NordenBladet – Need, kes mu blogi kauem on jälginud, teavad, et mu tujud sõidavad suht ühest äärmusest teise – küll ma kiidan mõnusat elu maal ja unistan täielikust eraklusest, minimaalsetest kuludest ja kulutustest ning lihtsusest (loe näiteks SIIT) kui jälle ülistan maailma kalleimaid lukskuurorte, -kinnisvara ja -hotelle (vt näiteks minu mõnda kinnisvarasse investeerimplaani SIIN). Nii ta on – elus on vaja mõlemat – nii glamuuri kui lihtsust ning järelemõtlemisaega. Armastan tõesti loodust ja ka üksindust, aga mitte vaesust. Elus ei ole kõik nii must ja valge.
Suures plaanis mulle siiski raha ja jõukus meeldib, sest raha on otsetee. Kindalsti siinkohal paljud nüüd kommenteerivad mõttes – milleks on vaja otseteed, otsetee on igav jne.. aga mina siin blogipostituses pean silmas seda, et see on “üks mure vähem” ning sellega nõustute kindlasti, et muresid on elus kõigil niigi liialt palju – ning palju suuremaid muresid, kui seda on raha.
Palju luksust võib vahel ära tüüdata ja tüütabki ent palju vaesust on väljakannatamatu. Ning vaesed inimesed on enamasti kibestunud, kadedad ja melanhoolsed – nagu kirjutasin SIIN. Õnn ei peitu rahas, aga ilma rahata on õnnetu olek kiire tulema. Olen nüüd katsetanud mitmeid variante ning nüüd tean, mis mulle meeldib. Mulle meeldib vaheldus. Mulle meeldib kui on võimalused. VÕIMALUSED JA VABADUS – just see on kõige ilusam asi raha juures! Ma võin elada lihtsalt – kui see on mu valik ent mitte siis kui mul lihtsalt muud võimalust pole. Ma ei taha sellega öelda, et ma suplen rahas, vaid seda, mida ma arvan rahast ja selle mõjust inimesele. Assooo, ja see lause “Raha rikub inimesed ära” – seda ütleb tegelikult vaid see, kes ise väga raha tahaks. Jäägem ausaks – VAESUS rikub inimesed ära – ja kuidas veel! Toredad inimesed, kel pole raha, lihtsalt satuvad kompleksidesse, nende unistused tuhmuvad, nende motivatsioonid kaovad. Kas pole see nii? Vaesus nüristab inimesi – paljud on selle välja teeninud ent on ka neid, kes ei peaks vaesed olema aga kahjuks on. Aga see arutelu, miks mõni on vaene ja mõni rikas – sellest räägime mõnes teises postituses.
Ütelge keegi, keda on raha ära rikkunud? Nimetage näiteks kolm inimest, kes enne olid vaesed ja toredad ning nüüd rikkad tropid. Kas olete kindel, et see oli raha, mis need inimesed ära rikkus? Olete te kindlad, et nad enne juba tropid polnud või et nad üldse tropid on? Äkki oli see hoopis mitu klassi allpool ja rahalistelt võimalustelt nigelamate inimeste pasarahe, negatiivne energia ning isiklik täitmata saamahimu, mis selle mõtte kellegi pähe tõi? Või polegi need inimesed rahast rikutud? Või saavad nad lõpuks ometi inimesi, kes neile kunagi meeldinud pole, nüüd südamerahus pikalt saata? Kus on tõde? Kellel on õigus?
Vahet ei ole… minu tõde on see, et raha on vaja – õigemini sõltumatust teistest. Ja see piir on kõigil erinev – see piir, mida sõltumatuna tehakse, sõltumatuks olemiselt oodatakse. Kas ostetakse jahte, villasid, privaatsaari ning investeeritakse unicorn firmadesse või rahuldutakse sellega, et keegi ei õpeta kuidas oma paari tuhandet investeerida ning mida reede õhtul teha. Mina näiteks armastan nii unistada kui elada suurelt. Nagu ma juba ühes varasemas postituses (Helena-Reet: MINU TEE MILJARDÄRIKS ehk kuidas saada maailma kõige eliitsema inimrühma liikmeks?) kirjutasin, on minu unistused juba hoopis kõrgemad. Oleme nii palju saavutanud Skandinaavia meediakontserni NordenBladet´i ning meelelahutussaitidega OHMYGOSSIP, samuti saadab suur edu Ohmygossip Couture´i – pean ennast vahel lausa näpistama, et aru saada, et kõik see on päris. Olen väga motiveeritud ning armastan nii väga seda mida teen! Iga päev on seiklus ning olen kindel, et ühel päeval vean ise ka unicorn ettevõtet.
Mida teie arvate – kas raha rikub inimesed ära või teeb seda hoopis vaesus?
NordenBladet – Loode-Eestisse ning Läänemaale satun ma väga harva, ent seda põnevam on uusi kohti avastada. Võtsin lastega ette ühepäevase autoreisi trajektrooril Tallinn – Ääsmäe – Laitse – Riisipere – Turba – Risti – Palivere – Taebla – Linnamäe – Sutlepa – Pürksi – Österby – Hosby – Riguldi – Nõva – Vihterpalu – Hatu – Pae – Harju-Risti – Padise – Rummu – Vasalemma – Keila – Saue – Tallinn. Teepeale jäi ohtralt vaatamisväärsusi (mõisad, muuseumid) ning niisama looduskauneid ja huvitavaid kohti.
