258 POSTS 0 COMMENTS

Rahvakalender: Valentinipäev, sõbrapäev

veebruar 10, 2026

NordenBladet – Valentinipäev, mida peetakse 14. veebruaril, on läbi sajandite sümboliseerinud romantikat ja armastust. Kuigi algselt pühendati see päev vaid oma kallimale salajaste tunnete avaldamiseks, on traditsioonid tänapäevaks oluliselt avardunud. Eestis tunneme seda püha eelkõige sõbrapäevana, mil peetakse lillede, kaartide ja soojade sõnadega meeles kõiki meile olulisi inimesi.

Valentinipäevast ajalooliselt

Eestisse jõudis see iidne tähtpäev Soome eeskujul alles 1980. aastate lõpus ning omandas siin pigem sõbrapäeva tähenduse. Esmalt hakati seda tähistama koolides ja lasteaedades: korraldati teemalaatu, kleebiti üksteisele südamekleepse, avati spetsiaalsed postkontorid ning saadeti kaarte nii sõpradele kui ka õpetajatele. Laste ja noorte seas sai saadud sõbrakirjade hulk omamoodi populaarsuse ja tunnustuse mõõdupuuks.

Täiskasvanute seas on kombeks kinkida lillede kõrval ka näiteks kosmeetikat või praktilisi tarbeesemeid. Lisaks korraldatakse sel puhul sageli temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.

Kui Lääne-Euroopas ja Ameerikas on valentinipäev turundatud eelkõige kui romantika, armastusavalduste ja kihlumiste püha, siis Eestis on selle fookus laiem – see on päev, mil peetakse meeles kõiki kalleid sõpru ja lähedasi.

14. veebruaril ehk sõbrapäeval müüakse poodides spetsiaalselt kaunistatud maiustusi ja pisemad temaatilisi kingitusi. Rõhutatakse ka tava kinkida sõpradele lilli. Isevalmistatud kaartide ja sõnumite kõrval leiab puna-roosade temaatiliste kaartide tulva kõigist kauplustest.

Sõbrapäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke. Sõbrapäeval on noorte kõrval tasahaaval hakanud keskealised ja vanemadki inimesed lilli ostma ja kinke tegema, sest lõppude lõpuks on tegemist võimalusega osutada headele tuttavatele ja sõpradele tähelepanu.

Püha Valentin

Katoliku kirik tunnustab vähemalt kolme erinevat Valentini, kes surid 14. veebruaril märtrisurma, kaks neist 3. sajandil. Levinuim on valentinipäeva seostamine Rooma kristliku preestriga, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keiser Claudius II käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja allkirjaga “Sinu Valentin”. Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel. 496. aastal nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ja Valentini armastajate patrooniks. 1969. aastal jättis paavst Paulus VI aga päeva uuesti kalendrist välja.

Väidetavalt tuleneb päev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.

Valentinikaardid

Esimeste kirjalike valentinikaartide saatmist seostatakse Orléansi hertsogi Charlesiga, kes 1415. aastal vangistuses viibides oma abikaasale romantilisi värsse kirjutas. 16. sajandiks olid värvilisele paberile ja erksate tintidega loodud läkitused juba laialt levinud. Paljud toonased loovad võtted on tuttavad tänapäevalgi: paberist lõigati välja keerukaid kujundeid, kirjutati salme, mille ridade esitähed moodustasid armsama nime, ning loodi nutikaid piltmõistatusi, kus osa sõnu oli asendatud joonistustega.

19. sajandi alguses jõudsid massidesse esimesed mustvalged trükikaardid. Nende menu oli plahvatuslik, sest ajastule iseloomulikult ei peetud tunnete otsest ja avalikku väljendamist sündsaks – trükitud kaart pakkus selleks diskreetsema ja viisakama viisi. Aja jooksul muutusid valentinikaardid tõelisteks kunstiteosteks, mida rikastati siidi, lillede ja kullalehtedega. Samal ajal kinnistas oma koha valentinipäeva ametliku maskotina trükitud või joonistatud Amor (Cupido).

