NordenBladet – Eile alustasin suure autoringreisi planeerimisega — kontorituur + puhkus. Möödunud aastal liitusid OHMYGOSSIP lehed Skandinaavia meediagrupi NordenBladet´iga – toimus palju muutusi nii firma siseselt, veebides kui juriidiliselt. Esialgne entusiastlikult planeeritud kolme kuuline veebide ja kontorite “kolimine” on erinevate asjaolude tõttu veninud tänaseni – soome ning rootsikeelne NordenBladet-i leht on siiani avamata (suure tõenäosusega avame need siiski lähima poole aasta jooksul).
NordenBladetil oli 4 kontorit Rootsis, 3 kontorit Soomes ja üks Norras – eelmisest aastast sulgesime need kõik, ent kuna osades on endiselt veel NordenBladet´ile kuuluvaid asju, siis tõmban siiani “otsi kokku”. Hetkel on NordenBladet´i HQ offici näol Tallinnas, Eestis (täpsemalt minu magamistoa parempoolne kirjutuslauaga nurk :D), raamatupidamine mitmel pool Skandinaavias ning koosolekuid peame peamiselt internetis, hotelli lobby baarides või erandjuhtudel ka endistes kontoriruumides, mis osaliselt 2019 aastani veel meie käsutuses. Me ei ole otsustanud veel, kuhu uued kontorid tulevad – üks tõenäoliselt Soome (Vantaa on hetkel mõttes), teine Rootsi (suure tõenäosusega Kalmari maakonda). Nüüd oktoobri lõpus plaanin minna suurele Soome ringreisile – kindlasti kogun seal palju mõtteid ja ehk peale seda on lihtsam ka otsust langetada, ning planeerida, mis tempos edasi toimida.
Aga täpsemalt ringreisi juurde… Täpne trajektoor on veel lahtine aga laias plaanis tuleb sõit tõenäoliselt selline:
Teen reisijooksul koostööd mitmete turismibüroode ning premium hotellikettidega, osad diilid ja külastused on juba lukku löödud, osasid sponsoreid alles otsin. Hetkel teen eeltööd – uurin kus midagi asub ning mida näha-külastada sooviks. Praeguse plaani järgi on soov läbida ca 3000-3500 km ca kaheksa päevaga. Võimalik, et reis venib ka pikemaks. Väga palju põnevaid kohti jääb teepeale, mida kindlasti külastada tahaks, samuti tahaks igasse päeva lisaks sadadele kilomeetritele autos, mahutada nii luksust (mõnus restoran või lõõgastav SPA), ning palju vaatamisväärsusi, ajalugu, muuseume, kultuuri ning fotosessioone, mille käigus kogu reis üles pildistada ja filmida. Kindasti võtan kaasa ka lapsed – 12-aastase Estella Elisheva ning 10-aastase Ivanka Shoshana. Sellest tuleb üks pööraselt äge, põnev ja meeldejääv reis, mis ühtviisi nii metsik kui luksuslik!
Pssst!! Kellel on ideid, mida me reisi jooksul veel teha võiksime (mida vaadata-külastada, kus süüa, kus peatusi teha, kus ööbida jne) või hoiatusi (kuhu kindlasti minna ei tasu), kirjutage mulle FB postkasti või meilile! Kõik lahedad ideed, soovitused ja ettepanekud on oodatud!
NordenBladet – Usun, et Skandinaavias pole last, kes ei teaks Rootsi lastekirjanik Astrid Lindgreni* raamatu “Pipi Pikksukk” peategalast – rikast, ulakat, tugevat ja heasüdamlikku Pipit. Paljudel Põhjamaade lastel on just see kahe punase patsiga tüdruk lapsepõlve palju toredaid emotsioone toonud. Mäletan, kuidas mulle väiksena Pipi meeldis ning samuti kuidas mu lastel paari aasta eest suur Pipi-vaimustus oli.
Rootsis, Stockholmist autoga sõites läbi Linköpingu 350km mööda E4 maanted lõuna suunas (ca 4h sõitu) või Göteborgist mööda maanteed nr 40 läbi Jönköpingu ida suunas (ca 3h sõitu), asub Vimmerby, kus 1981 avati esialgu Sagobyn nime all “Astrid Lindgreni Maailm” (aadress: Fabriksgatan 59840, Vimmerby / koduleht: astridlindgrensvarld.se) – tõeline muinasjutumaa, mis köidab nii lapsi kui vanemaid. Ideaalne koht, mida kogu perega külastada! Põnev teemapark on avatud maist augustini ning seal võib kohata paljusid tuntud Astrid Lindgreni lasteraamatute kangelasi.
