NordenBladet – Vaatan päris tihti kinnisvara, maid ja kuulutusi ning sattusin ühele kuulutusele, kus müüakse ilma elektri ning ilma korraliku ligipääsuta väikest hütikest isegi väikelinnast väga kaugel… Hind on turuhinnast mitu korda kõrgem, ning talvistes tingimustes pole seal midagi teha… Aga ütelge, et see pole imeline?! Ma olen armunud – täiesti pimedalt armunud. Kuna see “wow” emotsioon võtab minus tihti võimust, siis ootan natuke, enne kui midagi ette võtan, ent soovin teiega seda meeldivat emotsiooni jagada!
Jah tean, et olen vägagi emotsionaalne – uued mõtted, situatsioonid ja väljakutesd sütitavad mind kergelt, ent ma ei suuda end tagasi hoida kui näen sellist looduse imet! Kui mul poleks lapsi, keda on vaja viia kooli ja ringidesse, siis ma tõenäoliselt ei kõhkleks hetkekski. Ma pole tükk aega kaunimat vaatepilti näinud – loodus, metsad, metsik ümbrus. Võtab hingetuks… kuigi sellega kaasneb ka omajagu hirmuäratavat. Mina näiteks olen väga arg. Üksi kodus olles panen kõik tuled põlema ja tund enne magama minekut pühendan palvetamisele. Ma kardan üksinda olles pimedust, aga ma tahaksin sellest hirmust vabaneda – tahaksin hakata vastu oma hirmudele. Mulle meeldiks puutumata ja metsik loodus, mis on veel inimese käe poolt rikkumata – just selline nagu siin piltidel. Mul poleks vaja telekat, elektrit, külmkappi või muid mugavusi – mulle meeldib tegelikult lihtsus, kuigi ma tihti jätan risti vastupidise mulje. Vahel ma muidugi ei teagi, mida ma täpselt soovin, aga need vaated tekitavad minus soovi sukelduda paksude metsade ja üksinduse rüppe. Kahtlemata on seal palju karusid, usse, hunte ja tava-elu mõistes ebamugavusi … aga kindlasti on seal ka võluvõti, mis kurnatud ja linnaelust väsinud hinged terveks ravib. Seda kohta nähes tekkis mul tunne nagu näeks kaadrit Jaan Tätte filmist “Meeletu”, kus rikas ärimees (Rain Simmul), kellel on näiliselt kõik eluks vajalik olemas, ei suuda enam oma senise maailma igapäevaelu taluda ning kolib maale elama, et seal erakuna taas oma mina ja koht selles maailmas leida.
OTSIN ENNAST, OTSN OMA KOHTA ELUS, EKSLEN! Mõtlen aina sagedamini sellele mis oli, mis on ja mis tulema peaks.
NordenBladet – Suvel on mõnus töötada väljaspool “kontorit” ning seetõttu planeerisin oma koosolekud Lõuna-Eestisse, et ühendata töö ning pisike väljasõit. NordenBladet teeb väga tihedalt koostööd erinevate turismibüroode ning turismiteenuseid pakkuvate asutustega, mistõttu on mu töö väga vaheldusrikas ja põnev! Asun hommikuti alati väga positiivselt meelestatuna tööle ning pole praktiliselt päeva kui ma 100% oma tööd ei naudiks.
NordenBladet´i Eesti osakond on edukalt käima lükatud ning samuti on minu meelest lugejad täiesti normaalselt vastu võtnud muudatuse, et Ohmygossip.ee on nüüdsest NordenBladet´i all. Tegelikult mõlemad toetavad vastastiku üksteist ning tõsised teemad ning meelelahutus on lahus – mulle see ümberkorraldus väga meeldib. Hiljemalt uuest aastast (2018) hakkan ka NordenBladet´i Soome haruga aktiivselt tööle. Septembris tuleb suurem koosolek ning siis planeerime aasta mai lõpuni ära. Kuna mul endal on kõvasti Eesti, Soome ja Rootsi vahet sõitmist ning koostööpartneritel samamoodi, siis on pidevalt vaja kedagi majutada, toitlustada ning ringi sõidutada – seega on oluline, et ise ka väga erinevaid kohti külastan ning omast kogemusest tean nii lugejale nendest kirjutada kui koostööpartneritele soovitada.