NordenBladet´i juhina on üheks minu ülesandeks Skandinaavia kultuuripärandi ja elu-olu kajastamine ja salvestamine. Käin palju mööda Eestit ning teisi Põhjamaid, pildistan üles ajaloolisi kohti ning toon lugejani ausa pildi tänapäeva elust. Ainuüksi paari viimase nädala jooksul olen külastanud enam kui kahtekümmet Eesti mõisat ning sõitnud läbi ligi sada väikelinna ja küla. Olen küsitlenud inimsi ning kuulnud põnevaid kohalikke lugusid. Olen saanud päris hea ülevaate maa piirkondade elust ja olust.
Siseturism ning autoreisid koguvad populaarsust nii siinpool kui teiselpool Läänemerd. Põhjala inimsed on hakanud hindama rohkem kodukanti ning paljud pered armastavad just ühe ja kahepäevaseid autoga nädalalõpureise. Pagulaste suur sisseränne on pannud meid hindama seda, mida nüüd tunneme end kaotavat – viikingiaja müstilist pärandit, Põhjamaist valgete juuste ja nahaga kaunist naist, lummavaid kuusemetsi, maakohtade puutumata loodust ning kultuuri. Sisimas ei taha me seda kellegagi jagada ja me ei taha millegagi seguneda. Suure hurraaga Euroopa Liiduga liitumine ei tundu ammu paljudele enam meeldiva saavutusena vaid pigem kurva oma raha (Eesti krooni, Soome marga) kaotamisena ning elukvaliteedi langusega. Kellegil pole midagi mõõdukas koguses välismaalaste vastu, ent kui Põhjamaad on kaotamas oma nägu, sest kõik on ühine suur Euroopa Liit – siis tunnevad põliselanikud, et on kaotamas oma juuri ning omapära. See on midagi, mida väga paljud mõtlevad ja väga vähesed julgevad välja öelda. Et need juured ei katkeks ning kultuuripärand säiliks, on oluline seda kajastada, seda toetada ja arendada ning endasi kanda uutele põlvedele. Seda tuleb õpetada ja tutvustada ka uutele Põhjamaalastele.
Aga nüüd minu väikese autoreisi juurde. Esimene peatus Alexela tankla Ääsmäel. Bensiin on kallimaks läinud – liiter maksab juba 1.39 eurot. Kui varem sai väikese auto paagi 40 euroga täis, siis nüüd tuleb 50.- eurot välja käia. Esimese peatusena, ca 26 km kaugusel Tallinnast, jäi teepeale Laitse mõis.
Laitse mõis (saksa keeles Laitz) eraldus 1637. aastal Ruila mõisast ja on kuulunud aja jooksul paljudele valdajatele. Aastast 1883 kuulus mõis Woldemar Reinhold Karl Alexander von Üxküllile (1860–1945), kes ehitas uue peahoone (valmis aastal 1892). Aastal 1919 hoone võõrandati maareformi tõttu. Hiljem asusid seal algul noortekoloonia, hiljem raadiojaama kontor ja korterid. Raadiojaam (Eesti Raadio ja Televisiooni Saatekeskuse üks filiaal) tegutses mõisa kõrval asuval territooriumil 1949–1998. Oli kaks võimsat kesklainesaatjat (sh Eesti Raadio I programm) ja hulganisti lühilainesaatjaid. Laitse mõisas asusid kuni nõukogude aja lõpuni postkontor, raamatukogu, arstipunkt, kinosaal, kohalik automaat-telefonijaam, sovhoosi söökla ja väike pagaritöökoda. Aastatel 1994–1995 jäi mõis praktiliselt tühjaks, seisis paar aastat kütmata ning kippus pisut lagunema. Alates 1997 on Laitse mõis eraomanduses.
Laitse mõisast (lossist) kiviviske kaugusele jääb Laitse Graniitvilla, mis on paljudele tuntud Kanal 2 saadetest “Laula mu laulu”. Ajaloolise maakivist hoone alumisel korrusel on kaks suurt saali koosolemiste läbiviimiseks. Ülemisel korrusel on sviidid erinevate kunstnike teostega neile, kes öömajale jääda soovivad. Graniitvilla ümber laiub paljude suurte kujudega skulptuuriaed – majaperemehe, kuulsa Eesti skulptori Tauno Kangro (52) looming. Kangro on öelnud, et leiab inspiratsiooni just Skandinaavia mütoloogiast, loomadest, inimestest ja religioonist. Materjalina kasutab Kangro kivi ja pronksi. Tema skulptuurid on saanud mitme Eesti paiga sümboliks. Kangro töid leidub ka Saksamaa, Taani, Prantsusmaa, Rootsi ja Soome linnaväljakutel ning kogudes.
Edasi viis teekond meid mööda Tallinna-Haapsalu maanteed Ants Laikmaa Majamuuseumi (Kadarpiku küla, Lääne-Nigula vald). Ants Laikmaa (05.05.1866 ? 19.11.1942) oli Eesti kunstiajaloo üks kirevamaid isiksusi, tuntud kui portretist ja maastikumaalija, kelle lemmiktehnikaks kujunes pastell. Kadarpiku külas Tammiku talu maadel alustas kunstnik oma kodu rajamist 1917. aastal, mis päädis 1932. aastal Tallinnas ateljeekooli sulgemise ja Taeblasse kolimisega. Alates 1960. aastast on kunstniku kodu avatud majamuuseumina. Külalised näevad nii kunstniku ateljeed, töö- ja eluruume ning kodu juurde kuuluvat parki, kuhu kunstnik ka ise maetud on. Park on põnev selle poolest, et Laikmaa istutas oma elu ajal pühendusega tammepuid oma kuulsatele kultuurisõpradest külalistele. Seal on näiteks puud Marie Underile, Friedebert Tuglasele, Gustav Suitsule jt.
