NordenBladet – Viljandist Ruudikülla on 8 km ning kuhugi teepeale peaks jääma ka Eesti kurikuulus Ärma. Võib-olla mu andmed on täpse asukoha suthes valed aga ütlen ausalt, kus see täpselt asub ma sügavamalt süübida ei viitsi.

Teel Viljandi kesklinnast Ruudikülla viskasime õega nalja, et läheme ööbime Ärma talus (Ärma talu kuulub üliaktiivsele Twitteri-amatsoon-säutsujale Toomas Hendrik Ilvesele, kes oli Eesti president aastatel 2006-2016 ning tänagi võib tema Twitteri kontolt välja lugeda, et ta on ediselt president, sest oma tutvustuses suunab ta lugeja president.ee lehele), tema Eestis asuva Ärma talu tarbeks on läbi EAS-i  ja läbi tema OÜ Ermamaa Eesti mõistes väga suuri summasid raha taodeldud ja saadud ning seda suure turismitaluna välja reklaamitud… asugu ta siis teel meie kallisse Ruudikülla või kusagil mujal, aga avalikkusele avatud turismitalu seal pole ning lihtinimesel sinna asja samuti pole.

.. Ning päris ausalt kotib see mind väga vähe. Kuigi ma otseselt ja isiklikult ei tunne meie endist presidenti, on nii tema kui tema endine abikaasa Evelin jätnud mulle pigem selliste tõusikute, ülbete ning üleolevte inimeste mulje. Võimalik, et teen inimestele nüüd väga suurt ülekohut, aga see on selline kõhu-tunne, sellise suvalise mõttetu keskmise Eesti inimese kõhutunne. Hr. Ilves on kahtlemata tark ning teinud palju vajalikke samme Eesti hüvanguks ent teda saadab selline vaikiv ülbitsev ja nätsu näriv üleolek, mis toob talle pigem vaenlasi kui sõpru. Samuti tema eksabikaasa pr. Evelin Ilves oli pigem puuduliku haritusega ennast eksponeerida armastav ning pigem kergemate elukommetega naine kui tõsiselt võetav arvamusliider.  Samas hr. Ilvese uus naine jätab mulle isiklikult tunduvalt sümpaatsema ja korralikuma naise mulje. Ent mitte ühestki neist ma ei soovi tegelikult hetkel rääkida. Kaldusin teemast kõrvale. Täiesti. Ning minu eesmärk on näha positiivset, mitte negatiivset, ent ikka kaldun targutama ja nägema kõiges ainult halba ja halvimat. Millal ma küll ometi õpin oma vigadest?!

Jätkan! Viljandis, Ruudikülas elas mu isapoolse vanaema vend Peeter. Seal käisime lapsena tihti ning see koht on mulle väga armas. See oli ääretult vaene ja toona veel linnast kaugel, ent vanaema rääkis alati kõike nii põnevalt, et see ümbrus tundus mulle lapsena kui imedemaa. Silgutare (täna kutsutakse seda kohta Päeva-Pilli) talust kiviviske kaugusel on naljaka nimega Koerakuse allikas – seal käisime väiksena ujumas. Täiesti jube koht – kaane täis, ent mis sa teed, suur-ilus lapsepõlvemälestus. Loodus on seal veel rikkumata, peatasime auto ning nägime, kuidas väike kitseke üle tee eksles. Samuti nägime väikest pardiperet jõel ning sõbralikku lehmakarja järgmises talus. Ma armastan loomi! Loomad teevad südamealt soojaks, samamoodi nagu lapsed. Lastel ja loomadel on väga sarnane energia mu meelest – selline puhas, siiras, sõbralik ja armas! Silgutare on müüdud üle 10-ne aasta tagasi ühele Soome naisele, kes elab Soomes ning Eestis käivab harva. Otsisime omaniku üles ning uurisime, mis plaanid tal aastate eest ostetud kohaga on. Kurb on tõdeda, et armastatud koht laguneb juba aastaid ning vanu iid-puid raiutakse igapäevaseks küttepuuks.  Koht äratab minus vanu armsaid emotsioone – ühtpidi on imelik vaadata, kuidas lähedusse kerkivad uued uhked majad ja istandused ning teistpidi, kuidas vana talukoht hääbub. Mu vanavanemad varjasid ligi 10 aastat ennast seal maja all ja metsatukas sõja eest! Majal pole suurt väärtust – vana sara, millel seinad vaevu püsti, aga need põlispuud ja põõsad, need on minu esivanemate istutatud ning kui neid langetatakse küttepuuks või jaanituleks, siis sellest on väga kahju. See aura, mis seal on, see räägib oma lugu, meie jaoks. Mina usun puude energiasse, puude juurte mälusse jne. Loodus näeb ja mäletab!

