Neljapäev, aprill 25, 2024

Monthly Archives: veebruar 2021

Eesti: Valitsus kiitis heaks põhikooli lõpetamise tingimused: eksamid toimuvad

NordenBladet — Valitsus kiitis heaks määruse muudatuse, millega kinnitatakse põhikooli lõpetamise tingimused käesoleval õppeaastal. Põhikoolilõpetajad peavad tänavu küll sooritama lõpueksamid, ent lõpetamine ei sõltu eksamitulemusest.

„Eesti haridussüsteemi suurim väljakutse on praegu individuaalne lähenemine meie õppijatele, et pakkuda igaühele tema vajadustele vastavat tuge. Põhikooli lõpueksamid on oluline tagasiside nii õppijale, õpetajale kui riigile. Nende põhjal saab hinnata keerulise kooliaasta mõju ning kavandada toetusmeetmeid neile õpilastele, kes seda vajavad,“ sõnas haridus- ja teadusminister Liina Kersna.

Muudatuse kohaselt on põhikooli lõpetamiseks vaja sooritada kõik lõpueksamid, ent nende eest ei panda tunnistusele hinnet, tunnistusele kantakse punktisumma protsent maksimaalsest tulemusest. Lõpetamine ei sõltu eksamitulemusest. Eksameid tuleb sooritada tavapäraselt kolm: eesti keel või eesti keel teise keelena, matemaatika ning aine õpilase valikul.

Tavaolukorras peavad põhikooli lõpueksamid olema sooritatud vähemalt tulemusele „rahuldav“.

Juba eelmise aasta kevadel kinnitas valitsus määruse muudatuse, mille järgi ei pea 2020/2021 õppeaastal sooritama põhikoolis loovtööd ja gümnaasiumis õpilasuurimust või praktilist tööd, kui see ei ole kooli õppenõukogu otsusel eriolukorrast tulenevalt võimalik.

Möödunud õppeaastal jäid põhikooli lõpueksamid eriolukorra tõttu ära.

 

Helena-Reet: Selline oli meie EV103 + kolm imehead retsepti!

NordenBladet – Sellel aastal on kõik teistsugune (koroonapiirangud ja mu isikliku elu keerdkäigud). Isegi Eesti Vabariigi aastapäev* oli täiesti teistsugune. Kuigi minulgi möödus see nagu enamus Eestimaalastel rahulikult koduseinte vahel. Laud oli täis lilli – Sõbrapäevaks saadud roosid ning siis 22. veebruariks saadud tulbid (üks salajane tähtpäev, millest hetkel ei räägi). Vist esimest korda elus ei avanud ma terve päeva jooksul telekat, et vaadata EV aastapäeva pidustusi (pole isegi kursis, kas neid sellel aastal oli). Muidu olen ikka presidendi vastuvõttu (ja nn. “pingviinide marssi”) huviga vaadanud. 

HOMMIK
Päev algas sellega, et telefon hakkas piiksuma ning igalt poolt hakkasid tulema tervitused, sõnumid ja huumoripildid. Istusin tükk aega telefonis ning vaatasin sõnumeid ja sõprade sotsiaalmeedia postitusi. Silma jäi väga palju ilusaid pilte ning retsepte toitudest. Näiteks seivisin ühe rukkileivatordi retsepti, mida kindlasti katsetada tahaks. Samuti “seivisin peas mõtte”, et tuleb järgmiseks aastaks rukkilille õisi koguda ja kuivatada, sest nendega on väga äge toite kaunistada! Seejärel vaatasin aknast välja ja ennäe milline jubeda sabaga rebane oli aias. Googeldasin tükk aega, mis tal viga võiks olla – tõenäoliselt kas stress, marutaud või kärntõbi. Kangesti julge oli küll, tiirutas vähemalt tund aega aias ringi.

Hommikusöök oli väga lihtne ja harilik – kohv, tee, muna, võileivad. Kiluleibu ega muid kilutoite ma ei teinud, lihtsalt ei isutanud.

LÕUNA
Lõuasöök oli lustakas – tegin kartulipannkooke (Latkesid) pärlsibula, tomati, oliivide ning hapukoorega ning magustoiduks kaeraküpsiseid.

Retsept 1 – kartulipannkoogid
Vaja läheb:
1 kg kartuleid
2 suurt sibulat
50g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
3 suurt muna
Sool, pipar

Valmistamine:
Puhasta ja riivi kartulid ja sibul (võib lausa püreestada). Klopi lahti munad, sega hulka jahu, küpsetuspulber, sool ja pipar. Vala munasegu kartuli-sibula segule ja sega kokku. Tõsta supilusikaga parajad pannkoogid pannile ja prae kuumas õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks 3-4 minutit kummaltki poolt. Serveeri hapukoorega. Hästi sobib juurde ka sibul/pärlsibul, oliivid, till, roheline sibul.