Majamuuseumi esimesel korrusel on meistri elukäiku tutvustav väljapanek ja tütre Aino Maria Kilpiö elukäiku kajastav mälestustuba. Ülemisele korrusele jäävad ateljee, töö- ja magamistuba koos isiklike esemete ja etnograafilise vanavaraga. Meistri maja omapärane arhitektuur, suvemaja ja park moodustavad ühtse terviku. Ants Laikmaa huvi kaunite naiste vastu oli legendaarne, ent kiita polnud tema isaks olemise võimed. Kultuuriringkonnad teadsid, et tal on tütar, ent sellest ei räägitud.
60-aastase Laikmaa ning temast kolm korda noorema modelli Rosalie Miikmaa ehk Miku tütar Aino Maria tuli 1927. aasta 20. aprillil ilmale Soomes Viiburis, Laikmaa sugulaste juures. Laps jäi Soome ning anti lastekodusse. Nelja-aastaselt lapsendas tüdruku lastekodutöötaja Ida Maria Kilpiö, kes sai selleks nõusoleku Ants Laikmaalt. Alles 30 aastat pärast Aino Maria Kilpiö surma jõudsid temast järelejäänud fotod ja arhiiv tema isa majamuuseumisse tänu kasuõe lastele, kes olid võtnud selle oma südameasjaks.
Taeblast põrutasime edasi läbi Linnamäe Noarootsi poole. Teele jäi kohalik AjaO poekett, mis Eesti maapiirkondades laialt levinud on.
Noarootsi seostub eestlaste meeltes peamiselt rannarootslastega, kes 13. sajandi keskpaigast kuni 1944. aastani siin elasid. Mälestusena eestirootslastest on Noarootsi valda jäänud ka rootsikeelsed kohanimed. Noarootsi nime tekkelugu varjutab siiani saladuseloor, kuigi selle kohta liigub mitmeid legende. Kirjalikult märgitakse Noarootsit esimest korda 1319. aastal (Nucke).
Noarootsis tegime esimese peatuse käsitööbtiigi ja turismiinfopunkti HEIN juures. Hosby külas asub veel Noarootsi Püha Katariina kirik, Noarootsi kalmistu, Hosby vana kalmistu ning Noarootsi Vabadussõja mälestussammas.
Järgmiseks sihtpunktiks valisime Saare mõisa. Saare mõis (saksa ja rootsi k Lückholm) oli rüütlimõis Noarootsi kihelkonnas. Praegu asub ta Lääne-Nigula vallas Lääne maakonnas. Lyckholmi mõisa (Saare mõis) ostis pärast Põhjasõda Friedrich Adolf von Rosen, seejärel anti mõisa edasi isalt pojale kuue põlvkonna jooksul. 1919. aasta maareformiga eraldati mõisast 9 uut asunikukohta. Tuntud ajaloolaste Carl Russwurmi ja Paul Johanseni järgi ostis Lyckholmi mõisa (Saare mõis) pärast Põhjasõda Friedrich Adolf von Rosen koos oma abikaasa Hedwigiga (sünd. Normann). Sestsaadik on mõisa ikka edasi antud isalt pojale kuue põlvkonna jooksul. Nüüdse Lyckholmi muuseumi, mõisahoone ja Skanskopli omanik on viimase mõisaomaniku poeg. See on erakordne, sest eelmistel sajanditel müüdi paljud mõisad Eestis maha. On dokumentaalselt tõestatav, et Rosenite perekond on elanud Baltimaades alates 1282. aastast. Praegune Saare mõisa komplekt on taastatud 1995–2001. aastal. Taastatud on 18. sajandi hobusetalli varemed esialgses stiilis, kus nüüd asub Lyckholmi muuseum.
Saare mõis on üks väheseid kohti Noarootsis, kus saab keha kinnitada ning soovi korral ka öömajale jääda. Ärge unustage vaid tõika, et maksmine käib ainult sularahas!
Noarootsis Österby´s vaatasime üle ka 1930-ndatel aastatel ehitatud ja 1998 a. taastatud Einbi tee ääres asuva Eestiaegse seltsieluga seotud pritsikuuri ning sadamamuuli. Viimane on 265 m pikk ning sealtkaudu toimus regulaarne paadiühendus Haapsaluga kuni aastani 1994. Noarootsi on hõredalt asustatud maaliline koht, paljud majad on nii nummid, justkui postkaartideks loodud. Lastel oli nii hea tuju, et Estella Elisheva (12) otsustas pritsikuuri ees lausa hundiratast teha. Pss! Lisan peagi pilte Läänemaa reisist ka meie Instagrami kontodele (@Estella.Elisheva & @helenareetennet).
Käisime vaatamas ka 19. sajandil ehitatud Pürksi mõisat, mis asub valla keskuses Pürksi külas. Mõis kuulus 1919. aastani Ungern-Sternbergide suguvõsale. Aastatel 1920-1943 asus mõisas Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool. 1989-1995 hoone restaureeriti ja praegu tegutseb selles Noarootsi Gümnaasium.