Ruudikülale tegime ringi peale ning tõttasime edasi Mustla poole.. Lubasin Holstrest, Paistust, Mustlast ja kummitustest kirjutada juba eelmises blogis aga näete, lükkus ühe blogi võrra edasi! Luban, et juba järgmises blogis!

_______________________________________________________
PS!! Koju jõudes vaatasin järgi, kus see Ärma turismitalu siis täpselt ikkagi asub.

Wikipedia info on järgmine:
Ärma talu (ka: presidendikodu) on kinnistu Viljandi maakonnas Abja vallas Veskimäe külas Abja-Paluojast mõne kilomeetri kaugusel. Talu kuulub Ilveste suguvõsale juba 1763. aastast. Kinnistu on kantud kinnistusraamatusse numbriga 145039. Kinnistul on põllu- ja metsamaad kokku 80,1 hektarit. Talu pindala on 82 hektarit. Ärma talu omanik (eeltoodud aadressiga) on president Toomas Hendrik Ilves. Ärma talu on välja renditud osaühingule Ermamaa (registrisse kantud 18.01.2005, registrinumber 11097847), mille juhatuse liige on Evelin Ilves ja kannab nimetust Ärma turismitalu. Alates 2006. aastast kasutati seda presidendi residentsina, väliskülaliste vastuvõtuks ja president Toomas Hendrik Ilvese ööbimiseks.

Ärma talu turismikompleksiks muutmine
Evelin Ilves hakkas vanast ja lagunenud taluelamisest kujundama tänapäevast majapidamist. Selleks elas ta ise mitu aastat Ärmal. Ta asutas osaühingu Ermamaa OÜ ja ettevõte võttis talukompleksi oma vara hulka. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahendusel sai Ermamaa 13. märtsil 2006 Euroopa Liidu tõukefondist ligi 2 979 000 krooni ehk 190 392,80 eurot toetust. Projekti omafinantseering oli 50 protsenti.

Külalismaja numbritoad kandsid suurmeeste nimesid: Lennart Meri, Winston Churchill, Gustav Adolf jne. Konverentsi- ja kinosaal nimetati Euroopa Liidu asutaja Robert Schumani järgi.

2007. aasta juunis kuulutati välja turismikompleksi hinnakiri. Ärma talu oli suhteliselt kallis. Külalismaja tubade hinnad üheks ööks kahele maksnuks 1625–6900 krooni ja kõige kallim olnuks see presidendisviidis. Kogu kompleksi üürimine ööpäevaks maksnuks 25 900 krooni. Lisatasu eest saanuks pargis lõket teha (310 krooni), lemmiklooma kaasa võtta (310 krooni päevas) ja jalgratast rentida (75 krooni tunnis). Kolmveerandtunnisel ekskursioonil Ärma talu maadel saanuks osaleda 465 krooni eest ühe ekskursandi kohta. Teenuseid olnuks teisigi.

Ilveste endi sõnul sai neist presidendipaar ootamatult. Selgus, et presidendile kehtivate rangete turvanõuete tõttu ei saa Ärma talukompleks sisuliselt konverentsikeskuse ja külalismajana toimida. Näiteks kui president sooviks ootamatult oma tallu sõita, tuleks kõigepealt kõik külastajad evakueerida, seejärel sooritada täiendav turvakontroll ja alles siis võiks president tallu tulla.

Probleemi lahendamiseks võttis Toomas-Hendrik Ilves sama aasta juuli lõpus Ärma talu oma abikaasa ettevõttelt Ermamaa rendile. Vastavat summat ei avalikustatud. Turismiobjektide rendileandmine pole Eestis levinud ja seetõttu ei osanud kinnisvaraasjatundjad umbkaudugi hinnata rendisumma suurusjärku.

Niisugune otsus tekitas ajakirjanduses kriitikat. Mihkel Mutt nimetas seda skisofreeniliseks olukorraks ja ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Tarmu Tammerk rääkis, et see on korruptsiooniohtlik juhtum, eriti kui rendisumma peaks olema väga suur.

Ärma talu skandaal
12. oktoobril 2016 puhkes skandaal, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) teatas, et OÜ Ermamaa, mis sai 2006. aastal EAS-i kaudu Euroopa Liidu struktuurifondidest 190 000 € toetust, peab vastavalt 2012. aastal vastu võetud EAS-i otsusele sellest tagastama ainult 10% ehk 19 039 eurot. See oli üllatav, sest teistelt ajavahemikus 2004–2006 turismi jaoks toetust saanud, kuid turismiga mitte tegelenud ettevõtjatelt küsiti toetus täielikult tagasi. EAS põhjendas Ermamaale tehtud erandit asjaoluga, et talus on presidendi ametisoleku aja jooksul võõrustatud arvukalt väliskülalisi ja mitteametlikke külalisi.