Peale koosolekut ja lõunasööki Viljandis sõitsime Taagepera mõisalossi vaatama. Kes luges mu eelmist blogi “Vahel mängin mõisa ostu mõttega” teab, et mul tekkis Taagepera lossi pilti nähes tugev tung seda oma silmaga näha ning et mitte ennast kaua piinata, otsustasin seda kohe näha. Lossi juugendstiilis välimus on kahtlemata paeluv ning kui kunagi peaksin endale uut maja hakkama ehitama, siis välisilmelt võiks see seda lossi meenutada. Aga minu versioonis oleks majas maksimaalselt 5-7 tuba.
Siin aga mu muljed nähtust… Loss oli reaalsuses veel suurem, kui pildi pealt tundus ning seal pole kahtlustki, et see sobib pigem hotelliks või mõneks muuks äriettevõtteks kui kellegi eramuks. Ruumid olid suhteliselt amortiseerunud ning ka sviit (190.-eur) ei kutsunud ausalt väga ööbima, tavatoad meenutasid natuke odavat hostelsit. Aga nagu ma aru sain, oligi kogu loss remondi ootel ning lisaks ehitati keldrisse SPA-d, torn oli täiesti suletud. Loss on kaunis ja vajaks jõukat kosilast. Kui otse lossihoovis poleks ühte elumaja (mis ei kuulu mõisa kõrvalhoonete juurde) ning suurt kahekorruselist koleda kujundusega massiivset maja ning lossi taga oleks heinamaa asemel tihe kuusemets, koguks see koht minu silmis muidugi rohkem plusse, ent külastamist tasub koht igal juhul! Oma silmaga sellist vana ehitist näha on väga võimas tunne ning samuti kiidan sealset teenindust. Juba uksel Reception´is ootas väga sõbralik ja abivalmis naine ning kui ütlesin, et me ööseks jääda ei soovi, ent ikkagi vaataks hea meelega majas ringi, ei krimpsutanud ta nina vaid oli lahkelt valmis maja ja tube näitama. See tekitas kohast väga positiivse mulje. Inimesed, kes sinna lähevad, on sinna oodatud! Jään huviga ootama, milline SPA sinna tuleb ning kes teab, võib-olla jään sinna teinekord ka ööseks.
Edasi läksime lähedal asuvat Helme Pärliallik´ut (tuntud ka kui Arstiallikas) vaatama. See on ohvriallikas Valga maakonnas Helme kihelkonnas. Legendi järgi oli allikavesi rohuks “seitsme tõve vastu” ning neiud käisid oma ilu säilitamiseks allika juures pärleid ohverdamas. Pistsime ka ettevaatlikult käe vette ning panime paar korda vett näole. Kuna meil sellel hetkel oli raha autos, siis me münte vette ei visanud, samuti polnud meil pärlikeed, ent ohverdasime allikiale oma aega ning korjasime allika ümbert metsast klaasikilde, mida seal oli ebanormaalselt palju. Kahju, et leidub inimesi, kes loodust ei armasta ning nõnda rüüstavad. Allikad on väga võimsad, mulle väga meeldivad. Kui võimalik oleks, tahaksin iga päev allikaveega nägu kasta. Nii imeline tunne oli pärast. Tänasin allikat ja sõitsin edasi Võrru, kus mind järgmisel päeval uus koosolek ootas.
NordenBladet – Mul on kummaline side mõisatega, selline armastuse ja hirmu vahepealne. Mulle meeldib kui hinnatakse ja mäletatakse ajalugu ning taastatakse mälestisi, ent ei meeldi, et tänapäeva mõisad on pigem äriühingud kui elukohad. Samuti on kahju vaadata, et kaunite mõisate kõrvale on lisaraha ja ahnuse eesmärgil püstitatud veel odavalt ja lohakalt ehitatud “koletised”, kuhu mõisa nime all lisa-turiste ööbima meelitatakse. Samuti on kahju sellest, et tänapäeval müüdavate mõisate ümber maavalduste hektaripinnad aina ahtamaks jäävad.
Aga kõik eel-mainitu on muidugi suhteliselt mõistetav. Eesti on tilluke ning siin pole väga palju samaaegselt nii rikkaid kui maa-elu armastavaid inimesi, kes sooviksid elada kuskil kesklinnast kaugel 20+ või 30+ toalises lossis, seda kolmveerand aastat hinge hinna eest küttes, suuri maavaldusi hooldades, tsivilisatsioonist kaugel olles ning vanade lossi-vaimudega jageledes (rääkimata miljonitest eurodest, mida mõisa normaalne taastamine nõuab). Samuti tekib küsimus, kes seal siis elama hakkaks? Tänapäeva inimestel on hea kui üks laps on suudetud kiire elutempo kõrvalt sünnitada. Selline loss vajaks 10+ last! Kas istud üksi ühes toanurgas ning õhtupimeduses mõtled, mis ülejäänud 29-s toas toimub?
