NordenBladet  – Loode-Eestisse ning Läänemaale satun ma väga harva, ent seda põnevam on uusi kohti avastada. Võtsin lastega ette ühepäevase autoreisi trajektrooril Tallinn – Ääsmäe – Laitse – Riisipere – Turba – Risti – Palivere – Taebla – Linnamäe – Sutlepa – Pürksi – Österby – Hosby – Riguldi – Nõva – Vihterpalu – Hatu – Pae – Harju-Risti – Padise – Rummu – Vasalemma – Keila – Saue – Tallinn. Teepeale jäi ohtralt vaatamisväärsusi (mõisad, muuseumid) ning niisama looduskauneid ja huvitavaid kohti.

NordenBladet´i juhina on üheks minu ülesandeks Skandinaavia kultuuripärandi ja elu-olu kajastamine ja salvestamine. Käin palju mööda Eestit ning teisi Põhjamaid, pildistan üles ajaloolisi kohti ning toon lugejani ausa pildi tänapäeva elust. Ainuüksi paari viimase nädala jooksul olen külastanud enam kui kahtekümmet Eesti mõisat ning sõitnud läbi ligi sada väikelinna ja küla. Olen küsitlenud inimsi ning kuulnud põnevaid kohalikke lugusid. Olen saanud päris hea ülevaate maa piirkondade elust ja olust.

Siseturism ning autoreisid koguvad populaarsust nii siinpool kui teiselpool Läänemerd. Põhjala inimsed on hakanud hindama rohkem kodukanti ning paljud pered armastavad just ühe ja kahepäevaseid autoga nädalalõpureise.  Pagulaste suur sisseränne on pannud meid hindama seda, mida nüüd tunneme end kaotavat – viikingiaja müstilist pärandit, Põhjamaist valgete juuste ja nahaga kaunist naist, lummavaid kuusemetsi, maakohtade puutumata loodust ning kultuuri. Sisimas ei taha me seda kellegagi jagada ja me ei taha millegagi seguneda. Suure hurraaga Euroopa Liiduga liitumine ei tundu ammu paljudele enam meeldiva saavutusena vaid pigem kurva oma raha (Eesti krooni, Soome marga) kaotamisena ning elukvaliteedi langusega. Kellegil pole midagi mõõdukas koguses välismaalaste vastu, ent kui Põhjamaad on kaotamas oma nägu, sest kõik on ühine suur Euroopa Liit – siis tunnevad põliselanikud, et on kaotamas oma juuri ning omapära. See on midagi, mida väga paljud mõtlevad ja väga vähesed julgevad välja öelda. Et need juured ei katkeks ning kultuuripärand säiliks, on oluline seda kajastada, seda toetada ja arendada ning endasi kanda uutele põlvedele. Seda tuleb õpetada ja tutvustada ka uutele Põhjamaalastele.

Aga nüüd minu väikese autoreisi juurde. Esimene peatus Alexela tankla Ääsmäel. Bensiin on kallimaks läinud – liiter maksab juba 1.39 eurot. Kui varem sai väikese auto paagi 40 euroga täis, siis nüüd tuleb 50.- eurot välja käia. Esimese peatusena, ca 26 km kaugusel Tallinnast, jäi teepeale Laitse mõis.

Laitse mõis (saksa keeles Laitz) eraldus 1637. aastal Ruila mõisast ja on kuulunud aja jooksul paljudele valdajatele. Aastast 1883 kuulus mõis Woldemar Reinhold Karl Alexander von Üxküllile (1860–1945), kes ehitas uue peahoone (valmis aastal 1892). Aastal 1919 hoone võõrandati maareformi tõttu. Hiljem asusid seal algul noortekoloonia, hiljem raadiojaama kontor ja korterid. Raadiojaam (Eesti Raadio ja Televisiooni Saatekeskuse üks filiaal) tegutses mõisa kõrval asuval territooriumil 1949–1998. Oli kaks võimsat kesklainesaatjat (sh Eesti Raadio I programm) ja hulganisti lühilainesaatjaid. Laitse mõisas asusid kuni nõukogude aja lõpuni postkontor, raamatukogu, arstipunkt, kinosaal, kohalik automaat-telefonijaam, sovhoosi söökla ja väike pagaritöökoda. Aastatel 1994–1995 jäi mõis praktiliselt tühjaks, seisis paar aastat kütmata ning kippus pisut lagunema. Alates 1997 on Laitse mõis eraomanduses.

