NordenBladet — Soome rahandusministeerium on alustanud tööd uue regionaalse turismimaksu ettevalmistamiseks, mis hakkaks kehtima lühiajalisele majutusele. Peaminister Petteri Orpo valitsuse otsusega ettevalmistatav maks on kavandatud osana valitsuse Ida- ja Põhja-Soome majanduskasvu ja elujõu edendamise programmidest.
Maksu põhiprintsiibid:
Sihtgrupp: Turistide lühiajaline majutus (nt hotelli- või suvilabroneeringud).
Mõju: Tooksil kaasa majutushindade tõusu turistidele ja võiks mõjutada majutajate sissetulekuid.
Regionaalsus: Omavalitsused saaksid iseseisvalt otsustada, kas ja millises ulatuses maksu oma piirkonnas kehtestada ja koguda. Kogutav tulu laekuks maksustavale omavalitsusele.
Detailid: Maksu suurust ja muid detaile täpsustatakse valitsuse eelnõu koostamise käigus.
Maksuseaduse eelnõu on plaanis valmis saada praeguse valitsusperioodi jooksul, kuid seadus jõustuks kõige varem 2027. aastal.
Märkus: Turismimaksude kehtestamist või arutamist on kaalutud ka mujal maailmas, näiteks Edinburgh’is, Gran Canarial ja Tallinnas. Jaapanis on turistimaks juba kasutusel.
NordenBladet — „Idatiiva tippkohtumine toob Helsingisse kokku EL-i juhid,” on kirjas Soome valitsuse veebis. Soome peaminister on kutsunud kokku EL-i riikide tippkohtumise Venemaa ohu eest kaitsmise teemal.
„Peaminister Petteri Orpo kutsus seitse Euroopa Liidu riigi juhti Idatiiva tippkohtumisele, mis toimub Helsingis 16. detsembril,” seisab valitsuse teates.
Ühepäevane Idatiiva tippkohtumine toimub esimest korda. Kohtumisel osalevad peaministrid Ulf Kristersson (Rootsi), Kristen Michal (Eesti), Evika Siliņa (Läti), Donald Tusk (Poola) ja Rosen Željazkov (Bulgaaria), samuti presidendid Nicușor Dan (Rumeenia) ja Gitanas Nausėda (Leedu).
„Meil, Venemaa naabritel, on ühised julgeolekuprobleemid. Hiljuti on intensiivistunud hübriidoperatsioonid, küberrünnakud ja õhuruumi rikkumised. Euroopa kaitset tuleb Venemaa piiril jätkuvalt tugevdada,” teatas Orpo.
NordenBladet – Soomlased, kes on end pikalt pidanud uhkeks lugejarahvaks, seisavad silmitsi murettekitava trendiga: lugemine väheneb ja kihistub, seades kahtluse alla senise rahvusliku enesekuvandi. See areng on saanud laiema kõlapinna sotsioloog Riie Heikkilä raamatu “Miks me lõpetasime lugemise?” (2024) kaudu, mis tõi esile lugemiskultuuri süvenevad probleemid Soomes.
Sotsioloogiline vaade lugemise hääbumisele
Heikkilä uuring läheneb lugemisele kui kultuuriosaluse viisile, toetudes Pierre Bourdieu ja Michèle Lamonti teooriatele.
Kultuuriline kapital ja hierarhia (Bourdieu): Lugemine ei ole pelgalt maitseasi, vaid on tihedalt seotud ühiskondliku positsiooniga. Kõrgemad sotsiaalsed kihid väärtustavad ja tarbivad “kõrgkultuuri” (nt kanoonilist ilukirjandust), seades selle eeskujuks. Kultuuriline osalus, sealhulgas lugemine, on jaotunud ühiskonnarühmade vahel ebaühtlaselt, olles seotud hariduse, soo ja sissetulekuga.
Sümboolsed piirid (Lamont): Lugemisest loobumine või trotslik suhtumine ei ole alati tingitud ainult juurdepääsubarjääride olemasolust. See võib olla ka sümboolne vastuseis või ilmajäetuse tunnetusest tingitud kibestumine, kus lugemist nähakse “eliidi” tegevusena, mis on neile vastumeelne ja mõttetu.
Lugemine on seega muutunud üheks viisiks, kuidas inimesed ennast ühiskonnas positsioneerivad.
Lugemise vähenemise põhitrendid
Põlvkondlik nihe
Lugemise “kuldpõlvkonnad” jäävad eelmisesse sajandisse. Iga järgnev põlvkond loeb eelnevast vähem, kusjuures see tendents sai alguse 1980. aastatel. Kuigi vanemad rühmad loevad ajaliselt endiselt palju, on lugemine kaotanud noorte jaoks oma sümbolväärtuse, olles vähem äge, põnev või prestiižne ajaveetmise viis.
