NordenBladet —Soome president Sauli Niinistö tunnistas täna kehtetuks seaduse, mis võimaldas jehoovatunnistajatel sõjaväekohustusest vabaneda. Seadus muutub kehtetuks 1. aprillil 2019. aastal, pärast mida pole enam uusi vabastusi võimalik taotleda. Seaduse kehtetuks muutmine ei mõjuta juba varem antud vabastusi.
Jehoovatunnistajaid sõjaväest vabastav seadus on olnud jõus alates 1987. aastast ja selle alusel on olnud jehoovatunnistajatest sõjaväekohuslastel võimalik saada vabastus ajateenistusest ja tsiviilteenistuse sooritamisest.
Parlament kiitis seaduse kehtetuks tunnistamise heaks veebruari lõpus.
NordenBladet – Eesti Rahvaluule Arhiiv (lĂĽhend: ERA) on aastal 1927 asutatud folklooriarhiiv, mille ĂĽlesanne on rahvaluule kogumine, säilitamine ja selle laiemale ĂĽldsusele kättesaadavaks tegemine. Arhiiv loodi Eesti Rahva Muuseumi allasutusena, alates 1940. aastast on arhiiv osa Eesti Kirjandusmuuseumist. 20. sajandi jooksul on ERA kandnud nimesid Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond (RKM RO) ja Tartu Ăślikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) on folkloori keskarhiiv Eestis, mille ülesandeks on mitteinstitutsionaalse vaimse kultuuri nähtuste võimalikult mitmekülgne jäädvustamine, säilitamine ja kogutu kättesaadavaks tegemine. Selle juurde kuulub orgaaniliselt materjali teaduslik analüüs, uurimistulemuste ja allikmaterjalide publitseerimine, populariseeriv ja pedagoogiline tegevus. Arhiiv on peale folkloristide uurimisbaasiks filoloogidele, etnoloogidele, ajaloolastele, sotsioloogidele jpt. ERA materjale kasutab lai ring kõrg- ja rahvakultuuri loojaid, suguvõsa- ja kodu-uurijaid, pedagooge, kooliõpilasi jt. huvilisi.
Folkloorimaterjale on Eestis järjepidevalt kogutud ligi kahe sajandi vältel, selle tulemusena haldab ERA 1,5 miljoni leheküljelist käsikirjalist kogu, fotokogu 62 000 fotoga ning heli- ja videokogu, milles on üle 188 000 pala helisalvestusi ning üle 1700 videosäiliku. ERA kogude sisu vastab folkloori mõistele kõige laiemas tähenduses, esindades mitte üksnes kitsamalt suulist kunstiloomingut, vaid vaimse rahvakultuuri kõikvõimalikke valdkondi. Lisaks eesti rahvaluule kogudele sisaldab arhiiv Eestis elanud või elavate rahvusvähemuste folkloorikogusid, samuti on ulatuslikud ning maailma mastaapides unikaalsed sugulasrahvastelt talletatud materjalid.
ERA koondab teadureid ja uurimisrühmi, mis tegelevad eesti regilaulu, muinasjuttude, kohapärimuse, eesti asunduste, tänapäeva- ja lastefolkloori, rahvausundi, etnomusikoloogia ning eesti folkloristika ajaloo uurimisega. Teadurite tegevuse väljunditeks on alus- ja rakendusuuringud, mida publitseeritakse monograafiate, artiklikogumike ning allikapublikatsioonide kujul. Samuti on arhiivi osaks digistuudio, mis tugistruktuurina tegeleb arhiivi talletatud heli- ja videoülesvõtete digitaliseerimise ning heli- ja videoväljaannete ettevalmistamisega.
Täpsemalt ajaloost:
Loomisest II maailmasõjani
ERA asutati 24. septembril 1927. a. Arhiivi loomise üheks ajendiks oli see, et Jakob Hurda rahvaluulekogu toodi Soomest tagasi Eestisse. Soome oli see toimetatud Hurda surma järel 1907. aastal. Soomes kuulus Hurda kogu Soome Kirjanduse Seltsile (SKS), millel erinevalt Eesti teadusasutustest olid juba olemas sobilikud tingimused kogu säilitamiseks. 1924. a algasid Oskar Looritsa eestvedamisel kõnelused Hurda kogu Eestisse toomise üle, eesmärgiga moodustada SKSi ja 1924. a avatud Läti Rahvaluule Arhiivi eeskujul ka Eestisse oma keskne rahvaluulearhiiv. Oskar Looritsast sai ERA kolleegiumi otsusega arhiivi esimene juhataja, kes püsis ametis kuni emigreerumiseni Teise maailmasõja ajal.