[mappress mapid=”1″]
Rootsikeelse nimega “Astrid Lindgrens Värld” (rahvasuus tuntud ka kui “Pippi Longstocking Värld”) asub 180 000 ruutmeetrisel maa-alal ning sealt võid leida kõike – kino, teatrietendused, suur muinasjutulinn täis imelisi nukumaju, kohvikud, poed, mänguväljakud, muuseum, miniloomaaed jne. Pargis töötab üle 50 näitleja, kes on kehastunud erinevateks raamatukangelasteks. Oma käega võib silitada Pipi hobust ning käia tema suures kollases segasummasuvilas, mis kannab nime Villekulla Cottage. Mitu korda päevas toimuvad ka rootsikeelsed etendused.
Mulle meeldib koos lastega reisida – olgu siis lastereis või minul endal mõni tööreis. Võimalusel võtan alati lapsed kaasa. Ivanka Shoshana (10), kellel on diagnoositud autism, on tänu minu jõupingutustele väga tubliks kasvanud. Vaatamata sellele, et autistliku lapsega on väga raske reisida (kunagi ei tea, millal teda tabab halb tuju ning ta röökides pikali viskub ning sul ei jää muud üle kui ümberolevate inimeste jäiste ja hukkamõistvate pilkude saatel laps sülle võtta ja kiirelt lahkuda), on reisimine just üks oluline tegur, mis tema silmirangi on arendanud ning aidanud sotsialiseerumisel. Täna võin ta rahumeeli kõikjale kaasa võtta – piinlike olukordi tekib aina harvem, enamasti üldse mitte. Uuuh, aga mis juhtus Pipimaal. Estella Elisheva (reisi ajal 9 aastane), kes on tavaliselt supersõnakuulelik ning kellega on juba maast madalast väga kerge olnud tormas suurest entusiasmist ning avastusrõõmust ühele poole ning Ivanka Shoshana (reisi ajal 7 aastane) teisele poole – aga saan lastest aru. Kogu teemapark on nii imeline, et täiskasvanugi unustab end! No ja muidugi ei saanud me lahkuda ilma, et oleks end pealaest jalatallani Pipi-brändi rõivastunud.
Lisan pilte meie reisist (suvi 2015).
__________________________
* Astrid Anna Emilia Lindgren (kuni 1931 Astrid Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby – 28. jaanuar 2002 Stockholm) oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.
Elulugu Astrid Lindgren sündis taluniku Samuel August Ericssoni (1875–1969) ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis. Ta oli neljalapselise pere teine laps. Astridil oli vanem vend Gunnar ning nooremad õed Stina ja Ingegerd. Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia “Silmapiirilt kadunud maa”.
Pärast kooli lõpetamist 1924. aastal oli ta veidike aega praktikandiks ajalehe Vimmerby Tidningen juures. Seal töötades jäi ta 18-aastaselt ja vallalisena lapseootele ning keeldudes lapse isaga, ajalehe peatoimetaja Reinhold Blombergiga abiellumast, siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida.
4. detsembril 1926 sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.
1928. aastal asus ta sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga, kellega ta 1931. aastal abiellus. Seejärel sai ta lõpuks poja Larsi enda kasvatada.
Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra, ning et raamatu alguses igav poleks, mõtles tütar, et tal võiks olla kaks looma (ahv ja hobune). Tütar tahtis ka, et Pipi oleks rikas.
1986. aastal kirjutas Lindgren Nõukogude Liidu saadikule Stockholmis Boriss Pankinile, et juhtida tähelepanu olukorrale, et Nõukogude liit ei luba Leila Milleri ja Valdo Randpere tütart Kaisat oma vanematele Rootsi järgneda. Kirjas teatas Lindgren, et “võimsal Nõukogude Liidul ei ole nii palju halastust ja südamlikkust, et üht väikest tüdrukut oma vanemate juurde lasta.”
Astrid Lindgren suri Stockholmis 8. märtsil 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad, samuti välisajakirjanikud. Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.
