NordenBladet – NordenBladet´il on hea meel teatada, et meile andis eksklusiivintervjuu tänaseni Eesti ainsama Põhjamaade ajalugu käsitleva tervikteose autor Sulev Valdmaa. Räägime tema raamatu “Põhjamaade ajalugu” sünnist ja piiulme natuke ka raamatusse. Tallinnas 1998. aastal välja antud raamat on raamatupoodides täiesti läbi müüdud ning huvilised saavad seda kahjuks lugeda vaid raamatukogus.

Sulev Valdmaa, kuidas teil raamatu “Põhjamaade ajalugu” idee sündis, kuidas materjale kogusite, kui palju on analoogseid raamatuid üldse Skandinaavias teile teadaolevalt?
Raamatu kirjutamise idee tekkis nö asjaolude kokkusattumise tõttu. Töötasin 1989 – 1993 Eesti Hariduse Arenduskeskuses ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse peametoodikuna. Seal oli minu kureerida nõukogulikust haridusest eemalduva Eesti üldhariduse ajalooõpetuse muudatuste korraldamine. Tollal tundsid mitmed lääneriigid huvi Eestis toimuva vastu ning võimalust mööda püüdsid muutusi toetada.

Svenska Instututet pakkus Eesti hariduetöötajatele võimalusi taotleda stipendiumit, et Rootsis ennast täiendada. Mina taotlesin stipendiumi 1993. aastaks ja sain ka. Taotlesin seda Rootsi ajaloo õppimiseks. Tegin siis kiiresti Tallinnas läbi kaks rootsi keele kursust – algajatele ja edasijõudnutele ning jaanuaris 1993. sõitsin Stockholmi. Minu “võõrustajaks” oli Lärarhögskolan i Stockholm ning tugiisikuks üks sealne dekaan – vist Lars Johanson. Stockholmis eeldasin, et mulle on tehtud mingi programm vms, mida pean täitma. Mitte midagi aga ei olnud – ei nõudmisi, ei soovitusi. Öeldi põhimõtteliselt, et tee mida tahad. Pidin kuus kuud millegagi täitma. Siis mõtlesingi, et veerin oma rootsi keele oskuse tasemel Rootsi ajaloo alast kirjandust. Lärahögskolanis anti mulle oma kabinet ja Apple SE30 arvuti (mille tohtisin pärast koju kaasa võtta). Raamatukogudesse oli loomulikult vaba sissepääs. Kuna veerisin rootsi keelt ja toksisin arvutis niikuinii eesti keelde konspekti, tekkis peatselt mõte, et kuna Eestis puudub Rootsi ajaloo õpik, siis sellise konspektiivse nüüd kompilatiivsena koostangi. Aga see siht olemas, tekkis kohe suurem ambitsioon. Koostan kohe kõikide Põhjamaade süstemaatilise ajaloo ülevaate. Sellega siis hakkasingi tõemeeles tegelema. Esmaspäevast reedeni kogusin raamatukogudes rootsi, aga ka norra ja taani keelest lugedes materjali, ning laupäeval ja pühapäeval kirjutasin kogutud materjali raamatuks kokku. Imestasin pärast isegi, et tegelikult ju vähem kui kuue kuuga sellega toime tulin – oskamata korralikult põhjala keeli ning omamata ise Põhjamaade ajaloo alal piisavat ettevalmistust. Aga valmis sain. Lisaks iga Põhjala riigi ajaloo süstemaatilisele ülevaatele vanimatest aegadest tänapäevani tegin ise tulevasse raamatusse ka päris palju pilte. Tekst on kvaliteedilt iseenesest õpipoisilik kompilatsioon, kuid hindan lisasid, mille raamatusse koostasin – kronoloogilise ajatabeli, isiku- ja kohanimede registrid, joonise sellest, kuidas Rootsi, Taani, Norra, Soome ja Island on aegade jooksul üksteise koosseisus olnud, rootsi kuningaperekonna dünastilise tabeli. Lisaks on läbi raamatu ka tekstilõigud Eesti ajaloo seotusest Põhjamaade ajalooga.

Tallinnas avaldas selle raamatu kui Põhjamaade ajaloo valikaine õpiku keskkoolile kirjastus “Avita”. Ilmus koguni kahes trükis. Skandinaavias on sealseid ajalookäsitlusi oma maade kohta muidugi väga palju. Neid on ilmunud juba pikka aega ja ilmub jätkuvalt. Ka teistes riikides on Skandinaavia ajaloo käsitlusi päris palju ilmunud – nt USA-s. On ta nüüd hea või halb raamat, aga Eestis pole siiani teist analoogset tervikkäsitlust Põhjamaade (just Põhjamaade, sest ka Soome on käsitletud, mis pole Skandinaavia riik) ilmunud.