Postiteenuste areng, sealhulgas soodsa postimargi (nn pennise margi) kasutuselevõtt 1800. aastate Ameerika Ühendriikides, andis kaartide saatmisele veelgi suurema hoo. Tänapäevaks on ainuüksi USAs portaali HowStuffWorks andmetel üle 2000 kaarditrükikoja. Kujunenud on ka vahvaid traditsioone: nii nagu meil saadetakse kirju Jõulumaale, saab ookeani taga saata või tellida oma valentinikaardi teele sümboolselt otse “Armastusemaalt” ehk Lovelandi linnast Colorado osariigis.

Valentinisümbolid

Valentinikaartidelt vaatab vastu kogu Euroopa armastussümboolika, alustades Cupidost, Venuse pojast. Tänini kasutatakse südamesümboolikat. Süda oli varasema ettekujutuse järgi emotsioonide, hinge ja armastuse asupaik. Punased roosid kui Venuse lemmiklilled ja suurte tunnete sümbol. Pits kui daamide taskuräti ääristaja. Taskurätte kasutati kirglike tunnete väljendamiseks ja selle kaudu oli pits ühtlasi armusõnum. Armusõlmed ehk lihtsalt sõlmed tähistavad tugevat ühendust inimeste vahel. Tuvid kui armastajate sümbol. X kui suudluse sümbol, tuntud alates keskajast. Algselt tõmbasid paberile X-i allkirja asemel need, kes kirjutada ei osanud. Tunnistajate juuresolekul suudles allkirjastaja äsjajoonistud märki. X on ka Kristuse sümbol.

Mida mujal tehakse

Valentinipäeva tähistamine on laialt levinud kogu Euroopas ja ka Ameerikas. USAs saadetakse aastas üle 1 biljoni valentinikaardi ehk veidi vähem kui jõulukaarte. Armunute pühana, millega on seotud palju tunnuslikku sümboolikat, on ta olnud tuntud aastasadu. On täheldatud, et kui kaarte saadavad enamasti naised, siis mehed kingivad sel päeval lilli ja šokolaadi. Tegemist on suure kinkimispäevaga.

Inglismaal riietusid paari sajandi eest lapsed täiskasvanutena ja käisid uste taga valentinisalmikesi laulmas.

Valentinilillede kinkimise kommet ja lillesümboolikat seostatakse Rootsi kuninga Karl II-ga, kelle huvi pärsia lillede keel vastu muutis selle Euroopas populaarseks. 18. sajandil avaldati arvukalt lilleleksikone, mille abil sai mõista lillede sümboolikat ja tõlgendada lillekimpu kätketud sõnumeid. Lillekeel oli veel kümnendi eest lihtsustud kujul üks neid saladusi, mida tüdrukud oma salmikutesse ja salakaustikutesse kopeerisid.

Avafoto: Pexels
Allikas: Folkloor, Wikipedia

AITAME KOOS: Rahvusvaheline Galgode päev ning see, mida Galgo Español’ist teada võiks

NordenBladet.ee

veebruar 2, 2026

NordenBladet – Eile, 1. veebruaril, tähistati rahvusvahelist Galgode päeva. Paljude jaoks on see lihtsalt üks kuupäev kalendris, kuid kümnete tuhandete koerte jaoks Hispaanias tähistab see põrgu algust.

Jahihooaeg on läbi. Ja just nüüd, sel hetkel, kui meie naudime talvist rahu või unistame suvepuhkusest Hispaania päikese all, toimub seal vaikiv veresaun. Igal aastal “vabanevad” jahimehed ligi 50 000 – 100 000 Galgo Español’ist.

Miks? Sest nad on “tööriistad”, mis on nüüdseks kasutud. Kuid kõige õõvastavam pole mitte see, et nad hüljatakse, vaid kuidas seda tehakse. See pole lihtsalt tapmine, see on rituaal.

Traditsioon nimega “jahiõnn” dikteerib uskumuse: mida suuremates piinades koer sureb, seda parem on järgmine jahihooaeg. Häbi toonud koer peab kannatama.