Laitse mõisast (lossist) kiviviske kaugusele jääb Laitse Graniitvilla, mis on paljudele tuntud Kanal 2 saadetest “Laula mu laulu”. Ajaloolise maakivist hoone alumisel korrusel on kaks suurt saali koosolemiste läbiviimiseks. Ülemisel korrusel on sviidid erinevate kunstnike teostega neile, kes öömajale jääda soovivad. Graniitvilla ümber laiub paljude suurte kujudega skulptuuriaed – majaperemehe, kuulsa Eesti skulptori Tauno Kangro (52) looming. Kangro on öelnud, et leiab inspiratsiooni just Skandinaavia mütoloogiast, loomadest, inimestest ja religioonist. Materjalina kasutab Kangro kivi ja pronksi. Tema skulptuurid on saanud mitme Eesti paiga sümboliks. Kangro töid leidub ka Saksamaa, Taani, Prantsusmaa, Rootsi ja Soome linnaväljakutel ning kogudes.

Edasi viis teekond meid mööda Tallinna-Haapsalu maanteed Ants Laikmaa Majamuuseumi (Kadarpiku küla, Lääne-Nigula vald). Ants Laikmaa (05.05.1866 ? 19.11.1942) oli Eesti kunstiajaloo üks kirevamaid isiksusi, tuntud kui portretist ja maastikumaalija, kelle lemmiktehnikaks kujunes pastell. Kadarpiku külas Tammiku talu maadel alustas kunstnik oma kodu rajamist 1917. aastal, mis päädis 1932. aastal Tallinnas ateljeekooli sulgemise ja Taeblasse kolimisega. Alates 1960. aastast on kunstniku kodu avatud majamuuseumina. Külalised näevad nii kunstniku ateljeed, töö- ja eluruume ning kodu juurde kuuluvat parki, kuhu kunstnik ka ise maetud on. Park on põnev selle poolest, et Laikmaa istutas oma elu ajal pühendusega tammepuid oma kuulsatele kultuurisõpradest külalistele. Seal on näiteks puud Marie Underile, Friedebert Tuglasele, Gustav Suitsule jt.

Majamuuseumi esimesel korrusel on meistri elukäiku tutvustav väljapanek ja tütre Aino Maria Kilpiö elukäiku kajastav mälestustuba. Ülemisele korrusele jäävad ateljee, töö- ja magamistuba koos isiklike esemete ja etnograafilise vanavaraga. Meistri maja omapärane arhitektuur, suvemaja ja park moodustavad ühtse terviku. Ants Laikmaa huvi kaunite naiste vastu oli legendaarne, ent kiita polnud tema isaks olemise võimed. Kultuuriringkonnad teadsid, et tal on tütar, ent sellest ei räägitud.

60-aastase Laikmaa ning temast kolm korda noorema modelli Rosalie Miikmaa ehk Miku tütar Aino Maria tuli 1927. aasta 20. aprillil ilmale Soomes Viiburis, Laikmaa sugulaste juures. Laps jäi Soome ning anti lastekodusse. Nelja-aastaselt lapsendas tüdruku lastekodutöötaja Ida Maria Kilpiö, kes sai selleks nõusoleku Ants Laikmaalt.  Alles 30 aastat pärast Aino Maria Kilpiö surma jõudsid temast järelejäänud fotod ja arhiiv tema isa majamuuseumisse tänu kasuõe lastele, kes olid võtnud selle oma südameasjaks.

Taeblast põrutasime edasi läbi Linnamäe Noarootsi poole. Teele jäi kohalik AjaO poekett, mis Eesti maapiirkondades laialt levinud on.