Asi tuli arutamisele Riigikogu korruptsioonivastases erikomisjonis ja komisjoni esimees Artur Talvik ütles meedias, et tema arvates sooviti teadlikult teha otsus Ilvese kasuks. Kuid 2012. aastal Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhatuse esimeheks olnud Maria Alajõe ütles, et otsust ei mõjutatud poliitiliselt. Toomas Hendrik Ilves ütles meediale, et ta oli otsusest teadlik juba 2012. aastal, kuid ei teadnud otsuse detaile. Rahandusministeerium viis läbi auditi, mis leidis, et EAS-i otsus oli ekslik ja toetus tuleks tagastada 90% ulatuses. Lisaks leidis Rahandusministeerium, et riigil tuleks deklareerida 90 protsenti Ermamaale makstud toetusest mitteabikõlblikuks ja alustada protseduuri selle tagasi maksmiseks Euroopa Komisjonile. EAS täitis selle nõudmise ja maksis summa ise Euroopa Liidule tagasi.

Omandiõigusega seonduv (2015)
17. aprilli 2015 anti Vabariigi Presidendi Kantselei pressiteates teada, et Toomas Hendrik Ilvese ja Evelin Ilvese 30. aprillil 2015 jõustuva abielulahutuse kokkuleppe kohaselt jääb Ärma talu Toomas Hendrik Ilvese ainuomandisse ja on tema kui Vabariigi Presidendi ametikodu.

NordenBladet – Teispäeva hommikul kell 9.00 tõstsin ämbri, kastekannu ja mõned kodinad auto peale ning startisin Viljandi poole. Ämber ja kastekann selleks, et Paistu surnuaial veidi tööd teha. Olin ees ootavast mini-reisist väga elevil! Lapsed läksid eelneval päeval Saaremaa-vanaema juurde ning mul avanes üle pika aja aeg iseendale. Enamasti seda aega iseendale olen kasutanud ajana teistele, ajana koristamiseks, ajana super-intensiivseks tööks või mõneks muuks otstarbeks – seekord võtsin selle päriselt endale!

Teisipäeva hommik … ärkasin kell kaheksa suure pohmelliga, panin üles soomekeelse blogi, vaatasin uudishimulikult mitu laiki on tulnud mu eestikeelsele blogile sotsiaalmeedias (täiesti haige ja ennast hävitav tegevus  – nagu see midagi loeks või juurde annaks!) ning hakkasin asju pakkima. Eelmisel õhtul olin oma nö taasärkamisest nii pöördes, et läksin tähistamise ja alkoholiga liiale. Võtsin hommiku jooksul kolm aspiriini ning tõotasin, et enam kunagi ei tarbi alkoholi. Edasi läksin jääkülma dushi alla ning otsustasin, et “täna mu tuju miski ei riku”. Tõstsin arvuti kotti, siis tõstsin arvuti uuesti kotist välja. Siis tõstsin uuesti kotti ja taas välja – mõtlesin, et pean murdma seda arvuti “ees ja taga” harjumust. Arvuti jäi koju ning see oli minu jaoks väga väga suur samm! See oli minu jaoks sama paljalt ajakirja esikaanel poseerimisega – midagi täiesti uut ja ootamatut, midagi, mida ma tavaliselt ei tee või reaalselt teha ei taha. Midagi täiesti rutiinist välja. Alustasin peagi teekonda Saku-Rapla-Türi-Viljandi. Tõdva Alexela tanklas võtsin autol paagi täis. Läks €31.31 täpselt (mul väike ja ökonoomne auto ning paak päris tühi polnud!) ning kukkusin uhama. Teepeal mõtlesin igasugu mõtteid, enamuse ajast tabasin end mõttelt, et olen hetkel kohutavalt õnnelik. Naeratasin oma mõtete üle kogu aeg ning mõtlesin, et tulgu või pussnuge taevast alla, minu puhkust ja pisireisi see ei sega. Olgu öeldud, et tavaliselt ma ei salli vihma kohe üldse. Ning viimasel ajal naeratan ma nii teistele kui endale väga harva kui üldse. Pigem olen selline kuri ja vastik, kelle kohta Margus kasutab väljendeid “vana”, “paks”, “kuri” ja “nõid”. Ega ma suurem asi rõõmu-allikas polegi olnud, rääkimata silma-ilust oma suure ülekaaluga. Ilma arstiks õppimata ja professionaali poolt antud diagnoositagi on täiesti selge, et olen aastaid põdenud väga sügavat depressiooni. Minu puhul väljendub see nii, et elu on kaotanud igasuguse rõõmu ning vahel tabad end mõttelt, et “lõpuks ehk hauas saab rahu”. Mind ümbritsevad küll armastavad lähedased ja sugulased, ent tihti ei suuda ma vahet teha, kas nad on “liiga armastavad” või “liiga domineerivad, kontrollivad ning ette dikteerivad, mis õige, mis vale ning mis tingimustel midagi tegema peab”.

