NordenBladet — Soome suurpere põgenes neljakohaliste elektriarvete eest kolm korda pisemasse üürikorterisse. Otsus sündis eelmisel sügisel, kui soodsa hinnaga elektrileping oli lõppemas. Soome naine Anne elas koos oma suurperega 250-ruutmeetrises eramajas Soome edelaosas Vahtos, kus elektri eest tuli krõbeda pakasega maksta kuni 1200 eurot kuus, vahendab Iltalehti.

Maal elamisel on palju häid külgi, seal on rahu ja turvalisus. Aga on omad varjuküljed, nendib Anne. Kuigi pere andis endast parima, et elektritarbimist vähendada, kulutas 20. sajandi alguses ehitatud ühepereelamu kütmine paratamatult elektrit. Pererahvas on harjunud 18-kraadise sisetemperatuuriga, elektrisäästukuuri käigus langetati see madalaima 13 kraadini.

Uue elektrilepinguga ähvardas elektriarve suurus tõusta kordades ehk tuhandete eurode võrra. Tekkis väike paanika, kirjeldab Anne. Ta mõtles koos abikaasaga lisatöö otsimisele, et tuleva talve elektriarved klaarida. Ta mõtles isegi külma eest pääsemiseks Hispaaniasse kolida. Lisatöö oleks aga tähendanud vähem aega pere jaoks, samas kui Hispaaniasse kolimine nurjus laste õpingute ja huvitegevuse tõttu.

Kuueliikmelise pere häda leidis lõpuks kõigile sobiva lahenduse: üürikorter Turus. Suurpere pakkis oma vajalikud asjad kokku ja neist said „elektripõgenikud”.

Neljale lapsele ja kahele täiskasvanule leiti 80-ruutmeetrine täielikult möbleeritud üürikorter Turu kesklinnas. Nüüd on nad seal elanud aastavahetusest saati. Võtame seda kui seiklust ja väljakutset, kuidas kohaneda ja hakkama saada, räägib Anne.

Ruumi on küll tavapärasest palju vähem, kuid kooselu on hästi sujunud ja pere on juba „linnastunud”. Lisaks eluruumile loobus pere ka teisest autost.

Kesklinna korteris on töötav ahi ja soodne elektrileping, kus kilovatt-tund maksab 7 senti. See teeb alla saja euro kuus. Anne ütleb, et nii hoiab pere kokku üle tuhande euro kuus.

Anne ütleb, et kõik suurpere kulud on mitmekordistunud. Toidupoodides kulub kuus 300–400 eurot rohkem kui varem. Samuti on tõusnud nelja lapse huvitegevuse tasud. Kõik kulud suurenevad, kuid palgatase jääb samaks, räägib Anne.

Pere on plaaninud elada kesklinna korteris kevadeni. Maikuus on juba piisavalt soe, et Vahto majas saaks olla. Mure on aga järgmise talve pärast, aga see on alles tuleviku mure.

Anne räägib, et on normaalne, et suurel majal on suured arved ja suured väljaminekud. Ta ei arvanud, et see on nii kohutav, või millised variandid veel olla võiksid. Ta ütleb, et õpetab oma lastele ka kohanemist soodustavat mõtlemist.

Midagi halba ei juhtu, isegi kui on muutusi. Võtame asju nii nagu nad on ja liigume edasi, räägib Anne.

NordenBladet — Soome suuremate jaekettide hinnangul on õhtul müüki pandud punase märgistusega toidukaupade müük selgelt kasvanud. Soodustoodete populaarsuse kasv on kaasa toonud kauplustest toiduabiks annetatud toodete hulga olulise vähenemise, vahendab Yle.

Kas keskmise sissetulekuga või keskmisest parema sissetulekuga inimesed peaksid jätma ostmata punase märgistusega tooted?

Kesko Lääne-Soome regioonidirektor Jari Alanen ütleb, et väga raske on hinnata, kas rohkem punase märgiga tooteid jõuaks toiduabisse, kui heal järjel olevad inimesed neid ei ostaks. Teoreetiliselt on see kindlasti nii. Kust tõmmata piir, kes tohib osta ja kes mitte? Kaupmees seda alati teha ei taha, ütleb Alanen.