Noarootsi seostub eestlaste meeltes peamiselt rannarootslastega, kes 13. sajandi keskpaigast kuni 1944. aastani siin elasid. Mälestusena eestirootslastest on Noarootsi valda jäänud ka rootsikeelsed kohanimed. Noarootsi nime tekkelugu varjutab siiani saladuseloor, kuigi selle kohta liigub mitmeid legende. Kirjalikult märgitakse Noarootsit esimest korda 1319. aastal (Nucke).

Noarootsis tegime esimese peatuse käsitööbtiigi ja turismiinfopunkti HEIN juures. Hosby külas asub veel Noarootsi Püha Katariina kirik, Noarootsi kalmistu, Hosby vana kalmistu ning Noarootsi Vabadussõja mälestussammas.

Järgmiseks sihtpunktiks valisime Saare mõisa. Saare mõis (saksa ja rootsi k Lückholm) oli rüütlimõis Noarootsi kihelkonnas. Praegu asub ta Lääne-Nigula vallas Lääne maakonnas. Lyckholmi mõisa (Saare mõis) ostis pärast Põhjasõda Friedrich Adolf von Rosen, seejärel anti mõisa edasi isalt pojale kuue põlvkonna jooksul. 1919. aasta maareformiga eraldati mõisast 9 uut asunikukohta. Tuntud ajaloolaste Carl Russwurmi ja Paul Johanseni järgi ostis Lyckholmi mõisa (Saare mõis) pärast Põhjasõda Friedrich Adolf von Rosen koos oma abikaasa Hedwigiga (sünd. Normann). Sestsaadik on mõisa ikka edasi antud isalt pojale kuue põlvkonna jooksul. Nüüdse Lyckholmi muuseumi, mõisahoone ja Skanskopli omanik on viimase mõisaomaniku poeg. See on erakordne, sest eelmistel sajanditel müüdi paljud mõisad Eestis maha. On dokumentaalselt tõestatav, et Rosenite perekond on elanud Baltimaades alates 1282. aastast. Praegune Saare mõisa komplekt on taastatud 1995–2001. aastal. Taastatud on 18. sajandi hobusetalli varemed esialgses stiilis, kus nüüd asub Lyckholmi muuseum.

Saare mõis on üks väheseid kohti Noarootsis, kus saab keha kinnitada ning soovi korral ka öömajale jääda. Ärge unustage vaid tõika, et maksmine käib ainult sularahas!

Noarootsis Österby´s vaatasime üle ka 1930-ndatel aastatel ehitatud ja 1998 a. taastatud Einbi tee ääres asuva Eestiaegse seltsieluga seotud pritsikuuri ning sadamamuuli. Viimane on 265 m pikk ning sealtkaudu toimus regulaarne paadiühendus Haapsaluga kuni aastani 1994. Noarootsi on hõredalt asustatud maaliline koht, paljud majad on nii nummid, justkui postkaartideks loodud. Lastel oli nii hea tuju, et Estella Elisheva (12) otsustas pritsikuuri ees lausa hundiratast teha. Pss! Lisan peagi pilte Läänemaa reisist ka meie Instagrami kontodele (@Estella.Elisheva & @helenareetennet).

Käisime vaatamas ka 19. sajandil ehitatud Pürksi mõisat, mis asub valla keskuses Pürksi külas. Mõis kuulus 1919. aastani Ungern-Sternbergide suguvõsale. Aastatel 1920-1943 asus mõisas Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool. 1989-1995 hoone restaureeriti ja praegu tegutseb selles Noarootsi Gümnaasium.