Nüüd võtsime suuna läbi Riguldi Nõva suunas. Teepeale jäi Riguldi mõis, mis asub nüüdse haldusjaotuse järgi Lääne-Nigula vallas Lääne maakonnas. Esimese hooga arvasin, et mõis on pildil olev kivihoone, ent lähemal vaatlusel selgus, et mõis ise on hoopis punane puuhoone kergelt võssa kasvanud aias. Mulle tundus, et seal kummitab ja ma ei julgenud aeda pildistama minna. Teepal tundus mitu korda, et keegi kõnnib mu seljataga. Creepy! Kodus lugesin, et mõisa rajas 1620. aastal Jacob de la Gardie. 18. sajandist kuni 1939. aastani oli mõis von Taubede aadlisuguvõsa omanduses. Mõisa viimane omanik enne von Taubede lahkumist Eestist 1939. aastal oli Gustav Woldemar von Taube. Mõisa peahoone on 19. sajandil ehitatud kõrge poolkelpkatusega ühekorruseline palkhoone. Mõisa peahoone, park, ait, tõllakuuri varemed, kelder, sepikoda, piirdemüürid ja kuivati on ehitismälestistena kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Mõisa kinnistu on Tallinna Tondi Põhikooli (!) omanduses. 2012. aastast on Riguldi mõisa haldajaks Sihtasutus Riguldi Kodu, kes kujundab mõisast erivajadustega noorte keskust. Huvitav, et ma pole sellest mõisast varem kuulnud – ka minu noorem tütar Ivanka Shoshana (10), kelle on diagnoositud autismispektri häire, käib Tallinnas Tondi koolis. Kas pole põnev, et rohkem kui tuhandest Eestis asuvast mõisast viis mu tee mind just sinna!?!
Korraga tundsime, et meil on kõhud väga tühjad ning vaatamisväärsustest rohkem huvitas meid see, et leiaks kiirelt mõne koha, kust süüa saaks. Õnneks selline võimalus avanes Nõvas. Seal oli pood ja kohvik ühes majas ning “Kalasaba” kohviku toiduvalik päris lai. Peale kõhukinnitust viskasime ka otse kohviku taga asuvale Nõva mõisale kiire pilgu peale.
Nõva ümbrus kuulus keskajal Padise kloostrile ning kloostri majandusmõisat on esmamainitud 1559. aastal.
17. sajandil vahetas Nõva mõis tihti omanikke: 1609. aastal kinkis Rootsi kuningas Karl IX mõisa, Otto von Budenbrockile, kes müüs mõisa 1639. aastal Fromhold von Lepsile. F. von Lepsi surma järel kinnitati mõis võlgade katteks bürgermeister Berend Hetlingile, kuid 1657 sai F. von Lepsi poeg lipnik Friedrich von Leps mõisa tagasi. F. von Lepsi surma järel päris mõisa tema vend, haagikohtunik Reinhold von Leps. 17. sajandi lõpul kinnitati mõis kreeditoridele, kuid 1686. aastal mõis redutseeriti ja anti rendile Fromhold von Lepsile, kes jäi kroonule võlgu. Tema võlad maksis ära Christoph Droummer ja omandas pandiõiguse, mille loovutas 1720. aastal Otto Krügeri pärijatele.
Pärast Põhjasõda määras restitutsioonikomisjon 1723. aastal Nõva mõisa ühele O. Krügeri pärijatest, Christoph Krechterile. C. Krechter pantis enda ja teiste pärijate nimel Nõva lesestunud kapteniproua Hedwig Katharina von Mohrenschildtile (sünd von Ulrich), kes omandas 1744. aastal pärusõiguse ning mõis koos Hatu mõisaga kuulus von Mohrenschildtide. 1775. aastal müüsid H.K. von Mohrenschildti pärijad Nõva mõisa lipnikule Hermann Otto von Mohrenschildtile (H. K. von Mohrenschildti pojapoeg), kes suri vallalisena. 1778. aastast oli mõisaomanik H.O. von Lepsi tütretütretütar Christina Charlotte (sünd Ruden) von Franza, kelle surma järel päris mõisa Karl Ernst von Franza. K.E von Franza surma järel (1833), müüsid viimase neli tütart Nõva mõisa paruness Charlotte Helene Elisabeth von Ungern-Sternbergile (sünd Below), Peter Ludwig Konstantini abikaasa.
Nõva mõisa taasehitatud peahoone
1838. aastal pantis C.H.E von Ungern-Sternberg Nõva mõisa koos Sealepa, Vallipe karjamõisatega oma mehe vennale Eduard von Ungern-Sternbergile kolmeks aastaks, 1844. aastal ostis Heinrich Georg Eduard von Ungern-Sternberg mõisa pandiõiguse pärusomandiks. 1863. aastal, Heinrich Georg Eduardi surma järel päris mõisa tema pojatütar Josephine (Josy) Magdalene von Ungern-Sternberg.
1919. aastal päris Josephine Magdalene von Baggehufwudti (sünd von Ungern-Sternberg) poeg Eduard Baggo (Baggehuffwudt). Mõis riigistati 1919. aasta maareformiga. Mõisa riigistamise järel kolis hoonesse 1920. aastal kool ning järgnevatel aastakümnetel ehitati hoonet mitmeid kordi kooli vajadusi arvestades põhjalikult ümber. 2000te aastate algul oli hoone sedavõrd kahjustatud, et ta tuli lammutada ja 2002. aastal ehitati vana hoone kohale enam-vähem samade mõõtmete ja proportsioonidega uus koolimaja, mis osaliselt jäljendab mõisahoonet.
