NordenBladet – Hingedepäev on Eesti kultuuriruumis sügava ja vaikse tähendusega päev, mis on pühendatud lahkunud lähedaste mälestamisele. See on aeg sisekaemuseks, mälestusteks ja sümboolseks sidemeks elavate ja surnute maailma vahel.

1. Millal Hingedepäeva peetakse?

Hingedepäeva tähistatakse igal aastal kindlal kuupäeval: 2. novembril.

See päev asetub kristlikus kalendris kohe pärast pühakutepäeva (1. november). Need kaks päeva moodustavad koos lahkunute mälestamise perioodi.

  • 1. november (Pühakutepäev ehk Kõikide Pühakute Päev): Algselt pühendatud kõikidele kristlikele pühakutele ja märtritele.
  • 2. november (Hingedepäev): Pühendatud kõikidele lahkunud usklike hingedele, eriti aga omastele ja esivanematele.

Erinevalt paljudest riikidest, kus pühakutepäev on peamine mälestuspäev, on Eestis just hingedepäev kujunenud selleks kõige olulisemaks ja isiklikumaks päevaks lahkunute meenutamisel.

 

2. Ajalooline taust ja tähendus

Hingedepäeva traditsioon Eestis on ainulaadne segu iidsetest kohalikest uskumustest ja kristlikust kalendrist.

a) Muinasaegne Hingedeaeg

Enne ristiusu saabumist tähistasid eestlased sügisel pikemat perioodi, mida nimetati hingedeajaks. See oli pime ja udune aeg (tavaliselt oktoobri lõpust novembri lõpuni, tihti mardipäeva või kadripäevani), mil usuti, et esivanemate hinged külastavad oma endisi kodusid.

Sellel ajal:

  • Käituti vaikselt ja väärikalt.
  • Valmistati hingedele toitu ja kaeti neile laud (nn “hingede toitmine”).
  • Köeti hingedele sauna.
  • Hoiduti lärmakatest töödest, nagu villa kraasimine või puude raiumine, et hingi mitte häirida.

b) Kristlik Mõju

Katoliku kirik kehtestas 11. sajandil (Cluny kloostri abti Odilo algatusel) 2. novembri kõigi surnud usklike mälestuspäevaks ehk hingedepäevaks. Pärast reformatsiooni ja luterluse levikut kaotas see päev paljudes protestantlikes maades oma tähtsuse, kuid Eestis see nii ei läinud.

Eestis sulandus kristlik hingedepäev tugevalt kokku varasema hingedeaja pärimusega. 2. november muutus iidse hingedeaja kulminatsiooniks ja keskseks päevaks, laenates kirikukalendrilt kuupäeva, kuid säilitades rahvausundist pärit sisu.

 

3. Hingedepäeva traditsioonid Eestis

Tänapäevased hingedepäeva traditsioonid on segu ajaloolistest tavadest ja modernsematest kommetest.

Kõige Olulisem Traditsioon: Küünalde Süütamine

Küünal on hingedepäeva keskne sümbol. See sümboliseerib lahkunu hinge, mälestust, soojust ja valgust pimeduses.

  • Küünalde süütamine kodudes: Paljudes peredes on tavaks süüdata hingedepäeva õhtul aknalaual küünlad – tihti üks küünal iga lahkunud lähedase mälestuseks. See on sümboolne märk, et hinged on koju oodatud ja neid mäletatakse.
  • Küünalde viimine kalmistutele: Kõige nähtavam traditsioon on kalmistute külastamine. Inimesed korrastavad lähedaste haudu ja süütavad seal küünlaid. Hingedepäeva õhtul pakuvad tuhandete küünaldega valgustatud kalmistud üle Eesti vaikset ja lummavat vaatepilti.

Muud Kombed

  • Vaikne meenutamine: Hingedepäev on vaikne ja isiklik püha. See ei ole pidutsemise, vaid mõtiskluste, mälestuste ja perekondlike lugude jagamise aeg.
  • Ühine õhtusöök: Mõnes peres kaetakse pidulikum, kuid vaikne õhtusöögilaud, kus meenutatakse lahkunuid.
  • Hingetoidu jätmine (ajalooline): Varasem komme jätta lahkunutele toitu ja jooki (nt leiba, putru, õlut) lauanurgale või sauna on tänapäevaks peaaegu kadunud, elades edasi peamiselt mälestustes ja sümboolsel tasandil.

 

4. Kuidas Hingedepäeva peetakse Skandinaavias ja mujal?

See on oluline küsimus, mis toob esile Eesti traditsiooni eripära võrreldes meie naabritega.

a) Skandinaavia (Rootsi, Norra, Taani)

Skandinaaviamaad on valdavalt luterlikud. Erinevalt Eestist ei ole 2. november (hingedepäev) neis riikides oluline püha.

Nende peamine lahkunute mälestamise päev on pühakutepäev (rootsi k: Alla helgons dag, norra k: Allehelgensdag).

  • Erinev kuupäev: Seda ei tähistata alati 1. novembril. Rootsis ja Soomes on see liikuv püha, mida peetakse novembri esimesel laupäeval. Taanis on see fikseeritud 1. novembril, kuid pole nii suure tähtsusega kui Rootsis.
  • Sarnased traditsioonid: Sel päeval (novembri esimesel laupäeval) külastavad rootslased massiliselt kalmistuid, viivad haudadele lilli ja süütavad küünlaid. Kalmistud on sarnaselt Eestile hingedepäeval valgusmeres.

b) Soome

Soome, olles küll Põhjamaa, sarnaneb siin rohkem Rootsiga kui Eestiga. Ka soomlastel on lahkunute mälestamise päevaks Pyhäinpäivä (Pühakutepäev), mida tähistatakse novembri esimesel laupäeval. See on riigipüha ning sel päeval viiakse haudadele küünlaid.

c) Katoliiklik maailm (nt Poola, Leedu, Lõuna-Euroopa)

Katoliiklikes maades on 1. november (Kõikide Pühakute Päev) sageli riigipüha ja peamine kalmistute külastamise päev. 2. november (Kõigi Usklike Surnute Mälestuspäev ehk hingedepäev) on pühendatud spetsiaalselt palvetele lahkunute hingede eest, kes arvatakse olevat puhastustules. Mõlemat päeva peetakse oluliseks, kuid haudadel käiakse sageli juba 1. novembril.

d) Kokkuvõte võrdlusest:

  • Eesti on unikaalne, kuna on luterliku taustaga maa, kus on säilinud ja esile tõusnud just katoliiklikust kalendrist pärinev 2. november (hingedepäev), mis on omakorda segunenud muistse hingedeajaga.
  • Skandinaavia ja Soome (samuti luterlikud) keskenduvad novembri esimesele laupäevale (Pühakutepäevale), mil mälestatakse lahkunuid sarnaste traditsioonidega (küünlad kalmistutel).

5. Hingedepäeva tähtsus tänapäeval

Hingedepäev on Eesti kultuurikalendris vaikne, kuid väga püsiv ja oluline päev. See ei ole riigipüha ega vaba päev, kuid selle emotsionaalne kaal on suur.

See päev pakub moodsas, kiires maailmas vajaliku pausi. See on hetk, mil peatuda, mõelda oma juurtele, oma lähedastele, kes on lahkunud, ja elu kaduvusele. Hingedepäeva traditsioonide (eriti kalmistutel küünalde süütamise) järgimine on paljude eestlaste jaoks oluline osa oma identiteedist ja perekondlike sidemete hoidmisest üle põlvkondade. See on sügavalt isiklik ja samas rahvast ühendav traditsioon.

Avafoto: NordenBladet