Hingedepäev (02. november)

By

-

november 2, 2025

NordenBladet – Hingedepäev on Eesti kultuuriruumis sügava ja vaikse tähendusega päev, mis on pühendatud lahkunud lähedaste mälestamisele. See on aeg sisekaemuseks, mälestusteks ja sümboolseks sidemeks elavate ja surnute maailma vahel.

1. Millal Hingedepäeva peetakse?

Hingedepäeva tähistatakse igal aastal kindlal kuupäeval: 2. novembril.

See päev asetub kristlikus kalendris kohe pärast pühakutepäeva (1. november). Need kaks päeva moodustavad koos lahkunute mälestamise perioodi.

1. november (Pühakutepäev ehk Kõikide Pühakute Päev): Algselt pühendatud kõikidele kristlikele pühakutele ja märtritele.
2. november (Hingedepäev): Pühendatud kõikidele lahkunud usklike hingedele, eriti aga omastele ja esivanematele.

Erinevalt paljudest riikidest, kus pühakutepäev on peamine mälestuspäev, on Eestis just hingedepäev kujunenud selleks kõige olulisemaks ja isiklikumaks päevaks lahkunute meenutamisel.

2. Ajalooline taust ja tähendus

Hingedepäeva traditsioon Eestis on ainulaadne segu iidsetest kohalikest uskumustest ja kristlikust kalendrist.

a) Muinasaegne Hingedeaeg

Enne ristiusu saabumist tähistasid eestlased sügisel pikemat perioodi, mida nimetati hingedeajaks. See oli pime ja udune aeg (tavaliselt oktoobri lõpust novembri lõpuni, tihti mardipäeva või kadripäevani), mil usuti, et esivanemate hinged külastavad oma endisi kodusid.

Sellel ajal:

Käituti vaikselt ja väärikalt.
Valmistati hingedele toitu ja kaeti neile laud (nn “hingede toitmine”).
Köeti hingedele sauna.
Hoiduti lärmakatest töödest, nagu villa kraasimine või puude raiumine, et hingi mitte häirida.

b) Kristlik Mõju

Katoliku kirik kehtestas 11. sajandil (Cluny kloostri abti Odilo algatusel) 2. novembri kõigi surnud usklike mälestuspäevaks ehk hingedepäevaks. Pärast reformatsiooni ja luterluse levikut kaotas see päev paljudes protestantlikes maades oma tähtsuse, kuid Eestis see nii ei läinud.

Eestis sulandus kristlik hingedepäev tugevalt kokku varasema hingedeaja pärimusega. 2. november muutus iidse hingedeaja kulminatsiooniks ja keskseks päevaks, laenates kirikukalendrilt kuupäeva, kuid säilitades rahvausundist pärit sisu.

3. Hingedepäeva traditsioonid Eestis

Tänapäevased hingedepäeva traditsioonid on segu ajaloolistest tavadest ja modernsematest kommetest.

Kõige Olulisem Traditsioon: Küünalde Süütamine

Küünal on hingedepäeva keskne sümbol. See sümboliseerib lahkunu hinge, mälestust, soojust ja valgust pimeduses.

Küünalde süütamine kodudes: Paljudes peredes on tavaks süüdata hingedepäeva õhtul aknalaual küünlad – tihti üks küünal iga lahkunud lähedase mälestuseks. See on sümboolne märk, et hinged on koju oodatud ja neid mäletatakse.
Küünalde viimine kalmistutele: Kõige nähtavam traditsioon on kalmistute külastamine. Inimesed korrastavad lähedaste haudu ja süütavad seal küünlaid. Hingedepäeva õhtul pakuvad tuhandete küünaldega valgustatud kalmistud üle Eesti vaikset ja lummavat vaatepilti.

Muud Kombed

Vaikne meenutamine: Hingedepäev on vaikne ja isiklik püha. See ei ole pidutsemise, vaid mõtiskluste, mälestuste ja perekondlike lugude jagamise aeg.
Ühine õhtusöök: Mõnes peres kaetakse pidulikum, kuid vaikne õhtusöögilaud, kus meenutatakse lahkunuid.
Hingetoidu jätmine (ajalooline): Varasem komme jätta lahkunutele toitu ja jooki (nt leiba, putru, õlut) lauanurgale või sauna on tänapäevaks peaaegu kadunud, elades edasi peamiselt mälestustes ja sümboolsel tasandil.

