NordenBladet – Gröönimaa peaminister Jens-Frederik Nielsen teatas teisipäeval Kopenhaagenis toimunud pressikonverentsil, et saar soovib jätkata Taani Kuningriigi koosseisus, lükates sellega selgesõnaliselt tagasi võimaluse liituda Ameerika Ühendriikidega.
Ametlik avaldus tehti vastusena USA presidendi Donald Trumpi hiljutistele ähvardustele ja spekulatsioonidele Taani autonoomse piirkonna võimaliku ülevõtmise osas. Ühisel pressikonverentsil Taani peaministri Mette Frederikseniga rõhutas Nielsen olukorra tõsidust ja vajadust selgeks seisukohavõtuks.
“Oleme silmitsi geopoliitilise kriisiga ja kui peame siin ja praegu valima Ühendriikide ja Taani vahel, valime Taani,” deklareeris peaminister Nielsen.
Ees seisavad kõrgetasemelised kõnelused Washingtonis
Pingelise olukorra lahendamiseks on alustatud diplomaatilisi samme. Taani välisminister Lars Løkke Rasmussen teatas teisipäeval, et sõidab koos oma Gröönimaa ametivennaga Washingtoni, et kohtuda kolmapäeval Valges Majas Ameerika Ühendriikide tippjuhtidega.
Kavas on kohtumine USA asepresidendi JD Vance’i ja välisministri Marco Rubioga. Rasmusseni sõnul on visiidi eesmärk viia avalik retoorika konkreetsete läbirääkimiste laua taha.
“Taotlesime kohtumist, et viia kogu arutelu nõupidamisruumi, kus on võimalik teineteisele silma vaadata ja need küsimused läbi rääkida,” selgitas Rasmussen kohtumise tagamaid.
Avafoto: Gröönimaa peaminister Jens-Frederik Nielsen (NordenBladet)
NordenBladet – Naalakkersuisuti esimees Jens-Frederik Nielsen ja Taani justiitsminister Peter Hummelgaard allkirjastasid kokkuleppe ning tegid ühise avalduse, millega lõpetati läbirääkimised lippude kasutamise korra pädevuse üleandmise üle Gröönimaa isevalitsusele (Namminersorlutik Oqartussat).
Pädevuse üleminek tähendab, et Gröönimaa isevalitsus saab edaspidi kehtestada reeglid Gröönimaa lipu Erfalasorputi kujunduse kohta ning samuti määrata tingimused, mille alusel võib Gröönimaal kasutada teiste riikide lippe.
Kokkulepe ei hõlma Dannebrog’i – Taani riigilipu kasutamisega seotud küsimused jäävad Taani justiitsministeeriumi riiklike ülesannete hulka. Samuti kinnitatakse, et Fääri saarte lippu Merkið võib Gröönimaal kasutada ka edaspidi ilma eriloata.
Naalakkersuisuti esimees Jens-Frederik Nielsen rõhutas, et täiendavate pädevuste üle võtmine on loomulik samm. Kuigi muudatus ei ole tema sõnul suur seadusandlik reform, on sellel oluline sisuline ja sümboolne tähendus, kuna puudutab Gröönimaa enda lippu.
Taani justiitsminister Peter Hummelgaard märkis, et Gröönimaa lipp on tugev identiteedi ja omavalitsusliku enesemääramise sümbol, mistõttu on loogiline, et vastutus liigub Gröönimaa isevalitsusele. Ta lisas, et lahendus arvestab Kuningriigi sisest austust ning jätab Dannebrog’i ja Merkið’iga seotud põhimõtted selgelt paika.
Poolte sõnul jätkub koostöö lippude kasutamise küsimustes ka pärast pädevuse üleandmist.
Taust
Gröönimaa isevalitsusel on juba pädevus kehtestada reegleid Gröönimaa lipu kasutamiseks Gröönimaal ning Gröönimaal registreeritud laevadel.
Pädevuse üleminek laiendab võimalust sätestada reeglid ka Erfalasorputi kujunduse ning muude (mitte-Dannebrog’i) välisriikide lippude kasutamise kohta.
Merenduse ja laevade registreerimisega seotud õiguslikud küsimused ei kuulu selle pädevuse ülemineku alla.
NordenBladet — Taani sõjaväeluureteenistuse (Forsvarets Efterretningstjeneste) 10. detsembril avaldatud iga-aastane ohuhinnang sisaldab märgilist muutust: NATO liikmesriik Taani on nimetanud oma pikaajalist liitlast Ameerika Ühendriike üheks julgeolekuohuks.
Aruanne toob välja kolm peamist valdkonda, kus USA tegevus või sellega seotud ebakindlus mõjutab Taani ja Euroopa turvalisust.
1. Muutunud jõuvahekorrad ja ebakindlus
Luureraporti kohaselt ei saa enam kindel olla, kas USA tagab tulevikus Euroopa julgeoleku samal määral kui varem.