Retsept 2 – kaeraküpsised
Vaja läheb:
500 g täistera kaerahelbeid
300 g jahu
200 g suhkrut
200 g taluvõid
4 muna
2 tl vaniljesuhkur

Valmistamine:
Sulata või ja sega suhkruga ühtlaseks massiks. Lisa munad, vaniljesuhkur kaerahelbed ja jahu. Küpseta 180-200 kraadi juures ca 15-20 minutit, ehk seni kuni küpsised on pealt kuldpruunid.



ÕHTU
Õhtusöögiks tegin südamekujulisi kartuleid ning hakkliha-bolognese kaste, serveerisin sügisel sissetehtud salatiga (letšoga) ning kingituseks saadud kõrvitsaga. Magustoiduks oli aga vaniljekohupiim (Tere Vanilli-kohupiimapasta), külmutatud marjade (mustikad ja vaarikad) ning sooja värskelt valminud võiküpsisega.

Retsept 3 – võiküpsised
Vaja läheb:
250 g taluvõid
80-100 g suhkrut
250-300 g nisujahu
4 tl vanillisuhkrut
(võib lisada 1 muna, seekord mina tegin ilma)

Valmistamine:
Sulata või ning sega juurde suhkur, vaniljesuhkur, jahu. Kui soovid kõvemaid küpsise kujuga küpsiseid, siis ka muna (ilma munata valgub laiali nii nagu alloleval pildil. See hea siis, kui soovite teha sellest puru.



Väljas oli ERAKORDSELT libe, seetõttu õues rohkem ei olnud kui postkastist lehti toomas. Päev möödus tubaselt ja hubaselt – kokates, süües ning raamatuid lugedes. Ooooo kui mõnus on lihtsalt vedeleda ja raamatuid lugeda! Lugesin läbi J.K. Rowlingu lasteraamatu “Ickabog”  ja nüüd loen MJ DeMarco “Miljonäri Kiirtee-d”. Rääkisime palju juttu ja vaatasime filmi (vaatame õhtuti läbi YouTube uuesti Sajandi armastust 😀 haha). Ivanka Shoshana oli Mõigus vanaemal ja vanaisal külas ning saatis mulle WhatsAppi kaks vahvat enda tehtud pilti –  Sipsiku ja Lumivalgekese.

Kallistan!


__________________________________________
* Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril, millega tähistatakse Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aasta 24. veebruaril. Sel päeval avaldati Tallinnas “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”, milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. 24. veebruar on Eesti rahvuspüha ja iseseisvuspäev. Iseseisvuspäeva üritused algavad tavakohaselt sinimustvalge Eesti lipu piduliku heiskamisega Pika Hermanni torni. Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal on taastatud Eesti Vabariigi aastapäeva aegsete Eesti kaitseväe paraadide traditsioon, nii nagu see on kombeks paljudes riikides. Samuti on tavaks, et Eesti president korraldab iseseisvuspäeval piduliku vastuvõtu, kus annab üle riiklikud teenetemärgid, mille saajate nimekiri on varem ajakirjanduses ilmunud.

Loe ka minu eelnevaid blogipostitusi (kõik postitused on loetavad neljas keeles – eesti, soome, rootsi ja inglise keeles!) 🙂

Eesti: Valitsus toetas Ohepalu looduskaitseala kaitse-eeskirja muutmist

NordenBladet — Valitsus kiitis täna heaks Ohepalu looduskaitseala kaitse-eeskirja muudatused, mis tulenesid riigikaitse vajadustest. Ala kaitse-eesmärgid ega välispiir ei muutunud.

Harju ja Lääne-Virumaal paikneva Ohepalu looduskaitseala kaitse-eeskirja muutmine oli tingitud eelkõige Kaitseministeeriumi ettepanekust lubada paigaldada alale keskpolügooni ohualade piiritähised.

Ohuala on piirkond, kuhu on laskmiste ajal kõrvaliste isikute juurdepääs tõkestatud ja rangelt keelatud, sest seal viibimine võib olla eluohtlik. Kaitseväe vahetut väljaõpet ohualal ei toimu, kõik sõjalise väljaõppega kaasnevad tegevused (sõitmine, laskmine, sihtmärkide paigaldamine jne) toimuvad kaitseväe keskpolügoonil.

Keskpolügooni ohuala ulatub kaitsealadele: läänepoolne laiendatud ohuala kattub umbes 7600 ha ulatuses Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealaga ja idapoolne ohuala umbes 2400 ha ulatuses Ohepalu looduskaitsealaga. Ohutuse tagamiseks tähistatakse ohuala välispiir umbes 51 km ulatuses vastavate märkide ja piiripostidega.