4. Kuidas Hingedepäeva peetakse Skandinaavias ja mujal?

See on oluline küsimus, mis toob esile Eesti traditsiooni eripära võrreldes meie naabritega.

a) Skandinaavia (Rootsi, Norra, Taani)

Skandinaaviamaad on valdavalt luterlikud. Erinevalt Eestist ei ole 2. november (hingedepäev) neis riikides oluline püha.

Nende peamine lahkunute mälestamise päev on pühakutepäev (rootsi k: Alla helgons dag, norra k: Allehelgensdag).

Erinev kuupäev: Seda ei tähistata alati 1. novembril. Rootsis ja Soomes on see liikuv püha, mida peetakse novembri esimesel laupäeval. Taanis on see fikseeritud 1. novembril, kuid pole nii suure tähtsusega kui Rootsis.
Sarnased traditsioonid: Sel päeval (novembri esimesel laupäeval) külastavad rootslased massiliselt kalmistuid, viivad haudadele lilli ja süütavad küünlaid. Kalmistud on sarnaselt Eestile hingedepäeval valgusmeres.

b) Soome

Soome, olles küll Põhjamaa, sarnaneb siin rohkem Rootsiga kui Eestiga. Ka soomlastel on lahkunute mälestamise päevaks Pyhäinpäivä (Pühakutepäev), mida tähistatakse novembri esimesel laupäeval. See on riigipüha ning sel päeval viiakse haudadele küünlaid.

c) Katoliiklik maailm (nt Poola, Leedu, Lõuna-Euroopa)

Katoliiklikes maades on 1. november (Kõikide Pühakute Päev) sageli riigipüha ja peamine kalmistute külastamise päev. 2. november (Kõigi Usklike Surnute Mälestuspäev ehk hingedepäev) on pühendatud spetsiaalselt palvetele lahkunute hingede eest, kes arvatakse olevat puhastustules. Mõlemat päeva peetakse oluliseks, kuid haudadel käiakse sageli juba 1. novembril.

d) Kokkuvõte võrdlusest:

Eesti on unikaalne, kuna on luterliku taustaga maa, kus on säilinud ja esile tõusnud just katoliiklikust kalendrist pärinev 2. november (hingedepäev), mis on omakorda segunenud muistse hingedeajaga.
Skandinaavia ja Soome (samuti luterlikud) keskenduvad novembri esimesele laupäevale (Pühakutepäevale), mil mälestatakse lahkunuid sarnaste traditsioonidega (küünlad kalmistutel).

5. Hingedepäeva tähtsus tänapäeval

Hingedepäev on Eesti kultuurikalendris vaikne, kuid väga püsiv ja oluline päev. See ei ole riigipüha ega vaba päev, kuid selle emotsionaalne kaal on suur.

See päev pakub moodsas, kiires maailmas vajaliku pausi. See on hetk, mil peatuda, mõelda oma juurtele, oma lähedastele, kes on lahkunud, ja elu kaduvusele. Hingedepäeva traditsioonide (eriti kalmistutel küünalde süütamise) järgimine on paljude eestlaste jaoks oluline osa oma identiteedist ja perekondlike sidemete hoidmisest üle põlvkondade. See on sügavalt isiklik ja samas rahvast ühendav traditsioon.

Avafoto: NordenBladet

Midruskipäev – sügisene hingede aeg Ida-Eesti moodi (26. oktoober)

By

NordenBladet.ee

-

oktoober 16, 2025

NordenBladet – Keset sügise sügavamaid toone, kui loodus end talveunne sätib, leiavad Ida-Eesti õigeusu kogukonnad, eriti Setumaal ning Iisaku ja Vaivara kihelkondades, põhjust kogunemiseks ja esivanemate mälestamiseks. See on midruskipäev – iidsete traditsioonidega hingedeaega tähistav püha, mis põimib endas läänemeresoome ja slaavi kultuuri sügavaid juuri.

