NordenBladet —Riigikogu keskkonnakomisjon otsustas saata esimesele lugemisele jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise eelnõu, mis näeb ette vältida ja vähendada ühekordsete plasttoodete mõju keskkonnale.
Keskkonnakomisjoni esimees Andres Metsoja selgitas, et tegu on laiaulatusliku probleemi lahendamisega. „Seaduste muutmise eesmärk on vähendada ühekordsete plasttoodete mõju keskkonnale, eriti veekeskkonnale, ja inimeste tervisele ning edendada üleminekut ringmajandusele, milles kasutatakse uuenduslikke ja säästvaid ärimudeleid, tooteid ja materjale,“ selgitas Metsoja.
„Probleemi lahendamise võti on jäätmete liigiti kogumise süsteemi rakendamises, milleks on vaja kehtestada eraldi plastist toidupakendite ja joogitopside kogumise nõuded,“ ütles Metsoja.
Ta lisas, et ELi direktiivist tulenevad muudatused puudutavad ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piiranguid, märgistamist, tarbimise vähendamist, laiendatud tootjavastutuse kohustusi, tarbija teadlikkuse suurendamist, toote disaininõudeid ja liigiti kogumist.
Eelnõu järgi keelatakse turustada nii ühekordselt kasutatavaid plasttooteid kui ka oksüdantide toimel lagunevaid plastist tooteid. Keeld hõlmab: vatitikuvarsi, söögiriistu, taldrikuid, kõrsi, joogisegamispulki, õhupallide varsi, vahtpolüstüreenist toidu- ja joogipakendeid ning topse.
Keskkonnakomisjoni aseesimees Merry Aart märkis, et eelnõus nähakse samuti ette tarbijate teadlikkuse suurendamise abinõud, et motiveerida vastutustundlikult käituma ja vähendama ühekordsetest plasttoodetest tekkivat prügi. „Läbimõeldud korduskasutuse rakendamine on üks võimalusi, et vähendada prügi tekkimist,“ sõnas Aart. Ta pidas vajalikuks eelnõu menetlemise käigus teha koostööd toiduainetetööstuse esindajatega. „Komisjoni liikmed leidsid, et piirangute kehtestamist tuleb menetluse käigus põhjalikult arutada asjaomaste ettevõtetega,“ ütles Aart.
Eelnõuga nähakse ette, kuidas vähendada ühekordsete plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist 2026. aastaks. Näiteks on alates 1. jaanuarist 2024 avalikel üritustel lubatud kasutada toidu ja joogi serveerimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. 2029. aastaks tuleb saavutada kaalupõhiselt 90 protsendi ulatuses ühekordselt kasutatavate plastist joogipudelite liigiti kogumine.
Keskkonnakomisjon otsustas saata valitsuse algatatud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu (665 SE) Riigikogu täiskogu istungile 28. septembril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada.
NordenBladet —Riigikogu õiguskomisjon otsustas saata täiskokku esimesele lugemisele turvaseaduse uue tervikteksti, mille eesmärk on nüüdisajastada turvategevuse regulatsiooni ning suurendada selle õigusselgust ja -kindlust.
Komisjoni esimehe Heljo Pikhofi sõnul soovitakse eelnõuga tagada senisest paremini turvategevuse kvaliteet ja usaldusväärsus ning turvategevusega kokkupuutuvate isikute põhiõiguste kaitse. Samuti soovitakse sellega edendada turvaettevõtjate, riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste koostööd turvalise elukeskkonna loomiseks.
„Heameel on, et eelnõuga kaotatakse piirang, mille järgi ei saa praegu 18-aastased isikud turvateenistujana töötada. Kehtiva seaduse järgi peab turvateenistuja olema vähemalt 19-aastane, ent selline piirang on tarbetu ja võib piirata noorte siirdumist tööturule turvategevuse valdkonnas. Eelnõu järgi peab turvateenistuja olemalt vähemalt 18-aastane,“ ütles Pikhof.
Komisjoni aseesimees Marek Jürgenson toonitas, et väga oluline on eelnõu menetlusse kaasata kõik asjassepuutuvad osapooled ja kuulata ära nende arvamused.