Ent siiski, inimesed ostavad mõisaid kokku, sest ostuhind tundub soodne ning mõisnikumõtted löövad kergelt pähe. Mina nii optimistlik sellise koha peal pole. See, et poole miljoni või miljoni euro eest Eestis lagunendud mõisa saad, ei tee sinust mõisnikku. Tegelikult saab vana mõisa veelgi soodsamalt – olen näinud kuulutusi, kus mõisa ka paarisaja tuhandega saab. Muidugi on tegu täiesti lagunenud kohtadega. Suure osa mõisaomanikest teeb selline tehing hoopis narriks, tuleb jageleda muinsuskaitsega ning nipitada näitamaks, et midagi siiski taastatakse, ent reaalsuses suur osa suudab 10-aasta jooksul paremal juhul nurgast natuke katust lappida või paljulubavad tellingud üles seada. Olen ise ka vahel mõelnud, et ostaks ikkagi – las seisab, ootame, mõtleme, vaatame – aga siis tundub see petmisena. Nii enda kui koha petmisena.
Olen mõelnud, et jah.. mind tõmbab ka mõisate poole, kuigi ühtpidi ma vihkan vanu lagunenud asju, suurushullustust (haigust, mida ma ise ka siiski aeg-ajalt põen), kohti, mis võivad kummitada, liigset laristamist, liigseid kohustusi.. ent teistpidi on selles väljakutse.. ning väljakutsed mulle meeldivad. Kuigi minu rahaline seis ei võimalda mul täna mõisnikuks hakata, mängin ma vahel selle mõttega – kalkuleerin, kujundan ja planeerin oma peas. Olen vahel mõelnud, et vinge oleks osta ära mõni mõis, kus kunagi paarsada aastat tagasi sugulased mõisniku ees lömitasid ja end alandasid… et keeraks ajalugu positiivses suunas. Ent see nö kättemaksu motiiv on tegelikult kõige hukutavam ja mõttetum. Elus peab toimuma kõik läbi armastuse energia, läbi terve ja edasiviiva energia, mitte läbi ahnuse, kättemaksu ja teistele näitamise energia. Tuleb kujutada ette, et oled maailma kõige tähsam, rikkam ja armastatum inimene — Kuidas sa siis käituksid? Milliseid otsuseid sa siis vastu võtaksid? Kuidas toimiksid, kui sul puuduks kellelegi või millegi tõestamise vajadus, kuidas sa siis elaksid?
Fotod: 3x Taagepera loss (TÄHELEPANU! Pildid on leitud internetist ja uploadisin need siia omavoliliselt. Ei leidnud autorit, kellele viidata. Kui autor tunneb oma pildi ära ning soovib, et lisame ta nime või soovib hoopis, et eemaldame pildi blogi juurest, siis palun võtke ühendust ja täidame teie soovi koheselt.)
Minu meelest esimene ja kõige olulisem asi mõisa ostu puhul (eeldades loomulikult, et ka rahalised võimed on mõisaostu väärilised) on armastuse ja äratundmise tunne – kui seda pole, siis ära tehingut tee. Et tõeliselt õnnelik olla, ela nii, et iga sinu sammu elus saadab armastus! Mulle meeldivad paljud mõisad aga “päris õiget klikki” pole siiani ühegi juures käinud. Ma pole küll teab mis paljudes mõisates käinud ning neid näinud, aga ma arvan, et õiged asjad tulevad ise sinu juurde ning annavad sulle ise endast märku. Peaaegu täiusliku märgi sain internetis täiesti juhuslikult juugendstiilis Taagepera mõisa pildile otsa koperdades, ent kui nägin kõrvalhoonet, mis kiviviske kaugusele oli ehitatud, emotsioonid lahtusid. Jah, muidugi seda saaks lammutada jne.. aga selleks, et elada 32-toalises lossis Valgamaal, selleks on tarvis olla mitte lihtsalt miljonär vaid ikka väga risti-rästi kindlustatud. Kuna ma kohta ja selle ümbrust pole oma silmaga näinud, siis hetkel ma sellele pikemalt peatuma ei jää — kuigi tunnistan, et minus on huvi, teatud ärevus, uudishimu. Midagi seal on… mis täpselt, seda ma ei tea täna.