Karjäär 1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga “Britt-Mari puistab südant” teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi raamatuga “Pipi Pikksukk”, mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud. Nüüdseks on “Pipi Pikksukast” saanud maailma armastatumaid lasteraamatuid. Ehkki Lindgrenist oli sellega hinnatud kirjanik saanud, on ta tegelastele omane üleolev suhtumine täiskasvanute autoriteeti siiski aeg-ajalt ühiskonna pahameele osaliseks saanud.
1948. aastal saatis naisteajakiri Damernas Värld Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Ühendriikidesse jõudes ütles Lindgren, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu “Kati Ameerikas”.
1958. aastal sai temast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat. Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.
Astrid Lindgreni enamiku raamatute illustraator oli Eesti päritolu Ilon Wikland. Nende esimene ühine raamat oli 1954. aastal ilmunud “Mio, mu Mio”.
Teoseid 1944 Britt-Mari puistab südant 1945 Kerstin ja mina 1945 Pipi Pikksukk 1946 Pipi Pikksukk läheb laevale 1946 Meisterdetektiiv Blomkvist 1947 Meie, Bullerby lapsed 1948 Pipi Pikksukk Lõunamerel 1949 Veel Bullerby lastest 1949 Pöialpoiss Nils Karlsson 1950 Hakkaja Kaisa 1950 Kati Ameerikas 1951 Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu 1952 Bullerbys on alati lõbus 1952 Kati Itaalias 1953 Kalle Blomkvist ja Rasmus 1954 Mio, mu Mio 1954 Kati Pariisis 1955 Väikevend ja Karlsson katuselt 1956 Hulkur Rasmus 1965 1957 Rasmus, Pontus ja Lontu 1958 Lärmisepa tänava lapsed 1959 Päevanurme 1960 Madlike 1961 Lärmisepa tänava Lota 1961 Käraküla raamat (eestikeelse pealkirjaga “Bullerby lapsed”) 1962 Karlsson katuselt lendab jälle 1963 Vahtramäe Emil 1964 Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses 1965 Kevad Kärakülas 1966 Vahtramäe Emili uued vembud 1968 Karlsson katuselt hiilib jälle 1970 Vahtramäe Emil on veel elus 1970 Minu väljamõeldised 1973 Vennad Lõvisüdamed 1973 Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna 1976 Madlike ja Jaanikingu põnn 1979 Pipi Pikksuka jõulupuu 1981 Röövlitütar Ronja 1984 Kui väike Ida tahtis teha vempu 1984 Emili vemp nr. 325 1986 Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil 1987 Assar Seebimull 1991 Kui Liisbet pistis herne ninna
NordenBladet – Kas tunnete vahel, et vajate lisainspiratsiooni, uusi emotsioone, midagi uut. Mina leian inspiratsiooni peamiselt blogidest-vlogidest. Surfan tihti blogilt-blogile (vlogilt-vlogile), ent ega see inspiratsiooni leidmine polegi kerge. Täna vaatasin erinevaid rootsi blogijaid ning sattusin Janni Olsson Delér´i blogile ning sealt omakorda tema abikaasa Jon´i vlogile – täiesti fantastiline blogijate paar! See, kuidas nad vlogivad on lihtsalt – super lahe! Love it so much!
Imestasin, et pole nende blogisid varem näinud, sest loen tihti erinevaid rootsi blogisid. Muuseas, kes armastab blogisid, Rootsis on väga palju super häid blogijaid! Mulle meeldivad blogid-vlogid, millel on kvaliteet taga – kus on näha nii pühendumist, entusiasmi kui ka vaeva – kvaliteetsed pildid, läbimõeldud süzee jne. Aga täna tooks välja need kaks blogi.