Algselt asutati ERA sihtasutuse Eesti Rahva Muuseumi allüksusena. Lisaks Hurda 162-köitelisele vanavarakogule (H) koondati ERA hoidlatesse kokku ka Matthias Johann Eiseni 99-köiteline kogu (E), Oskar Kallase eestvedamisel loodud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviisikogu (EÜS), aga ka mitu väiksemat rahvaluulekogu, nt Eesti Kirjameeste Seltsi kogu (EKS), Eesti Rahva Muuseumi kogu (ERM), M. J. Eiseni stipendiaatide kogu (E, Stk) jt. Oskar Looritsa juhtimisel hakkas Eesti Rahvaluule Arhiiv ka ise aktiivselt kogumistööga tegelema, kasutades ulatuslikku kirjasaatjate võrgustikku ning kogumisvõistlusi koolides aga ka välitööekspeditsioone. Salvestusvõimaluste arenedes pandi alus foto- ja heliarhiividele. Samuti seati esimestel tegutsemisaastatel sisse ühtne registrite, kartoteekide ja mappide süsteem. Veel võttis arhiiv enda ülesandeks avaldada teadus- ja allikapublikatsioone. Selle tarbeks loodi 1935. a sari „Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused“, ent jätkati ka Hurda alustatud „Monumenta Estoniae antiquae“ sarja (nt „Vana Kannel“ III ja IV). Sõjaeelse ERA kollektiivi silmapaistvamad liikmed olid lisaks Oskar Looritsale veel Paul Ariste, Herbert Tampere, Richard Viidalepp, Rudolf Põldmäe, Erna Normann jt.
II maailmasõja aastad
Aastal 1940 muudeti ERA riigistamise käigus Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks (RKM RO), kus esialgu jätkus töö sõjaeelse kollektiivi ja tegevuskavaga. Saksa okupatsiooni ajal, aastal 1942, pärast Kirjandusmuuseumi kui iseseisva üksuse likvideerimist liideti selle rahvaluule osakond TÜ filosoofiateaduskonnaga, kus see hakkas kandma nime Tartu Ülikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv. Aastatel 1943–1944 evakueeriti rahvaluulekogud ühes teiste RKM kogudega sõja tõttu hoiukohtadesse Tartu-, Viljandi- ja Läänemaal. 1944. aastal taastati Riiklik Kirjandusmuuseum kui institutsioon ning ühtlasi ka selle rahvaluule osakond (RO). Kogud jõudsid maapiirkondadest täielikult Tartusse tagasi 1945. a augustiks.
Nõukogude aeg
Nõukogude perioodi alguses juhatasid RO-d selle varasemad töötajad (Richard Viidalepp 1944–45; Erna Normann 1945-50). Oma jälje jättis arhiivi materjalidele aga stalinismiperiood, mille käigus tuli arhiivitöötajatel kahe laine jooksul (1945–46 ja 1949–51) oma käega maha tõmmata, välja rebida ja üle kleepida kõik valitseva ideoloogiaga vastuollu minevad tekstid ja fotod. Muuhulgas tuli kõikjalt kustutada Rootsi pagenud Oskar Looritsa nimi ja tegevusega seotu. Väljalõigatud leheküljed paigutati aga keskarhiivi erifondi, kust need jõudsid 1960. aastatel tagasi arhiivi ning muutusid taasiseseisvumise järel taas uurimiskõlbulikuks. Nõukogude aeg seadis nõudmisi ka uurimisteemadele: rahvausundi uurimisest tuli loobuda, soositud oli nn töötavate hulkade folkloor, mille puudumisel uuriti siiski edasi klassikalisi folkloorižanre.
