NordenBladet — Majanduskomisjoni eestvedamisel toimub täna ühes keskkonnakomisjoni, riigikaitsekomisjoni ja maaelukomisjoniga avalik istung. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajate, akadeemikute ja Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) ekspertidega koos arutatakse energiavarustuse teemal.
Majanduskomisjoni aseesimees Toomas Kivimägi ütles, et energia varustuskindluse suurendamine on üks prioriteete nii Euroopa Liidu kui ka Eesti jaoks, kuivõrd see on palju enam kui majandusjulgeolek. „Meie peamised eesmärgid on kiirem liitumine Euroopa energiavõrgustikuga ehk sünkroniseerimine, samuti taastuvenergia osakaalu järkjärguline suurendamine, et vähendada veelgi sõltuvust importenergiast,“ lausus Kivimägi. Ta lisas, et üheks suuremaks väljakutseks on Narva Elektrijaamade vanade blokkide tööea ammendumine ja sellega kaasnev energiatootmise oluline vähenemine.
Istungile on kutsutud JRC energiaturvalisuse osakonna juht Marcelo Masera ning energia turvalisuse, varustuse ja turundusega tegeleva üksuse esindajad Arturs Purvins ja Nicola Zaccarelli. Masera tutvustab avaliku arvamuse uuringut energiajulgeolekust EL riikides, Purvins kõneleb Balti riikide elektrivõrkude sünkroniseerimisest Euroopaga ja Zaccarelli gaasituru toimimise riskianalüüsist ja sammudest varustuskindluse suurendamiseks.
Eesti energiasüsteemi sünkroniseerimise perspektiivide ning Eesti gaasituru tulevikuvajaduste teemal on kavas ka arutelud, mida alustab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Ando Leppiman.
Istung on seotud JRC sarjaga „Science Meets Parliaments“, mille eesmärk on suurendada kontakte rahvusparlamentide saadikute ja teadlaste vahel.
Istung toimub Riigikogu konverentsisaalis täna algusega kell 14 ja ülekannet sellest saab jälgida Riigikogu kodulehel.
Samal teemal toimub täna kell 10 Teaduste Akadeemias eesti- ja ingliskeelne konverents, millest on samuti veebiülekanne.
NordenBladet — Ajaloolise aprillipleenumi 30. aastapäeva tähistamiseks täna Riigikogu saalis toimunud arutelupäeval kõnelesid sõnavõtjad riigist kui kunstiteosest.
Arutelupäeva avanud Riigikogu esimees Eiki Nestor avaldas heameelt, et Eesti rahvas ei pidanud kinni ühest oma kunagisest lubadusest ja ei hakanud sööma kartulikoori. „Kuna inimesed keeldusid kartulikoori söömast, siis ongi see vabadus olnud Eestile edukas,“ ütles Nestor oma tervituskõnes. Nestori sõnul on täna toimuvad vaidlused Rail Balticu, metsade raiemahu, maksude ja kõige muu üle, normaalne osa vabadusest.
Professor Marju Lauristini sõnul ei ole veel aeg olla väsinud oma riiki pidevalt üles ehitada. „Meie riik ei ole veel siiski valmis,“ ütles Lauristin ja lisas, et kunagised riigi ülesehitajad võivad riigi kerge südamega üle anda noortele, kes tööd jätkavad.
Helilooja ja dirigent Rasmus Puur ütles riigist rääkides, et väikesel riigil on lihtsam olla kunstiteos kui suurel. Puuri sõnul eeldab riik nagu ka muusika, kunst ja loodus taastootmist.
Arutelupäeva noorim esineja, 17-aastane löökpillimängija Tanel-Eiko Novikov ütles lõpusõnades, et kui me kuulame üksteist, õpime üksteise vigadest ja õpime üksteist austama, siis on meie riigi tulevik heades kätes.