Nüüd kõhud täis ning tagasi koduteel sõitsime mööda Hatu mõisast. Hatu mõis (saksa keeles Hattoküll) oli rüütlimõis Harju-Risti kihelkonnas Harjumaal. Ajaloolise jaotuse järgi kuulus mõis Harjumaale Risti kihelkonda, nüüdisajal asub Harju maakonnas Lääne-Harju valla territooriumil. Hatu mõis eraldati 1609. aastal Padise kirikumõisast ning selle esimene omanik oli rootslane Lars Svensson. Põhjasõja järel kuulus mõis pikalt Mohrenschildtide suguvõsale. 1792. aastal läks mõis Padise Rammide valdusse, kes jäid Hatu mõisa omanikeks 1919. aasta võõrandamiseni. Christian von Rammile jäi 1919. aasta maaseaduse järel Hatu külas 24,41 ha suurune Kahejõe talu. Hatu küla (Hatto külla) paiknes 18. sajandil krahv Ludwig August Mellini koostatud kaardi järgi Kaldamäe oja (Kaldama) läänekaldal ja Hatu mõis (Hattokül) Kaldamäe oja idakaldal. Mõisa peahoone ehitamist alustati 1853. aastal Clas Gustav Reinhold von Rammi ajal ja see valmis 1864. aastal, hoone kujunduses domineerib uusgooti stiil. Tänapäevani on mõisa peahoone säilinud peaaegu algkujul, alles on ka mõni kõrvalhoone: sammastikuga tall-tõllakuur sõiduhobustele, sepikoda ja ait, mis asuvad reas piki sissesõiduteed. Eesti NSV ajal kasutati hoonet koolimaja ja rahvamajana, kuulus Risti külanõukogusse ja Kungla sovhoosile.
Omaette elamus oli näha Padise kloostri varemeid. Padise klooster oli tsistertslaste klooster Padisel, mille 14. sajandil rajasid Dünamündest pärit mungad Taani kuninga Erik Menved´i loal. Ehitus algas 1305. aastal ja kestis vaheaegadega 200 aastat. Kloostri keskaegsest sisustusest on säilinud praegu Risti kirikus paiknev 14. sajandi kirikukell (Eesti vanim) ning sama sajandi haruldane Kolgata grupp (praegu Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Niguliste kirikus). Klooster oli esimene Harjumaa arhitektuurimälestis, mis taasiseseisvunud Eestis vastava tähise sai. Padise klooster on suure tähtsusega arhitektuuri ja ajalooline objekt nii Eestis, kui kogu Põhja-Euroopas. Kloostri kõrval asub von Rammide suguvõsale kuuluv Padise mõisa renoveeritud peahoone.
Keskajal kuulusid ümberkaudsed alad Padise kloostrile. Kloostri juurde kuuluvat mõisa on esmakordselt mainitud 1319. aastal. Klooster lõpetas oma tegevuse 1559. aastal ning selle maad läksid 1561 Rootsi riigile. 1622. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile, kelle järeltulijaile kuulus mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa härrastemaja ostsid Rammid tagasi 1998. aastal.
Mul hakkab erinevatest mõisate külastamisest, ülesse pildistamisest ja kajastamisest tekkima juba omaette mõisate atlas – põnev on näha millises seisus on erinevad mõisad täna ning huvitav on uurida ja teieni tuua nende ajalugu. NordenBladet on täna üks ülevaatlikuim (kui isegi mitte ainuke) meediaväljaanne, mis kajastab mõisate hetkeseisu – ehk toob lugejani koos ajaloolise infoga ka pildi tänapäevast.
Vasalemma mõis (saksa k. Wassalem) oli rüütlimõis Harju-Madise kihelkonnas Harjumaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Lääne-Harju valda Harju maakonnas. Vasalemma mõisa peahoone on Eesti uusgooti arhitektuuri silmapaistvamaid ja hilisemaid näiteid. Keskajal kuulusid Vasalemma küla ja selle ümbrus Padise kloostri maade hulka. Põhjasõja ajal, 18. sajandi algul rajasid Padise omanikud von Rammid sealsetele aladele väikese abimõisa.
Vasalemma mõis sai iseseisva üksusena alguse 1825. aasta 17. märtsil, mil von Rammide pärandi jagamise käigus eraldati sealsed maad Padise mõisa omadest. Mõisa omanikuks sai Thomas von Ramm. Esimeseks härrastemajaks oli väike kahesambalise portikusega puithoone, mis asus praeguse hoone lähedal (lammutati 1940. a).
1874. aastal müüsid von Rammid mõisa Theodor Boustedtile.
1886. aastal läks see Norra päritolu Baggehufwudtide aadlisuguvõsa valdusse. Tegu oli ühe Harjumaa jõukaima mõisnikuperekonnaga kelle omanduses olid ka Nõva ja Saku mõisad. Viimases oli tolleaegse Eestimaa aadelkonna üks juhtfiguure, Valerian von Baggehufwudt lükanud käima õllevabriku, millest kujunes üks Baltimaade suurimaid õlletehaseid. Suur osa uue härrastemaja püstitamiseks vajalikust rahalisest kapitalist tuli tema Nõvalt pärineva kuulsast Ungern-Sternbergide soost abikaasalt Juliane von Ungern-Sternbergilt.
