-rusuv tunne, mis õhtul justkui paisus ja paisus, hirmutas meid niivõrd, et hakkasime aktiivselt palvetama. Ütlesin HaShem´ile kõva häälega, et soovin olla ainult ja jäägitult VALGUSE poolel ning kui mulle on ka antud, et mingid portaalid-kanalid või teab mis avanevad ja ma neid tunnen ja tajun, siis mina kardan selliseid asju ning soovin neid mitte näha ning nendega mitte suhelda. Ma olen korduvalt ka varem tunnetanud, et ma tunnen ja tunnetan liiga palju, näen asju mida paljud ei näe ning kui ennast avan, võin lugeda kohti ja inimesi nagu lahtiseid raamatuid – ent ma ei taha midagi sellist, mitte midagi sellist! Ma väga kardan selliseid asju, väga! Palvetades tuli lõpuks uni. Hommikul oli meil plaanis palgata kinnisvarahindaja, et uuesti neid kinnistuid “torkima” minna, ent see mõte oli hommikuks lõhutud – nimelt oli mul autokumm katki ja täiesti tühi. Vajasime autoabi. Veelkord (peale jala välja väänamist), saatis keegi märgi, et me ei või seda teemat täna või üldse rohkem torkida. Ütlen teile järgmises blogis, mis edasi sai ning miks ma selgeltnägemist kardan. Samuti räägin teile televisioonis endale kuulsust teinud nõiast Marilyn Kerrost – kes on meile sugulane ning nö nõiaredelil üks isegi tagasihoidlikumaid suguvõsas. Võite arvata, mis jõud siis teistel veel on, kui selline suur tegija on alles nö “beebipapudes”.

jätkub..

NordenBladet – Uskumatu kui palju emotsioone ühte päeva mahtuda võib! Pisikene külastus Viljandisse oli kui väljasõit Kosmosesse – nii palju emtosioone, nii palju avastamist, nii palju uut ja huvitavat! Ruudikülas põikasime metsa – õde kummikutega ja mina varbavahe plätudega. Ei läinud kaua, kui ma hädaldama hakkasin, et äkki on heina sees uss või midagi muud. Ühesõnaga rikkusin ühist üritust. Läksime tagasi auto juurde ja ma panin jalga sokid ja õe tossud. Edasi oli juba veidi julgem. Ent õige pea avastasime, et ilusa metsa asemel on hoopis võsa. Vot nõnda. Polegi neid ilusaid kuusemetsi Eestis nii kerge leida.

Peale mõningat aega metsas tarka nägu tehes ning hädaldades, et kus vanasti ikka oli kõik teisiti, otsustasime minna Mustlasse. Mustlasse tahtsime minna seetõttu, et Memm (isa ema) rääkis alati, et läheme Mustla bussi peale. See tähendas, et sõitsime Ruudikülla Viljandi bussijaamast Mustla bussiga. Kuna Memm nii palju korrutas sõna Mustla, siis mõtlesime, et peame seal ka ära käima. Kaarti me muidugi ei vaadanud ning seetõttu sattusime ka täiesti suvalistesse kohtadesse. Tegelikult see oli osaliselt ka meie eesmärk – mitte minna punktist A punkti B mööda suurt maanteed vaid pigem seigelda ning suvalistel külavaheteedel ära eksida. Isegi ootasime seda, aga kuna kõik teemärgid ja teed on tehtud nii loogiliselt, siis on ära eksida väga keeruline.

Natuke sõitu läbi ilusa Viljandimaa ning nähes kauneid viljapõlde ning ohtraid hernepõlde – jõudsime Holstresse. Seal tervitas meid Pärna pood. Nonii, ma ütlesin, et siit tuleb nüüd Margusele pilt saata, siis tunneb minu eelmise kergelt üle võlli mineva blogi järel ennast paremini (tema perekonna nimi on Pärn). Ma ütlen tihti nii teravalt, et pärast kahetsen. Läksime poodi, kus oli sinise peaga poe-müüja ning tegin automaatselt paar pilti viina-letist ja küpsise-riiulist. Blogijana teen absoluutselt kõigest kogu aeg pilte, kunagi ei tea, mida hiljem vaja läheb. Seejärel too siniste juustega müüja ütles, et poes pildistada ei või ning me läksime pobisedes välja. Poe ees juhtus aga väga jube asi. Ma jäin üle tee olevat bussi vaatama ning jalg nõksatas ning ma käisin täies oma ilus ja pikkuses pikali – väänasin jala jubedalt välja. Olin täiesti kindel, et jalas on mõra. Selle teadmisega ja suure jalavaluga sõitsime Holstrest edasi Mustla poole.