Eelnõuga luuakse katustermin turvateenistuja, mille alla kuuluvad valvetöötaja, turvatöötaja ja turvajuht, kellel peab olema vastav kutse, kuivõrd kutseta isik ei saa olla turvateenistuja. Turvateenistuja võib olla nii füüsilisest isikust turvaettevõtja kui ka turvaettevõtja töötaja.
Turvategevust hakati praegusel kujul reguleerima 1980. aastate lõpus. Kehtiv redaktsioon võeti vastu 19 aasta eest. Uue redaktsiooni loomine võeti õigusloomes eesmärgiks 2015. aastal, mil alustati eelnõu väljatöötamiskavatsuse koostamist.
Komisjon otsustas saata valitsuse algatatud turvategevuse seaduse eelnõu (638 SE) Riigikogu täiskogu istungile esimesele lugemisele 28. septembril. Seadus on kavandatud jõustuma 2024. aasta 1. juulil.
NordenBladet —„Ülikooli vilistlane võib meie maja uksest välja astudes teenida rohkem kui lektor, kes talle vajalikud teadmised vahendas,“ lausus ta. „Kas mina, praegune tudeng, olen seda tõdedes huvitatud tulevikus teadlaseks ja õppejõuks pürgima? Ei, loomulikult mitte! Ning selles tendentsis ehk peitubki Eesti kõrghariduse rahastamise peamine probleem.“
Kõrvuti Joosep Perandiga jagasid oma vaadet kõrghariduse probleemidele ka teiste kõrgkoolide üliõpilaste esindajad.
Kõne täistekst
„Õppejõud teenivad vähem kui ülikooli lõpetajad
Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilasesinduse juhatuse esimehe Joosep Perandi kõne Riigikogus.
Head Riigikogu kõrghariduse toetusrühma liikmed!
Alustan teada-tuntud tõdemusest, et ülikooli lõpetajad, töötajad ja olude sunnil ka paljud tudengid on ühtlasi Eesti Vabariigi maksumaksjad. Jah, võibolla on mul tudengina isegi natuke piinlik alustada mitte teadmistest ega teadusest, vaid rahast. Aga praegu on rahamure nii terav, et hakkab puudutama ülikoolihariduse jätkusuutlikkust.
TalTechi üliõpilaskonna juhatuses tõdeme, et meie ülikool saadab iga aasta tööturule sadu oma ala asjatundjaid, tarmukaid ja efektiivseid spetsialiste, kes ka head palka teenivad. Tallinna Tehnikaülikooli arengukava üks eesmärke on lausa, et magistrikraadi omanike palk oleks ülikooli lõpetamise järel 1,65 Eesti keskmist. Seda ta ka on!
Enamgi veel. Olenevalt küll erialast, aga siiski tuleb tõdeda, et meie vilistlased teenivad ka kahe-, kolme- või isegi neljakordset Eesti keskmist – ning maksavad sellega võrdeliselt tulumaksu. Jah, võibolla on Eesti ühiskond liialt üles ehitatud edukultusele, aga kui see praegu nii on, siis võime kinnitada: kõrgharidusega, eriti just tehnilise haridusega inimesed on tööturul edukad.
Aga sellest kõrgusest maa peale tulles pean ma tõdema, et kogu see edulugu kehtis küll Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaste, mitte aga õppejõudude kohta. Jah, loomulikult on ka üksikuid hästi tasustatud õppejõude, aga üldises vaates pole õppejõude palk võrreldav nende omaga, keda nad igal aastal tööturule saadavad. See võiks tunduda meile isegi koomiline, aga tegelikult on traagiline. Väga traagiline.
Nüüd faktide juurde.
Tehnikaülikooli lektori miinimumtasu on 1559 eurot, Eesti keskmine palk aga 1754 eurot. Täpsemalt öeldes võib ülikooli vilistlane uksest välja astudes teenida rohkem kui lektor, kes talle vajalikud teadmised vahendas. Küsin siinkohal nii: kas mina, praegune tudeng, oleksin huvitatud tulevikus ennast maksimaalselt arendama, teadlaseks ja õppejõuks pürgima? Ei, loomulikult mitte. Ning selles tõdemuses ehk peitubki Eesti kõrghariduse rahastamise peamine probleem.