Kinnisvara lihtsalt ostmine on kõige lihtsam. Isegi kui kinnisvara täna müügil pole, müüakse see läbirääkimiste teel sobiva hinna puhul igal juhul. Aga mul on lisaks armastusele hirm mõisate ees. Mul on tunne, et kui tehing on tehtud mõne muu eesmärgiga (soovite luua sinna äri/hotelli), siis see võib rikkuda vana kultuurimälestise aurat ning selles elavate vanade hingede ning aja jooksul seal kanda kinnitanud müütiliste olendite rahu. Ma ei imestaks üldse, kui selguks, et vanas mõisas elavad Haldjad, mõni puuvaim (näiteks Saarepuuvaim), Varavedajad (Spertus/Spiritus), mõned libaolendid (näiteks Luupainaja) või mõned surmavaimud (näiteks Kodukäija või Tont või Virvavaim.. hullemal juhul ka Myling. Vaevalt et keegi seda soovib, et tema kallis ost/investeering tema vastu töötama hakkab või veel jubedam, teda otseselt hulluks teeb ja hullumajja viib. Vanasti oli väga laialt levinud, et mõisa omanikud maeti mõisa territooriumile ning see tähendab seda, et neil, kes pole siiani suutnud lahti lasta oma “väärtuslikust ja kallist” maisest varast, on endiselt hea ülevaade mõisas toimuvast. Reeglina olid ju enamus mõisnikud oma aja kohta väga rikkad, kinnisideedega ja oma arvamust pealesuruvad inimesed – mis teeb nende hinged samasuguseks – ühtviisi ahneteks, kontrollivateks ning domineerivateks. Tehes ülekäe hooletuid ümberkorraldusi, toob vaid nende viha enda peale. Samuti võis mõni kibestunud või väärkoheldud alluv (talupoeg või talutütar), sinna peale surma kummitama jääda. Nüüd küll keeran jutu juba kole müstiliseks, ent ma arvan, et sellise vana ostu puhul maksaks sellistele punktidele siiski tähelepanu pöörata. Hirmu tundma muidugi ei pea, sest armastusega ja hoolivusega saab alati energiaid puhastada ning palvetega rahu tuua just sinna kuhu vaja.
Vaata ka: Helena-Reet: Koosolek Lõuna-Eestis, Taagepera mõisalossi külastus ning Helme ohvriallikal ilu ammutamas + FOTOD!
Suvel on mõnus töötada väljaspool “kontorit” ning seetõttu planeerisin oma koosolekud Lõuna-Eestisse, et ühendata töö ning pisike väljasõit. NordenBladet teeb väga tihedalt koostööd erinevate turismibüroode ning turismiteenuseid pakkuvate asutustega, mistõttu on mu töö väga vaheldusrikas ja põnev! Asun hommikuti alati väga positiivselt meelestatuna tööle ning pole praktiliselt päeva kui ma 100% oma tööd ei naudiks.
NordenBladet – Suviti käib mul agar valmistumine talveks. Mulle meeldib juua vaid neid taimeteesid, mida olen ise kasvatanud, ise korjanud ja ise kuivatanud. Nendel on eriline vägi. Kui suvel joon näiteks värsket (lehtedest, õitest või vartest) teed, siis talveks alati varun ja kuivatan taimi. Neid on siis hea ise päev-päevalt juua ning sõpradelegi pakkuda.
Minu lemmikud on pärnaõied, piparmünt ja kummel ent alati kogun ka vaarikalehti ja -varsi, mustsõstralehti ja astelpajulehti – neid kõiki saan oma koduaiast. Tänavu on korjamata veel kaselehed ja mustikalehed. Juuli on ravimteede korjamiseks parim aeg. Kui paljud taimesõbrad koguvad ja kuivatavad pigem mais ja juunis, siis mulle meeldivad taimed-lehed, mis on näinud küllaldaselt päikesevalgust ja päeva ning talletanud endasse rohkelt sooja ja valget energiat. Päev ravib! Isegi sellisel päeval, kus päikest väga ei paista, on suured ravivõimed!