Hankisin käsikirjale enne ramatu trükkiminekut arvamuse tollaselt Eesti saadikult Stockholmis – ajaloolaselt Margus Laidrelt. See oli positiivne. Pärast raamatu ilmumist avaldas selle kohta aga kriitilise artikli tollane Taani riigiarhivaar Vello Helk, kes kritiseeris nimede õigekirjutust – eriti Taani omade loomulikult, ja viitas tekstis esinevatele vigadele. Ka heitis ta ette, et raamat on kirjutatud Rootsi-keskselt, ning et mina autorina ei olnud temaga konsulteerinud. Nimekirjutusega oli asi tollal ja on ka nüüd nii, et eestikeelne nö kaanon on selleks puudu. Vello Helgi olemasolust polnud ma aga praktiliselt veel hingitseva nõukogude ajalooteaduse rüppes lihsalt teadlik. See vist Helki enim solvaski. Ka tollane Tartu Ülikooli ajalooprofessor, minu kunagine õppejõud Helmut Piirimäe olevat raamatu ilmumise järel üsna vihane olnud ja küsinud, et kes Valdmaal seda raamatut kirjutada lubas. Oli ju tema Uppsala ülikooli audoktor ja ilmselt pidas ennast Põhjamaade ajaloo “omanikuks”.

Raamatu Põhjamaade ajalugu autor Sulev Valdmaa (Fotod:  2 x Erakogu)

Mis üllatas teid Põhjamaade ajalugu uurides kõige enam? (faktid, millele te enne ehk üldse mõeldagi ei osanud).
Alustasin Põhjamaade ajalooga tutvumist Rootsi Instituudi stipendiaadina. Stipendiumiperiood oli lühike – vaid 6 kuud, ning minu Põhjamaade ajaloo alane ettevalmistus piirdus nõukogudeaegse Tartu Riikliku Ülikooli ajalookursustes läbituga. Mingit vastavat erikursust ma õppinud ei olnud ja seetõttu oli Põhjamaade ajaloo teadmistepagas nõukogudepärane – Moskvast nähtud kõrvalteema maailma ajaloos. Seega kõik, mida ma Stockholmis olles juurde lugesin, oli minu jaoks justkui liha paljale skeleltile ümber.

Ma tõepoolest ei tajunud varem Põhjamaade ajalugu niivõrd seotud tervikteemana kuid seejuures siiski üsna selgelt eristuvate konkreetsete liinidena. See rikkus ja mitmekesisus üllataski. Rootsi ja Taani niivõrd tõsised vastasseisud olid ehk ootamatud lugeda. Soome positsioon Rootsi-Soome ühisriigi koosseisus. Väga huvitav Islandi omaette arenemine. Norra pealtnäha Rootsiga samastuva ühiskonna selge eneseteadvustamine.

Tervikuna oli ehk muljetavaldav see, kui mõjukas on Põhjala olnud maailma ajaloos ja kultuuris ning teadvuses. Meelde on jäänud tänaseni mõned üksikud loetud laused ja mõtted nagu need, et Skåne on ajaloos rohkem Taanile kui Rootsile kuulunud, et Stockholm on väike suurlinn ja Helsingi samas suur väikelinn, kuninganna Kristiina lugu, et Soome oli läbi pika Rootsiga ühise riigi ajaloo nii oluline jm. Nii mõndagi sain ju kohapeal vaatamas käia – kasvõi Gripsholmi lossi.

Samas – tõsi ta on – ilma eelneva tõsisema ettevalmistuseta ning vaid kuuekuulise stipendiumiperioodi jooksul rootsi, soome, inglise, taani ja norra keelest tekstide ahmimine jäi paratamatult pinnapealseks ja võibolla mõndagi jäi isegi ebaselgeks. Näiteks väga häiriv oli, et meil ei olnud eesti keeles siis ega ole praegugi Põhjamaade ajaloo nimede (nii isiku- kui koha) kokkulepitud kirjapilti. Üks ja sama nimi esines tihtipeale rootsi-, taani- ja inglisekeelsetes allikates vägagi erinevalt. Isegi sedavõrd, et oli kahtlusi, kas tähistati sama isikut või erinevaid.