Sõitsin ja sõitsin ning ühel hetkel olin Türil. Türil tervitas suur silt – “Tere tulemast kevadpealinna! Naeratage!”. Naeratasin ning mõtlesin, et on vast tore silt. Siis mõtlesin, et Marguse vennanaise vanaema elab siin, et vaat kus toreda koha peal ning et siin on igal aastal mõnusad lillelaadad ja et järgmisel aastal peaks ka neid külastama… ning siis sõitsin juba läbi pisikese Türi, kus nägin väga palju pensionäre ning tabasin ennast mõttelt, et Türi on Eesti Miami Boca Raton, kuhu kogunevad vanainimesed rahulikku elu nautima. Need mõtted peas, tuiskasin edasi Viljandi poole, kus pidin õega ca 11 paiku kokku saama, et alustada enneolematut seiklust kaheksei läbi Viljandi!

Kella 11 paiku olingi Viljandis. Parkisin auto ja suundusin Amrita Cafe´sse, kus mu vanem õde mind juba ootas. Kuna ta just hiljuti oma auto maha müüs ning uut pole veel ostnud, siis tuli ta Tartust bussiga. Ta on minust mõned aastad vanem (see tähendab, et üle 40-ne!) ent tänu suurele fitness-sõltuvusele näeb reaalselt minust poole saledam ja noorem välja. Bussijuht oli temalt küsinud isegi, kas ta tahab täis- või õpilaspiletit! Hehee… lahe eks?! Tellisime rohelise salati röstpeedi ja fetaga €6.20, Mancello pizza € 9.20, tee ja kohvi. Külastan alati Viljandis käies seda kohvikut, mulle seal meeldib ning saan sealt alati  positiivse stardi päevale.  Peale kohvikut vaatasime, kas läheduses müüakse kusagil kummikuid, ent ei müüdud. Õel olid uhked Ted Bakeri kummikud kaasas, sest plaanisime ju sohu, metsa ja teab kuhu minna, ent minul oli hommikul nii kõva pohmell, et tulin varbavahe-plätudega ning unustasin nii tossud kui kummikud. Ütleme nii, et üldse mitte minu moodi, sest tavaliselt teen ma nimekirju lausa, mida kuhugi kaasa võtan ning pakin asju nädal aega ette valmis. Olen tavaliselt väga kohusetundlik, ettenägelik ning planeerin asju väga pikalt ja põhjalikult. Seekord oli aga täiesti vastupidi. Kogu minu käitumine ja olemine oli täiesti teises äärmuses. Läheduses kummikuid ei müüdud ja kauem me neid otsida ei viitsinud..  Asusime Ruudiküla poole teele, mõttega presidendi Ärma talust või talu lähedalt läbi põigata. Ärma nimelt peaks asuma kusagil meie lapsepõlve-suvila lähedal, ent kuna me kunagi pole sügavamat huvi selle vastu tundud, siis täpsemalt ja rohkem pole uurinud ka..

jätkub… (järgmises blogis: Ruudiküla, Holstre ja Mustla ning etteruttavalt küsimus lugejale: kas vanades kohtades võib kummitada? Kas te usute kummitusi? Kas vaimud on päriselt olemas?)

NordenBladet – Olen nii palju töötanud, et lausa vibreerib sees – kohati on öö ja päev täiesti segamini. Viimane puhkus oli Novembris 2016 4 päeva kui viisin mitmed OHMYGOSSIP-i töötajad, koostööpartnerid ja paar bartertehingu alusel kaasautorit reisile Marokosse. Puhkuseks võib nimetada ka kolme päeva juunis kui minu hea sõber soomlanna Tuija Järvinen mind külastas, ent ka need päevad kaldusid pooleldi tööks ning pooleldi puhkuseks.