Et taimeteede raviomadusi veelgi suurendada, on soovitav alati enne korjamist puu või põõsaga rääkida – ütle talle, et tuled heade kavatsustga, et temast on palju abi ning loomulikult täna teda toreda saagi eest. Ära ole kitsi ka vastuteenega – tee talle pai, naerata ja kiida!!
Siin aga väike õpetus, kuidas erinevad taimeteed ravivad:
Pärnaõied – Biokeemiliselt koostiselt sisaldavad pärnaõied peale rohkete vitamiinide suhkruid, flavonoide, parkaineid, fütontsiide, glükosiide, eeterlikke õlisid jm komponente. Pärnaõietee on tuntud üldise põletikuvastase toime poolest, rahustab ja lõõgastab ning pumpab kehasse tervist ning elujõudu. Seda kasutatakse rahvameditsiinis külmetuse, palaviku, gripi, valusa kurgu, bronhiidi ja köha ravimiseks. Mingil määral on teel ka rahustav, kergemaid seedehäireid ja silelihaste kokkutõmbeid lõõgastav ning nõrgalt põletikuvastane toime. Oma vanaemade tarkusest tean teile edasi pajatada, et pärnaõietee pikendab eluiga ning vanasti peeti pärnaõisi laialdaselt surematuse sümboliks. Muuseas kel unega probleeme, siis pange magama minnes oma silmadele pärnapuu lehed ning jooge õhtul lahjat pärnaõieteed! Pärna vägi rahustab teid ja toob magusa une!
Piparmünt – Piparmündilehed sisaldavad eeterliku õli, parkaineid (6–12%), karoteeni, flavonoide, ursool- ja oleanoolhapet. Piparmündi eeterlikest õlidest moodustab 40–70% mentool ja 10–25% mentoon. Lehtedes on veel triperteene, hesperidiini, betaiini, vaske, mangaani jt mikroelemente, mis kõik avardavad taime ravitoimet. Rahvatarkus on piparmünti soovitanud mitmete kõhuprobleemide puhul alates iiveldusest kuni menstruaalvaludeni, samuti aitab ärritunud soole sündroomi puhul. Piparmünditeel on rahustav ja valuvaigistav toime. See aitab neuroosi, unetuse ja liigse erutuvuse vastu. Samuti on piparmünditeed kasulik juua peavalu ja iivelduse korral.
Teekummel – Teekummeli õisikud sisaldavad eeterlikku õli, flavoonglükosiide, kumariini derivaate, hamasuleeni, koliini, C-vitamiini, karoteeni, mõruainet, rasvõli ja lima. Sisaldab antioksüdante, mis toetavad organismi kaitsevõimet. Eeterlik õli sisaldab veel bisabolooli (Bisabolool ja hamasuleen on põletikuvastase toimega). Kumariinisisalduse tõttu pärsib kummel vahel verevedeldusravimite (varfariini) toimet. Samuti võib takistada raua imendumist. Rahvameditsiinis on Kummel armastatud ravimtaim, mis aitab toetada seedetrakti normaalset funktsioneerimist ning on närvisüsteemi toetava toimega – alandab vererõhku, aeglustab südamelööke ja hingamist, vähendab pinget, suurendab rahulolu ja empaatiavõimet. Kummelitee joomine aitab säilitada hingamisteede tervist ja heaolu. Rahustava mõjuga kurgule, neelule ja häälepaeltele. Toetab organismi kaitsevõimet. Sisaldab antioksüdante. Aitab toetada lõõgastumist ning normaalset ja tervislikku und.
Vaarikalehed ja vaarikavarred – Vaarika lehtedes ja vartes on C- ja E-vitamiini, karotiini, frageriini ja fenoolkarboksüülhapet. Vaarikalehe ja/või vaarikavarre tee aitab pingesoleku ja närvilisuse vastu, aitab kõhulahtisuse korral, toimib higistama ajavalt, sobib juua külmetuse korral (leevendab köha, kurguvalu, valutavat suud), aitab nõrkade igemete ja suuhaavandite puhul, alandab paistetust, ravib nahavaevusi (paised), aitab valuliku menstruatsiooni korral ning hoiab naha kauni, elastse ja särvana. Rasedatel naistel leevandab hommikust iiveldust, kiirendab ja kergendab sünnitust ning stimuleerib piima tekkimist.