Nii et tervikuna üllatas mind Põhjamaade ajaloo sedavõrd vaimustav rikkus.

Kui põhjalik on teie meelest kirjandus Viikingite ajast – kui palju on kindlaid fakte ning kui palju on oletusi?
Olemata tänagi Põhjamaade ajaloole spetsialiseerunud ajaloolane ei oska ma sellele arukalt vastata. Ma ei ole peale oma raamatu valmimist selle temaatikaga spetsiaalselt edasi tegelenud. Olen ju ikkagi eeskätt ajaloo õpetaja – seega teiste poolt uuritu vahendaja, kui ajaloolane – st uurija. Küll on mul aga eriti viimaste kasvõi Eestis tehtud ajaloo alaste avastuste tõttu kujunemas mulje, et kaasaegsed uued uurimisvõimalused on meie ettekujutusi ajaloost sedavõrd palju muutmas, et kõik seni teada olnu võib saada lähiajal kaugeleulatuvaid uusi lisandusi. Seetõttu arvan ka viikingite aja kohta, et väga õige on sel teemal rääkides mitte öelda: teadaolevalt, vaid nagu seni teada. Eesti keeles pole viikingite kohta kirjandus eriti rikkalik. See aga ei tähenda enam palju midagi, sest Internet korvab huvilistele puudujäägid. Nüüd ole vaid piisavalt kriitilise mõtlemisega, et otsustada, mis on teadmine, mis põnevik.

Kas olete vaadanud telesarja Viikingid – kui jah, siis kui palju on selles reaalsust/puutepunkte päris ajalooga?
Siin on lühike vastus – ei. ma pole enam eriline telerivaataja. Mul on raske eristada infot inforeostusest ja sestap hoidun laskmast ennast eksitamast. Samas meelelahutus on ju ikka meelelahutus, kuid selle põhjal järeldusi teha ei saa.

Mis teie arvate, miks Taani niimoodi ajaloos võidutses?
Ilmselt on selle põhjuseks Taani asustuslugu ja geopoliitiline asukoht – siiski osa Euroopast ilma, et mingi vesi ühendusi oleks takistanud. Ka arvan, et Taani territoorium – mitte eriti suur – andis võimalusi aktiivsemaks arenguks kui Rootsi, Norra ja Soome väga ulatuslikud maalahmakad ja karmimad looduslikud olud. Nendena pean silmas mitte üksnes põhjapoolst karmi kliimat, vaid ka kivist ja raskestharitavat pinnast. St Taani on minu meelest alati olnud rohkem osaduses muu Euroopaga.

Täna on Norra tugev riik, täna on Soome tugev riik, ent see on pika ajaloo jooksul tegelikult ju “uus nähe” – mis teie kui ajaloolase meelest tegi nii Norrast kui hiljem Soomest riigi, milline see on täna?
Raske öelda. Ei tahaks saada külge mingeid silte, ent usun, et siin on tõepoolest tegemist mitmete asjaolude koostoimega. Esmalt loodus, mis on pakkunud läbi sajandite Põhjala inimesele võimalusi toimetulekuks, kuid samas esitanud inimesele ka nö väljakutseid, mis on sundinud inimesi leidlikkusele ja töökusele. Teiseks, kui uskuda, et Skandinaavias on alati levinud muust Euroopast või maailmastki palju tuntavam demokraatia vaim, siis on see soodustanud oma peaga mõtlemist, õigete otsustuste langetamist ja vastutuse võtmist. Kõik tänased Põhjamaad on reformatsioonilise usutaustaga. Martin Luteri ideed on seal hästi vastu võetud ja nende järgi on ka elada püütud. Siit tuleb olilisena välja hariduse roll inimeste elus. Need kõik ja kindlasti midagi muudki on teinud Norrast ja Soomest maad, mille elanikud on ajaloos langetanud arukaid valikuid ja need nö heapermehelikult ka realiseerinud. Samad asjaolud vormivad Norrat ja Soomet ka täna.

Mida ütleb teie kõhutunne – millised ajad on Skandinaavias/Põhjamaades ees tulevikus, kes ja kuidas seda ajalugu vormib?
Liitumine Euroopa struktuuridega on suur jõud. Ühtlustuvad põhimõtted, normid, maadevahelised suhted, siiski ka elustandard on mõjutatud. Mulle tundub, et selle kõige tagajärjel tulevikus Põhjamaade eripära ja sarm väheneb. Kardan – tõsesti kardan, et tunduvalt lahjeneb
Du gamla, Du fria, Du fjällhöga nord
Du tysta, Du glädjerika sköna!
tunne ja meeleolu.