1892. aastal kirjutas Valerian von Baggehufwudt Vasalemma mõisa kingitusena oma poja Eduardi nimele. Eduard von Baggehufwudt (vanem) tegeles isa jälgedes käies samuti töösturina, ning oli abielus arhitekt Nikolai von Glehni tütre Elsbethiga. 1911. aastal heideti ta Eestimaa rüütelkonnast välja. Tema poeg Ned de Baggo on tuntud aktifotograafina.
Mõisa viimane omanik oli peahoone rajada lasknud Eduard von Baggehufwudt. 1915. aastal küüditati ta Venemaale, Esimese maailmasõja ajal suundus elama Saksamaale.
1919. aasta maareformiga mõis riigistati ning sellest sai aianduskool ja Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu.
Alates 1922. aastast siiani tegutseb hoones kool (praegu Vasalemma Põhikool). Härrastemaja lähedal asub mälestuskivi Julius Oengole, kes oli sealse kooli juhataja.
Estella Elisheva teatas mulle Vasalemma mõisat nähes, et see arhitektuur talle meeldib ning et meil peaks selline maja olema. See on umbes sama kui mu vanema õe poeg, kes küsis Horvaatias sadamas suurel laeval olles, et miks võõrad “meie laeval” on. 😀
Ja hakkabki meie reisike läbi saama… sõidame mööda Keila Kultuurikeskusest ning ma keeran korra veel tagasi, et teha pilti vahva maalinguga majast Keilas Haapsalu maanteel.
NordenBladet – Möödunud nädalalõpp oli minu jaoks väga emotsionaalne. Jaanipäeval sain kurva uudise, et üks mu sõbranna, armas Maily Luberg, on surnud. Maily (35) võitles ägedaloomulise leukeemiaga (vere vähiga) üle kolme aasta, vahepeal olime isegi kindlad, et ta on vähist puhas, ent kahjuks tuli kuri haigus tagasi. Veel aprillis oli lootus, et leiab ravi, koos vähiravi fondiga “Kingitud Elu” sai ta kokku ka piisava summa, et kallist ravi toetada, ent kahjuks rohud enam ei aidanud.
Mina olin Mailyga tuttav üle kümne aasta. Kui mu lapsed olid väikesed, siis oli ta meil koduabiline – aitas nii lapsi vaadata kui aias toimetada. Maily oli maalt (Taeblast) pärit ning töökas, lahtiste kätega, heatahtlik ja aus. Alati lahke ja abivalmis. Saime kiirelt sõpradeks ning hakkasime ka pereti läbi käima. Hiljem tegi ta kiirelt karjääri toitlustusettevõttes – alustas kassapidaja kohalt ent töötas juba aastaga end mitme poe juhatajaks. Vahetult enne surma täitus ka ta üks unistus – päris oma kodu (oma maja).
Rääkides positiivsetest asjadest, oli Mailyl imeline abielu – tema mees Marek, teatas talle juba 4-aastasena, et ta võtab ta naiseks ning nii ka läks. Läbi elu kestnud sõprus ja armastus oli neil. Kümne aasta jooksul sai nii mõnigi kord kohvitassi taga koos klatsitud, ent mitte iial ei öelnud ta mitte ühtegi halba sõna oma mehe kohta. Usun, et Maily ja Marek kogesid oma koosoldud aja jooksul rohkem armastust kui enamus inimesi ka 70 aastat koos elades.
Uskumatult masendav on minna nii noore inimese matusele. See on täiesti loomuvastane. Ütlen ausalt, et nagu ei jõua siiani kohale, et teda ei ole enam. Olid kallis! Puhka rahus armas Maily.
Allpool Mailist mõned pildid, mis tehtud ühisel reisil Kreekas.
NordenBladet – Suvi on täies hoos ning lapsed leiavad iga päev uusi mänge ja tegevusi – suplevad koduaeda paigutatud täispuhutavas basseinis, mängivad oma mängumajas, käivad jooksmas, mängivad naabri lastega ning kokkavad. Estellal mängib iga päev ka viiulit ning loeb oma kohustuslikku kirjandust, mida koolis suveks lugeda jäeti. Mängumaja on aastaid seisnud, ent nüüd tuli neil soov see korda teha ja sisse kolida. Terve päev koristati, veeti toast asju mängumajja ning loomulikult plaaniti sinna jääda ka ööseks.
No las jäävad, mõtlesin. Pole mõtet kõike keelata. Aga nagu ma arvasin, nii ka läks – kella kaheteist paiku öösel olid mõlemad kõpsti toas tagasi – sest väidetavalt oli mängumajas “kuri sääsk”, kes magada ei lasknud. Ise kaldun arvama, et neil oli ebamugav ja võib-olla isegi hirm. Aga nüüd elamus käes ning tuju tagantjärgi hea. Altpoolt leiate mõned pildid meie basseinist, laste mängumajast ning Estella Elisheva tehtud hõrgutistest.
