NordenBladet – Kesk-Läänemere programmi eesmärk on rahastada kvaliteetseid projekte Eesti, Soome, Rootsi ja Läti partnerite vahel, et ühiseid väljakutseid koos lahendada. Aastatel 2021–2027 jagatakse 118 miljonit eurot koostööprojektidele, mis edendavad keskkonda, ettevõtlust, tööturgu ja avalikke teenuseid.
Kesk-Läänemere programmi eelmises etapis (2014–2020) toetas Euroopa Regionaalarengu Fond projekte lausa 132 miljoni euroga. Selle eest jõuti päris palju ka ära teha – kokku viidi läbi 137 projekti.
Kui taotleja soovib programmist toetust saada, siis kõigepealt tuleb endale leida rahvusvaheline partner, kellega koos taotlus koostada, esitada ja seejärel tegevused ellu viia. Vajalik on vähemalt kahe partneri koostöö kahest erinevast riigist. Partnerite arvu osas pole maksimumi määratud, kuid igal partneril peab olema selge roll. Lisaks peab projekt tooma selget rahvusvahelist kasu.
Programmi eelmisel perioodil oli 137 projektist 109 mingit pidi seotud Eestiga. See tähendab, et meie asutused on väga palju kasutanud võimalust, et teha rahvusvahelist koostööd ja seeläbi kohalikku elu parandada. Eelkõige saavad partnerid olla avalikes huvides töötavad asutused, sest eesmärk on üldine piirkonna areng. Kesk-Läänemere programm ootab taotlusi, mis sellistele eesmärkidele vastavad.
Riigi Tugiteenuste Keskuses asub Kesk-Läänemere programmi infopunkt, kust saab eestikeelset lisainfot programmi kohta.
Kesk-Läänemere programmi 2021–2027 teine taotlusvoor algab 20. veebruaril 2023 ja lõpeb 10. märtsil 2023.
Programmi prioriteetsed suunad on:
Innovaatiline ettevõtluse arendus
Eesmärk 1. Rohkem eksportivaid väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid
Eesmärk 2. Rohkem uusi kasvuettevõtteid
Parandatud keskkonna- ja ressursikasutus
Eesmärk 3. Ühised ringmajanduse lahendused
Eesmärk 4. Parem mere- ja rannikukeskkond
Eesmärk 5. Vähem CO2 heiteid
Kaasavam tööturg
Eesmärk 6. Paremad võimalused tööturul
Paremad avalikud teenused
Eesmärk 7. Paremad avalikud teenused ja lahendused inimestele
Rohkem infot leiate Riigi Tugiteenuste Keskuse (rkt.ee) lehelt SIIT.
Lisainfo:
Annika Mändla
Kesk-Läänemere programmi infojuht
+372 5694 4985
annika.mandla@rtk.ee
NordenBladet – „Inimesed peavad silmad lahti tegema,“ ütles aastaid lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste nõustamisega tegelenud Pille Kaljurand.
“Vägivalla juhud leiavad Eestis aset iga päev. Ja kui me räägime vägivallast, siis ei mõelda siinkohal hääle tõstmist. Me räägime luude murdmistest, lämmatamisest, põletamisest, vägistamisest ja kõikvõimalikust piinamisest, mida nii-öelda tavalised inimesed ettegi ei oska kujutada. Ometi toimuvad sellised lood meie keskel igapäevaselt.”
“Sageli kasutatakse vägivalda oma kaaslase, enamasti just naiste vastu isiklike emotsioonide maandamiseks, mida muud moodi juhtida ega tasalülitada ei osata.” Vägivaldsete meeste näol on tema sõnul tihtipeale tegemist ühiskonna lugupeetud liikmetega: ettevõtjate, kogukondlike heategijate või poliitikutega. Varjavat käitumismustrit esineb spetsialisti sõnul isegi rohkem, kui joomatuuride käigus lahvatanud raevukat peksmist, mida tavapäraselt naiste vastase vägivallaga seostatakse.
“Me ei oska tihtipeale kahtlustadagi, et meiega samas perekonnas, lugupeetud ja tuntud inimeste koduseinte vahel toimuvad sellised ennenägematud vägivallakuriteod,” nentis naistevastase lähisuhtevägivallaga igapäevaselt tegelev Kaljurand.
Statistikale otsa vaadates näib, et just pere ja kodu ongi meie naistele kõige ohtlikumaks kohaks. Möödunud aastal registreeritud vägivallajuhtudest olid 52% just perekonnas aset leidnud. Kokku registreeriti selliseid juhtumeid 3760. Kannatajatest ligi kaheksakümmend protsenti ehk neli viiendikku olid naised. Toimepanijatest aga 84% ehk üle nelja viiendiku mehed. Ligemale 30% olid teol lapsohvrid või lapsest pealtnägijaga.