Varasemate ERA kogude kõrvale loodi nõukogude ajal uusi rahvaluule kogumise ja uurimisega tegelevaid asutusi. 1947. a asutati Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu (RKM). Päris uue uurimisasutusena loodi Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, mille juures asus tegutsema rahvaluule sektor. Viimane kolis 21. sajandi alguseks täielikult üle Kirjandusmuuseumisse, kus jagunes kaheks: folkloristika osakonnaks (EKM FO) ning etnomusikoloogia osakonnaks (EKM EMO). Sektori kolimisega Tartusse lisandus aastal 2000 ERA kogudesse ka rahvaluule sektori folkloorikogu (KKI). Samuti jõudsid 20. sajandi lõpuks ERA valdusesse Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri folkloorikogu materjalid (EKRK). Alates 1940. aastate lõpust said tavaliseks mitme uurimisasutuse folkloristide kollektiivsed kogumisrekted ehk ekspeditsioonid, mille käigus kogutud materjal paigutati killustunult erinevate asutuste arhiividesse.
Tehnoloogia arenedes võeti ROs 1953. a kasutusele esimene magnetofon, samuti pärinevad 1950. aastate lõpust esimesed filmilindid. 1980. aastatest asendas filmilinte videofilm. 1960. aastatel võimaldas helisalvestustehnoloogia areng tegeleda varasemast rohkem rahvamuusika uurimisega. Sel kĂĽmnendil anti välja esimesed helipublikatsioonid ning rahvalaulude antoloogiad ning 1969. aastal loodi RO kõrvale rahvamuusika sektor, mille juhataja oli enne KKIsse siirdumist Ingrid RĂĽĂĽtel. Rahvalaulu-uurijad (Ottilie Kõiva, Herbert Tampere, Erna Tampere jt) jätkasid “Vana Kandle” sarja ettevalmistamist, Arvo Krikmanni eestvedamisel uuriti parömioloogia töörĂĽhmas eesti vanasõnu, Selma Lätt ning hiljem Mall Hiiemäe töötasid põhjalikult läbi eesti rahvakalendri. 1970.–80. aastatel pöörati rohkem tähelepanu arhiivitöö korraldusele, sest eesti folkloristika uurimisteemad olid sedapalju arvardunud, et arhiivi laekuv materjal oli ĂĽha eriilmelisem. Juba saadeti arhiivi ka seni tabuliseks peetud materjali, nt poliitilisi anekdoote, Siberisse kĂĽĂĽditatute mälestusi, ĂĽhiskonnakriitilisi malevalaule.
1990. aastatest tänapäevani
1990. aastatel avardusid uurimisteemad plahvatuslikult. Taas hakati uurima vahepeal põlu all olnud rahvausundit, suurte kogumisvõistlustega koguti pärimust koolilastelt ja tudengitelt, uue suunana kerkis esile sõdurifolkloor. Tagamaks rahvaluule-uurijate järelkasvu, hakati korraldama igakevadisi noorte folkloristide konverentse. Aastal 1995 nimetati Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond (ERA õigusjärglane) ĂĽmber Eesti Rahvaluule Arhiiviks. Samal kĂĽmnendil tehti algust kogude materjalidest (algul tekstidest ja helisalvestustest) digikoopiate loomisega. 1992. aastast loobuti kartoteegikaartide kirjutamisest, esimesed pĂĽsivad digilahendused seati sisse aga 1997. aastal, kui heli- ja videonimestikke hakati koostama Excelis ning väljatrĂĽkifaile Wordis. 2001. aastaks kolis kogu nimestikega ning säilikute laenutusega seonduv arvutisse. 1990. aastatest alates hakati digitud materjalide põhjal koostama temaatilisi andmebaase, millest kolm põhinevad ERA uurijate tööl: Eesti regilaulude andmebaas, kohapärimuse andmebaas KOOBAS ning Muinasjuttude andmebaas. Pärast Hurda kogu digimist aastatel 2011–12 arendati digimaterjali paremaks haldamiseks välja virtuaalne hoidla KIVIKE (Kirjandusmuuseumi Virtuaalne Kelder). KIVIKE võimaldab skännitud failide põhjal tekstitusi teha, siduda omavahel kõik ĂĽhe koguja või esitajaga seotud materjalid ning luua temaatilisi kogukonnaportaale. 2013. aastal loodi kogumismoodul KRATT, mis võimaldab arhiivil korraldada kogumiskampaaniaid internetis ning seob saadetud materjali kohe KIVIKEsega. Viimastel aastatel toimunud digitaalsed kogumiskampaaniad on hõlmanud nt kohapärimust (“Minu maastikud” 2015), isikunimesid (“Imelik nimi” 2017), aga ka perepärimust (“Minu (vanaema) lugu” 2018).
Septembris 2017 tähistas ERA temaatilise konverentsiga oma 90. sünnipäeva.