Olen nii üle töötanud ja väsinud, et vahel fantaseerin mõttest mees maha jätta ja kusagil üksi lastega nullist alustada. Väsinuna tundub mulle, et Margus on just see, kelle tagant kõige enam koristama peab ning kelle toidu ja muud soovid kõige pretensioonikamad on. Kedagi, nagu te aru saate, peab ju süüdistama.. hehe. Näiteks mind häirib meeletult see, et ta peab iga päev liha sööma, samas kui minust on saamas taimetoitlane ning võib-olla isegi vegan. Taimetoitlase ja vegani vahe minu andmetel on see, et taimetoitlane sööb muna, piimatooteid ja kala, vegan aga on loobunud kõigest loomsest. Ma ei suuda taluda loomade piinamist. Samuti ma ei suuda taluda toiduga laristamist. Meie peres on tihti nii, et külmkapp on pungil toitu täis, kõik asjad avatakse korraga ning siis ei suudeta neid ära süüa ja suur osa toitu läheb lihtsalt halvaks ja tuleb ära visata. See ajab mind meeletult marru! Tegelikult ka! Olen viimasel ajal tõenäoliselt täiesti peast segi keeranud, aga ma tunnen tugevat survet elada ühes rütmis loodusega ning kilode kaupa liha tarbimine, laristamine ning muu samalaadne (vähemalt sellistes kogustes nagu täna) loodusega ühes rütmis elamise juurde ei kuulu. Kindlasti pole ma see inimene, kes annaks lubadusi “ei iial enam”, aga mind võib lugeda nende sekka, kes püüavad samm-sammult loodust ja loomi armastavamas suunas liikuda. Näiteks kui mu oma kass on haige (kassil on hääl ära), siis ma olen juba väga mures. Mure kassi pärast halvab mul isegi töövõime. Ma hoian igapäevaselt ja aastaringselt töös suuri portaale, mis toidavad sadade-tuhandete lugejate uudishimu ja infovajadust päevas ent kui mõni pereliige või kass  (kes on ka meie pereliige) on haige, siis mina olen pigem valmis lõpetama kõik töösuhted ja lepingud lõplikult kui et jätan oma pere (kaasa arvatud loomad) hooleta. Vot siis ei tule uudiseid ja punkt. Mu koostööpartnerid teavad seda ja aktsepteerivad seda, selliseid päevi on ette tulnud, ent harva.  Pean ütlema, et kui minu noorema tütre autism (mis pole külmetushaigus) välja jätta, siis keegi polegi meie peres praktiliselt haige olnud ja minu töö-veski on jahvatanud ligi kümme aastat non-stop…  Kahjuks pole ma aastaid suutnud oma tervist, soove ja tundeid samasse ritta panna teistega, kuigi peaksin, sest viimasel ajal tunnen ennast suhteliselt nigelalt – tunne ongi selline, et oleks tarvis mõni aeg lihtsalt olla. Lihtsalt. Olla. Lihtsalt. Suvaliselt. Ilma arvutita. Puhata. Kasvõi paar päeva täiesti nii, et arvutit sisse ei lülita.

Mind võrgutab mõte kokkuhoiust ning säästlikkusest ning häirib laristav suhtumine. Kolmveerand oma elust olen teinud kõik selleks, et viimast mõttemalli teenida ning leida sõpru nende seas, kel rahapisik veres. Ning pean tunnistama, et mind on saatnud edu. Olen kogu aeg tahtnud olla see, kes saab kõik suure kaarega “pikalt” saata, sest lihtsalt saab (vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast). Tean, see kõlab nii nõmedalt, aga olen aus, see on olnud mu eesmärk aastaid – olla nii kõva, nii sõltumatu, et miski ei koti, et kõigest on suva, et teed seda mida tahad.  On teada tõde, et raha tuleb sinna kus teda juba on ning rikkad sõbrad ja tutvused viivad sind ka raharedelil ülespoole… ent peenike on piir seal, kus sinust saab robot ning seal, kus sinu ainus eesmärk ongi olla parem, parim, rikkam, temast rikkam, nendest rikkam, kõige rikkam, rikkaim … jne. Täna võin teile öelda, et see on olnud ajaraiskamine. Olen veetnud aega inimestega, keda suures osas ma ei hinda ega salli, olen püüdnud olla meelejärele.  See raha ja rikkus pole seda väärt. Õnn on absoluutselt midagi muud kui raha. Sõltumatus on oluline ja vajalik, ent kõik sealt edasi juba suvaline energia raiskamine. Olen nii õnnelik, et täna seda tunnetada oskan. Samas jääb alati õhku kahtlus – kas saaksin olla täna nii enesekindel ja kindlustatud kui seda kõike varem teinud poleks?! Ei tea. Inimesed, võimalused, situatsioonid on erinevad. Eesmärgid samuti. Tean, et olen üks Skandinaavia, Ameerika ja Brasiilia loetumaid blogijaid tänu oma aastatepikkusele pühendumisele… arutan teiega seda mõtet edasi oma järgmistes postitustes… aga praegu armsad sõbrad….