Järgnevalt leiate väljavõtteid raamatust:

Väljavõte raamatust “Põhjamaade ajalugu” – Skandinaavia muinasusund:

Meie teadmised muinasskandinaavlaste usundist pärinevad vanadest islandi saagadest “Vanem Edda” ja “Noorem Edda”, mis on kirja pandud ajavahemikus 800-1200. Nendesse on talletatud Põhjala asukate sajandite- vahest ka aastatuhandetevanune maailmapilt, mida anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi suuliselt.

Muinasskandinaavlased nägid maailma koosneva kolmest osast. Inimesed elasid Midgårdis. Selle keskel oli Asgård – jumalate elupaik. Midgårdi ümbritses meri. Üle mere oli Utgård, kus elasid inimestele ja jumalatele vaenulikud gigandid.

Jumalaid oli kaks perekonda: aaside ja vaanide pere. Varem olid need omavahel vaenujalal olnud, kuid hiljem leppinud. Jumalate ülesanne oli kaitsta inimesi gigantide eest.

Jumalate seas esimene oli Odin – kõigi teiste jumalate ja ka inimeste isa. Kaks kaarnat kandsid Odinile iga päev ette, mis ümberringi juhtus. Odini naine Frigg oli armastuse ja viljakuse jumalanna. Odinil ja Friggil olid kaksikud pojad Balder ja Höder ning Vidar ja Vale. Balder oli valguse, Höder pimeduse jumal. Odini kahest vennast Vilest ja Vest räägitakse ühenduses maailma loomisega.

Gigantidega võitles Tor, kelle relv oli haamer. Talvejumal oli Ull. Poeesia jumal Brage oli abielus Iduniga, kes oli igavesti noor, kuna sõi noorust säilitavaid õunu. Rahu ja lepingute eest hoolitses Balderi ja Nanna poeg Forsete. Kõige targem oli Kvaser.

Kõrgel taevamägedel Bifrosti silla juures elas valvur, alati ärkvel Heimdall. (Bifrosti sillaks nimetati taevast ja maad ühendavat vikerkaart.) Ta nägi kõike ja kuulis kõike. Heimdall oli ka kõige alguse jumal.

Omanäoline oli Utgårdi Loke – pooljumal-poolgigant, kes elas jumalate hulgas. Ta oli alati valmis kurja ja igasuguseid pahandusi tegema. Loke oli inimestele ja jumalatele kahjulike ja vaenulike jõudude isa. Tema tütar oli surmajumalanna Hel. Müütilised koletised – Midgårdi ümbritsevas meres ujuv hiiglaslik Midgårdi madu ja Fenri hunt – olid samuti Loke lapsed.

Vaanide jumalaperesse kuulus õitsengujumal Njörd, kellel olid poeg Frej ja tütar Freja – viljakuse jumal ja jumalanna.

Jumalate pere on veel palju rahvarohkem. Igaühel on seal täita oma kindel ülesanne. Saagad esitavad rikkalikult sündmusi ja juhtumeid jumalate ning inimeste elust.

Peale mütoloogilise maailma põhiasukate – aaside, vaanide ja gigantide – oli selles veel palju muid, sageli ebaselge rolliga olendeid. Nii räägitakse idiisidest, kes moodustasid ebamäärase naishingede kollektiivi. Landvettirid olid looduse vaimud. Räägitakse elfidest ühenduses Frej, viljakuse ning ohverdamisega. Samuti on juttu valküüridest, naissõdalastest, kes korjasid lahinguväljadelt langenud sõdureid ja toimetasid need Valhallasse, kus valitses Odin. Valhalla on eriline paik Asgårdis, kuhu läksid surnud.

Pärimuse järgi lähevad head ja halvad jõud lõpuks vastakuti viimases võitluses – ragnarökis, milles hävib maailm.

Niisugust ettekujutust ümbritsevast uskus ja kummardas Muinas-Põhjala inimene. Vana-Uppsala kohal oli suur paganausu tempel, mis püsis seal isegi pärast Skandinaavia ristiusustamist. Paganliku Põhjala usuliste kombetalituste hulka kuulus ka inimeste ohverdamine.