Samal arvamusel on ka Lidli esindaja Maija Moisander. Tema sõnul on vastuolu selles mõttes, et toiduabi rakendamiseks on vaja äraviskamisele minevaid toiduaineid. Teisalt on ühiskonna ja kaubanduse enda eesmärk tekitada võimalikult vähe jäätmeid, ütleb ta.
Moisander hindab, et mida paremini õnnestub jäätmetega poes võidelda, seda vähem jääb seejärel toiduabile jagamiseks.

Soome Punase Risti Tampere filiaali tegevdirektori Marjo Majlundi hiljutine näide ilmestab toiduabi keerulist olukorda. Jaanuaris oli olukord, et kolmapäevasel jagamispäeval tuli jagamisele 12 pätsi leiba, kui järjekorras oli üle 350 inimese. Ei oska uneski näha, et jagamiseks oleks liha vms, ütleb Majlund.

Toiduabi vabatahtlikud on märganud, et järjekordadesse on ilmunud ka uusi nägusid. Majlundi sõnul ei saa kuidagi reguleerida, kes saab poest punase märgistusega tooteid osta. Muidugi on hetkemõte, et kui on hea sissetulek ja piisavalt raha, et seda normaalse hinnaga osta, siis võiks selle punase sildi jätta kellelegi, kellel seda rohkem vaja on, ütleb ta.

Tampere ülikooli kaubanduse ja teenuste professori Elina Närväneni meelest on hea, et soodustoodete ostmisel on teatud häbi kadunud ja neid ostavad ka hea sissetulekuga inimesed. Ta ütles, et ei näe, et keegi peaks end selles süüdi tundma. Keskkonna seisukohalt on hea, et punase märgisega tooted müüki lähevad, eriti kui neid kasutatakse, lisab Närvänen.

Poekettide esindajate sõnul on toimunud muutus inimeste suhtumises allahinnatud toodete ostmisse. See on osa vastutustundlikust tarbimisest ja heast finantsjuhtimisest tarbijate endi jaoks. Ilmselgelt on jäätmete vastu võitlemise õhkkond väga positiivne, ütleb Lildi esindaja Maija Moisander.

Kesko esindaja Jari Alaneni sõnul võidi ehk varasematel aastatel märgistatud tooteid ostnud inimesi imelikult vaadata, kuid praegu on suhtumine teine. Kesko statistika järgi on noorte üksikute leibkondade ja noorpaaride seas uue grupina suurenenud soodustoodete ostmine. Allahinnatud toodete populaarsus on juba nii suur, et poodidest prügimäele sattuvad jäätmed on praegu olematud.

Toiduabi jagajad pole oma pingutustele vaatamata uusi annetuskanaleid leidnud. Punase Risti esindaja Marjo Majlund ütleb, et on teiste toiduabi jagajatega arutanud, kuidas on palju suuri söögikohti ja hotelle, mis tegele veel abi andmisega. Kas neilt võiks tulevikus saada ka toitu?

Professor Elina Närvänen ütleb, et toiduabi süsteemi saab kindlasti palju parandada. Samuti tuleks seda arendada eraldi toidujäätmete käitlemisest.

Minu meelest on jäätmetoidupoed, söögikohad ja ühiskondlikud jäätmetoidukohad head algatused, mis toetavad ka võrdsust ja kaasatust. Toit on aga tänapäeva ühiskonnas võtmetegur oma identiteedi ülesehitamiseks ja väärtuste väljendamiseks, ütleb Närvänen. Ta peab oluliseks, et toiduabi puhul tuleks tähelepanu pöörata ka toidukorvi toiteväärtusele ja mitmekülgsusele. Hea oleks, kui abivajajatel oleks võimalus ka iseseisvalt toiduga seotud valikuid teha, selle asemel, et toiduabi järjekorras seista, ütleb Närvänen.