NordenBladet – Jätkan kahepäevase Setomaa ja Lõuna-Eesti blogiga (loe esimest osa SIIT). Jäin oma reisiblogi kirjeldusega pooleli Saatses – tillukeses Venemaa äärses Eesti linnakeses. Kell oli juba tublisti üle viie ning väikse Saatse küla ainus väike külapood oli juba kinni. See tekitas meis tugevat ärevust, sest teadsime, et toidukohti ei pruugi enam teepeale sattuda ning tahtsime söögid-joogid õhtuks ära osta. Sõitsime Saatse külaplatsile ja muuseumini, ent ka need olid juba kinni. Kummaline oli see, et me ei näinud ka aedades, terves külas mitte ühtegi hingelist, mitte ühtegi!

Küla oli väga tilluke – küla plats, muuseum, imetilluke pood, mõned aiad, kirik ja surnuaed. Viimasesse poleks pidanud ehk vastu õhtut noorema tütre Ivanka Shoshana´ga (10) minema (eriti veel seetõttu, et kedagi lähedast sinna maetud pole), see ärritas teda. Alles hiljuti käisime matustel, samuti käisime koos lastega Viljandi surnuaedadel –  surma teemat on ehk liiga palju olnud – Ivanka on veel väike ja ei saa sellest päris hästi aru. See lõi ta natuke rivist välja ning kahetsesin seda pärast. Samas ma tean, et ei saa teda “roosas mullis” kasvatada – vaatamata sellele, et ta on autist, soovin, et ta näeks ja kogeks kõike nii palju kui võimalik samamoodi nagu tavalapsed. Elu on elu ning sinna juurde kuulub ka surm.

Saatses käidud, tundisme korraga, et tahaks juba kuskil öömajale jääda ning rahulikult õhtut veeta – oli nagu juba ringi tuuseldatud küll. Ent kuna olime nii “puu taga” ja väikestes kohtades, ei olnud pikki kilomeetreid mitte midagi – ei poodi, ei maju, rääkimata öömajast. Kerge ahastus tuli peale, sest autoga ringi sõitmine viskas õhtuks juba kergelt üle. Korraga olime Koidula piiripunktis Eesti-Läti piiril. Kimasime edasi – ainus eesmärk leida pood ja öömaja. Vaatamata väsimusele, olid aga emotsioonid õhus ning Setomaal käik meeldis väga – mul tekkis Setomaa vastu suurem huvi, kui käisime tütre Estella Elishevaga Tallinnas turismimessil “Tourest 2018” NordenBladet´i tarvis Eesti turismiobjektidest lugu tegemas (vaata rohkem SIIT), kohtusime seal väga paljude toredate inimestega ning külaseltside esindajatega. Üks nimi, mis kohe meelde tuleb on Elin Priks (pildil kõige parempoolne) – väga särtsakas ja vahva naine, kes arendab Setomaa turismi – rääkis nii palju huvitavat Setomaa kohta, ning hiljem veel Facebookiski kutsus Setomaale külla. Nii soe tutvustus ei jää tähelepanuta! 🙂

Ja kaua ei läinudki aega, kui keset tühjust, ilmus välja Orva A&O toidupood ning mõned kilomeetrid eemal metsatukka peidetud Väike-Orava puhkekeskus (Orava küla, Põlvamaa). Helistasime tee servale paigaldtatud sildil olevale mobiilinumbrile ning broneerisime toa. 10 minuti pärast saabusid puhkekeskuse perenaine ja peremees ning ulatsid meile üle võtmed – olime suurel maalilisel territooriumil ainsad külalised. Panime kaminasse tule ning seadsime ennast alumisele korrusele telekat vaatama ning õhtusööki nautima – just sellel ajal, kui seal viibisime mägis Jalgpalli MM-il Inglismaa Kolumbiaga (03.juuli).

Tihti, kui NordenBladet´i Rootsi, Norra või Soome poolsete töötajatega Eestist või Eestis ööbimisvõimalustest räägin, siis nad kuulavad mu juttu nagu “jutustust imedemaast”. Eesti ongi imedemaa! Kohati on see kurb, sest paljudel maal elavatel inimestel on väga vähe raha, ent enamasti rõõmustav – sest mitte kuskil pole nii kaunist loodust ning nii siiraid inimesi, kui Eesti maakohtades. Ma ei väsi neid kiitmast! Olen väga palju mööda Põhjamaid ringi sõitnud, käinud maakohtades, vestelnud inimestega, kuulanud nende probleeme ning elanud kaasa nende saavutustele – niimoodi ringi käies-sõites avaneb su ees täiesti teine maailm, täiesti teised mõtted ning teised mured ja rõõmud.

