NordenBladet – Estella Elisheva tuli Saaremaalt,  oli 2 ööd kodus ning täna hommikul läks viiulilaagrisse. Saaremaalt naastes teatas ta, et ta tahab arutada oma tulevikuplaane. Nimelt teatas ta, et talle on hakanud meeldima psühhiaatria ning et ta tahab vanaisa eeskujul oma põhi erialalt psühhiaatriks saada. Dziiizes, mõtlesin ma… kust see nüüd? Kas keegi on lapsele teinud ajupesu? Aga see emotsioon oli mul väga lühike. Ma tunnen Estellat ning tean suurepäraselt, et tema teeb oma otsused ise – ta on äärmiselt realistlik ning kahe jalaga maapeal tüdruk. Samuti pole mul mingit plaani tema tulevikku ise korraldada – inimene valib oma raja ise! Veelgi enam, psühhiaatria ning arstiteadus on läbi sajandite olnud tarkade tee ning austatud amet.

Emana mõtlesin tegelikult esimesena just Estella Elisheva tundlikust hingest. Tema ja psühhiaater – mida see tähendaks? Estella on maailma suurima südamega inimene – samal ajal kui mina tihti kohati ehk võib-olla teesklen hoolimist, hoolib tema päriselt. Samal ajal kui teised teevad näiliselt midagi, teeb tema taas päriselt – ta ARMASTAB inimesi päriselt, rohkem kui mina näiteks suudan seda ette kujutada. Kui te olete lugenud Margaret Mitchelli romaani “Tuulest viidud” (“Gone with the Wind”) siis ma tooksin paralleeli Scarlett O´Hara ja  Melanie Hamilton´i vahel. Kui mina olen esimene, siis Estella Elisheva on teine – Melanie – inimene, kes armastab teisi tingimusteta, inimene, kes on sündinud äärmiselt suure ja end ohverdava südamega. Estella on inimene, kes armastab alati ka siis, kui mingit omakasu mängus pole. Mitte et minul väike süda oleks, või et ma inimestele halba tahaks, või et ma inimestest ei hooliks, või isegi tihti teiste asju tähtsamaks ei tooks kui oma asju (ka mul on tihti tegelikult probleem sellega, kõlagu see nüüd nagu see kõlab, aga ma olen kohati liiga teiste eest hooliv ja vastutav) —  aga siinkohal, Estella Elisheva puhul käib jutt  juba täiesti teisel tasemel inimesearmastusest, sellisest, kus tuleb mängu eneseohverdus ning teised kõrgemad tasandid. Vot Estella on selline, reaalselt, siiralt, ennastunustavalt hea – ning kui nüüd temasugune inimene soovib saada psühhiaatriks, siis minu kui ema esimene reaktsioon ja hirm on see, et ta põleb kiirelt läbi. Minu hirm oleks see, et ta elaks läbi nii palju teiste negatiivseid emotsioone ning kogu teiste aitamine ei käiks mitte teaduse ja elutarkuse arvelt vaid tema energia ja emotsioonide läbi.

Ütlesin Estellale, et psühhiaatri amet on raske, olen seda oma isa kõrvalt näinud. Minu isa — tunnustatud ja hinnatud psühhiaater, ettevõtja, juht ning poliitik Jüri Ennet — on väga otsustusvõimeline, elukogenud ja tark mees, kes oskab filtreerida asju ning leida kiirelt ja operatiivselt lahendusi igas olukorras. Jüri Ennet on mees, kes sobiks kogu Eesti riigi kuningaks, kui Eesti oleks Kuningriik, ta on mees, kes toob lahendused – ta armastab oma rahvast, ta seisab rahva eest, ta hoolib meie riigist. Teda kõrvalt vaadates näen, kuidas ta hoolib meie rahvast ning kuidas talle lähevad korda meie riigi nõrgemad ning  abi vajavad inimesed ning loomulikult tema patsiendid, kui palju ta teeb Eesti rahva heaks – ta on mees, kes hoolib niisama palju lihtrahvast kui ka nn. aadlist. Nüüd aga näen vaimusilmas selle võimsa mehe kõrval oma pisikest 11-aastast tütart – kel süda suurem kui maakera, ent hing hell kui hirveke. Loomulikult viib see mind segadusse. Modellimõõtu habras Estella räägib ühtäkki selliseid suuri mõtteid… Ütlen ausalt, et ma polnud selleks vestluseks valmis.

Ütlesin: “Kõik see käib sinu kehast läbi. Aga kuna sa oled erakordselt tundeline, tunduvalt tundelisem ja emotsionaalsem kui enamik inimesi, siis kardan, et sul võib sellega probleeme tulla.” Estella vaidles aga vastu, ütles, et teda teeb õnnelikuks inimeste aitamine ning et ta soovib, et elul on just selline sügav mõte – aidata inimesi nagu seda teeb vanaisa. Tundsin südames oma tütre üle uhkust, ent oli ka selline hirmulaadne ja ebalev tunne. Ma tean, et minu isa geenidest saavad tulla vaid võitjad ja võitlejad – tegemist on siiski oma aja suurima strateegi, arsti ning rahvamehega – isa vajutab ja valitseb “vajalikke nuppe” nii Eestis kui kaugemal  ning see ei saa joosta mööda ka tema lastest ja lastelastest.  Ma olen kasvatanud suure südamega targa lapse.  Ma ei pane kätt ette mitte ühelegi tema ideele. Ta areneb ise, ta otsutab ise, teeb oma valikud ise. Kuna talle on koolis ainena “Inimeseõpetus” meeldima hakanud (ütleb mullegi, et: emme, õlu midagi head sulle ei tee),  siis tõden, et lapsed on tihti targemad kui me ise. Minule ei meeldi olla ema, kellega asju ei taheta arutada, mina tahan olla ema, kelle juurde tullakse IGASUGUSTE mõtetega – olgu need ükskõik millised.

Võibolla mu esmasündinu ongi määratud järgima minu tuntud isa rasket ent väärikat ja tähendusrikast teed.

Avafoto: Jüri Ennet abikaasaga (NordenBladet)