Eesti Kultuuri Koja korraldatud arutelupäeval „Riik kui kunstiteos“ mõtisklesid Eesti tuleviku üle veel Riigikogu liikmed Toomas Jürgenstein ja Peeter Ernits, Veiko Spolitis Läti parlamendist, Enn Põldroos, Heinz Valk, Ignar Fjuk, Ike Volkov, Mark Soosaar, Ene Ergma, Helle Tiikmaa, Ilmar Raag, Jaan Elken, Maarja Kruusmaa, Mati Hint, Pille Lill, Siiri Sisask, Seppo Zetterberg, Toomas Kiho jt.
NordenBladet — Enne kui satelliit orbiidil tööd alustab, tuleb maal peensusteni läbi mõelda kõik, mis teadlaste ja inseneride käeulatust väljas võib juhtuda. Tartu observatooriumi osalusega uues projektis „HYPERNETS“ luuakse optilise kaugseire satelliitidele maapealse tugimõõtmise instrument. Tugimõõtmisseadmetest moodustatakse ülemaailmne ühtse andmetöötluse ja -haldusega võrgustik.
„Optilise satelliitkaugseire kaks suurt probleemi seisnevad selles, et satelliitsensorit saab optikalaboris kalibreerida ainult enne orbiidile saatmist ning maapealseid objekte mõõdetakse läbi segava atmosfääri – kes on reisilennuki aknast välja vaadanud või kasvõi üle suure põllu sinakat metsa näinud, peaks probleemist aru saama,“ selgitas Tartu observatooriumi kaugseire osakonna vanemteadur Joel Kuusk.
Seetõttu ongi satelliitkaugseire puhul vaja maapealseid tugimõõtmisi, millega satelliidiandmeid võrrelda. Sel viisil saab kontrollida atmosfäärikorrektsiooni kvaliteeti ja jälgida satelliitsensori kalibratsiooni võimalikku muutust aja jooksul. Erinevalt satelliitsensorist saab maapealset tugimõõtmisaparatuuri laboris perioodiliselt kalibreerida.
Projekti käigus loodavat uut tüüpi autonoomset spektromeetrit testitakse kõige äärmuslikemas maapealsetes tingimustes: Antarktikas, Namibi kõrbes, Argentiina vihmametsas, Põhjamerel ja muidugi ka meie koduse Järvselja keskkonnaobservatooriumi testaladel. Seda on vaja, et kindlustada keerulise optika ja mehaanika ning neid töös hoidva tarkvara tõrgeteta töö.
„Seda tüüpi autonoomsed seadmed on nagu väikesed nutikad robotid, kes peavad igas olukorras iseseisvalt hakkama saama ja edastama teadlastele nii mõõteandmed kui ka info oma seiskorra kohta,“ ütles Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna vaneminsener Viljo Allik, kes kuulub ka EstCube’i juhendajate hulka. Allik konsulteerib „HYPERNETSi“ projekti partnereid elektroonika, tarkvara ja elektromagnetilist ühildumist puudutavate katsetuste osas.
Observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja Riho Vendt märkis, et observatooriumi roll on projektis kriitilise tähtsusega. Observatooriumi optilise radiomeetria laboris on juba aastaid põhjalikult uuritud kaugseireaparatuuri eri parameetreid ja kalibreerimisvõimalusi nii Euroopa Kosmoseagentuuri tellimusel kui ka Euroopa Liidu koostööprojektide raames. Seetõttu on observatooriumil suur kogemus nii instrumentide ehitamise kui ka võimalike mõõtevigade, neid põhjustavate tegurite ja korrektsioonialgoritmide osas. „See annab võimaluse soodsamaid komponente kasutades maksimaalselt hea tulemus saada ja sel viisil taskukohase hinna eest kvaliteetseid andmeid pakkuda,“ sõnas Vendt.