Mustsõstralehed ja mustsõstravarred – Mustsõstralehed sisaldavad C-vitamiini, fütotsiide, magneesiumit, mangaani, hõbedat, vaske, väävlit ja eeterlikke õlisid. Samuti aitab mustsõstralehtede ekstrakt liigset puriin- ja kusihapet organismist välja viia. Suure vitamiinisisalduse tõttu on mustsõstralehtedel toniseeriv, kosutav ja väsimust peletav efekt.
Aastelpaju lehed – Astelpajulehe tee tõstab immuunsust. Igemepõletike korral aga on abi kangest astelpajulehe teest. Kui soovite juukseid tugevdada, siis saate sama teed ka peapesuks kasutada. Astelpaju lehe- ja okste tõmmisega loputamine tugevdab juuksejuuri, aitab kõõma ja juuste väljalangemise vastu.
Kaselehed – Kaselehed sisaldavad eeterlikku õli, vaiku, C-vitamiini, saponiine, parkaineid, flavonoide ja värskelt ka tugeva antibiootilise toimega aineid. Kaselehetee soodustab uriini-, higi- ja sapieritust (soovitav juua neeru- ja sapikivitõve puhul). Kaselehetee äratab inimestes intuitiivseid jõude ning muudab nad sensitiivseteks – vabastab hirmust, kõhklustest ja muretsemisest. Kaselehetee aitab organismil mürkainetest puhastuda, sest tal on diureetiline (vett väljutav) toime.
Mustikalehed ja mustikavarred – Mustika lehtedes on palju C-vitamiini ja neomürtilliini, mistõttu on need suurepärased antioksüdandid. Mustikalehetee aitab vananemisega seotud füüsiliste muutuste ja krooniliste haiguste tõrjumiseks. Mustikalehetee on hea veresoonkonnale ning sel on seedimist toetav ning vere suhkrusisaldust vähendav toime.
NordenBladet – Pakkisin teisipäeval taas kohvrid ning võtsin koos lastega suuna Peipsi äärde, kus meil on üks paljudest võimalikest suvituskohtadest. Lastele meeldib seal väga, sest maja on otse Peipsi rannas, kaks sammu ja ujuma. Tegelikult on seal krundil lausa kolm maja, nii et mõnus on teinekord ka suurema seltskonnaga aega veeta. Olen lastele talviti alati väga tiheda programmi kokku pannud – trennid, muusikaõpingud, keeltekoolid jne. – ükski päev peale laupäeva pole lühike ega kerge. Sama koormust olen rakendanud iseendale – töö, töö, töö ja lõputu tegelemine kodu ja lastega. Nüüd on aga graafik vabam ning seda tuleb mõnusalt ära kasutada!
Sõitsime kolmekesi Sakust (mina, Estella Elisheva ja Ivanka Shoshana) Peipsi äärde (seekord sõitsin rekordkiirusega – 2h 35min) ning olime teisipäevast kolmapäeva lõunani seal. Lapsed mängisid, sulistasid vees ning emme lasi koos vanema õega auru välja – rääkisin nii et hääl ära ning lasin õllel hea maitsta. Kolmapäeval tegid lapsed veel väikese suplusringi, ent ilm oli suhteliselt külm ja tuuline ning vesi eriti ei ahvatlenud. Otsustasime edasi Tartusse sõita.
Tartus oli tihe programm – Estella Elisheva sai sõbrannadega kokku. Nad käisid SPA-s, kinos ja Lõunakeskuses. Mina käisin aga mõlema õe (nii vanema kui nooremaga) ja Ivankaga ERM´is (Eesti Rahva Muuseum) rahvariiete näitust vaatamas (super lahe!) ning pärast käisime ka surnuaialt läbi. Galeriid rahvariietest vaata SIIT. Häbi tunnistada, et olin Tartu surnuaial esimest korda peale seda, kui vanaema Helmi-Irene (minu jaoks Mana) sinna 11-aastat tagasi maeti. ERM´is olin samuti esmakordselt ning tahan sinna kindlasti tagasi minna ning kogu majaga põhjalikult ja rahulikult tutvuda. Rahvariiete näitus oli huvitav, mulle meeldivad erinevad sümbolid, erinevad mustrid ning käsitöö – põnev oli näha nii kunstilise kui ka ajaloolisema poole pealt. Kuna vanem õde teeb väga põhjalikult nii ema kui isa poolset suguvõsauuringut, siis huvitasid mind esmajoones need rahvarõivad, mis kajastasid nii ema- kui isapoolsete eelkäijate sünni- ja elupiirkondi.