Hammasrattal on hambaid puudu
Astusin ülikooli suurte unistuste ja lootustega. Nägin Tallinna tehnikaülikooli kui suurt ja võimsat organisatsiooni, kes pürib visalt oma ala tippude hulka. Nii see ongi, aga hammasrattal, mis jõu peaks liikumiseks üle kandma, on mitu hammast vahelt ära. Ehk raha keeles öeldes: me panustame, et meie vilistlased oleksid edukad, et riigikassa tõhusalt täituks. Aga seda tehes peame tunnistama, et meil endal ei ole võimalik töötajatele tagada palgataset, mis hoiaks praegusi ja meelitaks tulevasi õppejõude.
Lõhe soovide ja tegelikkuse vahel on selgelt nähtav juba praegu. Järjepidevus on katkemas. Uus põlvkond pole enam õppejõuna töötamisest huvitatud. Seda pelgalt väikese sissetuleku pärast.
Jah, raha ei saa ega tohigi olla peamine motivaator. Aga väärika positsiooniga akadeemilises maailmas peab kaasnema väärikas tasu. Seda kohe. Praegu.
Uus koalitsioon ongi lubanud kõrghariduse rahastuses 15% tõusu. Tehnikaülikooli puhul tähendab see kuue miljoni euro suurust kasvu. Kuid kasv on vaid näiline. Õppejõududeni see vaevalt ulatub ja tudengiteni ammugi mitte, sest ainuüksi energiakandjate kallinemise tõttu on meie eelarves lisakulu seitse miljonit eurot. Nii on lisanduv tegevustoetus juba ette ära kulutatud.
Seega: raha on oluliselt juurde vaja – või siis peab toimuma mingi murrang nn energiakandjate hinnas. Kaht ülesannet korraga me ei lahenda. Ning ülikoolid on olnud alarahastatud juba liiga kaua, et me võiks õppejõudude murest mööda vaadata ja lihtsalt ahju soojaks, täpsemalt leigeks kütta.
Et õppejõudude sära tudengeid sütitaks
Tudengina tean, et õpetamine ülikoolis on olnud nagunii surve all. Teatavas mõttes on teadust aastakümneid eelistatud. Ühtpidi on see rahastamise põhimõtete tulemus, teisalt teadlaste ambitsioonikuse vili. Aga ka õppejõududelt on eeldatud olulisi teadussaavutusi.
Lihtsamalt öeldes: teaduse ja õppe vahekord on olnud tasakaalust väljas, seda just õppe kahjuks. Vähemalt nii on see välja paistnud.
Tudengile pole see vaatepilt olnud julgustav. Ta on tulnud ju ülikooli, et saada sütitatud õppejõudude ja teadlaste särast. Praegu aga on vastupidi – ka meie endi leek võib praegust olukorda tõdedes kahaneda, ehk isegi kustuda.
Tudeng ju näeb, kuidas õppejõud rabeleb, et oma positsioonile ja võimetele vähegi vastavat tasu teenida. Meie aga soovime, et ta keskenduks meile, jagaks tuleviku tööriistu, aitaks igaühes meist leida oma parima mina, juhataks teele, mida käies saaksime ühiskonnale oma parima anda.
Jah, meile on antud võime ja võimalus õppida ja areneda, aga meilt oodatakse ka tulemust. Ning seetõttu ei saa olla nii, et õppimise võimaldamiseks tudengile riigi raha leitakse, aga õppejõule väärikaks õpetamiseks mitte.
Tõestagem, et see ongi investeering
Tallinna Tehnikaülikooli professor Kadri Männasoo on tõdenud, et ülikooliharidus on investeering.
Teisisõnu: kui me ei investeeri kõrgharidusse, siis me ei investeeri edukatesse maksumaksjatesse. Suures pildis ei investeeri me nii ka Eesti riigi arengusse.