Jon´i ja Janni blogidest ( vaata: jonolssondeler.com ja janniolssondeler.com) kumab nii palju POSITIIVSUST! Mul klikkis kohe ära – mulle meeldivad “Yes” inimesed – positiivsed inimesed, kes näevad elus head, mitte halba. Kes elavad täiel rinnal, samas oskavad hinnata väikeseid asju elus, toetavad ja amrastavad üksteist, on ambitsioonikad, parajalt edevad ja oskavad elust rõõmu tunda. Samuti paistab silma kui inimestel on hobid. See on tunda, kas tehakse midagi kirega või niisama – nende postitustest on näha, et ollakse hingega asja juures – katsetatakse uusi kaameraid, suheldakse vahetult fännidega, avatakse ennast, ollakse täis energiat – rääkimata aktiivsest ja sportlikust eluviisist, mida mõlemad harrastavad. Olen täna terve päeva koos Jon´i ja Janni Olsson Delér´iga veetnud – lihtsalt ei saanud pidama. Hetkel on tunne, nagu oleksime juba ammused sõbrad. Võtsin arvuti isegi jooksulindile kaasa, et Jon´i vlogisid vaadata.. Hehee.. Märkamatult olin kõvasti trenni teinud, sest aeg lihtsalt lendas nii kiiresti. Aitäh teile nii lahedate vlogide-postituste eest! Olete väga positiivsed ja inspireerivad!
Tänast blogi jääb aga lõpetama üks Jon´i lause. Tsiteerin: “When you think it´s enough, double it!” (Kui te arvate, et on juba küllalt, duubeldage seda). Mõttetera, mis sobib pea igaks olukorraks. Päikest- kallistan!
NordenBladet – Jätkan kahepäevase Setomaa ja Lõuna-Eesti blogiga (loe esimest osa SIIT). Jäin oma reisiblogi kirjeldusega pooleli Saatses – tillukeses Venemaa äärses Eesti linnakeses. Kell oli juba tublisti üle viie ning väikse Saatse küla ainus väike külapood oli juba kinni. See tekitas meis tugevat ärevust, sest teadsime, et toidukohti ei pruugi enam teepeale sattuda ning tahtsime söögid-joogid õhtuks ära osta. Sõitsime Saatse külaplatsile ja muuseumini, ent ka need olid juba kinni. Kummaline oli see, et me ei näinud ka aedades, terves külas mitte ühtegi hingelist, mitte ühtegi!
Küla oli väga tilluke – küla plats, muuseum, imetilluke pood, mõned aiad, kirik ja surnuaed. Viimasesse poleks pidanud ehk vastu õhtut noorema tütre Ivanka Shoshana´ga (10) minema (eriti veel seetõttu, et kedagi lähedast sinna maetud pole), see ärritas teda. Alles hiljuti käisime matustel, samuti käisime koos lastega Viljandi surnuaedadel – surma teemat on ehk liiga palju olnud – Ivanka on veel väike ja ei saa sellest päris hästi aru. See lõi ta natuke rivist välja ning kahetsesin seda pärast. Samas ma tean, et ei saa teda “roosas mullis” kasvatada – vaatamata sellele, et ta on autist, soovin, et ta näeks ja kogeks kõike nii palju kui võimalik samamoodi nagu tavalapsed. Elu on elu ning sinna juurde kuulub ka surm.
Saatses käidud, tundisme korraga, et tahaks juba kuskil öömajale jääda ning rahulikult õhtut veeta – oli nagu juba ringi tuuseldatud küll. Ent kuna olime nii “puu taga” ja väikestes kohtades, ei olnud pikki kilomeetreid mitte midagi – ei poodi, ei maju, rääkimata öömajast. Kerge ahastus tuli peale, sest autoga ringi sõitmine viskas õhtuks juba kergelt üle. Korraga olime Koidula piiripunktis Eesti-Läti piiril. Kimasime edasi – ainus eesmärk leida pood ja öömaja. Vaatamata väsimusele, olid aga emotsioonid õhus ning Setomaal käik meeldis väga – mul tekkis Setomaa vastu suurem huvi, kui käisime tütre Estella Elishevaga Tallinnas turismimessil “Tourest 2018” NordenBladet´i tarvis Eesti turismiobjektidest lugu tegemas (vaata rohkem SIIT), kohtusime seal väga paljude toredate inimestega ning külaseltside esindajatega. Üks nimi, mis kohe meelde tuleb on Elin Priks (pildil kõige parempoolne) – väga särtsakas ja vahva naine, kes arendab Setomaa turismi – rääkis nii palju huvitavat Setomaa kohta, ning hiljem veel Facebookiski kutsus Setomaale külla. Nii soe tutvustus ei jää tähelepanuta! 🙂
Ja kaua ei läinudki aega, kui keset tühjust, ilmus välja Orva A&O toidupood ning mõned kilomeetrid eemal metsatukka peidetud Väike-Orava puhkekeskus (Orava küla, Põlvamaa). Helistasime tee servale paigaldtatud sildil olevale mobiilinumbrile ning broneerisime toa. 10 minuti pärast saabusid puhkekeskuse perenaine ja peremees ning ulatsid meile üle võtmed – olime suurel maalilisel territooriumil ainsad külalised. Panime kaminasse tule ning seadsime ennast alumisele korrusele telekat vaatama ning õhtusööki nautima – just sellel ajal, kui seal viibisime mägis Jalgpalli MM-il Inglismaa Kolumbiaga (03.juuli).