Naistevastase vägivalla tugispetsialistide sõnul on mitmeid märke sellest, kuidas vägivalla ohvreid ära tunda.
„Esmane märk on muidugi sinikad. Tavaliselt öeldakse selle peale, et kukuti või komistati või muud sellist. Ei maksa uskuda. Pidevad salapärasel viisil saadud sinikad on igatahes kahtlustäratav märk.“
Tähelepanelikuks peaks muutuma ka sellisel juhul, kui keegi on pidevalt väga pelglik ja ärev. Vägivallast rääkides leiab vabanduse ja lahkub, otseste küsimuste korral lööb pilgu maha ning eitab.
NordenBladet – 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on hinnanguliselt kolmandikul elanikest mõni pikaajaline haigus või terviseprobleem. Seda on 2 protsendipunkti võrra rohkem kui eelmise, 2011. aasta loenduse ajal. 28%-l rahvastikust on igapäevategevus mõne terviseprobleemi tõttu piiratud.
Rahvaloenduse küsitluse raames uuriti inimestelt, kas neil on mõni pikaajaline haigus või terviseprobleem. „Seejuures polnud oluline, kas inimesele on määratud puue või töövõime vähenemine, vaid inimese enda hinnang. Küsiti ka, mil määral on inimene viimase kuue kuu jooksul tundnud ennast terviseprobleemi tõttu piiratuna mõnes igapäevategevuses,“ selgitas rahvaloenduse projektijuht Liina Osila.
2021. aasta rahvaloenduse tulemused näitavad, et kolmandikul (33%) Eesti elanikest on mõni pikaajaline haigus või terviseprobleem. Eelmise, 2011. aasta loenduse põhjal oli see näitaja mõnevõrra väikesem – 31%.
Terviseprobleemi tõttu tunneb end igapäevategevustes piiratuna hinnanguliselt 28% rahvastikust. Seejuures vastas 18%, et nad on piiratud mõningal määral, ja 10%, et olulisel määral. Ka eelmisel loendusel vastas 28% rahvastikust, et nad on terviseprobleemi tõttu piiratud, kuid siis märkis 4 protsendipunkti (PP) võrra rohkem inimesi, et nad on piiratud olulisel määral (14%).
Vanemaealised on terviseprobleemide tõttu üha vähem piiratud
Suhteliselt kõige rohkem on pikaajalise haiguse või terviseprobleemiga inimesi ootuspäraselt vanimas vanusegrupis. 69% üle 65-aastastest Eesti elanikest põeb mõnd pikaajalist haigust või neile teeb muret mõni terviseprobleem. See osakaal on püsinud kahe loenduse vahelisel ajal muutumatuna.
Suurimaks positiivseks muutuseks on, et vanimas vanuserühmas (65-aastased ja vanemad) on märgatavalt vähenenud nende osakaal, kes vastasid, et terviseprobleemid piiravad nende igapäevaelu oluliselt – 2011. aastal oli see näitaja 39%, 2021. aasta loenduse andmetel aga 24%. „See, et vanemad inimesed, olenemata terviseprobleemist, ei tunne end igapäevategevustes oluliselt piiratuna, on märk sellest, et lisaks headele tervishoiuteenustele arvestab meie ühiskond erinevate vajadustega üha rohkem, ja see pakub võimalusi elada täisväärtuslikku elu ka terviseprobleemidega,“ ütles Osila.
Noortel esineb terviseprobleeme aga rohkem kui eelmise loenduse ajal ja nende seas on trend vastupidine. Kui 2011. aastal oli pikaajalise haiguse või terviseprobleemiga kimpus 7% 0–14-aastastest lastest, siis nüüd 8%. Veel suurem tõus on 15–29-aastaste vanuserühmas: kui 2011. aastal esines 14%-l selles vanuses noortest mõni pikaajaline haigus või terviseprobleem, siis nüüd juba 17%-l.
Naistel on pikaajalisi terviseprobleeme rohkem
35% naistest vastas, et neil on mõni pikaajaline terviseprobleem, meeste puhul oli sama näitaja madalam, ulatudes 29%-ni. Samamoodi oli see ka eelmise loenduse ajal (naiste puhul 33%, meestel 28%). „Samas, kui vaadelda soolist erinevust vanuserühmades, siis märgatav erinevus esineb vaid 65-aastaste ja vanemate seas. Nooremate vanusegruppide näitajad püsivad samas suurusjärgus varasemaga. Tuleb silmas pidada, et naiste keskmine eluiga on ka mõnevõrra kõrgem, mistõttu on vanemaealiste seas naisi arvuliselt rohkem kui mehi,“ selgitas Osila.
Kuna naistel on rohkem pikaajalisi haigusi ja terviseprobleeme, siis on loogiline, et nad tunnevad end ka igapäevategevustes rohkem piiratuna kui mehed (naised: oluliselt piiratud 11%, mõningal määral piiratud 19%; mehed: oluliselt piiratud 9%, mõningal määral piiratud 16%).
Terviseprobleeme esineb kõige rohkem Põlvamaa ja Ida-Virumaa elanikel, vähim aga harjulastel
Kõige suurem on pikaajalise terviseprobleemiga inimeste osatähtsus Põlva ja Ida-Viru maakonnas, kus neid on 42% ehk pea 9 PP võrra rohkem kui Eestis keskmiselt (33%). Need näitajad olid samas suurusjärgus ka eelmise loenduse ajal (Põlvamaal 43%, Ida-Virumaal 39%).
Kõige parema tervisega on Harjumaa inimesed, kus pikaajaline terviseprobleem on hinnanguliselt 27%-l. Seda on ligi 6 PP võrra vähem kui Eestis keskmiselt. Võrreldes 2011. aastaga on siiski ka Harjumaal see näitaja mõnevõrra kasvanud (2011: 25%).
Sarnane on järjestus ka siis, kui vaadata nende inimeste osakaalu, kes on terviseprobleemi tõttu igapäevategevustes piiratud. Kõige suurem on see näitaja Põlvamaal, kus 42% rahvastikust tunneb end tervise tõttu piiratuna, järgnevad Võrumaa (37%), Valgamaa (36%) ja Ida-Virumaa (36%). Kõige vähem tunnevad end terviseprobleemi tõttu piiratud olevat Harjumaa elanikud (22%).
„Siin on selge ja loogiline trend – piirkondades, kus on vananev rahvastik, on ka pikaajaliste terviseprobleemidega inimeste osakaal suurem. Kõige väiksem on pikaajalise terviseprobleemiga inimeste osakaal Rae vallas (20%), kus elanike keskmine vanus on 33 aastat. Kõige suurem aga Räpina vallas (46%), kus rahvastiku keskmine vanus on 14 aasta võrra kõrgem (47 aastat),“ selgitas Osila.
Kõige vähem on terviseprobleeme kõrgharidusega inimestel
Loenduse tulemused väljendavad ka varasemates uuringutes kinnitust leidnud seost haridustaseme ja tervisliku seisundi vahel. „Vaadates, kuidas on haridustase seotud inimeste tervisega, selgub, et kõige vähem on pikaajalise haiguse või terviseprobleemiga inimesi kõrgharidusega inimeste seas,“ märkis Osila.
Kõrgharitutest on terviseprobleem 34%-l ning 27% tunnevad end terviseprobleemi tõttu igapäevategevustes piiratuna. Keskharidusega inimeste puhul esineb pikaajalist terviseprobleemi 39%-l ning igapäevaelus on piiratud kolmandik (33%). Põhiharidusega inimeste seas on terviseprobleem 40%-l ja 36% tunneb ennast terviseprobleemi tõttu igapäevategevustes piiratuna.
Tervisliku seisundi kohta koguti infot rahva ja eluruumide loenduse küsitlusel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta alguseni. Täpsemalt küsiti, kas inimesel on mõni pikaajaline haigus või terviseprobleem ning mil määral oldi viimase 6 kuu jooksul terviseprobleemi tõttu piiratud mõnes igapäevategevuses, mida inimesed tavaliselt teevad. COVID-19-st tingitud ühiskondlikke piiranguid selle alla ei arvestatud. Pikaajaliseks on peetud sellist haigust või terviseprobleemi, mis on kestnud 6 kuud või eeldatavasti kestab vähemalt 6 kuud. Mõeldud on nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Rahvaloenduse käigus ei kogutud infot terviseprobleemi olemuse kohta.
NordenBladet – Riigikohus rõhutas eelmisel nädalal avaldatud otsuses, et pärimislepingut on võimalik tühistada vaid väga erandlikel juhtudel, mistõttu tuleb notaril enne lepingu sõlmimist pooltele selle olemust ja alternatiive hoolikalt selgitada.
Kohtus arutusel olnud juhtum puudutas elukaaslasi, kes sõlmisid pärimislepingu, millega mees nimetas naise oma pärijaks. Paari kooselu lõppes aga vähem kui aasta hiljem, mistõttu soovis mees lepingu tühistada.
