NordenBladet — Riigikogu majanduskomisjon arutas tänasel istungil eelnõu, mille järgi võib erastamisest laekuvat raha kasutada riigile üle antud kinnisvara haldamiseks ja kirikutele toetuse andmiseks.
Majanduskomisjoni esimees Sven Sester ütles, et riigile loovutatakse üha enam kasutuseta jäänud kortereid ning probleemiks on ka tühjaks jäänud ja elamiseks ohtlikud kortermajad. Sellised pinnad tähendavad riigile ka edasilükkamatuid kulusid. „Omandireformi käigus või selle tagajärjel tekkinud elamumajanduse ja mahajäetud ehitiste probleemide lahendamiseks on mõistlik kasutada omandireformi reservfondi laekunud raha,“ lausus Sester.
Kehtivas seaduses on üldisel kujul määratletud, mille tarvis on omandireformi reservfondi laekunud raha lubatud kasutada. Eelnõu eesmärk on seda loetelu ajakohastada, sest mõned otstarbed on oma aktuaalsuse kaotanud või omandireformiga vaid kaudselt seotud.
Istungil toodi välja, et reservfondi vahendeid on kavas kasutada ka ümbruskonna elanikele ja keskkonnale ohtlike kortermajade lammutamiseks ning elanike ümberasustamiseks. Sellega seoses märgiti, et praeguseks on riigile loovutatud 179 korterit, neist 142 Ida-Virumaal.
Samuti jäi kõlama, et võimaldades erastamisraha kasutada kirikutele toetuse maksmiseks, aitab eelnõu lõpetada pikaajalised omandivaidlused Niguliste kirikuhoone ja Petseri kloostri hoonete teemal.
Prognoosi järgi laekub sel aastal erastamisraha umbes kuus ja järgmisel aastal umbes neli miljonit eurot.
Istungil tutvustas komisjonile eelnõu riigihalduse minister Jaak Aab. Istungist võttis osa ka Rahandusministeeriumi riigivara osakonna nõunik Uku Hänni.
Komisjon otsustas konsensuslikult saata erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (614 SE) Riigikogu täiskogu istungile esimesele lugemisele 9. mail.
NordenBladet – Estella Elisheva tuli Saaremaalt, oli 2 ööd kodus ning täna hommikul läks viiulilaagrisse. Saaremaalt naastes teatas ta, et ta tahab arutada oma tulevikuplaane. Nimelt teatas ta, et talle on hakanud meeldima psühhiaatria ning et ta tahab vanaisa eeskujul oma põhi erialalt psühhiaatriks saada. Dziiizes, mõtlesin ma… kust see nüüd? Kas keegi on lapsele teinud ajupesu? Aga see emotsioon oli mul väga lühike. Ma tunnen Estellat ning tean suurepäraselt, et tema teeb oma otsused ise – ta on äärmiselt realistlik ning kahe jalaga maapeal tüdruk. Samuti pole mul mingit plaani tema tulevikku ise korraldada – inimene valib oma raja ise! Veelgi enam, psühhiaatria ning arstiteadus on läbi sajandite olnud tarkade tee ning austatud amet.