Tihti, kui NordenBladet´i Rootsi, Norra või Soome poolsete töötajatega Eestist või Eestis ööbimisvõimalustest räägin, siis nad kuulavad mu juttu nagu “jutustust imedemaast”. Eesti ongi imedemaa! Kohati on see kurb, sest paljudel maal elavatel inimestel on väga vähe raha, ent enamasti rõõmustav – sest mitte kuskil pole nii kaunist loodust ning nii siiraid inimesi, kui Eesti maakohtades. Ma ei väsi neid kiitmast! Olen väga palju mööda Põhjamaid ringi sõitnud, käinud maakohtades, vestelnud inimestega, kuulanud nende probleeme ning elanud kaasa nende saavutustele – niimoodi ringi käies-sõites avaneb su ees täiesti teine maailm, täiesti teised mõtted ning teised mured ja rõõmud.
Meie majutus läks maksma 25.- eurot kolme peale kokku – meil oli kahe korruseline eramaja ning ca 10 000-15 000+ ruutu hooldatud aeda ümber. Mingit erilist luksust polnud, ent kõik oli puhas ja korras ning PRIVAATNE! Mõtlesime omakeskis, et ainult muru niitmine sellel krundil vajab niipalju tööd ja hoolt, rääkimata saunade, majade koristamisest jne. Igati soodne, igati privaatne, igati vaheldusrikas! Eriti sobilik neile, kes soovivad linnakärast eemal olla. Kuna meil sularaha polnud, saime veel sellise diili, et jätsime raha hommikul Orava poodi – vot nii usaldavad head inimesed Lõuna-Eestis oma külalisi! Ei mingeid passikoopiaid ja muid tüütavaid protseduure. Südamepõhjani liigutav!
Vaatasime jalgpalli. Jalgpalli MMil oli kaks mängu ja selgusid viimased veerandfinalistid. Rootsi alistas Šveitsi 1:0 ning Inglismaa alistas 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaja järel Kolumbia penaltiseerias 4:3! Viimast ennustasime ette. Õigemini nõidusime – hahaaa… aga sellest ma täna ei räägi. Nii minul kui mu õdedel on tugevad sensitiivi- ning nõiavõimed ning eriti kõvasti löövad need välja kui oleme koos, või teeme midagi koos. Vahel on see lahe, vahel suisa hirmutav, sest nii kummaline kui see ka pole (isegi siis, kui me ise ei soovi seda), näeme ja saame muuta tulevikku, lugeda paljudel juhtudel inimeste mõtteid, kontrollida energiaid, näha aurasid. Vahel kardan seda, vahel püüan sellest mitte välja teha, vahel võtan seda lihtsalt kui oma elu ühte osa.
Panin Ivanka Shoshana umbes kümnest magama ning kui ta uinunud oli – lobisesime õege tunde…
Hommikul, kui olime Orava poodi öömaja eest raha jätnud, suundusime Võrru. Kõhud tühjad, leidsime peagi pisikese mõnusa kohviku. Nimi oli vist “Muffini kohvik”, kui ma ei eksi. Kohvikul polnud viga, aga Võru on minu meelest üks kole koht – pean silmas just kesklinna. Ei nägu, ei tegu. Tavaliselt on väikekohad kaunid ja iseloomuga – aga Võru on minu jaoks “ei midagi ütlev”. See-eest Võru ümbrus – Haanja, Rõuge jne.. on Eesti ühed kaunimad kohad!
Võrust võtsime suuna Otepääle ning Pühajärvele.
Otepää on taas üks imekaunis koht. Otepääl käib aktiivne elu igal aastaajal – lumega saab linn talvepealinna tiitli, suvel aga meelitab künklike metsaradade ja järvesilmadega.