Midruskipäev, tuntud ka kui midrosk, on traditsiooniliselt pühendatud lahkunud sugulaste austamisele. Kuigi kalendris on selle päeva kohana märgitud 26. oktoober, on ajalooliste kalendrireformide tõttu selle tähistamine liikuv ning on langenud ka 31. oktoobrile või isegi novembri algusesse. Setumaal on päeva peetud ka vana kalendri järgi 8. novembril. Nimetus “midruskipäev” on laenatud venekeelsest väljendist “Дмитровская суббота” (Dmitri laupäev), mis viitab vanemate mälestamise laupäevale enne püha Dimitri mälestuspäeva.

Midruskipäeval on tugevad vene ja õigeusu juured, kuid Eestis on see kujunenud omanäoliseks, kohalikuks pühaks. Eestis on midruskipäeva tähistatud ajalooliselt ainult Ida-Eesti õigeusu aladel, eriti Setumaal, kus on alati olnud tihedad kultuurilised sidemed idanaabritega. Tegemist on vene õigeusu traditsioonist pärineva pühaga, mis on Eestis kohanenud ja saanud osaks siinsest rahvakultuurist, eriti setode ja teiste Ida-Eesti õigeusklike seas. See ei ole püha, mida tähistaksid eestlased üle kogu maa.

Traditsioonid ja Kombestik: Sild elavate ja surnute vahel

Midruskipäeva keskmes on perekondade ja suguvõsade taaskohtumine, et ühiselt mälestada oma esivanemaid. See päev on sillaks elavate ja surnute maailma vahel, mil usutakse hingi olevat oma kodustele lähemal.

Haudadel käimine ja toidu viimine on üks olulisemaid rituaale. Kalmistutele ei mindud tühjade kätega – kaasa võeti spetsiaalselt selleks päevaks valmistatud toite. Traditsiooniliste roogade hulka kuulusid näiteks kutja (keedetud teraviljast ja meest valmistatud magus puder), keedetud munad, herned ja liha. Haudadele asetatud toiduga kostitati lahkunute hingi ning see sümboliseeris elavate ja surnute vahelist sidet ja hoolivust. Pärast hingede “toitmist” asusid pereliikmed ka ise einetama, jagades ühist söömaaega oma esivanemate kalmudel.

Pidulik laud kodus kaeti samuti rikkalikult. Lisaks tavapärastele pühaderoogadele on mõnel pool olnud kombeks midruskipäevaks ohverdada kukk. See komme viitab iidsele uskumusele, et loomade ohverdamine tagab viljaõnne ja kaitseb kurja eest.

Töökeelud ja vaikuse austamine olid samuti osa midruskipäeva kombestikust. Sel päeval hoiduti lärmakatest töödest, eriti nendest, mis olid seotud lina ja villaga, et mitte häirida hingede rahu. See rõhutas päeva pühalikkust ja keskendumist vaimsetele väärtustele.

Midruskipäev tänapäeval

Kuigi tänapäeva kiire elutempo on paljusid vanu kombeid muutnud, ei ole midruskipäev täielikult unustuse hõlma vajunud. Eriti Setumaal ja teistes õigeusu traditsioonidega piirkondades peetakse esivanemate mälestamist endiselt au sees. Pered kogunevad kalmistutele, süütavad küünlaid ja meenutavad oma lähedasi. Kuigi toidu haudadele viimise komme ei pruugi olla enam nii laialt levinud kui vanasti, on päeva põhiline sisu – austus esivanemate vastu ja perekondlike sidemete hoidmine – säilinud.

Midruskipäev on osake Eesti kultuuripärandist, pakkudes sissevaadet meie esivanemate maailmapilti ja nende sügavast austusest oma juurte vastu. See on päev, mis tuletab meile meelde, et oleme osa pikast ahelast, mis ulatub kaugele minevikku ja jätkub tulevikku.