„Loodan väga, et ülikooliharidus ja teadus saavad riigilt juba lähiajal vajaliku toe,“ ütles meie ülikooli rektor Tiit Land õppeaasta alguses pöördumises. Rektor on loomult väga viisakas, sest tegelikult oleks ta pidanud sõna ´loodan´ asemel kasutama terminilt ´nõuan´. Riik küsib ju meilt senisest rohkem IT-inimesi, ka professionaalseid insenere. Järelikult peaks ülikool kokkuhoiu asemel hoopis hoogu juurde andma. Aga kellega, kui meie, tulevased tudengid, pea akadeemilisest tööst põlglikult kõrvale pöörame? Kui Eesti ühiskonnas võtab järjest enam maad arusaam, et kool, nüüd siis juba ka ülikool, on koht neile, kes rahulduvad napilt keskmise palgaga. Mida siis tähendab ülikooli puhul üldse mõiste ´üli´?
Head otsustajad! Minus kõneleb siiras mure. Minus kõneleb sadade, isegi tuhandete bakalaureuse- ja magistritudengite, aga kõige enam ehk isegi tulevaste doktorantide, õppejõudude, teadlaste mure.
Jah, ma tean, et praegu on kõigil raske. Aga ülikoolid on juba murdepunktis või jõuavad kohe sinna. Ning kui me praegu võidukaid lahendusi ei leia, kaotame kõik. Sest meie rahvast on tõeliselt edasi kandnud usk hariduse jõusse. Kinnitagem siis seda usku!“
NordenBladet —Üritus keskendus eelkõige küsimusele, kuidas mõjutavad interneti levik ja uued tehnoloogilised võimalused põhiõiguste kaitset ja kohtute tööd.
Kõne all olid ka kohtumenetluse digiteerimise riskid, nagu avalikkuse osaluse vähenemine õigusemõistmisel või see, et tsiviilvaidlustes on kaugteel poolte lepitamine keerulisem. Samuti puudutati küsimust, kas internetis kohtuistungite avalik ülekandmine võib rikkuda menetlusosaliste õigust eraelu kaitsele või nende menetlusõigusi.
Saksamaa konstitutsioonikohtu juht Stephan Harbarth keskendus oma ettekandes põhiõiguste kaitsele tänapäeva maailmas, käsitledes peamiselt sotsiaalmeedia ja andmekaitsega seotud kohtuasju.
Riigikohtu esimees Villu Kõve andis Saksamaa külalistele kõigepealt väikese ülevaate Eesti põhiseadusest, pöörates tähelepanu selle stabiilsusele – seni on tehtud vaid väikeseid muudatusi. Rääkides interneti kasutamisest kui võimalikust põhiõigusest leidis ta, et pigem on see vahend muude põhiõiguste teostamiseks.
Samuti kõneles Kõve kohtumenetluse digiteerimisest Eestis ja selle probleemidest, tuues näiteks kohtuasja, milles Riigikohtu üldkogu tunnistas põhiseadusevastaseks olukorra, kus interneti teel kohtusse pöördudes oli riigilõiv madalam kui muul viisil kohtuga ühendust võttes.
Ettekannetele järgnenud arutelu juhtis Tartu Ringkonnakohtu kohtunik ja lähetatud riiklik ekspert Euroopa Kohtu juures Madis Ernits.
Üritusel musitseeris tšellist Marcel Johannes Kits.
NordenBladet – Äripäeva paberlehte alates järgmisest aastast enam ei ilmu, ajalehe asemel hakkab kirjastus välja andma kuukirja, kus presenteerib edetabeleid nagu Rikaste TOP, Palga TOP ja Gaselli TOP.
Juba praegu ilmus varem päevalehena välja antud Äripäev kord nädalas.
“Äripäeva lugeja on veebis. Kõigil meie ligi 20 000 tellijal on digikonto,” teatas ajaleht.
“Sisu on Äripäeva lehel aripaev.ee järjest enam. Sügisel tuleme välja uuenenud TOP-ide ja erilehtede keskkonnaga, mis on senisest tunduvalt lugeja-, aga ka reklaamkliendisõbralikumad,” lisas väljaanne.
Uuest aastast ilmuva hakkavad Äripäeva kuukirjad on uudisteta ja keskenduvad edetabelite edastamisele. “Kuukirjades ilmuvad tabelite kõrval ka Äripäeva ajakirjanike kirjutatud lood edetabelites silma paistnud ettevõtetest ja ettevõtjatest,” teatas kirjastus.
Äripäev hakkas Rootsi Bonnieri väljaandena ilmuma 1989. aastal.