Aktiivse puhkamise võimalused on Baltimaade ja Põhjamaade ühes tuntuimas talispordikeskuses piiritud. Leidub radu nii murdmaasuusatajaile, mäesuusa- ja lumelauafännidele, mootorkelguga kihutajaile, kelgutajatele kui ka (lumisel) maastikul matkajatele. Meie sirutasime jalgu, Ivanka mängis natuke, õde võttis spordilaagrist peale oma poja ning siis sõitsime läbi Tartu iga üks oma koju. Vahva! Autoreisid on viimasel ajal minu vaieldamatud lemmikud – ei võta liigselt aega ning on parasjagu mõnusad vaheldused tööpäevadele.
Septermbris-Oktoobris ootab mind ees pikem NordenBladet´i kontorite külastus ning ringsõit Soomes – tahan oma tööringsõidule nii Estella Elisheva (12) kui Ivanka Shoshana (10) kaasa võtta. Aga sellest kõigest juba järgmistes blogides! Kallistan ja soovin teile kaunist augusti jätku!
NordenBladet – Sellel suvel oleme kõvasti lühikesi Eesti siseseid autoreise teinud (loe näiteks Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti blogi marsruudiga Tallinn – Rapla – Türi – Imavere – Tartu – Tõravere – Elva – Nõo – Rõngu – Koruste – Pikasilla – Suislepa – Tarvastu – Mustla – Holstre – Paistu – Viljandi – Suure-Jaani – Lahmuse – Vändra – Järvakandi – Kehtna – Saku SIIT ning Loode-Eesti blogi, kus sai käidud trajektooril Tallinn – Ääsmäe – Laitse – Riisipere – Turba – Risti – Palivere – Taebla – Linnamäe – Sutlepa – Pürksi – Österby – Hosby – Riguldi – Nõva – Vihterpalu – Hatu – Pae – Harju-Risti – Padise – Rummu – Vasalemma – Keila – Saue – Tallinn SIIT).
Seekordses blogis viin teid Setomaale! Estella Elisheva´l (12) oli Värskas viiulilaager ning seetõttu mõtlesin, et lapse laagrisse viimisest võiks teha väikese Setomaa tuuri. Nagu ikka startisime Tallinna külje alt Sakust, kus meil on imeline elamine – olen nii õnnelik, et saan lapsi sellises rahulikus, turvalises ja looduskaunis keskkonnas kasvatada. Mulle meeldib sõita väikseid ja rahulikke teid pidi – seetõttu läksin läbi Kajamaa Viljandi maanteele ning sealt läbi Rapla ning Türi Lõuna-Järvamaal asuvasse Kabala külla. Kabalas tegime esimese peatuse ning pildistasime üles Kabala mõisa ning kohaliku A&O poe. Imetilluke armas Eesti külake, alati kui sealt läbi sõidan, tekib mul väga hea tunne. Kuigi mulle meeldib merevaade, olen ma vist hingelt pigem sisemaa inimene. Kõik pikad põllud, paksud laaned, mäed ja orud on mulle väga südamelähedased.
Kabala mõis (Pilistvere pastoraadi personaalraamatutes Cabbal) oli mõis Pilistvere kihelkonnas Viljandimaal. Tänapäeval jääb mõisa ala Järva maakonda Türi valla territooriumile. 1905. aasta sügisel oli Kabalas mõisnike omakaitse staap. Alates 1923. aastast asub mõisa peahoones Kabala kool, hiljem lisandus ka lasteaed. Ajalooliselt läbis mõisasüdant Türi–Viljandi maantee (praegu Türi–Arkma maantee), mis õgvenduste järel kulgeb paarsada meetrit lääne pool.
Kabalast sõitsime edasi Imaverre, kus sattusime väga laheda koha juurde – nimelt jäi teepeale Sassi talu jaanalinnufarm! Lapsed olid jaanalinde nähes väga elevil. Talumaad ümber olid korras ja hooldatud – nagu tublidel eestlastel ikka kombeks. Sassi talust paari kilomeetri kaugusele jääb Imavere rüütlimõis – sellest kirjutasin pikemalt SIIN, kuid kuna ma siis pilte ei teinud, postitan need nüüd! Tartusse või Lõuna-Eestisse sõites meeldib mulle just seda teed mööda minna – külavahe teid pidi läheb sõit küll aeglasemalt, aga samas on põnev ümbrust vaadata. Kuigi Imavere mõis on lagunenud ja käest lastud ning juurdeehitus on suisa jube, on mõisa ümbrus privaatne ning ilus. Erinevalt paljudest teistest Eesti mõisatest, on sellel ümberringi piisavalt maad – põldu ja metsa – enne, kui naaber aknasse vaatab. Imeline koht SPA ja/või hotellikompleksi ehitamiseks.
