Soome mees leidis jahmatavad faktid oma SS-lasest isa kohta, kes võis osaleda juutide tulistamises

NordenBladet — Soome mehe Larsi isa Lennart oli sõja ajal vabatahtlikuna SS-üksuses. Poeg käis Rahvusarhiivis lugemas oma isa päevikut. Teda jahmatas isa tunnistus selle kohta, et oli tulistanud juute.

Sõja ajal 1941. aastal kirja pandud jutt oli lakooniline: „Lühike rännak. Tee oli kolonne täis. Tulistasime nelja juuti. Ööbisime teeristil lahtise taeva all.”

Šokeeriv oli kirjelduse viis. Umbes nii nagu oleks juutide tapmine olnud igapäevane tegevus. Poeg mõtleb nüüd, kas on võimalik sõjakuritegu veel selgemalt väljendada. Kuigi lause oli passiivne ehk seal puudus konkreetne tegija, ei paistnud see olevat kõrvaltvaataja kommentaar. Seal polnud veeretatud vastutust kellelegi teisele. Ega olnud see kellegi teise jutu ümberjutustus, vahendab Helsingin Sanomat.

Lausest võib välja lugeda, et isa üksus tulistas juute. Mitte tingimata tema ise, vaid tema kaaslased. Samas oleks võinud ka isa olla tulistajate hulgas ja see vaevab nüüd poega.

Wiking oli natsi-Saksamaa motoriseeritud SS-diviis, kuhu värvati välismaalastest vabatahtlikke võitlema bolševismi vastu. Diviisis võitles aastatel 1941-1943 kokku 1408 soomlasest vabatahtlikku.

Tegemist oli Soome valitsuse poolt soositud projektiga, mille eesmärk oli Soomet lähendada Saksamaale ja saada tuge NLiidu ohu vastu.

Soomes valmis hiljuti Simon Wiesenthali keskuse palvel uuring, mille kohaselt osalesid soomlased suure tõenäosusega juutide, tsiviilisikute ja sõjavangide vastu toime pandud tapmistes ja muudes kuritegudes. Uuringus märgitakse samas, et saadud andmed ei võimalda tuvastada konkreetseid isikuid.

Kaitseminister Jussi Niinistö, kes ise on ajaloolane, oli sellise uuringu peale pahane ja ütles, et seal polnud mingit uut infot soomlaste sõjakuritegude kohta. Ta pidas ebaõiglaseks, et soomlastele varju heidetakse. Niinistö kommentaar solvas SS-mehe poega Larsi, kelle väitel tuleks rohkem valgustada varem toimunud sündmuseid.

Lars on 68-aastane pensionär, kes oli varem Helsingis kooliõpetaja ja veedab nüüd vanaduspõlve Salos. Tal on 7 last ja 17 lapselast. Lapsed ja lapselapsed on üks põhjus, miks vanaisa on käinud arhiivis oma isa vanu sõjapäevikuid lugemas. Ta ei taha, et lastes valitseks teadmatus varasemate sündmuste suhtes.

Sõjapäevik on osa Soome ajaloolase Mauno Jokipii koostatud kogumikust, mille põhjal valmis raamat Panttipataljoona. Seal on kirjutatud SS-diviisis Wiking võidelnud soome sõjaväelastest. Raamatut on peetud katseks soomlased vastutusest puhtaks pesta, aga seni poe midagi täpsemat tuvastatud. Soomlased polnud SS-väeosades sõja puhkedes ohvitserid ega isegi allohvitserid.

Larsi isa Lennart oli sündinud 1920. aastal ja liitus SS-vabatahtlikega esimeste hulgas. Ta viidi aurikuga Adler 15. mail 1941. aastal Turust Danzigisse (praegu Gdansk), kust sõideti rongiga edasi Stralsundi.

Stralsundis jagati soomlased kahte gruppi. Ühed, kel oli varasem sõjakogemus, ja neid oli ligi 400, saadeti idarindele. Neid mehi kutsuti diviisi meesteks. Teised aga läbisid sõjalise koolituse ja neid kutsuti pataljoni poisteks.

Saksamaa alustas rünnakut NLiidu vastu 22. juunil 1941. aastal. Larsi isa Lennart võitles Ukraina idaosas. Ta naasis Soome juba järgmisel aastal, kuigi teenistusaeg pidi kestma kaks aastat. Lennart läks Soomes õppima sõjakooli ja osales hiljem Soomes Jätkusõjas ja Lapi sõjas. Ta lahkus sõjaväest 1945. aastal leitnandi auastmes, kuna rahulepe NLiiduga nägi ette SS-ohvitseride lahkumist väeteenistusest.

Poeg Lars rääkis, et lapsepõlvekodus Jyväskyläs ei räägitud isa SS-minevikust midagi. Põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et Soome tahtis hoida häid suhteid NLiiduga ja sellistest asjadest ei räägitud. Nürnbergi kohtuprotsessil kuulutati SS kuritegelikuks organisatsiooniks.

Suhted isaga läksid pojal Larsil teravaks siis, kui Larsist sai 1970ndatel aastate kommunist ja ta töötas Soome kommunistliku väljaande Tiedonantaja Tampere osakonna juhina. Larsi punaihalus taandus 1980ndate aastate algul. Pärast seda töötas ta raadioajakirjanikuna ning erivajadustega laste õpetajana ning elas perega mõned aastad Rootsis ja Nepaalis. Suhe oma isaga püsis jahe kuni isa surmani 1991. aastal, mis viis kaasa isa SS-mälestused.