Avafoto: NordenBladet

Rootsi: Mõjuisikute Vanja Wikströmi ja Niklas Malmqvisti NFT-projekti kuldne lubadus, mis muutus investorite jaoks skandaaliks

By

NordenBladet.ee

-

oktoober 7, 2025

NordenBladet – Rootsi sotsiaalmeediamaastikul tuntud sisulooja Vanja Wikströmi ja tema elukaaslase ning äripartneri Niklas Malmqvisti ümber on lahvatanud skandaal, mis heidab varju mõjuisikute vastutusele ja krüptomaailma haprusele. Nende ambitsioonikas NFT-projekt “World of Alidia” (WoA), mis lubas luua naistele suunatud võrgustiku ja eksklusiivseid hüvesid, kukkus kokku, jättes maha hulga pettunud investoreid ja süüdistusi ebaausas äritegevuses.

Vanja Wikström ja Niklas Malmqvist, kes on tuntud ka oma ühise YouTube’i kanali “Familjen Wikström Malmqvist” kaudu, on avalikkusega jaganud oma elu, sealhulgas Niklase võitlust kroonilise väsimussündroomiga (ME/CFS). 2022. aasta lõpus sisenes paar hoogsalt NFT-turule, lansseerides Ethereumi plokiahelal põhineva projekti “World of Alidia“. Lubadus oli grandioosne: 10 000 unikaalsest digitaalsest kunstiteosest koosnev kollektsioon, mis ei oleks pelgalt investeering, vaid ka pilet eksklusiivsesse kogukonda, mis pakub liikmetele võrgustumisvõimalusi ja muid hüvesid, keskendudes eelkõige naiste võimestamisele.

Foto: Vanja Wikström on oma Femina.se blogis käsitlenud “World of Alidia” juhtumit. Ta avaldas postituse pealkirjaga “Framtiden för World of Alidia” (World of Alidia tulevik), kus ta selgitab projekti ees seisnud väljakutseid ja meeskonna otsust teha suuri muudatusi. Oma postituses tunnistab Wikström, et nii tema kui ka ta meeskond on väga pettunud, et ei suutnud oma esialgset visiooni ellu viia, ning mõistab ka kogukonna pettumust. Ta mainib turutingimuste, näiteks NFT-turu krahhi, mõju projekti edule. Ta rõhutab ka, et nad on teinud kõik endast oleneva, et leida uusi toetajaid ja luua väärtust, ning et nad on projekti pannud tohutult aega, energiat ja armastust (Allikas: väljavõte https://vanjawikstrom.femina.se )blogist

Projekti algus oli paljulubav, kuid juba 2023. aasta suveks oli selge, et unistus on purunemas. Projekt suleti ametlikult, mis vallandas tugeva kriitikalaine ostjatelt, kes tundsid end petetuna. Paljud olid investeerinud tuhandeid kroone lootuses saada osa uuenduslikust kogukonnast, kuid leidsid end tühjade pihkudega.

Skandaal sai uue hoo sisse 2025. aastal, kui Rootsi väljaanne Svenska Dagbladet avaldas uuriva dokumentaalsarja ja taskuhäälingusaadete seeria “Badfluence“. Sari lahkas WoA tõusu ja langust ning tõstatas teravaid küsimusi mõjuisikute rollist ja vastutusest oma jälgijate ees. Artiklitest selgus, et kuigi projekti esialgne eesmärk oli koguda ligi 30 miljonit Rootsi krooni, teeniti tegelikult vaid umbes 3 miljonit. Kriitikute tähelepanu pälvis asjaolu, et osa sellest rahast maksti välja asutajate palkadeks, mida peeti projekti ebaõnnestumist arvestades küsitavaks.

Avalikkuse pahameelt süvendas veelgi uudis, et Wikström ja Malmqvist soetasid samal perioodil Gotlandile maakodu. See tekitas kahtlusi, et projekti raha võidi kasutada isiklikuks otstarbeks. Paar on need süüdistused tagasi lükanud, väites, et maja osteti eranditult isiklike säästude ja perelt saadud laenuga ning WoA vahendid sellega seotud ei olnud.

Sellest hoolimata on juhtum pälvinud laialdast meediakajastust Rootsis, kus mitmed väljaanded on avaldanud teemakohaseid uudislugusid ja arvamusartikleid. Mõned allikad on olukorda kirjeldanud isegi kui “bedrägeri” (pettuse) kahtlust, kuid oluline on märkida, et tegemist on ajakirjandusliku hinnanguga, mitte juriidilise otsusega.

