NordenBladet — Soome sõjaväeluure saab seadusmuudatusega õiguse jälgida nii riigis sees kui väljaspool internetiliiklust. Samasugused õigused saab Soome kaitsepolitsei Supo.

Selle peale reageeris väljaanne Helsingin Sanomat, mis hakkab avaldama sõjaväeluure tegevust. Väljaande otsus on ajanud paljud Soome otsustajad tagajalgadele, süüdistades Soome juhtivat väljaannet riigisaladuste paljastamises. Väljaanne aga põhjendab tundlike materjalide avaldamist sooviga kaitsta neljanda võimuna rahva õigust teada saada, millega sõjaväeluure õigupoolest on tegelenud ja tegeleb.

Tegemist on Soome kõige salajasema asutusega, mis asub Kesk-Soomes Tikkakoski metsas kaljukoobastes. Seni pole rahval olnud õrna aimugi, millega seal tegeletakse – seda ei tea isegi Soome parlamendi Eduskunta liikmed, kes peavad lähiajal otsustama volituste laiendamise üle. Salajane on isegi koht, kus luureasutus asub, sest selle täpset aadressi ei avalikustata.  2015. aasta novembrikuus käis parlamendi töörühm esimest korda selle asutusega tutvumas.

Seni pole Jyväskylä ligidal asuvasse Tikkakoski luureasutusse pääsenud ükski ajakirjanik. Soome rahvusringhääling Yle on luba taotlenud riigi kõrgeima kohtuni välja, aga tulemusteta. Soome kaitsevägi on teinud ühtlasi kõik selleks, et keegi luureasutusest mitte midagi ei kirjutaks. Asutuses töötanud inimesed saavad eluaegse vaikimiskeelu ning asutuse kohta mitte mingisugust infot välja ei anta.

Varem on Helsingin Sanomate ajakirjanike suu pandud sel teemal lukku väitega, et kõik salajases asutuses toimuv on salajane. Isegi luureasutuse ametlik nimi – Viestikoelaitos (tõlkes: Sõnumikatseasutus) ei viita luuretegevusele. Soome sõjaväe luureasutused on oma nimesid vahetanud nii tihti, et kõrvalseisjatel on olnud väga raske aru saada, mis toimub. Nimed polegi asja juures olulised, sest asutuse tegevus on jäänud aastakümnete vältel samaks.

Nii pandi juba 2008. aastal paika, et sõjaväeluure põhiline tööülesanne on jälgida Vene sõjaväe tegevust. Rahuajal on asutuse peamine ülesanne jälgida Leningradi sõjaväeringkonnas asuvate üksuste tegevust. Praktikas tähendab see tegevus Vene sõjaväe elektromagnetkiirguse salvestamist, uurimist ja analüüsimist. Nii moodustub elektrooniline ülevaade, mille põhjal on võimalik hinnata Vene sõjaväe olukorda ja tegevust.

Sõjaväelaste keeles rääkides on luureüksuse ülesanne luua vaenlase kohta elektrooniline luurekaart. Selline kaart paljastab vastase plaanid, valmisoleku, juhtkeskused, transpordikoridorid, suurtükkide asukohad, peamised sihtmärgid, õhukaitse, samuti vastase sõnumid ning radari- ja telemeetriainfo.

Helsingin Sanomate käsutuses olevatest materjalidest tuleb välja, et 2010. aastal töötas Tikkakoski luureasutuse 150 inimest. Neist enamus ehk 70 inimest töötas luureüksuses, mille õlul oli kõige salajasem tegevus. Kui sinna liita veel peastaabi luuretöötajad, siis oli terve sõjaväeluure töötajate arv 2010. aastal 320 inimest. Võrdluseks, Soome kaitsepolitseis Supo töötas toona 225 inimest. Üks 2004. aastast pärit memo räägib sellest, et probleemid luureasutuses olid samasugused nagu mujal: ülemusi liiga palju ja tegeliku töö tegijaid liiga vähe. Plaanid nägid ette Tikkakoski töötajate arvu kahekordistada. Kümne aasta jooksul oli küberkaitsesse plaanis investeerida 200 miljonit eurot ja palgata juurde 200 töötajat, kellest 40 inimest oleks tegelenud internetiliikluse jälgimisega. Inimesi oli juurde vaja ka seetõttu, et sõjaväeluure hakkas plaani kohaselt pakkuma teenust tsiviilluureasutusele Supole. Plaani kohaselt pidi sõjaväeluure hakkama internetis jälgima neid asju, mis Supot huvitas. Samal ajal on kasvamas ka Supo, mille töötajate arv kasvab lähiaastatel 320-ni.