Majanduslik surve: USA kasutab üha enam oma majanduslikku ja tehnoloogilist ülekaalu võimu teostamise vahendina, survestades sellega ka oma liitlasi ja partnereid.
Strateegiline vaakum: Sõjaväeluure juht Thomas Ahrenkiel rõhutas olukorra tõsidust: „Ameerika Ühendriigid on olnud meie julgeoleku tagaja põlvkondade vältel. Kuna nende tulevane roll Euroopas on ebaselge, kasvab ka julgeolekupoliitiline ebakindlus.“
2. Julgustav signaal Venemaale
Aruandes hoiatatakse, et lääneriikide ja USA vaheline ebakindlus võib julgustada Venemaad agressiivsemale käitumisele.
Tõenäoliseks peetakse Venemaa agressiivsemate hübriidrünnakute korraldamist NATO liikmesriikide vastu.
Vaatamata sõjale Ukrainas, on Venemaa säilitanud võimekuse korraldada rünnakuid ka strateegiliselt tähtsas Arktika piirkonnas.
3. Pinged Arktikas ja Gröönimaa küsimus
Raport käsitleb põhjalikult Arktikat kui tiheda konkurentsi tandrit USA, Venemaa ja Hiina vahel, pöörates erilist tähelepanu Taanile kuuluvale Gröönimaale.
Luureoht: USA suurenenud huvi Gröönimaa vastu on liigitatud ohuks, kuna see toob kaasa intensiivsema luuretegevuse ja mõjutuskatsed.
Territoriaalsed ambitsioonid: Tekstis viidatakse Donald Trumpi varasematele väljaütlemistele, mille kohaselt peaks Gröönimaa jõudma „ühel või teisel moel“ USA omandusse. Samuti märgitakse, et ei ole välistatud sõjalise jõu kasutamine piirkonna kontrolli alla saamiseks.
Taani sõjaväeluure on kinnitanud, et investeerib tekkinud olukorra tõttu senisest enam ressursse USA-suunalise analüüsi tegemiseks.
NordenBladet – Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon jõudsid kokkuleppele eelnõus, mis võimaldab piirata kaubandussoodustusi arengumaadele, kes keelduvad tagasi võtmast oma kodanikke, kellel puudub õigus EL-is viibida.
Peamised muudatused ja põhjendused:
Soodustuste peatamine: Uuendatud üldiste soodustuste kava (GSP) kohaselt võidakse riigilt ajutiselt võtta madalamad tollimäärad, kui Euroopa Komisjon tuvastab “tõsiseid ja süstemaatilisi puudujääke” koostöös migrantide tagasivõtmisel.
Meetmete rakendamine: Sanktsioonid ei ole automaatsed, vaid järgnevad ebaõnnestunud dialoogile asjaomase riigiga. Meetmete rangus sõltub konkreetse riigi arengutasemest.
Poliitiline taust: Otsus on vastus Euroopas kasvavale poliitilisele survele ja parempoolsete erakondade tõusule. Eesmärk on lahendada probleem, kus suur osa väljasaatmisotsuse saanud isikutest jääb Euroopasse, kuna nende päritoluriigid keelduvad koostööst.
Kontekst GSP on 50 aastat vana programm, mis on loodud vaesemate riikide majanduse toetamiseks tollisoodustuste kaudu, sidudes need tavaliselt inimõiguste ja tööreformidega. Nüüd lisandub tingimustesse ka rändepoliitiline koostöö.
Rändeküsimused on prioriteediks ka praeguse EL-i eesistujariigi Taani tegevuskavas. Justiits- ja siseministrid jätkavad arutelusid, kuidas tõhustada ebaseaduslike immigrantide lahkumist, sealhulgas võimalike tagasisaatmiskeskuste loomise kaudu kolmandates riikides.
NordenBladet – Gröönimaa (taani k. Grønland, grööni k. Kalaallit Nunaat, ingl k. Greenland) ajalugu on lugu äärmuslikust kohanemisest. See ei ole järjepidev jutustus ühe rahva kasvamisest, vaid pigem katkendlik saaga, kus erinevad kultuurid on tuhandete aastate jooksul saabunud, püüdnud taltsutada andestamatut Arktikat ja seejärel kas hääbunud või kohanenud. See on paik, kus kliimamuutused on alati määranud inimsaatuse ammu enne seda, kui termin “kliimasoojenemine” meie sõnavarasse jõudis.
Esimesed sammud jääl (4500 aastat tagasi)
Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod (Independence I ja Saqqaq kultuur). Geeniteadus on hiljuti paljastanud üllatava tõe: need esmaasukad ei olnud tänapäeva inuittide sugulased, vaid pärinesid hoopis Siberi tšuktšide ja korjakkidega samast liinist. Umbes 800. aastaks eKr nad aga kadusid, tõenäoliselt kliima jahenemise tõttu, jättes saare sadadeks aastateks inimtühjaks.