Vanja Wikström on avalikult vabandanud projekti ebaõnnestumise pärast, kuid paljude investorite jaoks ei ole see piisav. World of Alidia juhtum on saanud hoiatavaks näiteks sellest, kuidas kuulsuse ja usaldusega kaasneb suur vastutus ning kuidas kiirelt arenevas digitaalvarade maailmas võivad suured lubadused kergesti muutuda valusaks pettumuseks.

ANNETAJAD jäävad pika ninaga: Slava Ukraini endised liikmed loobusid Lehtmelt kahju väljanõudmisest

By

NordenBladet.ee

-

oktoober 7, 2025

MTÜ Slava Ukraini endised liikmed otsustasid mitte esitada oma endise juhi Johanna-Maria Lehtme vastu annetajate raha tagasinõudmiseks hagi

NordenBladet – MTÜ Slava Ukraini* endised liikmed otsustasid mitte esitada oma endise juhi Johanna-Maria Lehtme vastu annetajate raha tagasinõudmise hagi ning jätkata organisatsiooni likvideerimist.

Otsus sündis üldkogu e-posti hääletusel: 11 liikmest vastas kuus ning toetasid likvideerimise jätkamist ilma MTÜ esindamiseta kohtumenetluses. Nõukogu endine liige Ilmar Raag teatas, et pooldas hagi esitamist, kuid jäi vähemusse, vahendab ERR. Tema sõnul tähendab otsus loobumist annetajate võimaluste esindamisest enne kohtuotsust; erimeelsuste üheks põhjuseks on mitme varasema liikme MTÜ-st lahkumine.

Raagi sõnul oli viimase kuu jooksul teatanud ka mitu erafirmat, et on valmis MTÜ Slava Ukrainit toetama, et esitada Lehtme vastu hagi ja nõuda tagasi valesti kasutatud annetajate raha.

Slava Ukraini lõpetas tegevuse 2024. aasta sügisel rahapuuduse tõttu ja on likvideerimisel. Prokuratuur hindab Lehtmele omistatava kahju suuruseks ligikaudu 450 000 eurot. Lehtme kriminaalasjas toimub täna, teisipäeval, Harju maakohtus eelistung.

__________________________
* Slava Ukraini oli 2022. aastal sündinud Eesti MTÜ, mis kogus annetusi ja saatis abi Ukrainasse (meditsiin, varustus, sõidukid) pärast Venemaa täiemahulist sissetungi. 2023. aastal kerkisid kahtlused annetuste väärkasutuses seoses organisatsiooni toonase juhi Johanna-Maria Lehtmega; ülekanded „kahtlastele organisatsioonidele“ peatati ja käivitati kontroll. Prokuratuur peab võimalikuks tekitatud kahju ligikaudu 450 000 eurot, mistõttu Lehtme kriminaasi jõudis kohtusse. MTÜ tegevus seiskus rahapuuduse tõttu, käib likvideerimine ning endised liikmed otsustasid eraldi tsiviilhagist loobuda.

Avafoyo: Unsplash

APPI, mulle meeldib surnuaias käia – kas ma olen segane?

By

NordenBladet.ee

-

oktoober 2, 2025

NordenBladet – Süvenev huvi kalmistute vastu võib tekitada nii mõnelgi küsimuse: “Appi, mulle meeldib surnuaias käia – kas mul on midagi viga?” Võite end lohutada teadmisega, et vastus on lühike ja kindel: ei, te ei ole segane, teil ei ole midagi viga! Kalmistute külastamine ja neil viibimine on tegelikult sügavalt inimlik, kultuuriliselt rikastav ja psühholoogiliselt normaalne tegevus, mis ulatub kaugele pelgast leinast.

Surnuaed on omaette maailm, kus iga hauakivi jutustab oma loo, peegeldades ühiskonna ajalugu, kunagisi elanikke, vanu trende ja sotsiaalset kihtide jaotumist. Seetõttu on huvi surnuaia vastu sageli ennekõike ajalooline ja kultuuriline. Lisaks pakuvad hauakivid, monumendid ja kabelid tihti silmailu oma kauni arhitektuuri ja kunstiga, inspireerides nii loomeinimesi kui ka tavakülastajaid. Paljude jaoks on see aga seotud isikliku pärandiga, olles parim viis hoida sidet oma juurte ja esivanematega.

