NordenBladet – Süvenev huvi kalmistute vastu võib tekitada nii mõnelgi küsimuse: “Appi, mulle meeldib surnuaias käia – kas mul on midagi viga?” Võite end lohutada teadmisega, et vastus on lühike ja kindel: ei, te ei ole segane, teil ei ole midagi viga! Kalmistute külastamine ja neil viibimine on tegelikult sügavalt inimlik, kultuuriliselt rikastav ja psühholoogiliselt normaalne tegevus, mis ulatub kaugele pelgast leinast.
Surnuaed on omaette maailm, kus iga hauakivi jutustab oma loo, peegeldades ühiskonna ajalugu, kunagisi elanikke, vanu trende ja sotsiaalset kihtide jaotumist. Seetõttu on huvi surnuaia vastu sageli ennekõike ajalooline ja kultuuriline. Lisaks pakuvad hauakivid, monumendid ja kabelid tihti silmailu oma kauni arhitektuuri ja kunstiga, inspireerides nii loomeinimesi kui ka tavakülastajaid. Paljude jaoks on see aga seotud isikliku pärandiga, olles parim viis hoida sidet oma juurte ja esivanematega.
Teine oluline aspekt on psühholoogiline rahu. Kalmistud pakuvad kaasaegsest linnakärast vaikust. See keskkond soodustab mõtisklemist oma elu ja elu mõtte üle. Kuna surm on elu lahutamatu osa, sunnib viibimine kohas, kus elu lõplikkus on rõhutatud, meid teadvustama, mis on praegu tõeliselt oluline. See aitab sageli vähendada ka alateadlikku surmahirmu, tuues esile elu väärtuse. Mõnele inimesele pakuvad kalmistud turvalisuse ja püsivuse tunnet.
Eestis ja paljudes Euroopa kultuurides on surnuaedadel lisaks ka sügav kultuuriline tähtsus. Neid ei peeta pelgalt matmispaikadeks, vaid ka avalikeks parkideks ja neid läbitakse igapäevaselt. Mäletamise ja sideme hoidmise riitusena on levinud traditsioon külastada neid pühadel ja tähtpäevadel, korrastada haudu ja süüdata küünlaid. Seega on surnuaial käimine siinses kultuuriruumis täiesti sotsiaalselt aktsepteeritud tegevus.
Kui te naudite surnuaial käimist, olgu selleks siis mõtisklemine, ajalooliste detailide uurimine, rahu leidmine või lihtsalt jalutuskäik ilusas pargis, siis on teie huvi igati põhjendatud. See näitab teie teadlikkust ja avatust elu ja surma ühtsuse ning kultuuripärandi vastu.
Natuke ka statistikat – kui palju on inimesi, keda surma teema huvitab?
Uurida protsentuaalset huvi surma teema vastu kogu elanikkonna seas on keeruline, sest see sõltub paljudest teguritest, sealhulgas kultuurist, vanusest, isiklikest kogemustest ja küsimuse püstitamise viisist (kas räägitakse surma mõtlemisest, elu lõpuga seotud ettevalmistustest, hauataguse elu uskumisest vms.).
Siiski on olemas uuringuid, mis annavad aimu, kui paljusid inimesi see teema mingil moel puudutab:
- Mõtlemine surmale: Ühes USA uuringus (2022) leiti, et pool ameeriklastest (50%) oli viimase kahe aasta jooksul surmale sagedamini mõelnud. Iga päev mõtles surmale 23% vastanutest.
- Olulisuse tunnistamine vs. rääkimine: Samas USA uuringus pidas 68% ameeriklastest elu lõpu planeerimise arutamist perega oluliseks, kuid vaid 32% valis surmateema arutamiseks kõige meelsamini teiste tabuteemade (raha, vaimne tervis, seks, poliitika, religioon) seast. See viitab sellele, et kuigi teema on oluline, on see endiselt paljude jaoks raskesti arutatav.
- Mugavus rääkimisega: Ühendkuningriigis tehtud uuringud on näidanud, et umbes 60–70% inimestest tunneb end mugavalt surma ja suremise teemal rääkides. Kuid neist rääkijatest on see tegelikult kellegagi arutanud märgatavalt väiksem osa.
- Usk hauatagusesse ellu: Pew Researchi uuringud näitavad, et näiteks Ameerika täiskasvanutest usub hauatagusesse ellu umbes 70%. Laiemad rahvusvahelised küsitlused näitavad samuti, et enamikus riikides usub enamik elanikkonnast mingisugusesse hauatagusesse eksistentsi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et:
- Suur enamus inimestest (üle kahe kolmandiku) peab surma ja elu lõpu teemasid oluliseks või tunneb end neist rääkides mugavalt.
- Märkimisväärne osa inimestest mõtleb surmale regulaarselt (vähemalt kord kuus või sagedamini).
- Tegelik arutamine ja planeerimine (testamendi tegemine, matuste eelistuste kirjapanek) on oluliselt madalama protsendiga (nt vähem kui pooltel).
Avafoto: NordenBladet
