NordenBladet  – Sellel suvel oleme kõvasti lühikesi Eesti siseseid autoreise teinud (loe näiteks Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti blogi marsruudiga Tallinn – Rapla – Türi – Imavere – Tartu – Tõravere – Elva – Nõo – Rõngu – Koruste – Pikasilla – Suislepa – Tarvastu – Mustla – Holstre – Paistu – Viljandi – Suure-Jaani – Lahmuse – Vändra – Järvakandi – Kehtna – Saku SIIT ning Loode-Eesti blogi, kus sai käidud trajektooril Tallinn – Ääsmäe – Laitse – Riisipere – Turba – Risti – Palivere – Taebla – Linnamäe – Sutlepa – Pürksi – Österby – Hosby – Riguldi – Nõva – Vihterpalu – Hatu – Pae – Harju-Risti – Padise – Rummu – Vasalemma – Keila – Saue – Tallinn  SIIT).

Seekordses blogis viin teid Setomaale! Estella Elisheva´l (12) oli Värskas viiulilaager ning seetõttu mõtlesin, et lapse laagrisse viimisest võiks teha väikese Setomaa tuuri. Nagu ikka startisime Tallinna külje alt Sakust, kus meil on imeline elamine – olen nii õnnelik, et saan lapsi sellises rahulikus, turvalises ja looduskaunis keskkonnas kasvatada. Mulle meeldib sõita väikseid ja rahulikke teid pidi – seetõttu läksin läbi Kajamaa Viljandi maanteele ning sealt läbi Rapla ning Türi Lõuna-Järvamaal asuvasse Kabala külla. Kabalas tegime esimese peatuse ning pildistasime üles Kabala mõisa ning kohaliku A&O poe. Imetilluke armas Eesti külake,  alati kui sealt läbi sõidan, tekib mul väga hea tunne. Kuigi mulle meeldib merevaade, olen ma vist hingelt pigem sisemaa inimene. Kõik pikad põllud, paksud laaned, mäed ja orud on mulle väga südamelähedased.

Kabala mõis (Pilistvere pastoraadi personaalraamatutes Cabbal) oli mõis Pilistvere kihelkonnas Viljandimaal. Tänapäeval jääb mõisa ala Järva maakonda Türi valla territooriumile. 1905. aasta sügisel oli Kabalas mõisnike omakaitse staap. Alates 1923. aastast asub mõisa peahoones Kabala kool, hiljem lisandus ka lasteaed. Ajalooliselt läbis mõisasüdant Türi–Viljandi maantee (praegu Türi–Arkma maantee), mis õgvenduste järel kulgeb paarsada meetrit lääne pool.

Kabalast sõitsime edasi Imaverre, kus sattusime väga laheda koha juurde – nimelt jäi teepeale Sassi talu jaanalinnufarm! Lapsed olid jaanalinde nähes väga elevil. Talumaad ümber olid korras ja hooldatud – nagu tublidel eestlastel ikka kombeks. Sassi talust paari kilomeetri kaugusele jääb Imavere rüütlimõis – sellest kirjutasin pikemalt SIIN, kuid kuna ma siis pilte ei teinud, postitan need nüüd! Tartusse või Lõuna-Eestisse sõites meeldib mulle just seda teed mööda minna – külavahe teid pidi läheb sõit küll aeglasemalt, aga samas on põnev ümbrust vaadata. Kuigi Imavere mõis on lagunenud ja käest lastud ning juurdeehitus on suisa jube, on mõisa ümbrus privaatne ning ilus. Erinevalt paljudest teistest Eesti mõisatest, on sellel ümberringi piisavalt maad – põldu ja metsa – enne, kui naaber aknasse vaatab. Imeline koht SPA ja/või hotellikompleksi ehitamiseks.

