NordenBladet – Uskumatu kui palju emotsioone ĂĽhte päeva mahtuda võib! Pisikene kĂĽlastus Viljandisse oli kui väljasõit Kosmosesse – nii palju emtosioone, nii palju avastamist, nii palju uut ja huvitavat! RuudikĂĽlas põikasime metsa – õde kummikutega ja mina varbavahe plätudega. Ei läinud kaua, kui ma hädaldama hakkasin, et äkki on heina sees uss või midagi muud. Ăśhesõnaga rikkusin ĂĽhist ĂĽritust. Läksime tagasi auto juurde ja ma panin jalga sokid ja õe tossud. Edasi oli juba veidi julgem. Ent õige pea avastasime, et ilusa metsa asemel on hoopis võsa. Vot nõnda. Polegi neid ilusaid kuusemetsi Eestis nii kerge leida.

Peale mõningat aega metsas tarka nägu tehes ning hädaldades, et kus vanasti ikka oli kõik teisiti, otsustasime minna Mustlasse. Mustlasse tahtsime minna seetõttu, et Memm (isa ema) rääkis alati, et läheme Mustla bussi peale. See tähendas, et sõitsime RuudikĂĽlla Viljandi bussijaamast Mustla bussiga. Kuna Memm nii palju korrutas sõna Mustla, siis mõtlesime, et peame seal ka ära käima. Kaarti me muidugi ei vaadanud ning seetõttu sattusime ka täiesti suvalistesse kohtadesse. Tegelikult see oli osaliselt ka meie eesmärk – mitte minna punktist A punkti B mööda suurt maanteed vaid pigem seigelda ning suvalistel kĂĽlavaheteedel ära eksida. Isegi ootasime seda, aga kuna kõik teemärgid ja teed on tehtud nii loogiliselt, siis on ära eksida väga keeruline.

Natuke sõitu läbi ilusa Viljandimaa ning nähes kauneid viljapõlde ning ohtraid hernepõlde – jõudsime Holstresse. Seal tervitas meid Pärna pood. Nonii, ma ĂĽtlesin, et siit tuleb nĂĽĂĽd Margusele pilt saata, siis tunneb minu eelmise kergelt ĂĽle võlli mineva blogi järel ennast paremini (tema perekonna nimi on Pärn). Ma ĂĽtlen tihti nii teravalt, et pärast kahetsen. Läksime poodi, kus oli sinise peaga poe-mĂĽĂĽja ning tegin automaatselt paar pilti viina-letist ja kĂĽpsise-riiulist. Blogijana teen absoluutselt kõigest kogu aeg pilte, kunagi ei tea, mida hiljem vaja läheb. Seejärel too siniste juustega mĂĽĂĽja ĂĽtles, et poes pildistada ei või ning me läksime pobisedes välja. Poe ees juhtus aga väga jube asi. Ma jäin ĂĽle tee olevat bussi vaatama ning jalg nõksatas ning ma käisin täies oma ilus ja pikkuses pikali – väänasin jala jubedalt välja. Olin täiesti kindel, et jalas on mõra. Selle teadmisega ja suure jalavaluga sõitsime Holstrest edasi Mustla poole.

Peagi olimegi Mustlas ning siiralt imestunud, et see koht nõnda väikene on – ĂĽks kohvik, ĂĽks Konsum, vallamaja, raamatukogu ja kool – kogu lugu. Kohvikus mĂĽĂĽdi aga väga maitsvaid kohalikke toite. Võtsime kahepeale ise valmistatud seljanka (€1.50), kohaliku köögi poolt valmistatud tuuletasku ja halvaasaia ning latte kohvi, kokku ei läinud vist nelja eurotki – täpselt ei mäleta, ent maitsesid jumalikult! Olime ĂĽllatunud, et sellises pisikeses kohas nii maitsv ja supersoodne menĂĽĂĽ!!

Siis läksime vaatama ĂĽhte Tarvastu vallas mĂĽĂĽdavat maja. See, mida nĂĽĂĽd räägin, on hirmutav. Vähemalt meid hirmutas see nõnda, et värisesime-vabandasime ja palvetasime peale seda poole kaheni öösel. Olime KV.ee kinnisvara lehelt leidnud ĂĽhe vana talukoha mĂĽĂĽgikuulutuse ning mõtlesime, et kui koht on vinks-vonks, siis võiks selle ära osta ning korda teha. Kuna meie ajagraafik oli suvaline, siis ei viitsinud me maaklerile-omanikule helistada ning mõtlesime, et vaatame eemalt ja kogu lugu (vanad majad seest nagunii ĂĽhte moodi sarad ja vajavad täielikku remonti). Sõitsime siia-tänna ja kolmandasse kohta, ent lõpuks leidsime teeotsa ĂĽles. Parkisime auto tee äärde ja sammusime heinamaadpidi kõne all oleva objekti poole. Minul jalg valutas ent uudishimu ja põnevus ĂĽletasid valu. Peagi olime vana talukoha väravas. Väravat ega aeda seal polnud, aga ma pean silmas krundi piiri, mõttelist väravat. Sealt edasi minna me poleks tohtinud – see oli ju eramaa ja nii ei tehta, aga kuna tegu oli mĂĽĂĽgis oleva krundiga ning täiesti suvalises maakohas, siis ma ei tea, mis õigusega me mõtlesime, et läheme kõnnime õue peale ja vaatame milline õu on. Ning nĂĽĂĽd tuleb midagi jubedat. Ma seisin just maja kõrval, kui ma tundsin, et midagi on mu selja taga. Reaalselt tundsin, et keegi seisab mul selja taga. Käisime õega ĂĽmber maja ja ma ĂĽtlesin talle, et tead, sa pead mind nĂĽĂĽd tõenäoliselt imelikuks, aga mul on tunne, et siin kummitab. Ja nĂĽĂĽd tuleb veel õudsem koht. Ma olin surmkindel, et õde ĂĽtleb midagi stiilis “joo vähem” või “sul on pohmell” või “ära kujuta endale asju ette” aga ta ĂĽtles, et tal oli sama tunne. Täpsemalt vaatas mulle suurte hirmunud silmadega otsa ja ĂĽtles nii: “Mul on täpselt sama tunne, ma ei tahtnud sulle öelda, sest kartsin sind (vanema õena) hirmutada, aga mul on ka tunne, et keegi kogu aeg jälgib ja on selja taga. Siin on midagi väga imelikku. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga siin pole kõik korras. Siin on mingi tume energia, mingi kurbus, masendus, ĂĽksindus, midagi ebaloomulikku.”

Läksime aiast ära krundi piirile tagasi ning meid valdas väga ebamugav tunne. Kõndisime autoni ning nägime ĂĽhte kohalikku. Me ei osanud endale seletada, mis just juhtunud oli. Kohalik naine rääkis, et siin ei ela aastaid kedagi ning läheduses pole ka lapsi. Läksime edasi Võrtsjärve äärde, pärast seda läbi Pahuvere Paistu ning sealt Intsu kĂĽlla Männiku metsatallu… mis seal juhtuma hakkas, see on veel õudsem – see kummitus/vaim kas järgnes meile või olid “hirmul suured silmad” – igatahes on väga ebaloogiline, et juhtus midagi sellist, mida kaks inimest samaaegselt tunnevad ja kogevad … Käigust Võrtsjärve äärde, Paistu surnuaial käigust ning Männiku Metsatalust loe edasi järgmisest postitusest!