Peagi olimegi Mustlas ning siiralt imestunud, et see koht nõnda väikene on – üks kohvik, üks Konsum, vallamaja, raamatukogu ja kool – kogu lugu. Kohvikus müüdi aga väga maitsvaid kohalikke toite. Võtsime kahepeale ise valmistatud seljanka (€1.50), kohaliku köögi poolt valmistatud tuuletasku ja halvaasaia ning latte kohvi, kokku ei läinud vist nelja eurotki – täpselt ei mäleta, ent maitsesid jumalikult! Olime üllatunud, et sellises pisikeses kohas nii maitsv ja supersoodne menüü!!

Siis läksime vaatama ühte Tarvastu vallas müüdavat maja. See, mida nüüd räägin, on hirmutav. Vähemalt meid hirmutas see nõnda, et värisesime-vabandasime ja palvetasime peale seda poole kaheni öösel. Olime KV.ee kinnisvara lehelt leidnud ühe vana talukoha müügikuulutuse ning mõtlesime, et kui koht on vinks-vonks, siis võiks selle ära osta ning korda teha. Kuna meie ajagraafik oli suvaline, siis ei viitsinud me maaklerile-omanikule helistada ning mõtlesime, et vaatame eemalt ja kogu lugu (vanad majad seest nagunii ühte moodi sarad ja vajavad täielikku remonti). Sõitsime siia-tänna ja kolmandasse kohta, ent lõpuks leidsime teeotsa üles. Parkisime auto tee äärde ja sammusime heinamaadpidi kõne all oleva objekti poole. Minul jalg valutas ent uudishimu ja põnevus ületasid valu. Peagi olime vana talukoha väravas. Väravat ega aeda seal polnud, aga ma pean silmas krundi piiri, mõttelist väravat. Sealt edasi minna me poleks tohtinud – see oli ju eramaa ja nii ei tehta, aga kuna tegu oli müügis oleva krundiga ning täiesti suvalises maakohas, siis ma ei tea, mis õigusega me mõtlesime, et läheme kõnnime õue peale ja vaatame milline õu on. Ning nüüd tuleb midagi jubedat. Ma seisin just maja kõrval, kui ma tundsin, et midagi on mu selja taga. Reaalselt tundsin, et keegi seisab mul selja taga. Käisime õega ümber maja ja ma ütlesin talle, et tead, sa pead mind nüüd tõenäoliselt imelikuks, aga mul on tunne, et siin kummitab. Ja nüüd tuleb veel õudsem koht. Ma olin surmkindel, et õde ütleb midagi stiilis “joo vähem” või “sul on pohmell” või “ära kujuta endale asju ette” aga ta ütles, et tal oli sama tunne. Täpsemalt vaatas mulle suurte hirmunud silmadega otsa ja ütles nii: “Mul on täpselt sama tunne, ma ei tahtnud sulle öelda, sest kartsin sind (vanema õena) hirmutada, aga mul on ka tunne, et keegi kogu aeg jälgib ja on selja taga. Siin on midagi väga imelikku. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga siin pole kõik korras. Siin on mingi tume energia, mingi kurbus, masendus, üksindus, midagi ebaloomulikku.”

Läksime aiast ära krundi piirile tagasi ning meid valdas väga ebamugav tunne. Kõndisime autoni ning nägime ühte kohalikku. Me ei osanud endale seletada, mis just juhtunud oli. Kohalik naine rääkis, et siin ei ela aastaid kedagi ning läheduses pole ka lapsi. Läksime edasi Võrtsjärve äärde, pärast seda läbi Pahuvere Paistu ning sealt Intsu külla Männiku metsatallu… mis seal juhtuma hakkas, see on veel õudsem – see kummitus/vaim kas järgnes meile või olid “hirmul suured silmad” – igatahes on väga ebaloogiline, et juhtus midagi sellist, mida kaks inimest samaaegselt tunnevad ja kogevad … Käigust Võrtsjärve äärde, Paistu surnuaial käigust ning Männiku Metsatalust loe edasi järgmisest postitusest!