…..ütlen teile midagi ootamatut… Lähen kaheks-kolmeks päevaks reisile!!!! Reisile Viljandisse koos oma õega ja olen rohkem erutatud kui pulmareisile sõites! Kõik algab peast! Naudingud, rõõm, puhkus jne! Tahan minna vanaema hauale, uidata metsades, käia pisikestes Eesti külakestes, olla niisama. Kohtume siis kui kohtume, aga mitte enne kahte-kolme päeva! Võtan puhkuse!

PS! Super armsad ja positiivsed emotsioonid, mis saadavad kõiki Eestis elavaid inimesi pärast pühapäeval (02. juulil) toimunud laulupidu “Mina jään! , lasen teie jaoks koos fotodega valla peale oma puhkust!!

Vaata ka:
Helena-Reet: Miks ma ihkan aina enam maale?! Miks glamuur on minu silmis out ning loodus in!
NordenBladet – Vaatamata sellele, et elan täna linnast 15km eemal Murimäe külakeses, kus majad võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ning vaade maja ette ja maja taha on rohelevad aasad ning metsad, tuleb linn oma kära-tossu ja kiirteedega aina lähemale ning liiklus ning elukeskkond muutuvad aasta-aastalt üha elavamaks ning linnaplaneerijate silme läbi täiuslikumaks, ühtlasi aga ka saastatumaks. Mina aga kolin nii reaalsuses kui südames linnast aina kaugemale.

Helena-Reet: Juuretiseta leib, tantsupidu ja veel tarbimisühiskonnast
NordenBladet – Kirjutasin eilses blogis pikalt sellest, et hindan aina rohkem lihtsust ning loodust. Mul on tunne, et ühel hetkel praegusel kujul toimiv tarbimisühiskond kukub kokku – inimesed jäävad lihtsalt haigeks. Viimasel ajal on meedias kõvasti kõlapinda saanud Õismäe Hõberemmelgas, ent see on vaid jäämäe veepealne osa – kalkide kivilinnade ehitamine ning looduse hävitamine käib üle Eesti sellise hooga ja järjekindlusega, et varem või hiljem viib see “püüdlus” sihile ning punkt on pikaks ajaks pandud.

NordenBladet – Kirjutasin eilses blogis pikalt sellest, et hindan aina rohkem lihtsust ning loodust. Mul on tunne, et ühel hetkel praegusel kujul toimiv tarbimisühiskond kukub kokku – inimesed jäävad lihtsalt haigeks. Viimasel ajal on meedias kõvasti kõlapinda saanud Õismäe Hõberemmelgas, ent see on vaid jäämäe veepealne osa – kalkide kivilinnade ehitamine ning looduse hävitamine käib üle Eesti sellise hooga ja järjekindlusega, et varem või hiljem viib see “püüdlus” sihile ning punkt on pikaks ajaks pandud.

Mulle meeldib väga filmi Avatar sõnum – looduses on kõik omavahel seotud. Minu meelest täpselt nii on. Pritsid-mürgitad taimi, et kahjureid hävitada, mürgitad tegelikult oma toitu. Lõhud ja hävitad loodust, hävitad otseselt oma elu. Autosid on nii palju ja tuleb aina juurde, suur osa autodest on nii vanad, et tuleks maha kanda, ent sõidavad ikka ringi paisates mürkmusta heitgaasi vahetpidamata atmosfääri. Kõik on nii tehis ja automatiseeritud – iga samm ja liigutus käib puldiga, igal asjal on juhtmed või patareid. Poest ostetud vaarikamoosis ei pruugi päris vaarikaid ollagi – sest maitseasendajad täidavad selle koha odavamalt. Toitude säilivustähtajad on aastate pikkused. Riiete õmblused lagunevad enne esimest pesu ning laste mänguasjad lähevad samal päeval katki kui need saadakse. Kõik on üles ehitatud nii, et läheksid järgmisel päeval uuele ringile. Lastel ei ole lemmikmänguasja, sest ükski asi ei saa lemmikuks saada, enne laguneb ning suurem osa tänapäeva inimesi ei tea kuidas maitseb päikesesoe otse kasvuhoonest võetud tomat või mis värvi on tegelikult kanamuna. Tänapäeva öko-poed ei erine suuresti tavapoodidest – loodusliku toodanguga need tihti ei hiilga. Turul on Eesti toodang Poola omaga segatud – nii on odavam, nii on tulu suurem. Inimeste ausõna ja lubadused maksavad aina vähem – seega juristid teenivad aina rohkem, sest leping on vaja teha kõige jaoks, et mitte kiirelt kõigest ilma jääda. Inimesi iseloomustab pigem ahnus ja kahjurõõm kui abivalmidus ning ligimesearmastus. Nüüd ehk maalisin liiga mustades värvides pildi.