Usutakse, et mida rohkem valu, seda parem: Ebausk väidab, et mida rohkem koer surres kannatab, seda suurem on jahimehe õnn (jahiõnn) järgmisel hooajal ja seda paremad tulevad uued kutsikad.

“Klaverimängija”: Üks levinumaid ja julmemaid tapmisviise on poomine nii, et koera tagumised käpad puudutavad vaevu maad. Koer peab tundide kaupa “tantsima” või tagajalgadega tippima (nagu mängiks klaverit), et mitte lämbuda, kuni ta lõpuks kurnatusest sureb.

Olukord täna

Me elame 21. sajandil. Me peame end tsiviliseeritud ühiskonnaks. Paljud meist – eriti põhjamaalased ja skandinaavlased – näevad Hispaaniat tihti teise nö. talvekoduna. Me otsime sealt soojust, head toitu ja lõunamaist külalislahkust.

Kas riik, kus selline julmus on ikka veel vaikimisi aktsepteeritud “traditsioon”, vastab meie moraalsetele väärtustele? Kas me saame nautida päikeseloojangut teades, et samal ajal toimub kuskil oliivisaludes midagi nii ebainimlikku?

See ei ole loomulikult rünnak Hispaania vastu. Ning üks inimene, üks meediaagentuur ei saa muuta vanu traditsioone, aga koos saame me luua teadlikkust. Kultuur ei saa olla vabandus piinamiseks. Traditsioon ei õigusta sadismi.

Mälestame neid, kes ei saanudki võimalust, ja toetame neid, kes pääsevad. Kõige olulisem – jagame teadlikkust – suur osa ühiskonnast ei teagi, et midagi nii õudset tehakse. Võib-olla üheskoos seda sõnumit jagades suudame sellele õudusele lõpu teha!

Tags: #WorldGalgoDay, #GalgoEspañol, #FreeTheGalgo, #StopGalgueros, #GalgoRescue, #DiaDelGalgo, #GreyhoundAwareness, #Sighthound, #EndAnimalCruelty, #NoAlaCaza, #MaltratoAnimal, #NotATool, #AdoptDontShop, #SaveTheGalgo, #AnimalRights, #Awareness, #Hispaania, #Loomakaitse, #SkandinaaviaVäärtused, #MitteMinuNimel, #galgo, #eestikoerad, #jahihooaeg, #koerad, #loomad, #eestlasedhispaanias, #hoolin, #SpainLife, #DiscoverSpain, #VisitSpain, #CostaDelSol, #PuhkusHispaanias, #Talvekodu, #Reisimine, #RealSpain, #Spain, #Espanja, #Eläinsuojelu, #Metsästys, #Pohjoismaat, #OikeuttaEläimille, #Spanien, #Djurrätt, #Hundar, #AdopteraMera, #Skandinavien, #Medvetenhet

Latte-pappa fenomen: Kuidas Põhjamaad muutsid isaduse loomulikuks eluosaks

NordenBladet.ee

jaanuar 30, 2026

NordenBladet – Latte-pappa ehk sotsiaalne eksperiment, mis muutis Põhjamaade peremudelit jäädavalt. See on lugu sellekst, kuidas pilkenimi muutus sotsiaalseks standardiks. Kes on latte-pappa ja miks maailm teda kadestab?

Kui jalutada tööpäeva hommikul Stockholmi trendikas Södermalmi linnaosas või Oslo Grünerløkkas, avaneb pilt, mis enamikus maailma paikades on haruldane: kohvikud on täis noori mehi, kes lükkavad kalleid lapsevankreid, joovad caffè latte’t ja arutavad omavahel mähkmete või unerežiimide üle. Need ei ole töötud ega puhkepäeva nautijad. Need on latte-pappad – sümbol Skandinaavia edukast perepoliitikast ja radikaalsest kultuurilisest nihkest.