Emana mõtlesin tegelikult esimesena just Estella Elisheva tundlikust hingest. Tema ja psühhiaater – mida see tähendaks? Estella on maailma suurima südamega inimene – samal ajal kui mina tihti kohati ehk võib-olla teesklen hoolimist, hoolib tema päriselt. Samal ajal kui teised teevad näiliselt midagi, teeb tema taas päriselt – ta ARMASTAB inimesi päriselt, rohkem kui mina näiteks suudan seda ette kujutada. Kui te olete lugenud Margaret Mitchelli romaani “Tuulest viidud” (“Gone with the Wind”) siis ma tooksin paralleeli Scarlett O´Hara ja Melanie Hamilton´i vahel. Kui mina olen esimene, siis Estella Elisheva on teine – Melanie – inimene, kes armastab teisi tingimusteta, inimene, kes on sündinud äärmiselt suure ja end ohverdava südamega. Estella on inimene, kes armastab alati ka siis, kui mingit omakasu mängus pole. Mitte et minul väike süda oleks, või et ma inimestele halba tahaks, või et ma inimestest ei hooliks, või isegi tihti teiste asju tähtsamaks ei tooks kui oma asju (ka mul on tihti tegelikult probleem sellega, kõlagu see nüüd nagu see kõlab, aga ma olen kohati liiga teiste eest hooliv ja vastutav) — aga siinkohal, Estella Elisheva puhul käib jutt juba täiesti teisel tasemel inimesearmastusest, sellisest, kus tuleb mängu eneseohverdus ning teised kõrgemad tasandid. Vot Estella on selline, reaalselt, siiralt, ennastunustavalt hea – ning kui nüüd temasugune inimene soovib saada psühhiaatriks, siis minu kui ema esimene reaktsioon ja hirm on see, et ta põleb kiirelt läbi. Minu hirm oleks see, et ta elaks läbi nii palju teiste negatiivseid emotsioone ning kogu teiste aitamine ei käiks mitte teaduse ja elutarkuse arvelt vaid tema energia ja emotsioonide läbi.
Ütlesin Estellale, et psühhiaatri amet on raske, olen seda oma isa kõrvalt näinud. Minu isa — tunnustatud ja hinnatud psühhiaater, ettevõtja, juht ning poliitik Jüri Ennet — on väga otsustusvõimeline, elukogenud ja tark mees, kes oskab filtreerida asju ning leida kiirelt ja operatiivselt lahendusi igas olukorras. Jüri Ennet on mees, kes sobiks kogu Eesti riigi kuningaks, kui Eesti oleks Kuningriik, ta on mees, kes toob lahendused – ta armastab oma rahvast, ta seisab rahva eest, ta hoolib meie riigist. Teda kõrvalt vaadates näen, kuidas ta hoolib meie rahvast ning kuidas talle lähevad korda meie riigi nõrgemad ning abi vajavad inimesed ning loomulikult tema patsiendid, kui palju ta teeb Eesti rahva heaks – ta on mees, kes hoolib niisama palju lihtrahvast kui ka nn. aadlist. Nüüd aga näen vaimusilmas selle võimsa mehe kõrval oma pisikest 11-aastast tütart – kel süda suurem kui maakera, ent hing hell kui hirveke. Loomulikult viib see mind segadusse. Modellimõõtu habras Estella räägib ühtäkki selliseid suuri mõtteid… Ütlen ausalt, et ma polnud selleks vestluseks valmis.
Ütlesin: “Kõik see käib sinu kehast läbi. Aga kuna sa oled erakordselt tundeline, tunduvalt tundelisem ja emotsionaalsem kui enamik inimesi, siis kardan, et sul võib sellega probleeme tulla.” Estella vaidles aga vastu, ütles, et teda teeb õnnelikuks inimeste aitamine ning et ta soovib, et elul on just selline sügav mõte – aidata inimesi nagu seda teeb vanaisa. Tundsin südames oma tütre üle uhkust, ent oli ka selline hirmulaadne ja ebalev tunne. Ma tean, et minu isa geenidest saavad tulla vaid võitjad ja võitlejad – tegemist on siiski oma aja suurima strateegi, arsti ning rahvamehega – isa vajutab ja valitseb “vajalikke nuppe” nii Eestis kui kaugemal ning see ei saa joosta mööda ka tema lastest ja lastelastest. Ma olen kasvatanud suure südamega targa lapse. Ma ei pane kätt ette mitte ühelegi tema ideele. Ta areneb ise, ta otsutab ise, teeb oma valikud ise. Kuna talle on koolis ainena “Inimeseõpetus” meeldima hakanud (ütleb mullegi, et: emme, õlu midagi head sulle ei tee), siis tõden, et lapsed on tihti targemad kui me ise. Minule ei meeldi olla ema, kellega asju ei taheta arutada, mina tahan olla ema, kelle juurde tullakse IGASUGUSTE mõtetega – olgu need ükskõik millised.