ERA alamarhiivid:
Arhiivisäilikud jagunevad Eesti Rahvaluule arhiivis viide alamarhiivi (nimetatud ka lihtsalt “kogudeks”):
Käsikirjaarhiiv (ka käsikirjakogu) – Koosnes 2013. a novembris u 1,5 miljonist lehekĂĽljest (täpsemalt 1 480 462 lk), millest suurem osa on köidetud lehekĂĽljed. Käsikirjalised säilikud jagunevad kogudesse, mis kannavad oma koostaja nime ning sellest nimest tulenevat lĂĽhendit. Näiteks on Jakob Hurda kogus 162 köidet, mis kannavad lĂĽhendit H (Hurt); M. J. Eiseni kogu köiteid tähistab aga täht E (Eisen) jne. Käesoleval sajandil lisanduvad käsikirjakogusse ka digitaalsed käsikirjalised allikad.
Heliarhiiv – Koosneb 10 711 säilikust (täpsemalt 188 000 palast), mis sisladavad muusikalist, aga ka sõnalist helikandjale salvestatud pärimusmaterjali. Vanimad helisalvestused on tehtud vaharullidele (575 rulli, nendel 2 151 helipala), järgnevad rahvusringhäälingus aastatel 1936–38 salvestatud rahvamuusika šellakplaadid (131 plaati, neil 746 pala). Suure osa heliarhiivist moodustavad helilindid ja kassetid, uuemast ajast DATid, MiniDiscid ja mälukaardid.
Fotoarhiiv (ka fotokogu) – Kuigi eripalgelist fotomaterjali (pildid esitajatest, kogujatest, kogumisretkedest jms) laekus arhiivi juba asutamisest saati, hakati fotosid sĂĽsteemselt säilitama alles 1936. aastast. Tänapäeval koosneb ERA fotoarhiiv umbes 62 000 säilikust, sh 17 993 mustvalgest, 8 075 värvi- ja pea 33 150 digifotost, kusjuures viimaste arv on pidevalt tõsuteel.
Videoarhiiv – Alates 1959. aastast pärinevatest esimestest filmilintidest ning 1980. aastate videofilmidest kuni tänapäevaste MiniDVde ja mälukaartideni on ERA videoarhiivi kogunenud ĂĽle 1 600 videosäiliku. Heli- ja filmisalvestuste digimiseks on ERA juurde loodud eraldi digistuudio.
Multimeediaarhiiv – Uusim eksperimentaalne alamarhiiv, kuhu on alates 2008. aastast koondatud säilikuid, mis ei kuulu olemuslikult ĂĽhessegi teise alamarhiivi (nt Powerpointi esitlused, HTML-lehed, e-kirjad jne). Hetkel on kogu ĂĽsna tagasihoidlik, kuid avatud tuleviku võimalikule digimaterjalile.
NordenBladet — Soome mehe Larsi isa Lennart oli sõja ajal vabatahtlikuna SS-üksuses. Poeg käis Rahvusarhiivis lugemas oma isa päevikut. Teda jahmatas isa tunnistus selle kohta, et oli tulistanud juute.
Sõja ajal 1941. aastal kirja pandud jutt oli lakooniline: „Lühike rännak. Tee oli kolonne täis. Tulistasime nelja juuti. Ööbisime teeristil lahtise taeva all.”
Šokeeriv oli kirjelduse viis. Umbes nii nagu oleks juutide tapmine olnud igapäevane tegevus. Poeg mõtleb nüüd, kas on võimalik sõjakuritegu veel selgemalt väljendada. Kuigi lause oli passiivne ehk seal puudus konkreetne tegija, ei paistnud see olevat kõrvaltvaataja kommentaar. Seal polnud veeretatud vastutust kellelegi teisele. Ega olnud see kellegi teise jutu ümberjutustus, vahendab Helsingin Sanomat.
Lausest võib välja lugeda, et isa üksus tulistas juute. Mitte tingimata tema ise, vaid tema kaaslased. Samas oleks võinud ka isa olla tulistajate hulgas ja see vaevab nüüd poega.
Wiking oli natsi-Saksamaa motoriseeritud SS-diviis, kuhu värvati välismaalastest vabatahtlikke võitlema bolševismi vastu. Diviisis võitles aastatel 1941-1943 kokku 1408 soomlasest vabatahtlikku.