Nüüd võtsime suuna läbi Riguldi Nõva suunas. Teepeale jäi Riguldi mõis, mis asub nüüdse haldusjaotuse järgi Lääne-Nigula vallas Lääne maakonnas. Esimese hooga arvasin, et mõis on pildil olev kivihoone, ent lähemal vaatlusel selgus, et mõis ise on hoopis punane puuhoone kergelt võssa kasvanud aias. Mulle tundus, et seal kummitab ja ma ei julgenud aeda pildistama minna. Teepal tundus mitu korda, et keegi kõnnib mu seljataga. Creepy! Kodus lugesin, et  mõisa rajas 1620. aastal Jacob de la Gardie. 18. sajandist kuni 1939. aastani oli mõis von Taubede aadlisuguvõsa omanduses. Mõisa viimane omanik enne von Taubede lahkumist Eestist 1939. aastal oli Gustav Woldemar von Taube. Mõisa peahoone on 19. sajandil ehitatud kõrge poolkelpkatusega ühekorruseline palkhoone. Mõisa peahoone, park, ait, tõllakuuri varemed, kelder, sepikoda, piirdemüürid ja kuivati on ehitismälestistena kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Mõisa kinnistu on Tallinna Tondi Põhikooli (!) omanduses. 2012. aastast on Riguldi mõisa haldajaks Sihtasutus Riguldi Kodu, kes kujundab mõisast erivajadustega noorte keskust. Huvitav, et ma pole sellest mõisast varem kuulnud –  ka minu noorem tütar Ivanka Shoshana (10), kelle on diagnoositud autismispektri häire, käib Tallinnas Tondi koolis. Kas pole põnev, et rohkem kui tuhandest Eestis asuvast mõisast viis mu tee mind just sinna!?!

Korraga tundsime, et meil on kõhud väga tühjad ning vaatamisväärsustest rohkem huvitas meid see, et leiaks kiirelt mõne koha, kust süüa saaks. Õnneks selline võimalus avanes Nõvas. Seal oli pood ja kohvik ühes majas ning “Kalasaba” kohviku toiduvalik päris lai. Peale kõhukinnitust viskasime ka otse kohviku taga asuvale Nõva mõisale kiire pilgu peale.

Nõva ümbrus kuulus keskajal Padise kloostrile ning kloostri majandusmõisat on esmamainitud 1559. aastal.

17. sajandil vahetas Nõva mõis tihti omanikke: 1609. aastal kinkis Rootsi kuningas Karl IX mõisa, Otto von Budenbrockile, kes müüs mõisa 1639. aastal Fromhold von Lepsile. F. von Lepsi surma järel kinnitati mõis võlgade katteks bürgermeister Berend Hetlingile, kuid 1657 sai F. von Lepsi poeg lipnik Friedrich von Leps mõisa tagasi. F. von Lepsi surma järel päris mõisa tema vend, haagikohtunik Reinhold von Leps. 17. sajandi lõpul kinnitati mõis kreeditoridele, kuid 1686. aastal mõis redutseeriti ja anti rendile Fromhold von Lepsile, kes jäi kroonule võlgu. Tema võlad maksis ära Christoph Droummer ja omandas pandiõiguse, mille loovutas 1720. aastal Otto Krügeri pärijatele.

Pärast Põhjasõda määras restitutsioonikomisjon 1723. aastal Nõva mõisa ühele O. Krügeri pärijatest, Christoph Krechterile. C. Krechter pantis enda ja teiste pärijate nimel Nõva lesestunud kapteniproua Hedwig Katharina von Mohrenschildtile (sünd von Ulrich), kes omandas 1744. aastal pärusõiguse ning mõis koos Hatu mõisaga kuulus von Mohrenschildtide. 1775. aastal müüsid H.K. von Mohrenschildti pärijad Nõva mõisa lipnikule Hermann Otto von Mohrenschildtile (H. K. von Mohrenschildti pojapoeg), kes suri vallalisena. 1778. aastast oli mõisaomanik H.O. von Lepsi tütretütretütar Christina Charlotte (sünd Ruden) von Franza, kelle surma järel päris mõisa Karl Ernst von Franza. K.E von Franza surma järel (1833), müüsid viimase neli tütart Nõva mõisa paruness Charlotte Helene Elisabeth von Ungern-Sternbergile (sünd Below), Peter Ludwig Konstantini abikaasa.
Nõva mõisa taasehitatud peahoone

1838. aastal pantis C.H.E von Ungern-Sternberg Nõva mõisa koos Sealepa, Vallipe karjamõisatega oma mehe vennale Eduard von Ungern-Sternbergile kolmeks aastaks, 1844. aastal ostis Heinrich Georg Eduard von Ungern-Sternberg mõisa pandiõiguse pärusomandiks. 1863. aastal, Heinrich Georg Eduardi surma järel päris mõisa tema pojatütar Josephine (Josy) Magdalene von Ungern-Sternberg.