Järgmise lainena saabusid Dorseti kultuuri inimesed. Inuittide legendides on neid kirjeldatud kui Tuniit – hiiglasekasvu, kuid leebeloomulised inimesed, kes suutsid paljakäsi purustada hülge kaela. Dorseti inimesed tõid endaga kaasa lumeonnide (iglude) ehitamise oskuse, mis võimaldas neil talve paremini üle elada, kuid kummalisel kombel puudusid neil vibud ja koerad.
Skandinaavia asustus (985–1450)
10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelaranniku Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandlaste saagade järgi avastas saare Gunnbjörn Úlfsson ning esimese püsiasustuse rajas Norras sündinud ent Islandile pagendatud viiking Eiríkr Thorvaldsson (ehk Erik Punane), kes purjetas sinna umbes 982. aastal. Ta kaardistas ranniku ja valis loomakasvatuseks sobivaimad alad. Eiríkr pani maale nimeks Grænland („Roheline maa”), et see meelitaks uusi tulijaid. Tollane kliima oli tõenäoliselt tänasest soojem ning edelaosas leidus rohkem rohumaid, millest osa on hiljem maapinna vajumise tõttu merre kadunud.
Aastal 985 suundus Eiríkr Punase juhtimisel Gröönimaale 25 laeva, kohale jõudis 14. Asustus koondus kahte keskusse: Ida-Asulasse (Eystribyggð; Narsaqi, Qaqortoqi ja Nanortaliki piirkond) ning Lääne-Asulasse (Vestribyggð; Nuuki fjordi ääres). 12.–13. sajandil elas seal hinnanguliselt 3000–5000 inimest. Umbes aastal 1000 võeti vastu ristiusk ning 1125 loodi Garðaris (Igalikos) piiskopkond; saarel oli üle kümne kiriku.
Elatuti eeskätt loomakasvatusest, kuid tähtsal kohal olid ka jahipidamine ning kala- ja vaalapüük. Morsakihvad, nahad ja vaalasaadused olid Euroopas hinnatud ning nende abil hangiti rauda, puitu ja vilja. Kohalikku puitu oli vähe, mistõttu toodi seda nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast. Skandinaavia kogukond sõltus tihedast kaubavahetusest Lääne-Euroopaga ning mingil määral suheldi ka inuittidega.
15. sajandil asustus hääbus. Viimane kirjalik teade pärineb 1407. aastast (Hvalsey kiriku pulm) ning viimased Ida-Asula arheoloogilised jäljed 15. sajandi lõpust. Kadumise põhjused pole päriselt selged, kuid rolli võisid mängida kliima jahenemine, ikaldused, inuitide liikumine lõuna poole ning üha raskemad laevaühendused Euroopaga.
Thule kultuur: Tänapäeva gröönlaste esivanemad
Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides.
Norra-Taani kolonisatsioon
1721. aastal saabus Taani–Norra kuningriigi (ühine monarh) toetusel Gröönimaale Norra vaimulik Hans Egede, kes lootis sealt leida viikingite järeltulijaid. Skandinaavlasi ta enam ei kohanud, küll aga lõi sidemed inuittidega ning alustas nende seas misjonitööd, püüdes neid „tsiviliseerida“. Hans Egede rajas Godthåbi (tänane Gröönimaa pealinn Nuuk), millest sai kaubanduslinn ning kuhu kujunes püsiasustus. Gröönimaast kujunes Norra koloonia (tol ajal kuulus Norra Taani kuninga võimu alla). 1814. aastal läks Gröönimaa ametlikult Taani kolooniaks. 1953. aastal kaotati kolooniastaatus ning saar liideti põhiseadusega Taani riigiga, samaväärselt Taani maakondadega.
Tänapäev
Gröönimaa on Taanile kuuluv autonoomne territoorium, mille riigipea on Taani kuningas Frederik X. Gröönimaa valitsusjuht Jens-Frederik Nielsen.
Aastal 1979 sai Gröönimaa autonoomse staatuse ja omavalitsuse (Hjemmestyre/Home Rule). Gröönimaa kuulus Taani riigi koosseisus alates 1973. aastast Euroopa Majandusühendusse, kuid pärast autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi korraldamist astuti sealt 1985. aastal välja.
Kuulutakse Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.
21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, “isevalitsus” (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele ainsa riigikeele staatuse. Taani keel on ilmselt muidugi endiselt laialt levinud.
Gröönimaa jaguneb alates 2018. aastast viieks omavalitsuseks (Kujalleq, Avannaata, Qeqertalik, Qeqqata, Sermersooq) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Omavalitsuste koostööd edendas 2018. aastani omavalitsuste liit KANUKOKA. Pärast ei loodud sellele otsest uut katusorganisatsiooni; omavalitsuste ühist poliitilist koordineerimist tehakse eeskätt Poliitilise koordineerimisgrupi (Den Politiske Koordinationsgruppe, PKG) kaudu, kuhu kuuluvad Naalakkersuisut (valitsus) ja kõigi viie omavalitsuse linnapead.
