Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine 2017 - AJAKAVA & INFO

Helena-Reet: Puhkus (vol4) – Võrtsjärve ääres, Paistu surnuaial ning Intsu külas Männiku Metsatalus

Helena-Reet: Puhkus (vol4) – Võrtsjärve ääres, Paistu surnuaial ning Intsu külas Männiku Metsatalus

NordenBladet – Päevad lendavad, olen juba ammu kahepäevaselt puhkuselt tagasi, toimetan aias ja teen teisi igapäevaseid toiminguid. Ent eelmisel teisipäeval-kolmapäeval Viljandis käik lõi mind totaalselt rivist välja – ühtpidi oli see maailma parim mini-phkus ning teisalt avastasin endas väga palju tahke, mis esma-vaatlusel mind väga hirmutavad. Näiteks see, et olen kindel, et mul on rohkem “võimeid” kui ma seda tean või endale tunnistada tahan.

Aga nüüd jätkan sealt, kust viimati pooleli jäin. Kui Mustlas oli käidud, mõtlesime, et Võrtsjärv on vaid kiviviske kaugusel – käime seal ka ära. Sealsed tuntumad ja külastatavamad vaatamisväärsused on Kivilõppe Kalevipoja ja Vanapagana kivid. Ilm soosis meid igati, meie trajektooril lõi vaid korra äikest ent suurtest vihmadest sõitsime mööda. Enamus päevast oli isegi väga ilus ilm. Imeline oli niimoodi õega mööda Viljandit autoreisil olla, vahepeal isegi rääkisime, et see täitsa puhkuse moodi ning ei vahetaks seda ühegi peene ja kalli välisreisi vastu.

Kell oli umbes viis kui Võrtsjärve äärest otsustasime läbi Pahuvere Paistu sõita. Olin kella üheksast hommikul roolis, viimased kaks tundi suure jalavaluga. Võtsime Mustla Konsumist kaks Värksa vett ning õde juhtis edasi. Vahemaad on Viljandis väikesed ja olenemata sellest, kus oled, jõuad järgmisesse punkti suhteliselt kiiresti. Ma pole kindel, kas ikka sõitsime läbi Pahuvere, ent õige pea olime päral. Keegi oli juba sugulastest surnuaial käinud ning hauad olid korras, ämbri ja kastekannuga polnud seal midagi peale hakata. Meie üllatuseks oli ühe haua kõrvalt langetatud suur puu nii, et känd oli pooleldi pikali jäetud ning juured osaliselt maas, osaliselt üle haua. Väga kummaline ja kole. Keegi oli ka vana loodusliku (kahest poolikust palgist tehtud tooli) asendanud lakitud pingiga, mis meenutas meile jalgadel kirstu. Krimpsutasime nina ning mõtlesime, et see ei sobi sinna kohe üldse. Hiljem küsisin emalt, kust see jõle tool sinna sai, ning kui ta ütles, et onu Peeter (minu isa vend) ise oma kätega tegi, siis vaatasime sellele kohe teise pilguga. Kui poeg on ise oma kätega midagi oma ema hauale teinud, siis ei suuda sa seda enam sellises valguses vaadata – siis tagantjärgi mõtlesime sellele hoopis heldinult.

Kõhud hakkasid tühjaks minema ning otsustasime, et vaatame Intsu külas oleva Männiku Metsatalu üle. Et kui meeldib, siis jääme sinna ning kui ei meeldi, siis Viljandi kesklinnas leidub kindlasti mõni korralik hotell. Paistust Intsu on väga lühike maa. Olime peagi kohal ning meie rõõmuks oli koht imeilus. Rahulikus kohas ilusa tiheda vana kuusemetsa sees. Samal ajal oli seal perelaager – olete varem midagi sellist kuulnud? Mina mitte, ma ei teadnud, et on laagrid, kus pered (ema-isa-lapsed) koos käivad. Igaljuhul väga põnev! Laagrilised magasid telkides ning kartsime, et õhtul hakkavad liiga valjult pidu pidama – meil oli plaanis rahulikult metsas jalutada, rääkida, kummeli-teed juua ning magama minna. Vot sulle linnainimese rikutud mõtlemine! Laagrist ei tulnud mingit kära, enamus telkijaid läksid varakult magama. Kõik oli ümberringi nii sõbralik-aus-tore-armastusväärne. Me ei tahtnud enam kuhugi kohvikusse-restorani sööma minna, seega sõitsime Viljandisse ja tõime poest kaasa õhtusöögi ja hommikusöögi (viinamarjad, arbuusi, salatid ning võileivamaterjali). Maja oli täiesti tühi ja meie päralt. Valisime omale toa, sõime õhtust, rääkisime juttu ning läksime oma tuppa. Ning siis see algas… Olen veendunud, et me polnud Mustlast saadik üksi – kas vaim-kummitus-olend – ma ei tea kuidas seda kutsuma peaks, oli meile järgnenud või järgnes meile sünge energia, mida ise oma teadmatuses ja hirmus tekitasime – olgu üks või olgu teine, see oli väga jube!  Tunne, et lisaks meile on veel keegi, keda me reaalselt ei näe aga tunneme-tunnetame. Kes sunnib meid järeldusi tegema. Lausa käseb enda peale mõelda. Ma tundsin tugevat survet kustudada enamus pilte, mida ma päeva jooksul olin teinud (mu sisetunne ütles, et ma ei või neid jäädvustada), samuti mu südametunnistus sundis mind mitu korda kõva häälega andeks paluma selle eest, et käisime kokku leppimata võõral krundil ning tume-rusuv tunne, mis õhtul justkui paisus ja paisus, hirmutas meid niivõrd, et hakkasime aktiivselt palvetama. Ütlesin HaShem´ile kõva häälega, et soovin olla ainult ja jäägitult VALGUSE poolel ning kui mulle on ka antud, et mingid portaalid-kanalid või teab mis avanevad ja ma neid tunnen ja tajun, siis mina kardan selliseid asju ning soovin neid mitte näha ning nendega mitte suhelda. Ma olen korduvalt ka varem tunnetanud, et ma tunnen ja tunnetan liiga palju, näen asju mida paljud ei näe ning kui ennast avan, võin lugeda kohti ja inimesi nagu lahtiseid raamatuid – ent ma ei taha midagi sellist, mitte midagi sellist! Ma väga kardan selliseid asju, väga! Palvetades tuli lõpuks uni. Hommikul oli meil plaanis palgata kinnisvarahindaja, et uuesti neid kinnistuid “torkima” minna, ent see mõte oli hommikuks lõhutud – nimelt oli mul autokumm katki ja täiesti tühi. Vajasime autoabi. Veelkord (peale jala välja väänamist), saatis keegi märgi, et me ei või seda teemat täna või üldse rohkem torkida. Ütlen teile järgmises blogis, mis edasi sai ning miks ma selgeltnägemist kardan. Samuti räägin teile televisioonis endale kuulsust teinud nõiast Marilyn Kerrost – kes on meile sugulane ning nö nõiaredelil üks isegi tagasihoidlikumaid suguvõsas. Võite arvata, mis jõud siis teistel veel on, kui selline suur tegija on alles nö “beebipapudes”.

jätkub..












Advertisements: vacationhunter online anigif nordenbladet
Copyright © NordenBladet 2008-2017 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian language.
Nordic News Service


blog.tr.ee

socialbakers