See, mis algas pilkava terminina, on tänaseks muutunud tavaliseks sotsiaalseks normiks, mis defineerib ümber kaasaegse isaduse. Isa lapsevankriga ei ole midagi haruldasemat kui ema lapsevankriga.

1. Fenomeni sünd ja tähendus

Termin “latte-pappa” tekkis Rootsis 2000. aastate alguses. Algselt kasutati seda kergelt iroonilises võtmes, kirjeldamaks meediatöötajaid ja hipster-isasid, kes veetsid oma pikki vanemapuhkuseid kallites kohvikutes aega surnuks lüües.

Tänaseks on termin kaotanud oma pilkava varjundi. Sellest on saanud Põhjamaade heaoluühiskonna norm, mis tähistab isa, kes on lapsekasvatamisse kaasatud võrdselt emaga juba imiku east alates. See ei ole enam “lapsehoidmine” (mis eeldab, et põhitöö teeb keegi teine), vaid täisväärtuslik vanemlus – sooline võrdõiguslikkus.

2. Poliitiline arhitektuur: “Kasuta või kaota”

Latte-pappa ei tekkinud tühjale kohale. See on otsene tulemus aastakümneid kestnud sotsiaaltehnoloogiast ja poliitilistest otsustest, mille eesmärk oli murda traditsioonilisi soorolle.

Ajaloolised verstapostid:

Rootsi, 1974: Esimene riik maailmas, mis asendas “emapuhkuse” sooneutraalse “vanemapuhkusega”.
Norra, 1993: Võeti kasutusele “Isade kvoot” (Fedrekvote). See oli revolutsiooniline põhimõte: teatud osa vanemapuhkusest on broneeritud eksklusiivselt isale. Kui isa seda välja ei võta, läheb see aeg (ja raha) pere jaoks kaotsi. Ema ei saa seda aega endale võtta.
Rootsi, 1995: Järgnes oma “isakuuga”, mida hiljem pikendati.

Praegune seis (2024+):

Tänapäeval on süsteemid disainitud nii, et need sunnivad mehi koju jääma, kui nad ei taha peret majanduslikult kahjustada.

Rootsi: Vanematele on ette nähtud 480 päeva tasustatud puhkust. Sellest 90 päeva on n-ö “isade kvoot”.
Island: Süsteem on veelgi radikaalsem – 4 kuud emale, 4 kuud isale ja 4 kuud jagamiseks.
Soome: 2022. aasta reformiga said mõlemad vanemad võrdse arvu, 160 tasustatud puhkusepäeva.

3. Statistika: Numbrid, mis purustavad müüte

Kas see poliitika tegelikult töötab või on see vaid väike eliidi lõbu? Statistika näitab selget massilist omaksvõttu.

Osalusmäär: Rootsis ja Norras kasutab ligikaudu 90% isadest oma õigust vanemapuhkusele. See ei ole enam valik, vaid sotsiaalne ootus.
Päevade jaotus: Rootsi sotsiaalkindlustusameti (Försäkringskassan) andmetel võtavad isad välja ligikaudu 30% kõigist makstud vanemapuhkuse päevadest. Kuigi see pole veel 50/50, on see maailma mastaabis ülikõrge (võrdluseks: paljudes riikides on see näitaja alla 5%).
Mõju lahutustele: Uuringud on näidanud, et paarid, kus isa võtab aktiivselt vanemapuhkust, lahutavad väiksema tõenäosusega, kuna kodune koormus on võrdsemalt jaotatud.

4. Kultuuriline nihe ja sotsiaalne surve

Kõige huvitavam aspekt latte-pappa fenomeni juures on see, kuidas seadused muutsid kultuuri.

Tööandja vaade: Skandinaavias on tekkinud olukord, kus tööandja vaatab viltu pigem sellele mehele, kes ei lähe vanemapuhkusele. See tekitab küsimusi: “Kas ta ei hooli oma perest?”, “Kas ta on vanamoodne?”, “Kas tal on kodus probleeme?”.
Karjääri planeerimine: Kuna nii noored mehed kui ka naised “kaovad” tööturult lapse saades mõneks kuuks, on vähenenud noorte naiste diskrimineerimine värbamisel. Risk, et töötaja jääb lapsega koju, on nüüd sooneutraalsem.
Maskuliinsus: Põhjamaades ei vähenda lapsevankri lükkamine mehe staatust. Vastupidi, see signaliseerib kompetentsust, emotsionaalset intelligentsust ja modernsust. See on staatuse sümbol.