Kuigi sõjaväeluure on sõjaväeline asutus, räägitakse salajastes memodes klientidest ja toodetest nagu tavaliste äriettevõtete puhul. Luureandmed lähevad esialgu sõjaväe ülemjuhatusele, kus neid analüüsitakse ja kust neid edasi klientidele toimetatakse. Luureasutuse klientideks on riigi tippjuhtkond – näiteks 2007. aastal olid esimese kategooria kliendid vabariigi president, peaminister, kaitseminister ja kaitseväe juhtkond. Teise kategooria kliendid olid välisminister, kaitsepolitsei, tavaline politsei, piirivalve ja toll. Eraldi klientide kategooriasse kuuluvad ka lennujuhtimiskeskus, kiirguskeskus, seismoloogiajaam, transpordi- ja kommunikatsiooniministeerium, Soome Pank, ülikoolid ja kõrgkoolid ning tehnoloogia uurimiskeskus VTT. Tippklient on vabariigi president. Ta on Soome kaitseväe kõrgeim juht ja saab kogu info. Ülejäänud kliendid saavad infot vastavalt vajadusele. Kui tavalised ettevõtted müüvad tooteid kõigile klientidele, siis sõjaväeluure vastupidiselt, üritab oma toodet – infot – võimalikult kinni hoida, et see kuhugi ei leviks.

Luureasutuse aruannetest tuleb välja, et tegeletakse põhiliselt Venemaaga, ülejäänud riigid saavad väga vähe tähelepanu. Näiteks 2005. aasta aruande 43 leheküljest 40 on pühendatud Venemaale. Soome sõjaväeluuret huvitab kõik Venemaaga seonduv, muu hulgas Nord Stream gaasijuhe. Juhet vaadeldi kui ohtu Soome julgeolekule juba 2006. aastal, kuigi gaasijuhet hakati ehitama alles 2010. aastal. Luure näiteks leidis, et 1200 kilomeetri pikkusesse juhtmesse on võimalik paigaldada pealtkuulamisseadmeid. Samuti võimaldavad teha luuret juhtmega seotud hooldusjaamad. Lõpuks aga otsustas sõjaväeluure, et gaasijuhe ei kujuta suuremat ohtu, eriti seetõttu, et sünnib koostöös Saksamaaga. Leiti, et Venemaa ei soovi rikkuda suhteid Saksamaaga. Supo oli samuti seisukohal, et gaasijuhet on võimalik kasutada ära luuretegevuses, aga see tegevus oli suunatud Eesti vastu. Sõjaväeluure avastas aga hoopis vastupidist: gaasijuhtme ehituse protsessis tegid selle kaudu luuret hoopis lääneriigid.

Lisaks põhitoodetele edastas sõjaväeluure aastas 70-120 eriraportit. Needki olid seotud põhiliselt Venemaaga: näiteks 2008. aastal kandsid raportid pealkirju „Venemaa eelhoiatus- ja valvesüsteemide areng”, „BUK-raketi häirimine” ja „Arvamus Venemaa sõjategevusest Gruusias”. Gruusia sõda on peetud murdepunktiks, kus Venemaa näitas, et on valmis minema iseseisva riigi vastu. Venemaa suutis kiiresti hävitada kogu Gruusia sõjalise võimekuse, millel oli palju sarnasusi Soome võimaliku ohuhinnanguga.

Teine sõjaväeluure peamine ülesanne on pidada ülal kaitsejõudude signaalandmeid ja häiremenetlusandmeid. Signaalandmed on andmed, mis on kogutud elektromagnetluure abil. Luure põhineb sellel, et kõik radari- ja raadiojaamad toodavad kiirgust, mis on nagu sõrmejäljed. Andmeid võrreldes ja analüüsides on võimalik teha toimuvast järeldusi. Sõjaväeluure aruannetes on märgitud, et ilma vastavate signaalandmeteta pole paljud relvad nagu F-18 Hornet hävitajad, NH-90 kopterid, paljud sõjalaevad, õhukaitsesüsteemid ja elektroonilise sõjapidamise vahendid võitlusvõimelised. Nende andmete kohta on märgitud, et neid ei saa osta kusagilt välismaalt, kuna ükski riik neid välja ei anna.

Luureseaduse muutmise üks argumente ongi see, et vastavat infot ei saa Soome mitte kusagilt välismaalt. Kõige uuem ja salajasem sõjaväeluure „toode” on sihtmärgistamine ehk ülevaade potentsiaalsetest sihtmärkidest. Neid aitab välja selgitada Soome sõjaväe luurelennuk, mis näeb väljastpoolt välja nagu tavaline Casa-transpordilennuk. Kõige uuem osa sõjaväeluure tööst on elektrooniline sõjapidamine ehk elektrooniliste relvade väljatöötamine. Nende abil on võimalik sõjaolukorras vaenlase tehnikat rivist välja lüüa. Kuigi sõjaväeluure on kallis ülal pidada, tuleb sellelt vaid 5-10 protsenti kõigist kaitsejõudude kasutatavatest andmetest, 5-10 protsenti tuleb peastaabi luureasutusest ja muudest salajastest allikatest ning lõviosa ehk ülejäänud 80-90 protsenti infost avalikest allikatest.

Tikkakoski salajasele baasile lähedale ei pääse – eemalt on näha vaid antenne ja tornikuplit. Praegu pole sel asutusel veel õigust ametlikult internetis toimuvat jälgida, sealhulgas Venemaalt saabuvat liiklust. Kui seadusemuudatus järgmise aasta algul vastu võetakse, algab luurekeskuses kiire tegevus.

Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT