NordenBladet — Üle kahe miljoni kilo kaaluv jääkamakas keerleb välja saetuna vee peal. Umbes sadakond inimest seisab selle peal ja keerleb kaasa, vahendab Iltalehti.
Valgustatud jää ja mõnusa meeleoluga muusika viib rahva talve võlulinna, mida tullakse ka kaugemalt kaema. Millega õigupoolest tegu on? “Me tahame inimestele öelda, et Lohja on Soomes üks põnevamaid järvelinnu ka talveperioodil,” ütleb Lohja linna turundusjuht Evita Malm. Idee kuulub leiutaja-kirjanik Janne Käpylehto´le, kes tuli sellele mõttele reisil olles. Ta unistas jääkarusellist ja saagis esimese versiooni oma kätega Kirmusjärve jäässe valmis. Idee toimis ja ta on loonud maailma suurima jääkaruselli. Ta otsustas jääkarusellist video internetti laadida ning nüüdseks on seda imeteost paljud üle maailma vaadanud. Käpylehto kujundatud karussell kaunistab nüüd Lohja järve. Jääkamaka paneb osaliselt keerlema tuul, aga ka spetsiaalne mootor ja see valmistab inimestele palju rõõmu.
Avafoto: Jääkarussell Soomes (väljavõte Youtube´i videost @ Janne Käpylehto)
NordenBladet — Noore teismelise Jasmin Hiadry elu oli sarnane omavanustele – tempokas, energiline. Kõik see aga muutus, kui ta sai juhuslikult teada, et ootab oma esimest last, vahendab Iltalehti.
16-aastase Jasmin´i elu muutus päeva pealt, kui ta avastas, et ootab last. “Sain tulemused samal päeval teada ja ei suutnud uskuda, et rase olen. Ma olin täiesti šokeeritud. Olin kasutanud pille, ega osanud arvatagi, et võiksin emaks saada,” jagab neiu oma esimesi emotsioone. Neiul polnud rasedusega seoses mingeid komplikatsioone tekkinud ja ultraheli näitas, et tema sees oli uus elu juba 6 nädalat kestnud. “Helistasin esimesena emale ja ütlesin, et olen rase. Kohtusime kohe samal päeval ja olin enda peas juba otsuse teinud.”
Jasmini ainuvalik oli laps alles jätta ning abort ei tulnud kõne allagi. Jasmini ema Susan Hiadry võttis uudist vastu õnne ja kurbuse seguse emotsiooniga. “Tundsin uue elu üle õnne. Kurbust valmistas teadmatus, kuidas Jasmin nii noore emana hakkama saab,” kommenteerib ema. Susan saab enne beebi sündi 37-aastaseks ja tunneb suurt rõõmu vanaemaks olemisest, aga teisalt muretseb, kuidas ta saaks tütrele võimalikult palju tuge pakkuda. “Olen üksikema ja mul on lisaks seitsme aastane tütar ning töötan kolmes vahetuses. Ma ei kujuta ette, kuidas ma saaksin Jasminile pakkuda võimalikult palju tuge ja turvatunnet.” Suur osa lähedastest on noort ema ja vanaema tulevase beebi puhul õnnitlenud, aga leidub ka neid, kes heidab Susanile ette, et ta ei sundinud Jasminil aborti tegema. Susanil on selle kohta selge arvamus: “Tegemist ei ole minu elu ja minu valikuga. See on Jasmini elu ja ta saab sellega seoses ise otsustada! Mina saan teda neis otsustes vaid toetada,” rõhutab Susan.
Kuna Jasmin on alles alaealine, hoiab lastekaitse tal tihedalt silma peal ja see ei tekita emale head tunnet. “Mul puudub lastekaitse osas usaldus. Nad üritavad tütart meelitada last lastekodusse andma.” Jasmin on emaga samal meelel. “Nad võiksid just rohkem tuge pakkuda. Saan osaks ebakindlusele ja mind lahterdatakse kusagile, kuhu ma ei kuulu. Nad esitavad mulle pidevalt nõudmisi, mida ma täidan, aga nad pole minuga ikkagi rahul,” muretseb Jasmin.
Lapse isa kahjuks beebi elus osalema ei hakka. “Soovin, et lapsel oleks turvaline elu ning tema isa ei hakka meie elus olema enne, kui ta teeb valikuid ja võtab vastutuse. Ma muidugi ei usu sellesse ja olen valmis last üksi kasvatama,” ütleb neiu. Neiu on saanud raseduse tõttu kogeda palju selja taga sosistamist, mis viitavad sellele, et ta ei saa kindlasti lapsega hakkama ja ilmselt võetakse imik talt üldse ära. Jasmin on otsustanud sellistest kommentaaridest mitte välja teha. Hoolimata sellest, et nõuandlas pakuti talle abordi tegemise võimalust rohkem, kui korra, saab ta sealt palju tuge.
“Mind koheldakse nüüd nagu teisigi lapseootel naisi,” rõõmustab Jasmin. Beebi sünnitähtajaks on määratud 2018 aprill ning käidud on üle poole rasedusest. Jasmin tunnistab, et on raseduse tõttu üsna väsinud, aga püüab sellest hoolimata võimalikult palju veel sõpradega läbi käia, kuniks saab. Neiu on nautinud rasedusega seotud kehas tekkivaid muutuseid ning ultrahelid on tema jaoks eriti ilusad kogemused. Tulevase beebi sugu on samuti teada – sünnib poiss.
Noor neiu ei tunne sünnituse ees hirmu, vaid on eelkõige pojaga kohtumise üle elevil. “Usun, et alguses saab kindlasti keeruline olema, aga õpin käigu pealt ja elan päeva korraga. Ootan juba, et saaksin oma koju kolida, et alustada igapäevaste toimetustega. Soovin talle pakkuda head lapsepõlve ja tulevikku, ei keskendugi enam muule,” ütleb peagi emaks saav Jasmin.
NordenBladet — Kehakumerusi ülistaval Instagrami kontol ilutseb Connie Inglis. Ta on naine, kes seljatas anoreksia ja on elule nii tänulik, vahendab BBC.
Kui nüüd vaadata Connie Inglis´e fotosid, siis ei oskaks aimatagi, et ta pidas haiglas elu eest võitlust. Ta põdes anoreksiat alates 10-ndast eluaastast ja olnud haiglaravil kolmel korral. Kaks aastat tagasi kaalus ta sama palju, kui keskmine 5-aastane laps. Connie istus ratastoolis ja arvati, et ta elab veel vaid mõned nädalad. Nüüdseks on ta aga 22-aastane ja õpib ülikoolis kunsti.
“Ega mul polnud vahet, kas elan või suren. Ma tahtsin lihtsalt kaalu alandada,” ütleb Connie haigusperioodile mõeldes. See oli ime, et ta taastus ja nüüd on olnud tema sooviks ka teisi söömishäiretega inimesi aidata. “Haigusest toimuvale inimesele on oluline teada, et ta pole selles üksi,” ütleb ta.
NordenBladet — 120 kilone Sian Ryan sundis end jooksulindil jooksma, et kaalu vähendada, aga see ei toonud soovitud muutuseid. Seejärel otsustas naine hoopis midagi muud valida ja see viis ta eduni, vahendab Cosmopolitan.
26-aastane Sian Ryan on kahe aasta vältel kaotanud kehakaalust uskumatud 44 kg. Ta kannab nüüd 6 numbrit väiksemaid rõivaid ja valmistub peagi saama personaaltreeneriks. Selline suur muutus õnnestus vaid seetõttu, et Sian avastas enda jaoks nauditava ja inspireeriva treeningu. “Jõutreeninguta poleks ma nii kaugele jõudnud. Olin pikka aega püüdnud kaalu alandada, aga tulutult,” meenutab naine.
Paljud leiavad motivatsiooni treeninguteks siis, kui nende elus on toimunud mõni oluline muutus. Sian oli just kallima poolt maha jäetud ning lahkuminek tuli täieliku üllatusena. Sian otsustas kodus nutmise asemel minna jõusaali ning ta kaalus tollal 120kg. “Alguses käisin treenimas jõusaalis, mis oli 24/7 avatud. Käisin alati öösel trennis, et keegi ei näeks mind.” Kõigepealt proovis ta jooksulinti, sest pidas seda heaks kaalualandamise viisiks. Ta ei nautinud jooksmist, ega näinud ka tulemusi. Sian mõistis, et tuleb tegeleda millegi sellisega, mida suudaks nautida.
“Jõutreening muutis mõttemaailma kogu protsessist. Hakkasin seda täielikult armastama. Ei keskendunud enam kaalu langetamisele, vaid sellele, et muutuksin tugevamaks. Kaal langes samal ajal.” Sian on madala intensiivsusega harjutused täiesti ära jätnud, sest ta ei naudi neid. Naine soovib teistele meelde tuletada, et igaüks võib leida omale meelepärase treeningu – see ei pruugi olla jooksulindil rühkimine või spinningu tund, kui kumbki neist ei tekita meelehead.
Sian on muutnud ka toitumisharjumusi. Ta valmistab kodus ise toitu ning ei käi väljas söömas. Mis puudutab rämpstoitu, siis püüab ta ise valmistada tervislikke alternatiive. Toiduvalikus on ta keskendunud makrode (süsivesikud, rasvad ja proteiinid) arvutamisele. Ta korrigeerib päeva jooksul söödud toiduained konkreetse päeva ettenähtud makrode järgi, msi tagab, et päeva lõpuks on tarbitud kindel kogus proteiini, süsivesikuid ja rasva.
Siani jaoks on see meetod toiminud paremini, kui kalorite arvutamine. “Kaal langes paremini, kui sõin 1000 kalori asemel 2000 kalorit päevas.” Naine julgustab ka sel puhul, kui juhtub halb päev olema. “Ära satu masendusse, kui on halb päev. Kõik kehvad päevad ehitavad üles paremaid päevi.”
NordenBladet — Noore mehe elu muutus aastal 2016, kui ta kohtas tee ääres kahte hüljatud kutsikat. Nüüdseks on kolmik lahutamatud ja reisivad kõik koos mööda maailma, vahendab Business Insider.
Jordan Kahana oli parasjagu autoga kulgemas mööda Arizona teelõiku, kui märkas kahte pisikest räämas koera. Reisi eesmärk oli sõita sõprade juurde uut aastat vastu võtma, aga lõppes koertega hoopis veterinaarhaiglas. Vedelikupuuduse käes vaevlevad koerad said abi ja nende vanuseks määratleti 8 nädalat. Loomakeste seisukord mõjutas meest nii tugevasti, et ta otsustas koerad omale jätta.
Koerad said nimeks Sedona ja Zeus ning elavad nüüdseks oma peremehega õnnelikku elu. Kolmik on tänaseks läbi reisinud 35 USA osariiki ja jaganud oma kogemusi sotsiaalmeedias. Nende Instagrami lehel on praeguseks üle 66 000 jälgija. Eelmisel aastal otsustas mees loobuda oma igapäevatööst digitaalse meedia valdkonnas ja keskenduda edaspidi vaid reisimisele. Kahana oli juba enne koerte leidmist planeerinud tööst loobuda ja ostis üheotsa pileti Balile. Koertega kohtumine muutis mehe plaane ja ta otsustas riiki jääda. Et reisimiseks raha tekiks, teeb mees vabakutselist tööd. Ta säästab raha sõprade juures ööbimisega. Lisaks Ameerikale, on mees reisinud ka Kanadas, kuhu on tulevikus plaan veelgi minna. “Banff on maagiline paik ja sooviksin koertega minna lisaks Vancouver´isse, kui seal parasjagu ei saja.”
Koerte adopteerimine on sundinud meest läbi tegema ka mõningaid elumuutuseid. Ta on õppinud juba hommikul vara olema virgas, kuna koerad soovivad seitsme paiku õue pääseda. Reisimine on õpetanud paindlikkust, kõik ei lähe planeeritult. Näiteks rahvusparki ei või lemmiklooma kaasa võtta, aga see meest ei morjenda. “Reisimisest tekkiv vaimne kasv loob elus muutuseid.”