Latte-pappa fenomen on enamat kui vaid trendikas termin – see on Skandinaavia linnapildi uus üsna loomulik osa. See tähistab isasid, kes on vahetanud kontorilaua lapsevankri ja kohvikumelu vastu, sümboliseerides ühiskonda, kus hooliv isadus on auasi ja lastekasvatamine kahe vanema ühine teekond. Ometi peidab mõiste tänini endas natuke ka peent irooniat, vihjates, et avalik jalutuskäik käruga ei taga alati koduste kohustuste võrdset jagunemist suletud uste taga. (NordenBladet)

5. Miks just “Latte”? Sotsialiseerumise vajadus

Miks me näeme neid isasid just kohvikutes? Vastus on lihtne ja inimlik. Aastakümneid oli väikelastega kodus olemine naiste pärusmaa, mis tekitas naistele suunatud tugigrupid, beebikoolid ja sotsiaalsed võrgustikud.

Kui mehed hakkasid massiliselt koju jääma, avastasid nad end sotsiaalses isolatsioonis. Nad ei sobinud alati “emmede gruppidesse”. Kohvikud muutusid neutraalseks pinnaks, kus kohtuda teiste isadega, jagada kogemusi ja säilitada side täiskasvanute maailmaga. Kohvikukultuur on seega otsene vastus isade vajadusele sotsiaalse võrgustiku järele lapsepuhkuse ajal.

Kokkuvõte: Eeskuju maailmale?

Latte-pappa ei ole pelgalt nunnu pilt Instagramis. See on tõestusmaterjal, et riiklik poliitika suudab muuta sügavaid soolisi stereotüüpe. Skandinaavia kogemus näitab, et kui luua süsteem, kus isadus on majanduslikult toetatud ja sotsiaalselt normeeritud, võtavad mehed selle rolli rõõmuga vastu.

Tulemuseks on ühiskond, kus lapsed saavad lähedasema suhte isaga, naised saavad kiiremini naasta tööturule ja mehed kogevad lapsekasvatamise rõõme (ja raskusi) vahetult, mitte kõrvaltvaatajana.

Avafoto: NordenBladet

Endine EL julgeolekupoliitika esindaja Josep Borrell avas Overton’i akna: Euroopa peab rajama oma suveräänsuse tehnoloogia, julgeoleku ja poliitika

NordenBladet.ee

detsember 12, 2025

NordenBladet – 9. detsembril 2025 tegi Euroopa Liidu endine välispoliitika juht Borrell sotsiaalmeediaplatvormil X.com (endine Twitter) ootamatult terava avalduse, kutsudes Euroopa liidreid üles loobuma illusioonist, et Donald Trump ei kujuta endast ohtu Euroopa huvidele. Borrelli sõnul peab Euroopa „lõpetama teesklemise“ ning rajama oma suveräänsuse tehnoloogia, julgeoleku ja poliitika vallas USA-st sõltumatult. Endise ELi tippdiplomaadi väljaütlemine andis uue nüansi arutelule Euroopa strateegilise iseseisvuse kohta.

Poliitiliste analüütikute hinnangul on Josep Borrelli* samm nihutanud nn Overton’i akent, tuues avalikku arutellu Euroopa vastutuse ja suveräänsuse uue taseme. Borrell pole varasemalt Trumpi nii otsesõnu „vastaseks“ nimetanud, mistõttu tekitas postitus kiiresti resonantsi nii diplomaatilistes ringkondades kui poliitikavaatlejate seas.