Üks meie suvine lemmik on maitsestamata jogurtist tehtud magustoit. Selleks on vaja maitsestamata jogurtit (või Kreeka jogurtit), mett, värskeid marju ning müslit. Sega komponendid kokku ja maitsev ning tervislik magustoit ongi valmis! Yumm**** Leidsime Rimist ka vahva topsi (maksis vist euro), kuhu saab just sellist jogurtit kooli/trenni/reisile kaasavõtmiseks teha. Väga mõnus ja praktiline. Kaan käib korralikult peal ja müsli osa saab eraldi kaane sisse panna. Ohh jah, no ja siis veel isetehtud marjajäätis – tegemisrõõm on lastel suur, ainult kahjuks vormist välja võtmine meil veel ei õnnestu. Äkki kellegil on mõni nipp jagada, kuidas ise valmistatud jäätis vormist ilusti välja saada?
NordenBladet – Reede õhtul umbes 20.30 torkas mulle pähe mõte, et tahaks minna Lõuna-Eestisse. No ja kui see tahtmise tunne on peale tulnud, siis on keeruline sellega võidelda – lihtsam on sellele järgi anda. Nii et 20.45 oli mul juba kohver pakitud, tilluke auto puupüsti träni täis laotud (kaasa arvatud tekid, linad, padjad.. no nii igaks juhuks) ning kihutasime Sakust läbi Rapla ja Türi Imavere poole. Kuna kiiruga pakkides kunagi ei tea, kuhu teekond viib, siis ma panen kõik enam-vähem vajalikud asjad kaasa – nii leiduski autos kõike alates kummikutest, lõpetades laste mänguasjadega.
Tagasi kodus olime ei vähem ega hiljem kui 23 tunni pärast (laupäeval kl 19.30), ent mida kõike on võimalik hea tahtmise korral sellise lühikese ajaga teha! Programm oli nii tihe, et täna on tunne nagu oleks nädalasel puhkusreisil käinud.
Esimene peatus Imavere. Tahtsin näha Imavere rüütlimõisat (saksa k. Immafer) endises Pilistvere kihelkonnas (nüüd Järva vald) ning selle ümbrust. Imavere mõis asutati 1748. aastal, mil ta eraldati naabruses asuvast Loopre mõisast. Mõis on kuulunud nii von Salzadele kui ka von Pistohlkorsidele. Viimane 1919. aasta võõrandamise eelne omanik oli mõisal Eugen von Pistohlkors. Nagu suur enamus Eesti mõisaid, oli see lagunenud, võssa kasvanud ja hooletusse jäetud. Imaverest sõitsime läbi Põltsamaa Tartusse. Ööbisime mu noorema õe juures, kust hommikul startisime ca kelle 12 paiku edasi.
Järgmine peatus oli Tõraveres ja siis kohe Elvas. Elva sissesõit oli paljulubav, käänak kaunite kuusemetsade vahelt, ent keskus eriti vaimustav polnud. Mulle meeldivad rohkem sellised nuku-linna tüüpi väikelinnad nagu näiteks Tarvastu ja Mustla. Ostsime vett ning võtsime sularaha välja, sest mõtlesime, et ööbime järgmise öö Intsul, Männiku Metsatalus (Viljandis) – olen seal korra õega ööbinud ja mulle meeldis (vaata blogi SIIT & SIIT). Tegime Elvas pisikese tiiru – bussijaama ja muusikakooli juurde ja sõitsime edasi. Mõtlesin omaette ka, et ei tea, kus kandis laulja Kerli Kõiv siin elada võiks.
Elvast läbi, otsustasime, et keerame kõikjale sisse, kus mõni põnevam vaatamisväärsus teepeale jääb. Järgmiseks peatuspunktiks oli Meeri rüütlimõis (saksa k. Meyershof) Nõo kihelkonnas Tartumaal. Mõisat on mainitud 16. sajandil ja tollal kuulus see Tartu toomkapiitlile. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta mõisate võõrandamist oli Ernst Karl Maria von Seidlitz. Kahjuks ma ei teinud Imavere ja Meeri mõisast pilti, ent nad olid väga sarnased (kahekordsed, punast värvi, suhteliselt sama stiiliga ning tänaseks lagunenud ning erakätes olevad ehitised). Mõlemad mõisad olid algselt ühekorruselised, ent neid kasutati hiljem koolina ning ehitati teine korrus juurde. Sellest hetkest otsustasin, et pildistan ikka kõik põnevad kohad üles, et blogis teiega ka jagada ning kahetsesin, et juba nähtud mõisatest pilte ei teinud.
Järgmisena jäi teepeale Rõngu valla territooriumil asuv Vana-Kirepi mõis. Kirepi mõis (saksa k Kirrumpäh) on asutatud 17. sajandil. Läbi aastasadade on mõisal vahetunud palju omanikke. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Bruno von Samson-Himmelstjernale. Säilinud on nii puidust peahoone kui kolme kaaravaga valge kiviait.
Rõngu bussijaamast läbi jäi meile teepeale ka teenäitude kohaselt Rõngu vasallilinnus (saksa k. Ringen), mis oli Tartu piiskopi vasalli linnus, mille varemed asuvad Rõngu lähedal Lossimäe külas (Rõngu alevikust 2 km loodes Valguta tee ääres). Linnus ehitati 14. sajandi esimesel poolel (arvatavasti 1340. aastal) ja see kaitses Tartu piiskopkonna edelaosa. Linnus kuulus keskajal Tödwenite suguvõsale. Alates 1583 oli see Jesuiitide ordu kasutuses ning 1625. aastal lasksid nad selle Rootsi võimu saabumisel õhku. Sõitsime vist natuke valesti ja seda linnust me ei näinud, ent Lossimäel jäi meile hoopis silma vahva postkastide ja infotahvli lahendus ja Valguta oja.
