NordenBladet – Vaatamata sellele, et elan täna linnast 15km eemal Murimäe külakeses, kus majad võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ning vaade maja ette ja maja taha on rohelevad aasad ning metsad, tuleb linn oma kära-tossu ja kiirteedega aina lähemale ning liiklus ning elukeskkond muutuvad aasta-aastalt üha elavamaks ning linnaplaneerijate silme läbi täiuslikumaks, ühtlasi aga ka saastatumaks. Mina aga kolin nii reaalsuses kui südames linnast aina kaugemale.
20. aastaselt ostsin oma esimese korteri – otse loomulikult vanalinna, otse loomulikult kõige keskele – Raekoja platsi. Selles vanuses ei mõistnud ma absoluutselt neid inimesi, kes tahtsid elada linna ääres või hoidku selle eest – maal. Kohvikud-shoppingud-diskoteegid pidid olema kiviviske kauguses, kaugemale kolis minu meelest vaid vaene või püsti loll, kes endale vanalinnakorterit või äärmisel juhul kesklinnakorterit lubada ei saanud. Elu kees 24/7 ning mina kõige selle keskel. Sellist elu nautisin aastaid ning ei müra-kära ega ka kivine ümbrus mind ei morjendanud – vastupidi, tundsin, et enam paremaks minna ei saa! Ning ühel hetkel ei läinudki enam paremaks. Ka keset rikkust-laristamist ning melu saabus argipäev. Ka shoppingute ning elunautlemisega tuleb ühel hetkel piir ette – kui lubad endale kõike, ning tarbid-soetad kõike, siis ühel hetkel need asjad sind enam ei rõõmusta. Kõik on olemas, mitmekordselt.. aga mis siis edasi? Jood 10 eurose veini asemel 100 eurost veini, kannad 100 eurose koti asemel 2500 eurost, kannad 15 eurose teksapüksi asemel 700 euroseid teksaseid – uskuge mind – vein maitseb samamoodi, kott mahutab samamoodi ning teksa, olgugi nii kallis kui tahes suurt perset ilusamaks ei tee (hahaaa) ja nii edasi.. ühel hetkel avastasin, et kõik asjad on olemas-käes. Üheski poes pole enam asja mida ma ihkaks aga mul poleks? Aga kas sa oled õnnelik? Ok, olgem ausad.. Kindlasti õnnelikum kui need, kellel neid kunagi pole olnud aga ring saab täis ning kui see juhtub tuleb tagasilöök. Oled pingutanud elus, et midagi saavutada ning avastad, et see polegi elu mõte. Elu mõte pole olla rikas. Isegi kui see on elu mõte, siis õnnelikuks see sind veel automaatselt ei tee. Elu mõte pole olla asjadega üle kuhjatud. Saad aru, et elu mõte on elada ning elamine on midagi muud kui asjade omamine. Elamine on loodusega samas rütmis hingamine, sest ainult selline elamine jääb kestma. Selline elu on jätkusuutlik.
Miks ülirikkad Hiina ärigigandid ei ela saastatud õhuga Hiinas? Miks paljud igakuiselt sadu miljoneid eurosid sirgeks löövad Dubai rikkurid on narkomaanid ning on kaotanud elu mõtte? Sest raha eest ei saa rahulolu ja tervist! Raha eest ei saa õnne (kuigi ka päris ilma rahata on tihti kiiresti õnnetus platsis)! Tervis on terve elukeskkond, tervis on puhas toit! Tervis on korras närvid ja normaalne elutempo, terved lapsed ja säilinud elurõõm. Õnn ja rahulolu sünnivad meie peas ning selleks pole tarvis suuri rikkusi, puhas loodus ning rahulik ümbrus aga on jätkusuutlikud ning need, kes seda hinnata oskavad, elavad, kasvavad ja arenevad koos loodusega – elavad ning puhkevad iga kevad taas õide! 🙂
Täna vaatan elule hoopis teise pilguga. Mis enne oli must on praegu praktiliselt out. Linnaskäigud on tänaseks väga planeeritud (stiilis lapsed kooli ja koolist peale ning üks-kaks korda aastas kaubanduskeskusesse. Kui vanasti sain rahulduse sellest, et ostsin kõike ja palju, siis täna saan rahulduse sellest, et suudan elada ka täiesti ilma tarbimishulluseta, veelgi enam, elan praktiliselt ilma valmistoodangut tarbimata – lausa naudin seda. Mida vähem asju, seda parem! Mida lihtsamad, seda parem! Mida rohkem ise tehtud, ise kasvatatud, taastöödeldud asju – seda parem! Vaatan vahel oma kapis lebavaid Louis Vuittoni kotte ja hakkan kõva häälega naerma, iseenda üle.. milleks on vaja inimesele mitmeid tuhandeid eurosid maksvaid kotte, mida ei saa isegi üle õla panna? Hea küll. Oli mis oli ja mis soetatud, see soetatud ning eks vahel harva lööb edevus ja demonstreerimise hullus ka välja aga suures plaanis – hing ihkab aina rohkem lihtsust, täielikku lihtsust. 15km linnast on juba linn – seda maakohaks nimetada enam ei saa, ka 30km suurlinnadest (Tallinn, Tartu) on Eesti mõistes endiselt linn. Miks mind erutab rohkem väike vanadest palkidest talumaja “X” kohas sügaval kuusemetsas maal, sügavas üksinduses aga puhtas looduses kui mitmekordne sammastega kivist villa linnas?
Glamuur ja tehnika on mind nii ära tüüdanud, et vahel tuleb nutt peale, reaalselt kohe. Ma ei tea, kumb mind rohkem häirib, kas tehnika, puldid ja juhtmed või linnainimesed? Miks mulle tundub lausa unistusena piimapütt värava ees piimapukil, mahetalundus, kruusateed, maakool 6 õpilasega klassis ning kodust lahkudes kiri “Võdi madi all” (võti mati all) ning luud põiki ukse ees? Sellest on saamas mulle aina suurem kinnisidee iga aastaga. Ma ei tahakski midagi, mida keegi “endale tahaks himustada”, ma ei tahakski ühtegi materjaalselt asja, mida üle väärtustatakse — samas ma tahan, lausa janunen puhta õhu, puutumata looduse, värske veega allika-oja-jõe, metsiku laane ning rahu järgi. Mulle tundub, et see oleks tõeline rikkus ning jätkusuutlik keskkond, kus kevadel oma metsa kase- ja vahtramahla juues ning oma kartuleid-porgandeid-herneid jne kasvatades ja süües ning stressita ning lihtsas keskonnas elades kasvanud inimestel pole depressiooni ega enesetapu mõtteid ega hirme, paanikahooge või mis põhiline – seda tunnet, et tegelikult ei teagi mida tahad, kõike on ja liiga palju aga sügavat õnne ja rahulolu ikka pole.
Kallid-musid! Armastan teid! Rohkem positiivsust! Rohkem loodust, rohkem lihtsust! Järgmise blogini! 🙂