Aastatel 2019–2024 Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana töötanud Borrell rõhutas oma sotsiaalmeedia postituses (SIIN) vajadust saavutada Euroopa tegelik suveräänsus nii tehnoloogias, kaitses kui ka poliitikas. Tema sõnavõtt on terav aga paigutub hästi laiemasse konteksti, kus Euroopa otsib tasakaalu muutuvas geopoliitilises olukorras ning püüab defineerida oma rolli globaalsel areenil.

European leaders must stop pretending that Trump is not our adversary, hiding behind a fearful and complacent silence, and instead assert the EU’s sovereignty — technological, in security and defence, and political. pic.twitter.com/Ssukcd4YsT
— Josep Borrell Fontelles (@JosepBorrellF) December 9, 2025

Tabude murdmine ja vastutuse võtmine

Poliitikas tähistab termin “Overton’i aken” ideede vahemikku, mis on avalikkusele antud ajahetkel vastuvõetavad. Borrelli avaldus on märgilise tähendusega, kuna see rikub pikaajalist Atlandi-ülest diplomaatilist tava hoida erimeelsused suletud uste taga ning julgustab Euroopat vaatama peeglisse ja lõpetama lootmine vaid välistele garantiidele. Borrelli vaatenurgast on eurooplaste suurim vaenlane praegu mugavustsoon. Inimesed ja riigid on harjunud, et “küll Ameerika aitab”.

Kuigi Borrell ei esinda enam ametlikult ELi poliitikat, on tema sõnavõtt osa laiemast avalikust arutelust transatlantiliste suhete tuleviku üle.

Tema kriitika, mis seab küsimuse alla traditsioonilise Atlandi‐üleste sidemete dünaamika, kajastab paljude Euroopa analüütikute muret seoses Trumpi administratsiooni uue National Security Strategy dokumendi ja selle sõnumitega, mis Euroopa jaoks võivad tähendada nii väljakutseid kui vajadust tugevama strateegilise autonoomia järele.

Nimetades president Trumpi otsesõnu vastaseks (adversary), muutis ta mõeldavaks ja arutatavaks stsenaariumi, kus Euroopa Liit ei saa kästileda Ameerika Ühendriike praeguse administratsiooni all enam automaatse julgeolekugarandina, vaid konkurendina, kellega tuleb suhelda jõupositsioonilt.

Tema sõnumi tuum ei ole vastandumine USA-le, vaid üleskutse Euroopale saada tugevamaks ja võrdväärsemaks partneriks. Paljud Euroopa juhid on väljendanud sarnast muret, et liigne usaldus üksnes USA julgeolekugarantiide vastu võib olla ohtlik, eriti kui Ühendriikide poliitiline fookus ja prioriteedid muutuvad.

Tugevam Euroopa tähendab tugevamat NATO-t

Borrelli kriitika ja üleskutse “lõpetada teesklemine” haakub hästi Euroopa Liidus käimasolevate protsessidega kriisivalmiduse tõstmisel, mida on soovitanud ka Soome ekspresident Sauli Niinistö oma raportis. Euroopa strateegiline autonoomia – võime toota oma kaitsevarustust ja tagada elanikkonnakaitse – on vajalik samm, mis täiendab NATO kollektiivkaitset.

See lähenemine toetab ka USA pikaajalist soovi, et Euroopa liitlased panustaksid rohkem ühisesse julgeolekusse. Mida iseseisvam ja kaitsevõimelisem on Euroopa, seda tugevam on kogu Atlandi-ülene allianss.

Ametlik liin püsib pragmaatilisena

Kuigi Borrelli hinnangud on teravamad kui need, mida ELi ametlik diplomaatia tavaliselt lubab, erinevad need toonilt praeguse välispoliitika juhtkonna sõnumitest. ELi kõrge esindaja Kaja Kallas ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen hoiavad Ühendriikide suunal pragmaatilist ja koostööle keskendunud joont, rõhutades Atlandi-ülese partnerluse püsimist ka erimeelsuste korral.