Tegemist oli Soome valitsuse poolt soositud projektiga, mille eesmärk oli Soomet lähendada Saksamaale ja saada tuge NLiidu ohu vastu.
Soomes valmis hiljuti Simon Wiesenthali keskuse palvel uuring, mille kohaselt osalesid soomlased suure tõenäosusega juutide, tsiviilisikute ja sõjavangide vastu toime pandud tapmistes ja muudes kuritegudes. Uuringus märgitakse samas, et saadud andmed ei võimalda tuvastada konkreetseid isikuid.
Kaitseminister Jussi Niinistö, kes ise on ajaloolane, oli sellise uuringu peale pahane ja ütles, et seal polnud mingit uut infot soomlaste sõjakuritegude kohta. Ta pidas ebaõiglaseks, et soomlastele varju heidetakse. Niinistö kommentaar solvas SS-mehe poega Larsi, kelle väitel tuleks rohkem valgustada varem toimunud sündmuseid.
Lars on 68-aastane pensionär, kes oli varem Helsingis kooliõpetaja ja veedab nüüd vanaduspõlve Salos. Tal on 7 last ja 17 lapselast. Lapsed ja lapselapsed on üks põhjus, miks vanaisa on käinud arhiivis oma isa vanu sõjapäevikuid lugemas. Ta ei taha, et lastes valitseks teadmatus varasemate sündmuste suhtes.
Sõjapäevik on osa Soome ajaloolase Mauno Jokipii koostatud kogumikust, mille põhjal valmis raamat Panttipataljoona. Seal on kirjutatud SS-diviisis Wiking võidelnud soome sõjaväelastest. Raamatut on peetud katseks soomlased vastutusest puhtaks pesta, aga seni poe midagi täpsemat tuvastatud. Soomlased polnud SS-väeosades sõja puhkedes ohvitserid ega isegi allohvitserid.
Larsi isa Lennart oli sündinud 1920. aastal ja liitus SS-vabatahtlikega esimeste hulgas. Ta viidi aurikuga Adler 15. mail 1941. aastal Turust Danzigisse (praegu Gdansk), kust sõideti rongiga edasi Stralsundi.
Stralsundis jagati soomlased kahte gruppi. Ühed, kel oli varasem sõjakogemus, ja neid oli ligi 400, saadeti idarindele. Neid mehi kutsuti diviisi meesteks. Teised aga läbisid sõjalise koolituse ja neid kutsuti pataljoni poisteks.
Saksamaa alustas rünnakut NLiidu vastu 22. juunil 1941. aastal. Larsi isa Lennart võitles Ukraina idaosas. Ta naasis Soome juba järgmisel aastal, kuigi teenistusaeg pidi kestma kaks aastat. Lennart läks Soomes õppima sõjakooli ja osales hiljem Soomes Jätkusõjas ja Lapi sõjas. Ta lahkus sõjaväest 1945. aastal leitnandi auastmes, kuna rahulepe NLiiduga nägi ette SS-ohvitseride lahkumist väeteenistusest.
Poeg Lars rääkis, et lapsepõlvekodus Jyväskyläs ei räägitud isa SS-minevikust midagi. Põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et Soome tahtis hoida häid suhteid NLiiduga ja sellistest asjadest ei räägitud. Nürnbergi kohtuprotsessil kuulutati SS kuritegelikuks organisatsiooniks.
Suhted isaga läksid pojal Larsil teravaks siis, kui Larsist sai 1970ndatel aastate kommunist ja ta töötas Soome kommunistliku väljaande Tiedonantaja Tampere osakonna juhina. Larsi punaihalus taandus 1980ndate aastate algul. Pärast seda töötas ta raadioajakirjanikuna ning erivajadustega laste õpetajana ning elas perega mõned aastad Rootsis ja Nepaalis. Suhe oma isaga püsis jahe kuni isa surmani 1991. aastal, mis viis kaasa isa SS-mälestused.
NordenBladet —EKRE Soome osakond edastas avaliku pöördumise, milles kutsub toetama praegu Eestis loodavat Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliitu. Sotsiaalmeedias avaldatud pöördumine on järgmine:
Hea Eesti rahvas, pöördume teie poole, et jagada oma muret Eestis toimuva pärast ja kutsuda teid üles toetama EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioonikõnelusi ja võimalikku tekkivat koalitsiooni.