„HYPERNETSi“ projekti koordineerib Belgia Kuninglik Loodusteaduste Instituut. Projektipartnerid on kokku kuuest riigist: peale Eesti veel Prantsusmaalt, Argentiinast, Itaaliast, Saksamaalt ja Ühendkuningriigist.
Projekti rahastatakse Euroopa Liidu Horisont 2020 teadus- ja innovatsiooniprogrammist grandilepingu nr 775983 raames.
Lisainfo: projekti koduleht (http://www.hypernets.eu/)
NordenBladet – Sõudmise ja Aerutamise klubi “Tartu” (SAK Tartu) ridadesse kuuluv sõudja Hanna-Liisa Ennet (38) püstitas aprilli algul maailmarekordi tehes läbi sisesõudmise ultradistantsi 1000 kilomeetrit, mida Eestis seni vaid kaks meessportlast (Rait Merisaar ja Rainer Saad) tandemisõiduna on läbinud, olles seega praegu ainus naine Eestis, kes on läbinud selle ülipika distantsi ning pealekauba teinud seda individuaalsõiduna – see tähendab, et ta läbis kogu 1000 km pikkuse distantsi üksinda, ilma paariliseta ehk siis täpsemalt ilma sõiduvahetusteta.
“Põhiline eeldus 1000 km läbimisel on soov see distants läbida. Kui motivatsioon on leitud, siis tuleb harjutada ergomeetril istumist ja hakata järjest meetreid koguma, et liikumisaparaat kohaneks ja kujuneks lihasvastupidavus. Oluline on sõita õige tempoga ja koormust nii ajastuse kui lihasgruppide töö seisukohast võimalikult ühtlaselt jagada,” ütles ultrasõudja Hanna-Liisa Ennet NordenBladet.ee´le.
“Tuhande kilomeetri sõit on kindlasti minu senise elu kõige suurem elamus. Eriliseks muudab selle kogemuse teadmine, et maailmas on küllalt vähe neid „hullumeelseid”, kes selle katsumuse on otsustanud ette võtta ning ühtlasi ka suutnud selle edukalt läbi teha. Miljoni meetri kogukond on väike, aga üliäge! Siinkohal tuleb kindlasti tõdeda, et õhinapõhise üksiküritajana siiski enamasti kaugele ei jõua ning õnneks oli minulgi imeline tugitiim, kellele soovin avaldada südamest tänu sel nädalal minuga koos pingutamast, abistamast, juhendamast, kaasa elamast,” lisas Ennet.
Kes sõitis: Hanna-Liisa Ennet (38a), miljon meetrit individuaalselt Millal sõitis: esmaspäev, 2 aprill 2018 kl 02.00 am – esmaspäev, 9 aprill 2018 kl 01.00 am Kus sõitis: Tartu linna sõudebaas, SAK Tartu, Ranna tee 3, Tartu, Eesti Millega sõitis:Concept2 ergomeeter, mudel D, monitor pm5 Kes kontrollis: Rait Merisaar, SAK Tartu Mis kategooria: naised 30-39 a, raskekaal
Väljavõtteid Hanna-Liisa Ennet´i spordipäevikust:
Ultradistantsi läbimise mõte tekkis esmakordselt vast eelmise aasta novembris, mil Tartu sõudeklubi treener ja ultrasõudmise maailmarekordiomanik Rait Merisaar saatis mulle lugemiseks kokkuvõtte individualse 1000 km sõidu kogemustest ja elamustest selle ülipika distantsi läbinud sõudja David Plumb’i sulest. Too kirjatükk oli muidugi esmalt oma sisu poolest väga erakordne ning lisaks ka väga huvitavalt kirja pandud. Nii lugesingi seda sõudmise lugu päris mitmeid kordi ja hakkasin mõtlema, kas ehk minagi ei võiks midagi sarnast proovida.