Meie majutus läks maksma 25.- eurot kolme peale kokku – meil oli kahe korruseline eramaja ning ca 10 000-15 000+ ruutu hooldatud aeda ümber. Mingit erilist luksust polnud, ent kõik oli puhas ja korras ning PRIVAATNE! Mõtlesime omakeskis, et ainult muru niitmine sellel krundil vajab niipalju tööd ja hoolt, rääkimata saunade, majade koristamisest jne. Igati soodne, igati privaatne, igati vaheldusrikas! Eriti sobilik neile, kes soovivad linnakärast eemal olla. Kuna meil sularaha polnud, saime veel sellise diili, et jätsime raha hommikul Orava poodi – vot nii usaldavad head inimesed Lõuna-Eestis oma külalisi! Ei mingeid passikoopiaid ja muid tüütavaid protseduure. Südamepõhjani liigutav!





Vaatasime jalgpalli. Jalgpalli MMil oli kaks mängu ja selgusid viimased veerandfinalistid. Rootsi alistas Šveitsi 1:0 ning Inglismaa alistas 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaja järel Kolumbia penaltiseerias 4:3! Viimast ennustasime ette. Õigemini nõidusime – hahaaa… aga sellest ma täna ei räägi. Nii minul kui mu õdedel on tugevad sensitiivi- ning nõiavõimed ning eriti kõvasti löövad need välja kui oleme koos, või teeme midagi koos. Vahel on see lahe, vahel suisa hirmutav, sest nii kummaline kui see ka pole (isegi siis, kui me ise ei soovi seda), näeme ja saame muuta tulevikku, lugeda paljudel juhtudel inimeste mõtteid, kontrollida energiaid, näha aurasid. Vahel kardan seda, vahel püüan sellest mitte välja teha, vahel võtan seda lihtsalt kui oma elu ühte osa.

Panin Ivanka Shoshana umbes kümnest magama ning kui ta uinunud oli – lobisesime õege tunde…

Hommikul, kui olime Orava poodi öömaja eest raha jätnud, suundusime Võrru. Kõhud tühjad, leidsime peagi pisikese mõnusa kohviku. Nimi oli vist “Muffini kohvik”, kui ma ei eksi. Kohvikul polnud viga, aga Võru on minu meelest üks kole koht – pean silmas just kesklinna. Ei nägu, ei tegu. Tavaliselt on väikekohad kaunid ja iseloomuga – aga Võru on minu jaoks “ei midagi ütlev”. See-eest Võru ümbrus – Haanja, Rõuge jne.. on Eesti ühed kaunimad kohad!





Võrust võtsime suuna Otepääle ning Pühajärvele.

Otepää on taas üks imekaunis koht. Otepääl käib aktiivne elu igal aastaajal – lumega saab linn talvepealinna tiitli, suvel aga meelitab künklike metsaradade ja järvesilmadega.

Aktiivse puhkamise võimalused on Baltimaade ja Põhjamaade ühes tuntuimas talispordikeskuses piiritud. Leidub radu nii murdmaasuusatajaile, mäesuusa- ja lumelauafännidele, mootorkelguga kihutajaile, kelgutajatele kui ka (lumisel) maastikul matkajatele. Meie sirutasime jalgu, Ivanka mängis natuke, õde võttis spordilaagrist peale oma poja ning siis sõitsime läbi Tartu iga üks oma koju. Vahva! Autoreisid on viimasel ajal minu vaieldamatud lemmikud – ei võta liigselt aega ning on parasjagu mõnusad vaheldused tööpäevadele.
Septermbris-Oktoobris ootab mind ees pikem NordenBladet´i kontorite külastus ning ringsõit Soomes – tahan oma tööringsõidule nii Estella Elisheva (12) kui Ivanka Shoshana (10) kaasa võtta. Aga sellest kõigest juba järgmistes blogides! Kallistan ja soovin teile kaunist augusti jätku!