Imaverest sõitsime läbi Adavere Tartu, kust võtsin auto peale ka vanema õe. Plaan oli selline, et viime Estella Elisheva ära Värska laagrisse ning mina, Ivanka Shoshana ja Maris läheme edasi Setomaale ja Lõuna-Eestisse seiklema. Tee Tartust Värskasse oli suht igav – võibolla ka seetõttu, et meil oli aja peale minek ning väga teeäärseid märke, mis vaatamisväärsustele suunasid ei jälginud. Tuju oli meil nii hea, et laulsime autos ning tegime nii kõvasti nalja, et silmad oli naerust valusad. Põlvas tegime pilti ka Karl Kikase kujust (mälestusmärgist).
Kes Eesti muusikaajalugu ei tea, sellele teadmiseks, et Kikas (sünd 4. nov 1914, elukoht Põlva rajoon, Valgjärve kolhoos) oli legendaarne lõõtspillimängija. Kikast loetakse pillileiutaja August Teppo järel kõige enam lõõtspillikultuuri mõjutanud inimeseks Eestis. Oma uuendusliku ja kaasahaarava mänguga tegi ta algselt Lõuna-Eestis levinud pilli kuulsaks üle terve Eestimaa.
Ei läinud kaua, kui olime Lobotka külas – bussipeatus nägi nii muhe välja, et tegin sellest pilti. Muuseas, “Muinastulede ööd“, mille kandev idee on Läänemere rahvaste ühtsuse ja koostöö edendamine, tähistatakse sellel aastal 25.augustil – nagu ikka pillimeeste mängu saatel ning kohalikku toidukraami nautides. Üle Eesti süüdatakse tuhanded lõkked, loomulikult ka Lobotka sadamas, Värska lahe kaldal. Lõkked süüdatakse kord aastas meenutamaks ajaloolisi mereäärseid märgutulesid ehk iilastulesid. Viikingite ajastul tehti seda praktilisest vajadusest, nüüdisajal edastamaks eelkõige positiivseid mõtteid ja sõnumeid.
Miks ma toon “Muinastulede öö” välja just seoses Lobotka külaga!? Nimelt on vaja teada selleks natuke Lobotka küla tausta. Külas elab ca 75 inimest ja küla pindala on ligi 500 hektarit. Lobotka külaelanikud korraldasid esimese Külapäeva 1998. aastal, rahalist abi saadi Värska vallavalitsusest. Külapäevale tulid endised ja praegused külaelanikud, kokku tublisti üle saja inimese. Küla selts moodustati 1999. aastal, et jagada kohustusi ning vastutust külas toimuvateks üritusteks. Värska vallaga koostöös leiti uus külaplats. Talgute korras ehitati külakiik ja korrastati platsi. Esimene üritus, mis aga selle pisikese küla väljavõideldud platsil toimus, oli Muinastulede öö. See on nii vahva, kuidas isegi Eesti kaugemates kohtades hoitakse ja kantakse edasi vanu traditsioone ning kultuuri – näidatakse, et elu ei ole vaid pealinnas! Mulle see nii meeldib!
Estella Elisheva laagrisse saadetud, mõtlesime, et uudistame Värskas ringi. Vanast ajast olin nii palju kuulnud “Värska sanatooriumist” – kunagi oli see nii popp koht. Otsustasime oma silmaga näha. Polnud vaja isegi sisse minna, juba eemalt vaadates sain aru, et poppi pole seal midagi – on vaid vana kuulsuse riismed. Sanatoorim vajaks tõsist uuendust – veel parem mahalükkamist ja uue ehitust. Mina jääks sellises santooriumis tõenäoliselt “veel haigemaks” – kaunid männimetsad ning siis korraga vana stagna-aegne junn. Nii kole, et ei tahtnud isegi pilti teha. See-eest vähe parema mulje jättis Värska veekeskus. Korra tekkis isegi mõte, et jääks sinna ööseks, aga ei — mul oli plaan “ekstreemi teha” – plaan minna kuhugi täielikku tundmatusse. See oli õige otsus!