Detsembris oli mõte juba juurdunud ning jaanuaris asusin juba konkreetseid samme astuma ning katsetasin distantsi läbimist „Virtual Team Challenge” raames pikema ajaperioodi jooksul – läbisin veidi üle tuhande kilomeetri 31 päevaga. Kuid minu eesmärgiks oli saanud midagi enamat. Tahtsin sõita tuhat kilomeetrit läbi võimalikult lühikese aja jooksul. Veebruaris rääkisime treeneriga sõiduplaanist ning veebruarikuu ja märtsi algusega saigi valmis väga täpne ajakava.
Tuhat kilomeetrit oli plaanis läbida seitsme päevaga. Kalendripäevade arvestuses siiski kulus ka tükike kaheksandat, kuid kui võtta aluseks stardikellaaeg, siis sai tuhat kilomeetrit vaat et täpselt seitsme ööpäevaga läbi sõidetud.
Sõit oli üles ehitatud poolmaratonide kaupa: hommikune sessioon kolm poolmaratoni ning õhtune sessioon neli poolmaratoni. Ühe poolmaratoni pikkus on 21097m ning selle läbimiseks kulub minul normaalselt kuni kaks tundi (enamasti 1:40 … 1:50). Miljoni meetri sõiduplaanis oli läbida iga päev seitse poolmaratoni – v.a. neljas päev, kui kava nägi ette pool koormust ehk neli poolmratoni ning kõige esimene päev, mil oli ette nähtud läbida kaheksa poolmaratoni. Pikkade distantside puhul võis ennustada tavalisest madalamat sõidutempot, sest tuhande kilomeetri sõidutempo nädala jooksul ei saa olla sama, mis on tempo tavatreeningule puhanud lihastega saabudes ja ühekordselt poolmaratoni distantsi läbides.
Start oli kavas kell 02.00 vastu esmaspäeva, 2. aprilli hommikut. Edasised stardid järgnevatel päevadel olid algusega kell 03.00. Esimese päeva lõpuks oli kavas läbida 168 km, teise päeva lõpuks 315 km, kolmanda päeva lõpuks 462 km, neljanda päeva lõpuks 546 km, viienda päeva lõpuks 693 km, kuuenda päeva lõpuks 840 km ning viimase päeva lõpuks kogudistants 1000 km. Plaanist suutsin kogu nädala jooksul kinni pidada, seega ei tekkinud kordagi hirmu, et plaan on vaja ümber teha või et oleks põhjust mõelda katkestamise peale. Vaid korra oli treeneriga kümneminutiline tõsine vestlus ja arutelu, kuidas plaaniga edasi minna, kuna kolmanda päeva viimane sõidulõik oli jäänud plaanitust hilisemale kellaajale ning seetõttu mõlgutasin mõtet, kas teha nädalakavas mingeid kohandusi. Plaan jäi siiski paika algsel kujul tänu treeneri kogemustele ning sisendusjõule, seega läbisin puuduva lõigu samal õhtul ning edasise nädala jooksul muudatuste mõtteid enam ei kerkinud.
Väikseks erandiks kujunes mõneti siiski kõige viimane päev, mil start lükkus poolteist tundi edasi eelneva õhtu hilisema lõpetamise tõttu – magama sain südaöö paiku ning kavandatud kella poole kolme asemel ärkasin alles kell pool neli hommikul – ning start hilines ka seepärast, et randmed olid sadade kilomeetrite läbimisest valusaks ja tuimaks jäänud ning käsi ei saanud värkselt ärganuna tööle enne pooletunnist mudimist.
Kõige raskem hetk oli päev enne starti. Eelnev nädal oli möödunud kiirustades ning erinevaid ettevalmistusi tehes, asju valmis seades, tegevusi läbi mõeldes ja veel viimseid kaupu soetades. Lõunapausid läksid märkamatult mööda ja jõuvarude täiendamise asemel hoopis kaotasin paar kilo nii vahelejäänud toidukordade kui ka kiirustamise ja veidi suurema muretsemise tulemusel. Kaks päeva enne starti pidin ka puhkama ning seega ei teinud tavapärast trenni, nagu olin harjunud. Keha reageeris kõigile nendele muudatustele ning päev-paar enne ürituse algust oli mul tekkinud nohu ning väike palavik. Mõlemad nähud kirjutan siiski ootusärevuse arvele ning seetõttu ei tulnud ka mõttesse teha mingeid ümberkorraldusi stardi ajastuses.