Saagadest ilmneb, et Odin oli jumalatest kõige tähtsam. Saksa kroonik Adam Bremenist, kes külastas Põhjamaid XI sajandi algul ja käis ka Uppsala paganatemplis, kirjutas aga, et seal olnud kesksel kohal hoopis Tori kuju, mille kõrval olnud Odini ja Frej kuju.

Väljavõte raamatust “Põhjamaade ajalugu” – Skandinaavlased siirduvad suurtele meredele ja tundmatutesse maadesse

Ajavahemikku IX-XI sajandini nimetatakse Põhjala ajaloos viikingiajaks. See periood on oma nime saanud Skandinaavia vaprate meresõitjate järgi, keda iseloomustasid julgus, julmus ja tolle aja Euroopas üldiselt juba võõristust tekitanud paganausk.

Tänapäeval pole ühtset seisukohta sõna viiking päritolu ja tähenduse kohta. See võib tulla sõnast avviken – keegi, kes läheb reisile. Seletusi on teisigi. Võib leida seoseid sellstki, et sõna vik tähendab skandinaavia keeltes lahte. Prantsusmaal nimetati neid normannideks, Inglismaal taanlasteks, Iirimaal fingallideks ja dubgallideks, Saksamaal askemannideks, Bütsantsis varangideks ja Venemaal varjaagideks.

Elav suhtlemine muu Euroopaga algas skandinaavlastel pärast Rooma impeeriumi langust. Kuna viikingiaja alguseni olid välismõjutused Skandinaavias, vaatamata kontaktidele muu Euroopaga, nõrgad. Kuni I aastatuhande teise pooleni oli tegemist Põhjala omamoodi suletusega. Näiteks ei mõjustanud sealset eluolu antiikkultuur. Sel ajal, kui Lääne-Euroopas tekkisid uued riigid, valitses Skandinaavias veel sugukondlik kord.

VIII sajandi lõpul hakkasid Põhjala asukad rajama oma tugipunkte Läänemere ida- ja lõunakaldale. Algasid rohkem kui 200 aastat kestnud viikingite retked.

—–

Kui kuni viikingiajani oli kogu Põhjala enam-vähem ühetaoline, siis nüüd hakkasid üha selgemalt ilmnema selle laialdase ala arengus erinevused, mille üheks näiteks on kindlasti viikingite meresõitude suunadki.

On teada, et Norra aladelt pärit viikingid suundusid peamiselt lääne ja põhja poole. Nad jõudsid Orkney, Mani ja Shetlandi saartele, Šotimaale, Iirimaale ja Northumberlandi Inglismaal.

Taanist siirduti Lääne-Euroopasse: Lõuna-Inglismaale, Friisimaale, Prantsusmaale ja Vahemerele.

Svealastest viikingid Kesk-Rootsist Mälari järve ümbrusest rajasid tee itta, läbi Baltikumi ja idaslaavlaste asumisalade Mustale ja Kaspia merele ning Bütsantsini. Soomlastest kui viikingitest rääkida ei saa. Kui nende puhul millestki samalaadsest kõnelda, siis võiks see olla laplaste jätkuv tõrjumine põhja poole.

Norra viikingite üheks esimeseks vahepeatuseks mereteede otsingul läände said Fääri saared. Kui esimesed meresõitjad sinna jõudsid, leidsid nad eest iiri mungad, kellel olid saartel suured lambakarjad.

IX sajandil, pärimuse järgi aastal 874, avastasid Norra meresõitjad Islandi. Viiking Ingolfur Arnarson olevat siis maabunud tänase Reykjaviki lähedal. Saar asus kahe päevateekonna kaugusel varem avastatud Fääri saartest. Ka Islandil olid juba ees veidi varem sinna jõudnud inimesed – keldi mungad. Väljaränne Norrast vastavastatud uuele maale toimus X sajandi keskpaigani. Inimeste äravool võttis vahepeal sellise ulatuse, et seda püüti isegi takistada. 60 aastat pärast norralaste esmakordset Islandile jõudmist oli seal juba 30 000 asukat, kes tõid saarele oma keele, mis on püsinud suhteliselt muutumatuna tänaseni.

Islandi saagade kohaselt avastas Erik Punane 983. aastal Gröönimaa. Vanimad inimtegevuse jäljed sellel saarel pärinevad ajast 2100 a eKr; kuid Gröönimaa oli olnud vahepeal pikka aega ka asustamata.