Senine kaitsekord ei võimaldanud seda teha, sest alale rajatiste püstitamist polnud lubatud. Edaspidi tohi seda riigikaitse eesmärgil teha. Ka on kaitseala valitseja loal lubatud seal liikuda sõidukitega väljaspool teid ning sõita riigikaitse vajadustest lähtuvalt ka maastikusõidukitega.

Kaitse-eeskirja muudatus sisaldab ka olemasolevate sihtkaitsevööndite laiendamist ning loodusreservaatide muutmist sihtkaitsevöönditeks. Ohepalu looduskaitseala sihtkaitsevööndite uus pindala on 5105 ha ja piiranguvööndite pindala 829,6 ha. Pindalamuudatused puudutavad ainult riigimaid.

Rootsis peatati vaktsineerimine Astra Zeneca vaktsiiniga – põhjuseks ägedad allergilised reaktsioonid

NordenBladet — Rootsis Lääne-Götamaal peatatakse vaktsineerimine Astra Zeneca koroonavaktsiiniga. Põhjuseks on vaktsineeritud inimestel esinenud ägedad allergilised reaktsioonid. Otsus tehti koostöös kohalike tervishoiuametnikega. Vaktsineerijad on olnud ühenduses ametivõimuega seoses ägedate allergiliste reaktsioonidega Skaraborgis, vahendab Expressen.

Allergilised reaktsioonid olid tervishoiutöötajatel. Vaktsineerimise järjekorras ootel olnud meedikute vaktsineerimise ajad tühistati. Neid ei vaktsineerita selle vaktsiini partiiga. Kokku esinesid ägedad reaktsioonid viiel inimesel, neil esinesid lööve ja hingamisraskused. Tegemist oli millegi palju hullemaga kui tavalised vaktsineerimisele järgnevad reaktsioonid.

Rootsi ravimiamet alustas järelvalvemenetlusega, mis kestab kaks päeva. Menetluse käigus selgitatakse välja, mis toimus. Kõigi Astra Zeneca vaktsiinidega vaktsineerimist ei peatata, küll aga võetakse kasutusele teine partii. Kasutusel olnud partii vaktsiinidooside täpne arv pole teada, aga see sadades, mitte tuhandetes. Teiste Astra Zeneca partiidega pole selliseid reaktsioone esinenud.

 

Kaitseväe juhataja Eesti Vabariigi 103. aastapäevale pühendatud kõne

NordenBladet — Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi kõne Eesti Vabariigi 103. aastapäeva puhul.

Hea Eestimaa rahvas!

Me tähistame seekord oma riigi sünnipäeva üsna keerulisel ajal. Ka varem on vabariigi aastapäeva tähistamine toimunud ärevas olukorras. Näiteks aastatel 1919 ja 20, kui rahvas võitles oma riigi eest sõjas, aga ka 1939ndal ja 40ndal aastal, kui kõik lootsid, et hävitavat sõda ei tule.

Tagantjärele võime öelda, et paremini läks kindlasti siis, kui rahva ühtsus oli tugevam. Kui ühiskonna ühised eesmärgid ületasid üksikisiku hirmu, teeseldud targutamise, iseenda absoluutse vabadustahte või ägeda solvumise mõne riigitegelase vastu. Üsna tõenäoliselt ei meeldinud ka neile, kes Vabadussõjas elu panti panid, mõned poliitikud, kirutud ametnikud või otsesed ülemad. Sageli oli ebasümpaatne isegi kaevikunaaber. Ammugi ei meeldinud paljudele sunniga mobiliseerimine. Ometigi tegutseti ühiste eesmärkide nimel. Oma rahva ja riigi vabaduse eest.

Ivo Linna ütles eelmise aasta lõpus, et küllap on koroonapandeemia meie põlvkonna sõda. Sest iga põlvkond enne meid on oma sõjakogemuse saanud. Hinnates viimast piirangute, ohtude, teadmatuse ja tihti ka üksilduse aastat, võib sellega vist nõustuda. Päris tavaline rahuaeg see ju pole. Tõsi – me ei ole kaotanud inimesi nii nagu ilmasõdades, kuid ikkagi näeme ja kogeme igapäevaseid lahinguid ja ka kaotusi.

Kõige nähtavam lahing toimub loomulikult tervishoius, ja selles ei ole Eesti Vabariik lüüa saanud, pigem vastupidi. Nagu 102 aastat tagasi oleme me praegu asunud kaitsest pealetungile.

Palju varjatum sõda käib aga inimeste tunnete, arusaamade, hinnangute ja kahtluste rindel. Nagu ebakindlatel aegadel ikka, on palju umbusku ja usaldamatust. Karmi kriitikat või lausa vihkamist otsustajate vastu. Keda ma pean usaldama? Kas teadlasi, valitsust, ametnikke või iseennast? Kas mõelda ja käituda nii nagu mina ise õigeks pean?