—-
Aprilli esimesel nädalal läbisin ergomeetril individuaalsõiduna miljon meetrit (1000 kilomeetrit). Sisesõudmise ultradistantsi miljon meetrit on Eestis seni vaid kaks meessportlast – Rait Merisaar ja Rainer Saad – tandemisõiduna läbinud. Ülipikk distants on koormus nii kehale kui vaimule, eeldades ettevalmistusi ja planeerimist ning mõnel määral julgust valida liikumiseks piltlikult öeldes rohtunud ja veel sissetallamata teerada.
Huvitavamaid küsimusi kogu ettevõtmise juures ongi ehk motivatsiooniküsimus: miks tahta veeta nädal aega sõudeergomeetril kilomeetreid kogudes? Võib vast tunduda põnev treenida järjest tund, kaks tundi, kümme tundi, lausa kakskkümmend neli tundi – aga milleks istuda ergomeetril nädal aega järjest?
Üks variant on küsida vastu läbi eituse: aga miks mitte?
Miks ei peaks end keskmisest raskema ülesandega proovile panema ja miks ei võiks inimene tundma õppida oma võimete piire ning võimalikke reaktsioone rasketes olukordades? Puutudes kokku tundmatu ning mahuka ülesandega kipume sageli ülesande tähtsust võimendama ning muserdame ennast pelgalt mõtlemisega, jõudmata tegevuseni. Tagasi vaadates tunduvad varem kaalukana tundunud ettevõtmised mõnikord üsna tavapärased või vähemasti küllaldaselt jõukohased ning see lahknevus alles eesseisva ja juba tehtu tähtsustamises on sageli takistus, mis hoiab meid tagasi uusi asju proovimast ning suurelt unistamast ja julgelt planeerimast. Kleebime ülesandele automaatselt sildi „suur ja vastutusrikas”, selle asemel, et jagada tervikülesanne väikesteks osadeks ja etappideks ning asuda tegutsema „päev korraga”, end protsessi käigus terviku mahust liigselt häirida laskmata.
Minu jaoks oli sõiduga võrdväärselt suur seiklus sõidu planeerimine. Üks mu eeskuju, olümpiavõitja Sir Steve Redgrave on suurt tähelepanu pööranud visualiseerimise efektiivsusele – millekski valmistumisel on tavalise harjutamise kõrval vähemalt sama oluline see üritus eelnevalt vaimusilmas läbi teha ning kujutada ennast konkreetsesse võistlusolukorda koos kõigi üksikasjadega. Näiteks kujutada ette – kui olen veetnud ergomeetril päeva, kaks päeva, kolm päeva, siis millised mõtted võiksid tekkida, millised soovid, millised tujud, mida võiksin tahta süüa, mida teha sõidupauside ajal. Kui need vastused eelnevalt valmis mõelda, siis sõidu ajal on tunduvalt lihtsam tegeleda üksnes meetrite kogumisega ning ootamatuste välistamisel on ka madalam ka ärevuse ja hirmu tase võimalusest, et miski võiks määravalt takistada ülesande täitmist ning sundida üritust katkestama.