Aga mida siis teha? Eks ikka alustada endast. Mõnus on targutada aga reaalsuses on nii et suured muutused algavad ikka pisikeste sammukeste kaupa. Näiteks mina ostan võimalusel alati vaid Eesti toodangut, et toetada kohalikku põllumeest ja talupidajat. Rootsis ja Soomes olles teen samuti – toetan ikka võimalusel kohalikku tootjat, mitte Hiinast-Poolast või teab kust imporditud asju. Lihtsaid asju kasvatan ammu ise – näiteks teed. Joon vaid oma kasvatatud ja kuivatatud pärnaõie-, kummeli- ja piparmünditeed. Igal aastal teen sisse marju ja toormoose ning õunamahla. Till, petersell ja muu maitsetaim on ikka omast käest. Ka poes käies püüan valida toituaineid nii, et need oleksid nö algained (kartul, jahu, kaerahelbed jne), mitte valmistoit (purgisupp, kook, vaakumpakendis toit jne). Viimasel ajal teen isegi leiba. Kuna mulle liiga kaua köögis vaaritamine ei istu, siis on mul omad lihtsad retseptid, kuidas rasked asjad kergelt ja maitsvalt valmis saada. Näiteks teen mina leiba nii, et juuretist pole vaja ja maitseb ikka leiva moodi.

Retsept: Kaerajahu 60%, riisijahu 35%, mandlijahu 5%, munad 2tk,  2spl õli, 2spl mustsõstra moosi, näpuotsaga päevalilleseemneid, seesamiseemneid ja rosinaid ja vett ning peale kaunistuseks näpuotsaga kaerahelbeid. Mulle meeldib teha muffini vormides, sest tavalises leivavormis kipub mul taigen tooreks jääma, väikestes vormides küpseb kenasti läbi ning leivakesed tulevad armsad väiksed.

Pean praegu lõpetama. Ivanka Shoshana läheb täna õhtul vanaemade ja vanaisaga tantsupidu vaatama ning Estella Elisheva pean Laululava juurde laulupeo proovi viima. Teed pidid juba risti-rästi umbes olema nii et hakkan varakult sättima. Päikest!

NordenBladet – Vaatamata sellele, et elan täna linnast 15km eemal Murimäe külakeses, kus majad võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ning vaade maja ette ja maja taha on rohelevad aasad ning metsad, tuleb linn oma kära-tossu ja kiirteedega aina lähemale ning liiklus ning elukeskkond muutuvad aasta-aastalt üha elavamaks ning linnaplaneerijate silme läbi täiuslikumaks, ühtlasi aga ka saastatumaks. Mina aga kolin nii reaalsuses kui südames linnast aina kaugemale.

20. aastaselt ostsin oma esimese korteri – otse loomulikult vanalinna, otse loomulikult kõige keskele – Raekoja platsi. Selles vanuses ei mõistnud ma absoluutselt neid inimesi, kes tahtsid elada linna ääres või hoidku selle eest – maal. Kohvikud-shoppingud-diskoteegid pidid olema kiviviske kauguses, kaugemale kolis minu meelest vaid vaene või püsti loll, kes endale vanalinnakorterit või äärmisel juhul kesklinnakorterit lubada ei saanud. Elu kees 24/7 ning mina kõige selle keskel. Sellist elu nautisin aastaid ning ei müra-kära ega ka kivine ümbrus mind ei morjendanud – vastupidi, tundsin, et enam paremaks minna ei saa! Ning ühel hetkel ei läinudki enam paremaks. Ka keset rikkust-laristamist ning melu saabus argipäev. Ka shoppingute ning elunautlemisega tuleb ühel hetkel piir ette – kui lubad endale kõike, ning tarbid-soetad kõike, siis ühel hetkel need asjad sind enam ei rõõmusta. Kõik on olemas, mitmekordselt.. aga mis siis edasi? Jood 10 eurose veini asemel 100 eurost veini, kannad 100 eurose koti asemel 2500 eurost, kannad 15 eurose teksapüksi asemel 700 euroseid teksaseid – uskuge mind – vein maitseb samamoodi, kott mahutab samamoodi ning teksa, olgugi nii kallis kui tahes suurt perset ilusamaks ei tee (hahaaa) ja nii edasi..  ühel hetkel avastasin, et kõik asjad on olemas-käes. Üheski poes pole enam asja mida ma ihkaks aga mul poleks? Aga kas sa oled õnnelik? Ok, olgem ausad.. Kindlasti õnnelikum kui need, kellel neid kunagi pole olnud aga ring saab täis ning kui see juhtub tuleb tagasilöök. Oled pingutanud elus, et midagi saavutada ning avastad, et see polegi elu mõte. Elu mõte pole olla rikas. Isegi kui see on elu mõte, siis õnnelikuks see sind veel automaatselt ei tee. Elu mõte pole olla asjadega üle kuhjatud. Saad aru, et elu mõte on elada ning elamine on midagi muud kui asjade omamine. Elamine on loodusega samas rütmis hingamine, sest ainult selline elamine jääb kestma. Selline elu on jätkusuutlik.