Võibolla mu esmasündinu ongi määratud järgima minu tuntud isa rasket ent väärikat ja tähendusrikast teed.
NordenBladet – Laste koolivaheaeg on möödunud kiirelt. Estella Elisheva (11) sõitis nädalaks iseseisvalt Saaremaale “Saare vanaema” juurde, Ivanka Shoshana (9) oli kodus. Niipea kui kui keegi kodust ära on, hakkab kohe kripeldama igatsus – juba enne kui päev möödas, tunnen, et midagi on puudu. Aga lapsed peavad muidugi iseseisvuma ka ning vaheldus teeb kõigile head. Mulle meeldis kuidas Estella pakkis asjalikult kõik oma asjad ise kaasa ning iseseisvalt bussiga Saaremaale sõitis. Tagasi tulles ütles, et talle tegelikult meeldib, kui päevad on hommikust õhtuni tihedalt sisustatud ja planeeritud (nagu kooliajal või teise vanaema juures olles) ning enam niisama pikalt puhkamine isegi ei meeldi.
Meil olid siin vaheldumisi vihmased ning päikeselised ilmad. Pakkusin Ivankale, et ta võiks teise vanaema juurde minna, et ka vaheldust saada, ent ta eelistas koju jääda. Käisime jalutamas, riisusime aias lehti, ma lõikasin põõsastel oksi ning planeerisin aeda. Piparmündid istutasin juba maha, maasikapeenar vajab tegemist. Sellised igapäevased asjad. Õhtul aga vaatasime multikaid ja Ivanka kolis oma magamise ümber minu tuppa ja tuli minu kaissu.
Ivanka on hakanud rohkem rääkima, selle üle on mul hea meel. Mõne aasta eest veel kartsin, et ta ei pruugi üldse rääkima hakata, aga nüüd “lobiseme” juba palju. Ta oskab lugeda ja enamasti saab loetust ka aru, aga vestlusega on olnud probleeme. Nüüd tuli minu juurde ja ütles: “Emme sünnitas Ivanka 2008.aastal”, “2009.aastal oli Ivanka 1-aastane”, ning siis ütles: “2030 aastal sünnitab Ivanka Louvise ja Alexi”. Mul tõusid pisarad silma, sest järgides tema arengut olen elanud läbi peas igasuguseid stsenaariume – kõiki peale selle, et ta kunagi sünnitab. Tal on diagnoositud autism (paberite järgi sügav puue), ent ta on oma spektrihäire skaala kirjelduste järgi erinenud väga paljudes asjades teistest autistidest. Tal ei ole näiteks sundtegevusi, tal ei ole olnud unehäireid, ta ei karda erinevaid materjale ega eelista ega vali värve või riideid, tal ei ole ka vägivaldsust. Samuti ta ei vaja ilmtingimata üksindust, ta tahab vägagi teiste lastega koos olla, ent ta ei oska kaasa mängida neid mänge, mida teised tihti mängivad.