Imaverest sõitsime läbi Adavere Tartu, kust võtsin auto peale ka vanema õe. Plaan oli selline, et viime Estella Elisheva ära Värska laagrisse ning mina, Ivanka Shoshana ja Maris läheme edasi Setomaale ja Lõuna-Eestisse seiklema. Tee Tartust Värskasse oli suht igav – võibolla ka seetõttu, et meil oli aja peale minek ning väga teeäärseid märke, mis vaatamisväärsustele suunasid ei jälginud. Tuju oli meil nii hea, et laulsime autos ning tegime nii kõvasti nalja, et silmad oli naerust valusad. Põlvas tegime pilti ka Karl Kikase kujust (mälestusmärgist).

Kes Eesti muusikaajalugu ei tea, sellele teadmiseks, et Kikas (sünd 4. nov 1914, elukoht Põlva rajoon, Valgjärve kolhoos) oli legendaarne lõõtspillimängija. Kikast loetakse pillileiutaja August Teppo järel kõige enam lõõtspillikultuuri mõjutanud inimeseks Eestis. Oma uuendusliku ja kaasahaarava mänguga tegi ta algselt Lõuna-Eestis levinud pilli kuulsaks üle terve Eestimaa.

Ei läinud kaua, kui olime Lobotka külas – bussipeatus nägi nii muhe välja, et tegin sellest pilti.  Muuseas, “Muinastulede ööd“, mille kandev idee on Läänemere rahvaste ühtsuse ja koostöö edendamine, tähistatakse sellel aastal 25.augustil – nagu ikka pillimeeste mängu saatel ning kohalikku toidukraami nautides. Üle Eesti süüdatakse tuhanded lõkked, loomulikult ka Lobotka sadamas, Värska lahe kaldal.  Lõkked süüdatakse kord aastas meenutamaks ajaloolisi mereäärseid märgutulesid ehk iilastulesid. Viikingite ajastul tehti seda praktilisest vajadusest, nüüdisajal edastamaks eelkõige positiivseid mõtteid ja sõnumeid.

Miks ma toon “Muinastulede öö” välja just seoses Lobotka külaga!? Nimelt on vaja teada selleks natuke Lobotka küla tausta. Külas elab ca 75 inimest ja küla pindala on ligi 500 hektarit. Lobotka külaelanikud korraldasid esimese Külapäeva 1998. aastal, rahalist abi saadi Värska vallavalitsusest. Külapäevale tulid endised ja praegused külaelanikud, kokku tublisti üle saja inimese. Küla selts moodustati 1999. aastal, et jagada kohustusi ning vastutust külas toimuvateks üritusteks. Värska vallaga koostöös leiti uus külaplats. Talgute korras ehitati külakiik ja korrastati platsi. Esimene üritus, mis aga selle pisikese küla väljavõideldud platsil toimus, oli Muinastulede öö. See on nii vahva, kuidas isegi Eesti kaugemates kohtades hoitakse ja kantakse edasi vanu traditsioone ning kultuuri – näidatakse, et elu ei ole vaid pealinnas! Mulle see nii meeldib!

Estella Elisheva laagrisse saadetud, mõtlesime, et uudistame Värskas ringi. Vanast ajast olin nii palju kuulnud “Värska sanatooriumist” – kunagi oli see nii popp koht. Otsustasime oma silmaga näha. Polnud vaja isegi sisse minna, juba eemalt vaadates sain aru, et poppi pole seal midagi – on vaid vana kuulsuse riismed. Sanatoorim vajaks tõsist uuendust – veel parem mahalükkamist ja uue ehitust. Mina jääks sellises santooriumis tõenäoliselt “veel haigemaks” – kaunid männimetsad ning siis korraga vana stagna-aegne junn. Nii kole, et ei tahtnud isegi pilti teha. See-eest vähe parema mulje jättis Värska veekeskus. Korra tekkis isegi mõte, et jääks sinna ööseks, aga ei — mul oli plaan “ekstreemi teha” – plaan minna kuhugi täielikku tundmatusse. See oli õige otsus!