3.märtsil 2019 andis Riigikogu Valimistel 99 671 inimest hääle Eesti Konservatiivsele Rahvaerkonnale, millega saadi 19 mandaati tulevases Riigikogus. Välismaal hääletanud Eesti kodanikud hääletasid Riigikogu valimistel kõige rohkem EKRE poolt. Välismaal antud häältest läks EKRE arvele tervelt 43,7 protsenti.
12.märtsil 2019 alustasid kolm erakonda Keskerakonna juhtimisel ja Isamaa ning EKRE osalusel koalitsioonikõnelusi.
Oleme mures selle üle, et Eesti peavoolumeedia kajastab antud koalitsiooniläbirääkimisi äärmiselt alatult ja kallutatult, ühiskonda jätkuvalt lõhestades ning pooltõdede ja lausvalede abil manipuleerides, et levitada EKRE vastasust ning nurjata EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioonikõnelused.
On äärmiselt häiriv ja alandav, kuidas peavoolumeedia koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga mõnitab ja stigmatiseerib Eesti rahvast, kes toetavad ja pooldavad Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, nimetades neid küll natsideks, äärmuslasteks ja sallimatuteks, kellel ei ole kohta Eesti poliitikas või Eesti arengus kaasarääkimisel ja kaasalöömisel.
On äärmiselt häiriv ja ohtlik, kuidas peavoolumeedia kaasabil ühiskonnas valitsevad vasak- ja äärmusliberaalsed jõud üritavad valedele ja pooltõdedele ning vihaõhutamisele rajatud hüsteeriliste infooperatsioonide abil nurjata demokraatlikult valitud erakondade: EKRE, Isamaa ja Keskerakonna rahumeelseid koalitsioonikõnelusi. Käesoleval nädalal on algatanud liberaalid ja vasakäärmuslased nende demokraatlike protsesside suhtes ulatuslikku, valelikku, hüsteerilist ja ühiskonda lõhestavat valekampaaniat ning infooperatsioone.
Demokraatia on ohus, kuna ajakirjanduse, vähemusgruppide ja Euroopa Liidu ametnike kaudu valetatakse ning survestatakse seaduslikel ja demokraatlikel viisidel tekkinud koalitsiooniläbirääkimisi.
Kõigi nende inimeste hääled, kokku 293 508, kes toetasid Keskerakonda, Isamaad ja EKRE’t on ohus, sest Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid üritavad neile omaselt läbi poliitmängurluse, lobistamise, valetamise ja muude võtete abil nurjata loodavat koalitsiooni.
Välismaal elavad eestlased on palju hääli andnud just konservatiividele lootuses, et mõeldakse ka tihti olude sunnil välismaal elavatele eestlastele. Oleme kindlad, et ainult hetkel loodav koalitsioon loob paljudele eestlastele eeldused Eestimaale tagasipöördumiseks.
Reformierakonna ja sotside tegevus on paraku üksnes soosinud Eestist väljarännet ning eestlaste väljavahetamist pagulaste ja võõrmaise odavatööjõuga.
EKRE Soome osakonna juhatus kutsub kõiki välismaal elavaid eestlasi ja nende sõpru üles näitama toetust EKRE’le ja loodavale koalitsioonile.
Usume loodavasse koalitsiooni! Iseseisva ja demokraatliku Eesti eest!
Toetad meie pöördumist kui märgid selle meeldivaks ja/või kommenteerid. Jagamine on igati teretulnud ja soovitav.
Avafoto: Mart Helme (Riigikogu fotoarhiiv/ Erik Peinar)
NordenBladet — Ligi 40 000 õpilast on saanud Kelalt teatise ülemäärase õppelaenu tagastamise kohta 2017. aastal. Neist neljandik poleks pidanud laenu üldse tagastama. Enamus saab tagasimaksete suuruse muudetud, aga kümned või isegi sajad maksavad Kela hinnangul ilmaasjata raha tagasi. Täpset arvu ei teada, vahendab Keskisuomalainen.
Tagasimaksete suurus muutub ligi 10 000 isikul. See saadakse teada varasemate aastate andmete põhjal. Paljud aga maksavad liiga palju, kuna Kelal puudub juurdepääs maksuameti andmetele.
Kela ei tea seda, kui paljud õpilastest on teeninud tulu õpingute lõpetamise järel ja kui paljud enne seda. Õppelaenu ei nõuta tagasi vahetult pärast lõpetamist saadud tulude tõttu.