Professor Mati Heidmets on nimetanud seda olukorda „loomulikuks eksperimendiks“, mis näitab kuivõrd tugev on ühiskonna või rahva ühistunne. Kui palju on kodanikud valmis piirama oma tahtmisi laiema hüve huvides. Vabadussõjas meie esivanemad seda suutsid. Sülitasid vahel teineteise toidu sisse ja läksid koos lahingusse. Kindlasti mitte Pätsi, Puskari või Piibu eest, vaid ühistundest, oma kodu ja rahva eest.

1940ndatel kordus see samuti, sest muidu poleks tuhanded mehed ja naised metsavendadena suutnud aastaid võõrvõimu vastu sõdida ja end varjata. Kuigi esines erimeelsusi ja reetmist, ei vajutanud metsavend kergekäeliselt päästikule ega lõpetanud elanikud nende toetamist.

Ka 1980ndate lõpus oli erinevalt paljudest teistest rahvastest meie ühistunne tugevam kui vastastikune vaen ja erimeelsused. See ühistunne päädis Eesti Vabariigi taastamisega ja võimaldab meil täna tähistada oma riigi 103. aastapäeva. Kõige raskematel aegadel on meie rahvas leidnud üles rahvusliku ühistunde, mis on meid kaitsnud. Nii oli see Vabadussõja rindel, metsavendluses ja oli ka laulva revolutsiooni ajal ning on ka nüüd vajalik.

Kaitseväe juhatajana saan hinnata meie tänapäeva sõja kangelasi. Neid, kes kaitsevad meie riiki ja rahvast kaugetel missioonidel, aga ka neid, kes praegu võitlevad eesliinil selle ettearvamatu haigusega.

Kas pole mitte imetlusväärne vaadata meedikuid, kes kurnatult võitlevad meie elude eest haiglates ja lasevad end vaktsineerida võibolla hoolimata oma isikliku kindlustunde kõikumisest, kuid tehes seda meie kõigi huvides. Ka politseinikud seisavad iga päev vastakuti koroonaga, mille tõrjeks ei ole neil ühtegi relva. Hoolimata väsimusest ja nähtamatust ohust seisavad nad inimese ja riigi eest.

Paljud vabatahtlikud – kaitseliitlased ja naiskodukaitse nende hulgas – lähevad riigile appi, sest… riigil on vaja ja riiki on vaja.

Ka ametnikud ja teadlased annavad ühiskonna huvides endast parima. Isegi kui nad teavad, et keegi seab kahtluse alla nende kompetentsi, õpinguaastad, inimliku siiruse, mõnitades neid Facebookis. Siiski nad jätkavad ka nende inimeste kaitsmist.

Möödunud aasta kevadel sulgesime kaitseväes ajateenijad väeosadesse, püüdes saavutada väljaõppe eesmärke, ja olla riigile reserv, kui peaks juhtuma midagi veel halvemat. Esialgu tekitas see otsus nurinat. Olukorra selginedes esitasid ajateenijad aga küsimuse: „Kas meie ei saa midagi riigi heaks teha?“ Vastus on lihtne: jah, saavad oma ülesannet täites, aga saavad ka palju rohkem – hoida oma lähedasi, neid teavitada ja kui vaja ka manitseda.

Üks meie keskel teeniv Briti ohvitser tuli kevadel minu juurde ja ütles: „Mul on probleem. Mu sõdurid soovivad teid aidata võitluses viirusega. Mida me saaksime teha?“ Nad on meie liitlased… Ka see on ühistunne.

Eelmise aasta detsembris küsiti parameediku kursust lõpetavate ajateenijate käest vahetult enne jõulupuhkust: „Kui hooldekodudes tuleb puudus töötajatest, kas te olete valmis vabatahtlikult naasma puhkuselt teenistusse?“ See oli aus küsimus, millele enamik vastas jaatavalt.

Võttes kokku need mõned näited, saan ma kinnitada, et olen näinud seda ühistunnet, mida me vajame vastase võitmiseks. See on meil olemas, meis enamikus, isegi kui me seda ise ei tea, isegi kui me kahtleme. Ja ma saan kinnitada – meil on tahe, tunne ja uhkus nii selle kui ka võimaliku järgmise sõja võitmiseks, ükskõik milline see sõda siis oleks.

Mul on tunne, et mõne aasta pärast Eesti Vabariigi aastapäeval saame öelda, et selle sõja me võitsime ja loomuliku eksperimendi tulemus oli päris hea, … sest meil on täna päris hea 103aastane riik ja kindla ühistundega rahvas.

Elagu Eesti Vabariik!