1919. aastal päris Josephine Magdalene von Baggehufwudti (sünd von Ungern-Sternberg) poeg Eduard Baggo (Baggehuffwudt). Mõis riigistati 1919. aasta maareformiga. Mõisa riigistamise järel kolis hoonesse 1920. aastal kool ning järgnevatel aastakümnetel ehitati hoonet mitmeid kordi kooli vajadusi arvestades põhjalikult ümber. 2000te aastate algul oli hoone sedavõrd kahjustatud, et ta tuli lammutada ja 2002. aastal ehitati vana hoone kohale enam-vähem samade mõõtmete ja proportsioonidega uus koolimaja, mis osaliselt jäljendab mõisahoonet.

Nüüd kõhud täis ning tagasi koduteel sõitsime mööda Hatu mõisast. Hatu mõis (saksa keeles Hattoküll) oli rüütlimõis Harju-Risti kihelkonnas Harjumaal. Ajaloolise jaotuse järgi kuulus mõis Harjumaale Risti kihelkonda, nüüdisajal asub Harju maakonnas Lääne-Harju valla territooriumil. Hatu mõis eraldati 1609. aastal Padise kirikumõisast ning selle esimene omanik oli rootslane Lars Svensson. Põhjasõja järel kuulus mõis pikalt Mohrenschildtide suguvõsale. 1792. aastal läks mõis Padise Rammide valdusse, kes jäid Hatu mõisa omanikeks 1919. aasta võõrandamiseni. Christian von Rammile jäi 1919. aasta maaseaduse järel Hatu külas 24,41 ha suurune Kahejõe talu. Hatu küla (Hatto külla) paiknes 18. sajandil krahv Ludwig August Mellini koostatud kaardi järgi Kaldamäe oja (Kaldama) läänekaldal ja Hatu mõis (Hattokül) Kaldamäe oja idakaldal. Mõisa peahoone ehitamist alustati 1853. aastal Clas Gustav Reinhold von Rammi ajal ja see valmis 1864. aastal, hoone kujunduses domineerib uusgooti stiil. Tänapäevani on mõisa peahoone säilinud peaaegu algkujul, alles on ka mõni kõrvalhoone: sammastikuga tall-tõllakuur sõiduhobustele, sepikoda ja ait, mis asuvad reas piki sissesõiduteed. Eesti NSV ajal kasutati hoonet koolimaja ja rahvamajana, kuulus Risti külanõukogusse ja Kungla sovhoosile.

Omaette elamus oli näha Padise kloostri varemeid. Padise klooster oli tsistertslaste klooster Padisel, mille 14. sajandil rajasid Dünamündest pärit mungad Taani kuninga Erik Menved´i loal. Ehitus algas 1305. aastal ja kestis vaheaegadega 200 aastat. Kloostri keskaegsest sisustusest on säilinud praegu Risti kirikus paiknev 14. sajandi kirikukell (Eesti vanim) ning sama sajandi haruldane Kolgata grupp (praegu Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Niguliste kirikus). Klooster oli esimene Harjumaa arhitektuurimälestis, mis taasiseseisvunud Eestis vastava tähise sai. Padise klooster on suure tähtsusega arhitektuuri ja ajalooline objekt nii Eestis, kui kogu Põhja-Euroopas. Kloostri kõrval asub von Rammide suguvõsale kuuluv Padise mõisa renoveeritud peahoone.