Miks ülirikkad Hiina ärigigandid ei ela saastatud õhuga Hiinas? Miks paljud igakuiselt sadu miljoneid eurosid sirgeks löövad Dubai rikkurid on narkomaanid ning on kaotanud elu mõtte? Sest raha eest ei saa rahulolu ja tervist! Raha eest ei saa õnne (kuigi ka päris ilma rahata on tihti kiiresti õnnetus platsis)! Tervis on terve elukeskkond, tervis on puhas toit! Tervis on korras närvid ja normaalne elutempo, terved lapsed ja säilinud elurõõm. Õnn ja rahulolu sünnivad meie peas ning selleks pole tarvis suuri rikkusi, puhas loodus ning rahulik ümbrus aga on jätkusuutlikud ning need, kes seda hinnata oskavad, elavad, kasvavad ja arenevad koos loodusega – elavad ning puhkevad iga kevad taas õide!  🙂

Täna vaatan elule hoopis teise pilguga. Mis enne oli must on praegu praktiliselt out. Linnaskäigud on tänaseks väga planeeritud (stiilis lapsed kooli ja koolist peale ning üks-kaks korda aastas kaubanduskeskusesse. Kui vanasti sain rahulduse sellest, et ostsin kõike ja palju, siis täna saan rahulduse sellest, et suudan elada ka täiesti ilma tarbimishulluseta, veelgi enam, elan praktiliselt ilma valmistoodangut tarbimata – lausa naudin seda. Mida vähem asju, seda parem! Mida lihtsamad, seda parem! Mida rohkem ise tehtud, ise kasvatatud, taastöödeldud asju – seda parem! Vaatan vahel oma kapis lebavaid Louis Vuittoni kotte ja hakkan kõva häälega naerma, iseenda üle.. milleks on vaja inimesele mitmeid tuhandeid eurosid maksvaid kotte, mida ei saa isegi üle õla panna? Hea küll. Oli mis oli ja mis soetatud, see soetatud ning eks vahel harva lööb edevus ja demonstreerimise hullus ka välja aga suures plaanis – hing ihkab aina rohkem lihtsust, täielikku lihtsust. 15km linnast on juba linn – seda maakohaks nimetada enam ei saa, ka 30km suurlinnadest (Tallinn, Tartu) on Eesti mõistes endiselt linn. Miks mind erutab rohkem väike vanadest palkidest talumaja “X” kohas sügaval kuusemetsas maal, sügavas üksinduses aga puhtas looduses kui mitmekordne sammastega kivist villa linnas?

Glamuur ja tehnika on mind nii ära tüüdanud, et vahel tuleb nutt peale, reaalselt kohe. Ma ei tea, kumb mind rohkem häirib, kas tehnika, puldid ja juhtmed või linnainimesed? Miks mulle tundub lausa unistusena piimapütt värava ees piimapukil, mahetalundus, kruusateed, maakool 6 õpilasega klassis ning kodust lahkudes kiri “Võdi madi all” (võti mati all) ning luud põiki ukse ees? Sellest on saamas mulle aina suurem kinnisidee iga aastaga. Ma ei tahakski midagi, mida keegi “endale tahaks himustada”, ma ei tahakski ühtegi materjaalselt asja, mida üle väärtustatakse — samas ma tahan, lausa janunen puhta õhu, puutumata looduse, värske veega allika-oja-jõe, metsiku laane ning rahu järgi. Mulle tundub, et see oleks tõeline rikkus ning jätkusuutlik keskkond, kus kevadel oma metsa kase- ja vahtramahla juues ning oma kartuleid-porgandeid-herneid jne kasvatades ja süües ning stressita ning lihtsas keskonnas elades kasvanud inimestel pole depressiooni ega enesetapu mõtteid ega hirme, paanikahooge või mis põhiline – seda tunnet, et tegelikult ei teagi mida tahad, kõike on ja liiga palju aga sügavat õnne ja rahulolu ikka pole.

Kallid-musid! Armastan teid! Rohkem positiivsust! Rohkem loodust, rohkem lihtsust!  Järgmise blogini! 🙂