Sooline lõhe
Lugemine on tugevalt sooliselt kihistunud: haritumad naised on aktiivsemad lugejad ja kultuuri tarbijad. Eriti negatiivselt paistavad Põhjamaade kontekstis silma Soome poisid, kelle lugemise vähäsust seostati juba 19. sajandil (nt Kanteletaris). Uuringud näitavad, et kodudes suunatakse tüdrukuid rohkem lugema ning isade mittesuhtumine lugemisse kandub sageli edasi poegadele.
Digimaailma mõju
Kuigi inimesed loevad laiemas tähenduses (kui arvestada ka “mitte-tõsise” kirjanduse ja digisisu) rohkem kui kunagi varem, pole digivõimalused lugemise mahtu ega lugejate arvu oluliselt suurendanud. Digitaalne kultuuriosalus kipub pigem peegeldama ja suurendama olemasolevat kihistumist, tuues kasu eelkõige neile, kel on juba enam ressursse. Digiformaadid võivad soodustada kiiremat, aga pealiskaudsemat lugemist.
Lugemise ja mitte-lugemise tüübid
Kvalitatiivne lähenemine aitas Heikkiläl eristada kolm lugejate (ja mittelugejate) rühma, tuues eriliselt esile varem tähelepanuta jäänud grupi:
Huvitatud lugejad: Lugemine on väärt, hariv ja meeldiv elustiili osa, väärtus omaette.
Praktilised lugejad: Lugemine toetab ja abistab igapäevaelu, puudub aga oluline sümbolväärtus või elustiili osa hinnatus. Loevad jõudumööda. See on suurim rühm.
Trotslikud lugejad: Lugemine on vastumeelne ja mõttetu tegevus, osa eliidi kultuurist. Kui loetakse, siis harva ja vastumeelselt populaarkirjandust. See rühm peegeldab ühiskonna kasvavat polariseerumist.
Raamatukogude uus roll ja väljakutsed
Raamatukogude külastatavus on Soomes langenud ja nende kasutajaskond on üsna kitsas (enamasti kõrgelt haritud vanemad naised). Raamatukogude roll on muutumas vaiksetest “kultuuritemplitest” pigem meeleolukateks kohtumispaikadeks, pakkudes harimisfunktsiooni asemel laiemat kultuuriosalust ja demokraatiakogemust.
Heikkilä soovitab lugemise ja raamatukogude ligipääsetavuse parandamiseks mitmeid meetmeid:
Rõhutada, et raamatukogud on kõigile avatud ja tasuta.
Korraldada madala lävendiga üritusi (sh popkultuuri).
Korraldada uutele kasutajatele suunatud üritusi, näiteks nn meestetuurid või registreerimise juhendamised.
Minimeerida lugemist ümbritsevat elitaarsust ja formaalsust.
Soome lugemiskultuuri langus ja kihistumine on mitmetahuline nähtus, mis on tingitud sotsiaal-majanduslikust ebavõrdsusest, vanuselistest ja soolistest erinevustest, ning avaldub isegi trotsliku suhtumisena lugemisse. Endise lugejarahva müüt on lagunemas.
Avafoto: Riie Heikkilä raamat Miksi lakkasimme lukemasta? — Sosiologinen tulkinta lukemisen muutoksesta
NordenBladet – Kui sul on elukoht nii Eestis kui Soomes, siis loe kindlasti Siseministeeriumi infot ja korrasta oma elukoha andmed rahvastikuregistris.
Peagi algab automaatne Eesti ja Soome elukohaandmete vahetamine kahe riigi rahvastikuregistrite vahel.
Kui sul on erinevad elukohaandmed Eesti ja Soome rahvastikuregistrites, siis tuleb sul otsustada, millise riigiga sa rohkem seotud oled.
Kui sa aga oma elukoha osas valikut ei tee, jääb mõlema riigi registris uuest aastast kehtima viimati esitatud elukoht.
Kui selline lahendus sulle sobib, siis sa ei peagi midagi tegema!
Vaata ja korrasta oma rahvastikuregistris olevaid andmeid e-rahvastikuportaalis: www.rahvastikuregister.ee
Rahvastikuregister
Rahvastikuregister on andmekogu, mis koondab rahvastikuregistri andmesubjektiks olevate isikute peamised isikuandmed. Rahvastikuregistri andmeid kasutatakse riigile, omavalitsusele ning füüsilistele või juriidilistele isikutele pandud avalike ülesannete täitmiseks. Nende täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest.
