OHMYGOSSIP — Soomet peetakse looduslikult väga puhtaks, aga sellele vaatamata on sadu järvesid, kus ei saa ujuda. Järvesid ründab sinivetikas, mistõttu on olukord väga hull ligi 300 järve puhul. Nüüd on hakatud järvedes vett puhastama kemikaalidega. Ühte Lääne-Soome järve paisati vee puhastamiseks ligi 200 tonni kemikaale, vahendab Helsingin Sanomat.

Näiteks Littoistenjärvi puhul oli olukord viimase 100 aasta kõige hullem. Suvel ei saanud järves enam üldse ujuda. Lieto ja Kaarina piiril asuva järve olukorda on varem püütud parandada kalapüügi ja hapniku lisamisega, aga sellest pole abi olnud. Nüüd paisati järve ligi 200 tonni kemikaali alumiiniumkloriidi, mis seob järvevees oleva fosfori. Kemikaal ja fosfor vajuvad järve põhja ja kinnituvad sette külge.

Soomes on kokku üle 300 halvas seiskorras järve ja veel sada järve, kus olukord on vahelduv. Littoistenjärvi suguse järve puhul, kus fosforireostus ei pärine väljastpoolt, näiteks põllumajandusest, vaid järve enda seest, saab kasutada järvevee keemilist töötlemist. Kui aga järve valgub fosforit väljastpoolt juurde, on kemikaali mõju lühiajaline. Littoistenjärvi puhul tuleb fosforit vette põhjasettest.

Soomes on kümneid järvi, mida saaks keemiliselt töödelda. Kuivõrd keemiline meede on kallis, valitakse see viimase võimalusena, kui enam miski muu ei aita. Keemiline puhastus maksab 200 000 euro ringis.

Alates 1990ndate aastate lõpust on nõnda keemiliselt puhastatud Soomes üle 50 järve. Esmajärjekorras puhastatakse järved, mis asuvad asulate läheduses. Kogu maailmas on keemiliselt puhastatud üle 100 järve.

Keemine töötlemine on väga tõhus, selle abil on võimalik vee fosforisisaldust vähendada üle 80% võrra.

Inimesele keemiline töötlemine kahjulik pole. Alumiiniumkloriidi lisatakse isegi joogiveele. Keskkonnale keemia samuti kahjulikku mõju ei avalda. See võib põhjustada mõningal määral kalade hukkumist, aga see on ka kõik. Kaldale uhutud surnud kalad korjatakse ära. Lindudele surnud kalade söömine kahjulik pole.

Järve vees võib olla töötlemise järel veidi valget hägu, aga see pole tervisele kahjulik.

Loe kõiki OHMYGOSSIP´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT

OHMYGOSSIP — Vaasas elanud mehe ainus laps kaotas kohtus vaidluse isa päranduse pärast, mis läks ühele isa tuttavale abielupaarile. Isa suri 77-aastaselt ja põdes dementsust. Ta oli pere ja tütre juurest lahkunud juba 1960ndatel aastatel, vahendab Iltalehti. Mehe maja ja 75 000 eurot pangaarvetel läksid testamendi kohaselt abielupaarile. Kaotanud osapool maksab kohtukulud, mida oli kokku 42 322 eurot.

Vaasa mehel oli lisaks kaks venda, kellega ta eriti läbi ei käinud. Esialgu tegi ta testamendi ühe venna laste kasuks, aga pärast seda suhted halvenesid päranduse tõttu. Lõpuks tegi mees 70-aastaselt testamendi ühe tuttava abielupaari kasuks ning testamendi kinnitas üks audiitorfirma.

Testamendi järgi läks mehe Vaasa linna kinnistu koos hoonetega abielupaarile, majas olevad asjad aga jagamisele sugulaste vahel. Mehe ainust last polnud testamendis isegi mainitud. Mõni kuu pärast testamendi tegemist sai mees insuldi, paranes sellest, aga jäi dementseks. Juba varem oli ta põdenud diabeeti.

Mees suri 2012. aastal 77-aastaselt. Abielupaar oli mehele olnud toeks, nad tutvusid ühise sporditegemise käigus 1980ndatel aastatel. Oma tütrega mees ei suhelnud, nende teed läksid lahku pärast abielulahutust 1960ndatel aastatel.

Isa ja tütar kohtusid mõned korrad siis, kui mees oli juba dementne. Tütar tuli isa vaatama, kui kuulis tema sattumisest haiglasse.

Testamendi olemasolust sai keskealine tütar teada alles pärast isa surma, kui testament ette loeti. Seal sai teatavaks, et mehel oli kinnistu ja 75 000 eurot raha. Tütar andis mehe vara pärinud paari kohtusse ja palus tunnistada testament kehtetuks. Vaidlustamise põhjuseks oli toodud isa vaimne seisund ja et ta polnud testamenti tehes täie mõistuse juures.

Kohtus kuulati üle 12 tunnistajat, nende hulgas arst. Vennad rääkisid kohtus, et mees oli saamatu, kergesti mõjutatav ja teda ei saanud usaldada. Ühe venna väitel elas mees juba nö omas maailmas 2000ndatel aastatel ja kujutas ette, et oli hävituslendur.

Mehe tuttavad aga maalisid temast hoopis teistsuguse pildi: ta oli olnud omanäoline, loominguline, kapriisne ja tal oli tugev oma tahe. Mees oli vaid nädal enne surma olnud ühe tunnistaja suvilas külas ja ta ei paistnud üldse haige.

Tunnistusi andnud arst ütles, et tema arvates polnud mees nii haige, et ta poleks suutnud testamenti teha. Arsti arvates sai tema patsient väga hästi testamendist aru.

Esimese astme kohus ei andnud tütrele õigust. Ta pidi tasuma nii enda kui vastaspoole kulud, kokku 22 322 eurot. Tütar otsusega nõusse ei jäänud ja kaebas edasi. Ringkonnakohtus korrati laias laastus üle sama jutt. Ringkonnakohus täpsustas mõningaid nüansse, aga tegi põhimõtteliselt sama otsuse. Tütar pidi tasuma veel 20 000 eurot.

Päris ilma päranduseta tütar ei jää. Tal on õigus poolele surnud isa asjadest. Ka kohtutoimikust tuli välja, et päris ilma päranduseta isa tütart ei jätnud.