Rõngust suundusime läbi Koruste ja Pikasilla Suilepa külla, kus järgmise peatuse tegime, et Õhne jõe kaldal asuvat Uue-Suislepa mõisat näha. Uue-Suislepa ehk Suislepa mõis (saksa k Suislep) asutati 1796. aastal, kui Vene keiser Paul I eraldas ta riigile kuuluvast Vana-Suislepa mõisast ning kinkis Ernst Mengdenile. 1799. aastal siirdus mõis von Kruedeneride aadliperekonna valdusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kool, mis tegutseb seal vist tänini. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, neist pilkupüüdvaim on mõisasüdamest mõnisada meetrit loodes paiknev tuulik.
Tarvastu võttis meid vastu kauni piknikulauaga, mis kohe meenutas meile, et kõht on tühi. Mul oli plaan minna Mustla kesklinnas asuvasse kohvikusse (Posti 21), ent see oli kinni. Selle üle oli nii kurb meel, sest seal on maailma parimad kodused supid, praed ja koogid ja veel mis hinnaga! Praktiliselt tasuta. Võtsime siis hoopis Mustla konsumist (Posti 52a) salatid ning ühekordsed kahvlid ning rallisime tagasi Tarvastu jõe ääres, Tarvastu pargi serval oleva vahva piknikulaua juurde. Kõhud täis läksime Tarvastu ordulinnuse varemeid vaatama. Oi seal oli lahe, sest nimelt elavad seal varemetes lambad! Lapsed olid nii vaimustused ning millised võrratud vaated ülevalt avanevad! Lihtsalt imelised!
Mustla keskus on väga armas, majadele ja bussipeatustele on joonistatud pildid ning lilleamplid ripuvad tänavapostidel. Kahjuks oli laupäeval kinni Tarvastu käsitöökoda ning muuseum.
Edasi läksime Tarvastu surnuaeda (Tinnikuru, 69716 Viljandi). Olin seal esimsest korda, sest Viljandis käime enamasti hoopis Paistu surnuaial, kuhu enamus isa-poolseid sugulasi on maetud. Aga kuna ma viimasel ajal tunnen väga suurt huvi esivanemate ning põlvnemiste järgi, siis leidsin Geni andmetest, et ka sinna on vähemalt kaks lähisugulast maetud. Holstres Tokerpilli talus 1844 aastal sündinud Peeter Pill (taluperemees) ning Tarvastus Oina talus sündinud Peeter Pilli poeg Jaan Pill (mõisavalitseja). Jaan on minu isa Jüri Enneti vanaisa ning Peeter vanavanaisa. Helistasin isale ja küsisin, kuidas haua üles leiab ning peagi leidsimegi. Peaväravast esimene tee vasakule ning siis paremal. Seal suure puu all Jaan Pill oligi. Kahjuks ei teadnud isa Peeter Pilli (11.01.1844-09.05.1909) haua kohta, ise arvan, et äkki ta seal otse kõrval on aga kahjuks pole hauakivi ning ka sugulased ei tea. Ehk saan surnuaiavahilt järgmisel korral teada – lähen siis ilma lasteta ning saan pikemalt erinevaid esivanemate talukohti, hauakohti ning infot uurida.
Taravastu surnuaialt suundusime edasi Holstresse. Otsisime seal üles Tokerpilli talu maad (ajaloo arhiivides tihti ka Tocka, Tocho ja Tokre) – 83.3 hektarit metsa ja põldu ning talukoht. Holstrest mööda Mõnnaste teed Luiga poole. Tokerpilli talus sündis 1702.aastal Peeter, seejärel 1732 aastal tema poeg Jakob, siis 1767. aastal tema poeg Jaan, siis 1805.aastal tema poeg Peeter, siis 1844. aastal tema poeg Peeter. 1844. aastal Tokerpilli talus sündinud Peeter ongi minu isa vana-vanaisa, kes peaks olema maetud Tarvastusse nagu tema mõisavalitsejast poeg Jaan Pill. Enne seda maeti vist taluõuele, aga täpselt ei tea. Üle 300 aasta on isapoolsed esivanemad Tokerpillis elanud, ma pole veel jõudnud uurida, kes ja millal ja kellele selle maha müüs – tean vaid, et praegu ei ole see kahjuks meie sugulaste käes. Kuna sissesõidu teele oli pandud suurelt silt: “Sõissesõit vaid omaniku kirjalikul loal”, siis ei julgenud ma edasi sõita – mine tea hulle, võtavad veel jahipüssi ja lasevad maha. Nii kurja silti, et lausa kirjalikul loal, vist päris normaalne inimene ei pane oma koduteele. Seda enam, et Viljandis on väga lahke rahvas, kelle mentaliteet on pigem selline “Võdi madi all” ja luud risti ukse ees-stiili. Lastega ei julge sellist riski võtta. Nii et ka Tokerpilliga tutvumine jääb järgmisesse korda. Helistan ette ja lepin kohtumise kokku.
Peale Tokerpilli läksime Paistu surnuaeda. Siis oli kell viis ja mõtlesime, et äkki läheks koju tagasi. Mõeldud-tehtud. Tagasi tee Tallinnasse kulges läbi Suure-Jaani, Lahmuse, Vändra, Järvakandi ja Rapla. 23 tundi ning nii palju elamusi! Kulutused: bensiin 36.-EUR + ca 20 EUR (salatid, mineraalveed, limonaadid, jäätised).