Registrit haldab ja arendab vastutava töötlejana Siseministeerium ja volitatud töötlejana Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus (SMIT).
Rahvastikuregister sisaldab järgmisi andmeid:
ees- ja perekonnanimi, sünniandmed (sünniaeg ja -koht), sugu, isikukood, kodakondsus, elukoha andmed, lisa-aadressid, kontaktandmed (telefoninumber, e-posti aadress), viibimiskoha aadress, perekonnaseis (vallaline, abielus, registreeritud kooselus, lesk, registreeritud kooselu lõppenud, lahutatud, registreeritud kooselu lõpetatud); isiku vanemate, abikaasa, registreeritud elukaaslase ja laste andmed, sealhulgas andmed hooldusõiguse kohta; eestkoste andmed; teovõime piiramise andmed; surmaandmed (surmaaeg ja -koht); kõrgeim omandatud haridustase ja andmed rahvuse ning emakeele kohta.
Samuti kantakse rahvastikuregistrisse andmed loetletud dokumentide kohta:
isikut tõendav dokument; perekonnaseisudokument; kooseluleping, andmete muutmise dokument (elukoha, lisa-aadresside, kontaktandmete, viibimiskoha aadressi, kõrgeima omandatud haridustaseme ja ütluspõhised andmed rahvuse, emakeele ja omandatud kõrgeima haridustaseme kohta); kohtulahend; Eesti kodakondsust muutev dokument; riigis seadusliku viibimise alust tõendav dokument, isikukoodi andmist tõendav dokument, isiku teade oma andmete kohta, e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandja teade e-residentsuse kohta.
Lisaks isikuandmetele sisaldab rahvastikuregister andmeid registri andmete töötlemise, näiteks registrisse kandmise aja, andmete kandja või andmete kohta päringu teinud isikute kohta.
Rahvastikuregistri andmeid säilitatakse tähtajatult. Kui registrisse kantud andmed kaotavad oma aktuaalsuse, näiteks muutub inimese perekonnaseis või inimene sureb, kantakse need rahvastikuregistri mitteaktuaalsete andmete hulka.
Andmete parandamise ja muutmise avalduse blakenti leiate SIIT
NordenBladet — Pidev ja lühiajaline suvila väljaüürimine võib Soomes olla sama moodi ebaseaduslik nagu platvormipõhine lühirent, mille seaduslikkuse üle on palju vaieldud. Põhjuseks on nõue, et hoonet ei tohi kasutada planeeringuga vastuolus: suvilad on mõeldud vaba aja veetmise kodudeks, mitte majutusasutusteks.
Sama loogika kehtib üldiselt kõikidele hoonetüüpidele—kortermajadele, eramutele ja suvilatele. Ehituskontroll võib sekkuda näiteks siis, kui eluruumi kasutatakse korduvaks lühiajaliseks majutuseks ning seda ei kasutata enam tavapärase elukohana. Mitmed linnad (nt Oulu, Tampere, Seinäjoki) on otsustanud, et eluruume, mille põhieesmärk ei ole lühiajaline majutus, ei tohi selleks kasutada.
Järelevalvet hoonete sihtotstarbelise kasutuse üle teeb omavalitsuse ehituskontroll, ning rikkumised jõuavad sageli välja kaebuste kaudu. Ühtne ja selge lühirendi-õigusraamistik puudub; praktikas tõlgendatakse eluruumi põhieesmärki suunavate tunnuste kogumi abil. Need tunnused ei anna automaatselt lõplikku vastust, vaid aitavad teha otsuse.
Kui tuvastatakse sihtotstarbe vastane kasutus, võib omavalitsus nõuda majutustegevuse lõpetamist ja määrata rahatrahvi. Tõlgendusega mittenõustumisel on võimalik pöörduda kohtusse. Kuigi seadusandlus pole hiljuti muutunud, on teema teravamaks läinud nähtuse leviku tõttu ning praktikas püütakse lünki täita juhistega.
Lühirent tekitab naabruskondades aeg-ajalt häireid ja ebakindlust, sest elanikud vahetuvad tihti. Lisaks on tegemist tuleohutuse seisukohalt keerukama valdkonnaga: majutushoonel peavad olema kaks standardset väljapääsu (elamus võib teine väljapääs olla ka aken või rõdu), samuti selged tähistused ja käsikustutid, sest ajutised elanikud ei tunne võõra korteri tuleohutuskorraldust.
Kuigi lühiajalise majutuse järele on nõudlus, peab ohutus olema tagatud ning lahendused leidma viisi, kuidas üürimine vastaks nii planeeringutele kui ka ohutusnõuetele.