Teine oluline aspekt on psühholoogiline rahu. Kalmistud pakuvad kaasaegsest linnakärast vaikust. See keskkond soodustab mõtisklemist oma elu ja elu mõtte üle. Kuna surm on elu lahutamatu osa, sunnib viibimine kohas, kus elu lõplikkus on rõhutatud, meid teadvustama, mis on praegu tõeliselt oluline. See aitab sageli vähendada ka alateadlikku surmahirmu, tuues esile elu väärtuse. Mõnele inimesele pakuvad kalmistud turvalisuse ja püsivuse tunnet.

Eestis ja paljudes Euroopa kultuurides on surnuaedadel lisaks ka sügav kultuuriline tähtsus. Neid ei peeta pelgalt matmispaikadeks, vaid ka avalikeks parkideks ja neid läbitakse igapäevaselt. Mäletamise ja sideme hoidmise riitusena on levinud traditsioon külastada neid pühadel ja tähtpäevadel, korrastada haudu ja süüdata küünlaid. Seega on surnuaial käimine siinses kultuuriruumis täiesti sotsiaalselt aktsepteeritud tegevus.

Kui te naudite surnuaial käimist, olgu selleks siis mõtisklemine, ajalooliste detailide uurimine, rahu leidmine või lihtsalt jalutuskäik ilusas pargis, siis on teie huvi igati põhjendatud. See näitab teie teadlikkust ja avatust elu ja surma ühtsuse ning kultuuripärandi vastu.

Natuke ka statistikat – kui palju on inimesi, keda surma teema huvitab?

Uurida protsentuaalset huvi surma teema vastu kogu elanikkonna seas on keeruline, sest see sõltub paljudest teguritest, sealhulgas kultuurist, vanusest, isiklikest kogemustest ja küsimuse püstitamise viisist (kas räägitakse surma mõtlemisest, elu lõpuga seotud ettevalmistustest, hauataguse elu uskumisest vms.).

Siiski on olemas uuringuid, mis annavad aimu, kui paljusid inimesi see teema mingil moel puudutab:

Mõtlemine surmale: Ühes USA uuringus (2022) leiti, et pool ameeriklastest (50%) oli viimase kahe aasta jooksul surmale sagedamini mõelnud. Iga päev mõtles surmale 23% vastanutest.
Olulisuse tunnistamine vs. rääkimine: Samas USA uuringus pidas 68% ameeriklastest elu lõpu planeerimise arutamist perega oluliseks, kuid vaid 32% valis surmateema arutamiseks kõige meelsamini teiste tabuteemade (raha, vaimne tervis, seks, poliitika, religioon) seast. See viitab sellele, et kuigi teema on oluline, on see endiselt paljude jaoks raskesti arutatav.
Mugavus rääkimisega: Ühendkuningriigis tehtud uuringud on näidanud, et umbes 60–70% inimestest tunneb end mugavalt surma ja suremise teemal rääkides. Kuid neist rääkijatest on see tegelikult kellegagi arutanud märgatavalt väiksem osa.
Usk hauatagusesse ellu: Pew Researchi uuringud näitavad, et näiteks Ameerika täiskasvanutest usub hauatagusesse ellu umbes 70%. Laiemad rahvusvahelised küsitlused näitavad samuti, et enamikus riikides usub enamik elanikkonnast mingisugusesse hauatagusesse eksistentsi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et:

Suur enamus inimestest (üle kahe kolmandiku) peab surma ja elu lõpu teemasid oluliseks või tunneb end neist rääkides mugavalt.
Märkimisväärne osa inimestest mõtleb surmale regulaarselt (vähemalt kord kuus või sagedamini).
Tegelik arutamine ja planeerimine (testamendi tegemine, matuste eelistuste kirjapanek) on oluliselt madalama protsendiga (nt vähem kui pooltel).

Avafoto: NordenBladet