Keskajal kuulusid ümberkaudsed alad Padise kloostrile. Kloostri juurde kuuluvat mõisa on esmakordselt mainitud 1319. aastal. Klooster lõpetas oma tegevuse 1559. aastal ning selle maad läksid 1561 Rootsi riigile. 1622. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile, kelle järeltulijaile kuulus mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa härrastemaja ostsid Rammid tagasi 1998. aastal.

Mul hakkab erinevatest mõisate külastamisest, ülesse pildistamisest ja kajastamisest tekkima juba omaette mõisate atlas – põnev on näha millises seisus on erinevad mõisad täna ning huvitav on uurida ja teieni tuua nende ajalugu.  NordenBladet on täna üks ülevaatlikuim (kui isegi mitte ainuke) meediaväljaanne, mis kajastab mõisate hetkeseisu – ehk toob lugejani koos ajaloolise infoga ka pildi tänapäevast.

Vasalemma mõis (saksa k. Wassalem) oli rüütlimõis Harju-Madise kihelkonnas Harjumaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Lääne-Harju valda Harju maakonnas. Vasalemma mõisa peahoone on Eesti uusgooti arhitektuuri silmapaistvamaid ja hilisemaid näiteid. Keskajal kuulusid Vasalemma küla ja selle ümbrus Padise kloostri maade hulka. Põhjasõja ajal, 18. sajandi algul rajasid Padise omanikud von Rammid sealsetele aladele väikese abimõisa.

Vasalemma mõis sai iseseisva üksusena alguse 1825. aasta 17. märtsil, mil von Rammide pärandi jagamise käigus eraldati sealsed maad Padise mõisa omadest. Mõisa omanikuks sai Thomas von Ramm. Esimeseks härrastemajaks oli väike kahesambalise portikusega puithoone, mis asus praeguse hoone lähedal (lammutati 1940. a).

1874. aastal müüsid von Rammid mõisa Theodor Boustedtile.

1886. aastal läks see Norra päritolu Baggehufwudtide aadlisuguvõsa valdusse. Tegu oli ühe Harjumaa jõukaima mõisnikuperekonnaga kelle omanduses olid ka Nõva ja Saku mõisad. Viimases oli tolleaegse Eestimaa aadelkonna üks juhtfiguure, Valerian von Baggehufwudt lükanud käima õllevabriku, millest kujunes üks Baltimaade suurimaid õlletehaseid. Suur osa uue härrastemaja püstitamiseks vajalikust rahalisest kapitalist tuli tema Nõvalt pärineva kuulsast Ungern-Sternbergide soost abikaasalt Juliane von Ungern-Sternbergilt.

1892. aastal kirjutas Valerian von Baggehufwudt Vasalemma mõisa kingitusena oma poja Eduardi nimele. Eduard von Baggehufwudt (vanem) tegeles isa jälgedes käies samuti töösturina, ning oli abielus arhitekt Nikolai von Glehni tütre Elsbethiga. 1911. aastal heideti ta Eestimaa rüütelkonnast välja. Tema poeg Ned de Baggo on tuntud aktifotograafina.

Mõisa viimane omanik oli peahoone rajada lasknud Eduard von Baggehufwudt. 1915. aastal küüditati ta Venemaale, Esimese maailmasõja ajal suundus elama Saksamaale.

1919. aasta maareformiga mõis riigistati ning sellest sai aianduskool ja Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu.

Alates 1922. aastast siiani tegutseb hoones kool (praegu Vasalemma Põhikool). Härrastemaja lähedal asub mälestuskivi Julius Oengole, kes oli sealse kooli juhataja.

Estella Elisheva teatas mulle Vasalemma mõisat nähes, et see arhitektuur talle meeldib ning et meil peaks selline maja olema. See on umbes sama kui mu vanema õe poeg, kes küsis Horvaatias sadamas suurel laeval olles, et miks võõrad “meie laeval” on. 😀

Ja hakkabki meie reisike läbi saama… sõidame mööda Keila Kultuurikeskusest ning ma keeran korra veel tagasi, et teha pilti vahva maalinguga majast Keilas Haapsalu maanteel.

Järgmises postituses toon teieni seikused Kagu-Eestis Setomaal!