Kui ta noorem oli, siis mulle tundus, et tal puudub empaatiavõime, ent mida aeg edasi, seda rohkem on näha, et enam see nii ei ole. Lasteaialapse iga oli kõige raskem – siis ta väljendas kõike läbi karjumise, veel nooremana tegi seda viskudes põrandale. Kõik see on tänaseks minevik – ma saan temaga rahulikult poes käia, linnas käia, asju ajada – ta kuulab sõna ning käitub korralikult. Vanaema (minu ema) oli nii julge, et vedas teda juba lasteaialapsest saadik erinevatele üritustele (teatrisse, kontserditele) – enamasti lõppes see küll poole ürituse pealt äratulekuga, aga lapse silmaringi arendas kindlasti. Mina nii suuri samme astuda ei suutnud. Minu piiriks oli see, kui tulin poest röökiv laps süles ja käru/ostukott poodi maha jäetud. Seda juhtus iga nädal! Aga ma ei tahtnud nii ka, et laps istub ainult kodus. Käisin temaga poes nii, et ostsin ühe asja korraga, sest järjekorras ta oodata ei tahtnud. Mulle öeldi regulaarselt, et mul on halvasti kasvatatud laps. Täna võin temaga poes veeta tunde, ta on sellest välja kasvanud. Samuti on ta õppinud tänu regulaarsele logopeedil käimisele tähti tundma, kirjutama, lugema ning see on avanud talle läbi interneti uue maailma. Ta veedab palju aega arvutis ning ma ei keela seda, sest seal ta õpib palju. Ta on iseseisvalt õppinud selgeks kõik maailma riigid, lipud ja pealinnad, ta googeldab palju ning kasutab google translate´i. Ta saab aru nii eesti kui inglise keelsest tekstist, sest millegipärast köidavad teda inglise keelsed videod. Ta valdab arvutit väga heal tasemel. Ja nüüd on tulnud ometi ka jutt!! Ta on hakanud nukudega mängides rääkima ning vastab suurepäraselt küsimustele ja küsib ise erinevaid küsimusi.
Ta ei ole kindlasti rumal, aga ta võib käituda teinekord nii, mis enamus inimestele tundub üllatav – enamjaolt väljendub see selles, et ta võib teha asju, mida “ühiskonna normid” ette ei näe ega õigeks ei pea. Ühiskonnanormid on paika seatud keskmise inimese järgi, aga keskmine ta pole. Kes meist üldse on? Igal ühel on meil midagi, mis on “normist väljas”. Mind on Ivanka õpetanud rohkem kui ükski kool – ta on mul nii palju silmi avanud ning väärtushinnanguid ümber korraldanud, et olen talle tänulik. Ta on siin, et anda õppetund ja aidata spirituaalselt end ümbritsevatel inimestel kasvada – ta on uuest maailmast, sealt, kuhu poole terve ühiskond suundumas on ent mis täna on meile veel arusaamatu. Ma usun, et ta on targem, kui me kõik arvame. Igal juhul elan täna päev korraga – siiani on tulnud ainult üllatused – positiivsed üllatused. Väga paljud asjad, mida ma olen arvanud, et ei juhtu mitte kunagi, on juba juhtunud. Ta on vaid 9-aastane. Kõik on võimalik. Autistliku lapsega tuleb elada päev korraga ning ei tohi kaotada lootust – kasvab laps, areneb arstiteadus ning kunagi ei tea, mis plaan KÕIGE KÕRGEMAL meile veel varuks on!
Tänast blogipostitust las jääda illustreerima need fotod – kas pole mitte imeilusad pilved? Nagu muinasjutust!
NordenBladet – See, kes otsib odavat turundust, teeb juba enne turundama hakkamist väga suure taktikalise vea. Odavat turundust pole olemas kui soovite reaalselt oma reklaamitavale tootele häid tulemusi, kasvavaid käibenäitajaid ning edu. On olemas head ja soodsamad lahendused, ent mitte kunagi pole see odav. Odavad asjad on ja jäävad odavaks (loe: kümnendajärguliseks ja mahajäetuks) ning kui lähete nö “odavat rada”, on ka teie toode ja teenus odav ning juba enne reklaamimist hukule määratud. Teie toode-teenus on kas nii hea, et ei vaja üldse reklaami või siis vajab professionaalset ja sihtgrupile suunatud reklaami, mis maksab.