Kuna naine lepingu tühistamisega ei nõustunud, esitas mees kohtule hagi, et asendada naise nõusolek kohtuotsusega. Maa- ja ringkonnakohus jätsid hagi rahuldamata ning samale seisukohale asus 23. novembril avaldatud otsuses ka riigikohtu tsiviilkolleegium.
Kolleegium märkis, et erinevalt testamendist ei saa pärandaja pärimislepingut üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. Kohtult on võimalik taotleda teise poole nõusoleku asendamist üksnes erandlike ajaolude korral, kui lepingu tühistamisest keeldumine on vastuolus hea usu põhimõttega.
Riigikohus nõustus maa- ja ringkonnakohtuga, et ainuüksi ligi 20 aastat kestnud kooselu lõppemine selline erandlik asjaolu ei ole. Lisaks peaksid ilmnema veel mingid täiendavad asjaolud, mille puhul pärimislepingu jõusse jäämine oleks vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega.
Kolleegium selgitas, et pärandajal on võimalik leping tühistada, kui selle sõlmimise ajal esines kas oluline eksimus, pettus, ähvardus või vägivald. Ehkki pärandaja sõnul eeldas ta lepingut sõlmides kooselu kestmist kuni surmani, ei saa kohus tõlgendada eksimusena seda, kui inimese ootused tuleviku suhtes jäävad täitumata.
Riigikohus juhtis tähelepanu veel sellele, et pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril täita oluline roll. Ta peab lepingu pooltega läbi arutama, selgitama neile selle tagajärgi ja vajadusel hoiatama läbimõtlematu tegevuse eest.
Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel selgitada pooltele selle eeliseid ja puudusi ning alternatiivseid võimalusi, kuidas määrata surma korral oma vara saatust. Muu hulgas peaks notar pöörama tähelepanu asjaolule, et pärimislepingu ühepoolse muutmise ja tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud. Sestap tuleks pooltele tutvustada ka võimalust leppida eraldi kokku pärimislepingust taganemise õiguses ja tingimustes.
NordenBladet – Tervishoiutöötajaid on kriitiliselt vähe ning personaliprobleeme pole võimalik kiiresti lahendada. On tõenäoline, et juba lähitulevikus ei pruugi teenuste kättesaadavus ja kvaliteet olla Eesti inimestele ootuspärane. Ometi on töötajad ja tööandjad kollektiivleppe osas eri meelt ning pöördusid menetluse alustamiseks riikliku lepitaja poole.
Eesti panustab tervishoidu 6,7% SKPst, see on ligi kolm protsenti vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Arenguseire Keskus prognoosib, et sama süsteemiga jätkates võib 2035. aastaks inimeste omaosalus kahekordistuda ning haigekassa eelarve 900 miljoni euroga miinusesse jõuda. Rahanappusest suurem probleem on aga tervishoiutöötajate vähesusest tekkinud kriis, millest on juba pikalt räägitud.
Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu presidentUlvi Tasane räägib: “Suurimaks murekohaks on tervishoiutöötajate palk, selle kokku leppimine on üle ootuste keeruliseks osutunud. Küsisime märgatavat palgatõusu, esitasime augustis järgmise kahe aasta kollektiivleppe projekti ja alustasime tööandjatega läbirääkimisi.” Nägemus kollektiivleppe sisust on aga Tervishoiutöötajate Kutseliidul ja tööandjatel sedavõrd erinev, et täna nähakse ainsa võimalusena läbirääkimiste jätkamist riikliku lepitaja osalusel. Tasane täiendab: „Eesti suurim väärtus on inimesed, kuid rahvastik vananeb ja tervishoius nagu ka mujal napib töötajaid. Kriitilise piirini jõudnud personalinappus ei lahene leige suhtumisega. Tegutseda tuleb kohe – tõsta palka ja parendada töötingimusi, et hoida paigal neid töötajaid, kes täna veel süsteemis palgal on.”
Tervishoiutöötajate nappust kompenseeritakse tihti ületunnitööga, mis on alates 2016. aastast pidevas kasvutrendis. Kuigi osa tervishoiutöötajaid eelistabki suure koormusega töötamist, ei saa pikemas perspektiivis süsteemse ületunnitööga probleemi lahendada, sest see põhjustab spetsialistidel kurnatust, tõstes läbipõlemise ohtu. Rääkimata väljavaatest ohustada ehk patsientide heaolu.
Riigikontrolli arvates tuleks tervishoiutöötajatele kehtestada koormusnormid ja neist kinni pidada. Tervishoiutöötajate Kutseliidu arvates aitaks Inimeste puudust mõnevõrra vähendada innovatsioon ning abi oleks toimivast kollektiivlepingust ja tööväärilisest palgast.