Edasi otsustasime minna Saatsesse – tahtsin näha oma silmaga, mis toimub ning milline on see Eesti kõige Venemaa poolseim Kagu-Eestisse jääv linnake, kuhu saab minna vaid kaks korda Venemaa territooriumi läbides. Teepeale jäi Üüklubi, mille silt meile kõvasti nalja tegi (Eesti keeles öeldase mandril diskoteegi kohta pigem ikka Ööklubi) ning Seto Talumuuseum, mille õuel ka keha kinnitasime. Menüüst me midagi aru ei saanud, olime justkui välismaale sattunud – seto keel on nii erinev eesti keelest. Näiteks suulliim on külmsupp… Puurisin ka kohviku laual olevat ajalehte, ent ka see oli justkui hiina keelne. Midagi sai loomulikult aru ent väga kummaline oli lugeda. Nagu teine Eesti. Kui Võrus on väike murrak – sõna “soe” asemel öeldakse “lämmi”, ning veel mõned näited – siis Setomaal on ikka täitsa teine keel. Kindlasti sellega harjuks ja õpiks kiiresti, ent Tallinnast tulnud inimesele on see siiski võõras.

Toit viis keele alla ja teenindus oli meeldiv, hinnad olid taskukohased, kuid siiski tsipakene kallimad kui näiteks Võrtsjärve ligidal Mustlas või Võrust kiviviske kaugusel olevas Rõuges, samas kõvasti odavamad kui Tallinnas. Tavapärasest erinev menüü (kaasa arvatud setkoolsed nimetused), pakkusid tublisti elamust ning jätsid unustamatu mulje.

Seto muuseum avati 17. juulil 1998. aastal. Seto Talumuuseumis on võimalik tutvuda XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse taluarhitektuuri, vanade tööriistade ja rikkaliku käsitööga. Ekspositsioonis on pool-kinnine hoov, elumaja, riide-, vilja-, söögiait, laut heinaküüniga, töötuba, varjualused, suitsusaun, potivabrik, sepikoda, rehi ja tsäimaja (ehk lõunasöök taluõuel). Enamus hooneid on originaalid, pärit Põhja-Setomaalt. Talumuuseumi filiaal asubki muuseas Saatses, rajatuna kohaliku koolijuhi Viktor Veeberi poolt ning on avatud 1974. aastast. 2004. aasta maikuust on ehitatud ka unikaalne tsäimaja.

Kõhud täis, suundusime Saatse poole. Kõhe oli kaks korda läbi sõita Venemaalt. Midagi ei saanud parata, aga ma mõtlesin omaette – no kas on raske teha uus maantee (kruusatee) väikese kaarega, miks ma pean väiksesse Eesti külla sõites lugema, et kohe läbite Venamaa territoorimi ning peatumine ja jalgsi liikumine on keelatud. Enne Saatset oli isegi patrull, kes küsis meilt, kuhu minek. No ütlesimegi, et “avastame Eestimaad” 🙂

Saatse (seto keeles Satserina; kasutatakse ka Satserinna, Satseri, Korki ja Gorki) on küla Võru maakonnas Setomaa vallas.

Külas on põhikool, rahvamaja, õigeusu Saatse Suurmärter Paraskeeva kirik, kalmistu ja piiripunkt. Saatse postipunkt suleti 2007. aastal. Saatse õigeusu kirik on arvatud ehitismälestiseks. See on pühitsetud suurkannataja Paraskeeva auks. Kivikirik valmis 1801. aastal varasema puukiriku lähedale. 1839 lisati selle juurde puidust kellatorn, mis asendati uuega 1884. Kooli ajalugu ulatub 1895. aastasse, kus see avati kihelkonnakoolina Linnaste külas. Sealt toodi see peagi üle Saatsesse ja muudeti 1918 riiklikuks algkooliks. Saatse kalmistul asub mitu väga vana kiviristi. Küla külje all Samarinas asub koduloomuuseum – Saatse seto muuseum. Vassili (Solovski) Küla läbib Saatse–Petseri tee, millega liituvad selle piires Saatse–Pattina tee ja Saatse–Perdaku tee. Küla lähedal Värska–Ulitina teel Sesniki ja Lutepää vahel asub nn Saatse saabas, kus tee läbib 1 km ulatuses Venemaa territooriumi. ?

Jätkub..