Väljavõte raamatust “Põhjamaade ajalugu” – Eesti viikingiajal:

Viikingiaeg sellisena, nagu see oli Skandinaavias, puudus nii Soomes kui ka Eestis. See tähendab, et ei saa rääkida eestlastest kui skandinaavlastega sarnastest meresõitjatest. Ent Eesti jäi Kesk-Rootsi viikingite mereteele. Üks tee viis üle Ahvenamaa piki Põhja-Eesti rannikut idaslaavlaste juurde. Teine tee läks ida suunas piki Daugavat. Ühendust peeti Saaremaa ja Gotlandi vahel.

Rimberti kirjutatud munk Ansgari eluloos on juttu sellest, et taani viikingid korraldasid umbes aastal 854 edutu retke Kuramaale. Eriku saagas räägitakse, et ajavahemikus 850-860 võttis nimikangelane muude retkede hulgas ette ka käike Eestimaale. Södermanlandis, Upplandis ja Gotlandil on paljudel ruunikividel tekste, mis on pühendatud meresõitjatele, kes langesid kusagil Eestis. Üle paarikümne ruunikivi on pühendatud idaretkede korraldajale Ingvarile.

Tuntud on Norra kuninga Olav Tryggvasoni lugu. Ta oli kolm aastat vana, kui sattus koos emaga eestlaste kätte vangi. Vangipõli kestis kuus aastat. Selles kroonikas räägitakse eesti meresõitjatest-mereröövlitest. Ent eestlaste elukorraldus oli talupoeglikum kui Skandinaavias. Selle tõttu oli siinne meresõit hoopis juhuslikumat laadi.

Ka Norra kuninga Harald Kaunisjuukse poegadest Halfdan Mustast ja Halfdan Valgest kirjutatakse seoses Eestiga. Viimane olevat langenud sõjaretkel Eestisse.

Viikingiaega kuuluv arheoloogiline leiumaterjal Eestis on palju rikkalikum kui selle ajastu eelsed leiud. Kõige iseloomulikumad on relvad, neist omakorda on sagedamini leitud odaotsi. Ajavahemikust X-XIII sajandini pärineb tervelt 600 odaotsa. Skandinaaviapäraseid mõõku on siinsete leidude hulgas vähem. Põhjus peitub selles, et mõõgad olid kallid. Muid viikingiaja esemeid on arheoloogid leidnud vähe. Küll aga on sel ajal Eestis valmistatud ehteid leitu Gotlandil.

Ilmselt muutusid eestlased agaramateks meresõitjatesks siis, kui viikingiaeg Euroopas hakkas juba lõppema. Saagades kurdetakse, et eestlased, eriti saarlased, hakanud üha sagedamini korraldama oma läänenaabrite vastu samasuguseid röövretki, nagu see oli kombeks skandinaavia viikingitel. XI-XIII sajandit Eesti ajaloos võib tinglikult Eesti viikingiajaks nimetada.

—–

Väljavõte raamatust “Põhjamaade ajalugu” – Taani aeg Põhja-Eestis

Taani oli XIII sajandi algul üks Euroopa suuremaid ja tugevamaid riike. Tal oli tugev laevastik, mille abil valitseti Läänemerd. 1206. aastal ründasid taanlased Saaremaad vastuseks saarlaste 1203. aastal toimunud kallaletungile Skånele. Taanlased alustasid Saaremaal linnuse rajamist, mida aga kohalik rahvas ei lasknud teoks saada.

Kui sakslased alustasid XII sajandi lõpul Baltikumis vallutust, tulid neist taanlaste konkurendid. Taani hakkas suurendama oma sõjaväge. Valdemar II värbas sõjamehi nii Taanile kuuluvatelt kui ka mittekuuluvatelt Saksa aladelt.

Riia piiskop Albert tuli kergesti toime lätlaste ja liivlaste alistamisega. Lahingud eestlastega kujunesid märksa raskemaks. 1218. aastal palus ta Valdemar II-lt abi eestlaste alistamisel. Viimane nõustus meeleldi. Ta palus juba ette paavst Honorius III nõusolekut oma võimu kehtestamiseks vallutavatel Eesti aladel.

Taanlased saabusid 1219. aastal laevadel Põhja-Eestisse. Valdemar II tuli isiklikult Eestisse. Tallinna lähistel toimunud lahingus eestlastega kaldus sõjaõnn viimaste poole. Pärimuse järgi kukkunud aga keset lahingut taevast alla punane valge ristiga lipp. Sõjaõnn pöördus. Eestlased kaotasid lahingu. Õnne toonud lipust Danebrogist sai Taani riigilipp.