Hakkame pihta päris algusest. Blogija/veebileht, kes pakub teile võileiva hinna eest teenuseid ei vii teid edule. Miks ei vii? Arvate, et SEO parandamiseks on link igas suvalises blogis teile plussiks. Kui nii arvate, siis registreerige endale mõnes odavas Ameerika veebimajutuses sadu domeene, tehke copy-paste lehti ja levitage oma linke. Odav – jah, mõttekas – ei. Sama mõttetu on enda reklaam isegi väikese raha eest mõnes suvalises blogis. Maailma valitsevad tippdomeenid, kellel on reaalsed järgijad ning suure Skandinaavia meediagrupi ning kahe väga suure, kümneid aastaid turul olnud ja mõjuvõimsa blogikeskkonna juhina võin teile kinnitada, et niipea see ka ei muutu. Kui vahepeal oli meediaväljaannetel tunne, et blogijad võivad nende võilevalt vorsti viia, siis täna on see möödanik – tugevamad blogijad on kasvatanud oma blogidest meediaettevõtted ja äriühingud (nagu näiteks Chiara Ferragni, Kenza Zouiten, Therése Lindgren, Isabella Löwengrip, Perez Hilton jpt), ent enamus lihtblogijaid, kel võib olla on ka mitmeid kümneid tuhandeid lugejaid, suurte meediate kannale ega isegi varjule ei astu.
Annan palju loenguid ning intervjuusid sotsiaalmeedia ning meedia alal. Esimene küsimus, mida minult alati küsitakse, on “kuidas ma olen saanud endale nii palju lugejaid ja sotsiaalmeedia järgijaid?”. Teine levinud küsimus on see, et “kas ma olen järgijad ostnud või mis ma järgijate ostmisest arvan?”. Kolmas kõige levinum küsimus on see, et “kuidas olen teinud OHMYGOSSIP-ist ka rõivabrändi ning lisaks veebidele suutnud seda turundada ka Ameerikas ja Brasiilias?”.
Olen nendele küsimustele nii palju vastanud, aga kordame selguse mõttes üle. Kui te soovite, et teie toodet/teenust ostetakse, et teie kaup läheb kaubaks ja toob teile sisse, siis nr.1 huvitab teid ainult kindel sihtgrupp ning orgaanilne ehk reaalne järgija. Number kellegi Facebooki/Twitteri/Instagrami konto taga on väärt ainult siis, kui need järgijad on päris – mitte robotid, ega libakontod – vaid reaalsed inimesed. Seega igasugune järgijate ostmine on absurd, täiesti mõttetu. Samuti on rumal arvata, et need, kellel on palju reaalseid järgijaid, hakkavad teile heast peast tasuta/poolmuidu reklaami tegema. Neid, kel reaalne järgijanumber, nagu näiteks NordenBladet´il ja OHMYGOSSIP – lehtedel, on suur, need ei müü teile ei bännerreklaami ega reklaamartiklit olematu või poolmuidu summa eest. Mis summa on see, millest Skandinaavias/Põhjamaades reklaamartiklite hinnad algavad? Numbrid on erinevatel meediaväljaannetel erinevad, aga reklaamartiklite hinnad Rootsis/Norras/Taanis algavad umbes 2500 EUR per lugu ja Soomes/Eestis 1500-2000 EUR per lugu. See on põhi, lae hinnad pole määratletud, sest iga firma teab ise kui kõrgeks ta ennast hindab ja kui kõrgelt lennata soovib (kui palju soovib reklaampilte, reklaamlinke, kajastust sotsiaalmeedias jne). Meie pakume tavaliselt kompleksset diili, meil ilmuvad enamus artiklid automaatselt neljas keeles (vahel viies), ning soodsaimad hinnad algavad 100 000 SEK´ist ehk siis umbes 9600 eurost.
Järgijaid saada ja lugejanumbreid kasvatada ei ole kerge – see on aastatepikkuse töö tulemus. Tõsised ettevõtjad teavad seda ning on nõus kvaliteetste lugejanumbrite eest ka maksma. Minu sõnum siinkohal on järgmine – kui soovite tõesti reaaalset tulemust, käige ausat rada. Järgijad ei kuku taevast ning kui soovite endale reklaami, siis see ei kuku ka taevast – selle eest, et keegi teine teie äri poputaks ja promoks, tuleb ausat hinda maksta. Kui keegi lubab seda teile poolmuidu, siis ta petab teid. Igal asjal on oma hind ning alla omahinna te väärt asja ei saa.