Borrelli sõnavõtt ei kujunda otseselt ELi poliitikat, kuid paigutub laiemasse debatti selle üle, kuidas Euroopa peaks reageerima USA poliitika muutustele Trumpi uues administratsioonis. Tema kriitika aitab esile tuua küsimuse, mis on nagunii järjest nähtavam: kui palju saab Euroopa loota senistele julgeolekugarantiidele ja kui palju peab ta iseenda suutlikkust kasvatama. Selles mõttes toimib Borrelli avaldus pigem katalüsaatorina, mis teravdab arutelu, mitte ei määra selle suunda.
_____________________________

* Josep Borrell Fontelles (sündinud 24. aprillil 1947 La Pobla de Seguris Lleida provintsis Kataloonias) on kogenud Hispaania sotsialistist poliitik ja diplomaat, kes oli aastatel 2019–2024 Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning ühtlasi Euroopa Komisjoni asepresident. Varem on ta olnud ka Euroopa Parlamendi president ja Hispaania välisminister, mis teeb temast ühe kauem ja erinevates rollides teeninud Euroopa tipp-poliitiku. Borrell on tuntud oma otsekohese ja vahel ebamugavalt ausa stiili poolest – ta kipub ütlema välja seda, mida paljud teised diplomaatilistel kaalutlustel ümber nurga sõnastavad. Tema poliitiline maailmapilt rõhutab järjekindlalt vajadust, et Euroopa võtaks rohkem vastutust oma julgeoleku, kaitsevõime ja strateegilise autonoomia eest.

Tema taustal on ka mõningaid varasemaid skandaale. 2018. aastal määras Hispaania finantsjärelevalve talle 30 000 euro suuruse trahvi siseinfo kasutamise eest seoses energiakontserni Abengoa aktsiate müügiga, mille juhatuses Borrell oli varem töötanud; tegu oli halduskaristuse, mitte kriminaalasjaga ning Borrell eitas tahtlikku rikkumist. 2021. aasta Moskva visiit, mille käigus Vene välisminister Sergei Lavrov kasutas ühist pressikonverentsi EL-i ründamiseks ja Venemaa saatis samal ajal välja mitu ELi diplomaati, tõi talle kaasa terava kriitika ja üleskutsed tagasi astuda, kuid ta jätkas ametis ning oli hiljem üks nähtavamaid ELi Venemaa-vastaste sanktsioonide ja tugevama Euroopa kaitsevõime toetajaid. Tema ametiaeg Euroopa Liidu tippdiplomaadina lõppes tavapäraselt koos eelmise komisjoni volituste lõppemisega.

Avafoto: Josep Borrell (Wikipedia CC BY 2.0)

Loe ka:
Eesti: Riigikogu komisjon toetab Euroopa Liidu kriisivalmiduse tugevdamist

123...52 Page 2 of 52

NordenBladet.ee

Rahvakalender: Valentinipäev, sõbrapäev

Valentinipäevast ajalooliselt

Püha Valentin

Valentinikaardid

Valentinisümbolid

Mida mujal tehakse

AITAME KOOS: Rahvusvaheline Galgode päev ning see, mida Galgo Español’ist teada võiks

Olukord täna

Latte-pappa fenomen: Kuidas Põhjamaad muutsid isaduse loomulikuks eluosaks

1. Fenomeni sünd ja tähendus

2. Poliitiline arhitektuur: “Kasuta või kaota”

Ajaloolised verstapostid:

Praegune seis (2024+):

3. Statistika: Numbrid, mis purustavad müüte

4. Kultuuriline nihe ja sotsiaalne surve

5. Miks just “Latte”? Sotsialiseerumise vajadus

Kokkuvõte: Eeskuju maailmale?

Politsei saatis Eestist välja kaks Hezbollah ja Iraani režiimi toetajat

Endine EL julgeolekupoliitika esindaja Josep Borrell avas Overton’i akna: Euroopa peab rajama oma suveräänsuse tehnoloogia, julgeoleku ja poliitika

Tabude murdmine ja vastutuse võtmine

Tugevam Euroopa tähendab tugevamat NATO-t

Ametlik liin püsib pragmaatilisena