Edasi otsustasime minna Saatsesse – tahtsin näha oma silmaga, mis toimub ning milline on see Eesti kõige Venemaa poolseim Kagu-Eestisse jääv linnake, kuhu saab minna vaid kaks korda Venemaa territooriumi läbides. Teepeale jäi Üüklubi, mille silt meile kõvasti nalja tegi (Eesti keeles öeldase mandril diskoteegi kohta pigem ikka Ööklubi) ning Seto Talumuuseum, mille õuel ka keha kinnitasime. Menüüst me midagi aru ei saanud, olime justkui välismaale sattunud – seto keel on nii erinev eesti keelest. Näiteks suulliim on külmsupp… Puurisin ka kohviku laual olevat ajalehte, ent ka see oli justkui hiina keelne. Midagi sai loomulikult aru ent väga kummaline oli lugeda. Nagu teine Eesti. Kui Võrus on väike murrak – sõna “soe” asemel öeldakse “lämmi”, ning veel mõned näited – siis Setomaal on ikka täitsa teine keel. Kindlasti sellega harjuks ja õpiks kiiresti, ent Tallinnast tulnud inimesele on see siiski võõras.
Toit viis keele alla ja teenindus oli meeldiv, hinnad olid taskukohased, kuid siiski tsipakene kallimad kui näiteks Võrtsjärve ligidal Mustlas või Võrust kiviviske kaugusel olevas Rõuges, samas kõvasti odavamad kui Tallinnas. Tavapärasest erinev menüü (kaasa arvatud setkoolsed nimetused), pakkusid tublisti elamust ning jätsid unustamatu mulje.
Seto muuseum avati 17. juulil 1998. aastal. Seto Talumuuseumis on võimalik tutvuda XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse taluarhitektuuri, vanade tööriistade ja rikkaliku käsitööga. Ekspositsioonis on pool-kinnine hoov, elumaja, riide-, vilja-, söögiait, laut heinaküüniga, töötuba, varjualused, suitsusaun, potivabrik, sepikoda, rehi ja tsäimaja (ehk lõunasöök taluõuel). Enamus hooneid on originaalid, pärit Põhja-Setomaalt. Talumuuseumi filiaal asubki muuseas Saatses, rajatuna kohaliku koolijuhi Viktor Veeberi poolt ning on avatud 1974. aastast. 2004. aasta maikuust on ehitatud ka unikaalne tsäimaja.
Kõhud täis, suundusime Saatse poole. Kõhe oli kaks korda läbi sõita Venemaalt. Midagi ei saanud parata, aga ma mõtlesin omaette – no kas on raske teha uus maantee (kruusatee) väikese kaarega, miks ma pean väiksesse Eesti külla sõites lugema, et kohe läbite Venamaa territoorimi ning peatumine ja jalgsi liikumine on keelatud. Enne Saatset oli isegi patrull, kes küsis meilt, kuhu minek. No ütlesimegi, et “avastame Eestimaad” 🙂
Saatse (seto keeles Satserina; kasutatakse ka Satserinna, Satseri, Korki ja Gorki) on küla Võru maakonnas Setomaa vallas.
Külas on põhikool, rahvamaja, õigeusu Saatse Suurmärter Paraskeeva kirik, kalmistu ja piiripunkt. Saatse postipunkt suleti 2007. aastal. Saatse õigeusu kirik on arvatud ehitismälestiseks. See on pühitsetud suurkannataja Paraskeeva auks. Kivikirik valmis 1801. aastal varasema puukiriku lähedale. 1839 lisati selle juurde puidust kellatorn, mis asendati uuega 1884. Kooli ajalugu ulatub 1895. aastasse, kus see avati kihelkonnakoolina Linnaste külas. Sealt toodi see peagi üle Saatsesse ja muudeti 1918 riiklikuks algkooliks. Saatse kalmistul asub mitu väga vana kiviristi. Küla külje all Samarinas asub koduloomuuseum – Saatse seto muuseum. Vassili (Solovski) Küla läbib Saatse–Petseri tee, millega liituvad selle piires Saatse–Pattina tee ja Saatse–Perdaku tee. Küla lähedal Värska–Ulitina teel Sesniki ja Lutepää vahel asub nn Saatse saabas, kus tee läbib 1 km ulatuses Venemaa territooriumi. ?