Ettevalmistusperiood jäi tegelikult äärmiselt lühikeseks, kuid suurest soovist kannustatuna valmis siiski toimiv tegevuskava ning nende paari kuu jooksul mobiliseerisin end sedavõrd, et kavandatud sõidunädalaks jõudsin nii emotsionaalselt kui füüsiliselt saavutada vajaliku vormi ning jõudsin parasjagu valmis ka logistiliste ja tehniliste ettevalmistustega. Jaanuar oli oli olnud võistluskuu, seega veebruaris pigem taastusin ning jälgisin taastumise iseärasusi, kuna suure pingutuse puhul ei lõpe üritus kohe finišijoonel, vaid alles taastumisperioodi järel. Käisin spordiarsti juures, et kontrollida üle tervisenäitajad ning mitte seada oma tervist ohtu – koormustesti näitajad olid väga head ning see lisas enesekindlust ja meeldivat ootusärevust. Märtsi alguses olid treeningud peale üleminekufaasi uuesti suurema koormusega, märtsi lõpus treenisin taas vaid tavakoormusel, et energiat koguda ning säilitada väsimuse ja treenituse õiget balanssi. Nädal enne üritust võtsin töölt puhkuse, et rahulikult läbi mõelda sõidukava ning algava nädala pingeline päevaplaan, see endale omaseks teha ning saavutada valmisolek nädala jooksul maksimaalselt panustada, teades, et kui kõik plaanipäraselt kulgeb, on nädal hiljem võimalik pingutuse vilju maitsta. Juba varakult olin vaadanud üle vajaliku spordivarustuse, kindluse mõttes väga mitmed komplektid – treeningsärgid ja retuusid, spordipesu, botased. Samuti oli kokku pandud põhjalik esmaabipakk, olemas joogipudelid ja spordijoogid ja koostatud toidunimekiri.
Eelviimasele päevale enne ürituse algust jäi algava nädala toiduvarude hankimine – see toidureserv sai igati rohke ning kohe oli üks mure vähem, et vähemalt nälg kallale ei kipu! Kuna eelnevalt olin pööranud tähelepanu tervislikele toiduprotsjonitele, süües vähemalt kord päevas sooja sööki ning liha ja piimatooteid, siis sõidunädala jooksul sain mõnel määral lasta selle tagavara kulul liugu. Miljoni meetri sõidu ajal tarbisin põhiliselt vedelikku, peamiselt spordijooki. Ühe poolmaratoni (21097m) jooksul kulus keskmiselt umbes 500ml vedelikku. Sõidupauside ajal sobisid turgutuseks peamiseks vedelel kujul toidukaubad – maasika ja banaani proteiinijook, samuti rabarberikissell. Kogu nädala jooksul soolase toidu järele isu ei tekkinud ja seda tarvitasin üksnes kohusetundest väikestes kogutes – nii aktiivse liikumisplaani juures tervet taldrikutäit ühekorraga süüa ei oleks jõudnudki.
Eriline tänu: Rait Merisaar – ettevalmistused, nõuanded ja eeskuju
Tugitiim: Rait Merisaar, Piret Väljaots, Anneli ja Jüri Ennet, Liisi Toom, Ardi Sažko, Marian Hiire, Eve Külasalu, Rachel Kõllo, Maris Kaurov, Vahur Soosaar
Lisaks soovin meeles pidada ka kõiki neid, kes varem ja muul moel on olnud inspiratsiooniallikaks ning on olnud iidolid, sõbrad, treeningpartnerid, mõttekaaslased ja eeskujud spordis: Olümpiavõitja Sir Steve Redgrave, David Plumb, Ian Holmes, Tiina Kapten, Rainer Saad, Markel Pärnsalu, Kevin Kriisa, Aleksei Lipintsov, Andres Siiman.
NordenBladet — Lisaks tööstukaupadele tuleb Amazon Soomes peagi ka toidukaupade turule. Prantsusmaal, Suurbritannias ja Saksamaal müüb Amazon juba toidukaupu.
Rootsi teenuskeskuse kaudu hakkab Amazon teenindama kliente ka Soomes, müües esialgu põhiliselt riideid, sporditarbeid, elektroonikat, kosmeetikat ja muid tööstuskaupu. Ent asi sellega ei piirdu – Soome veebipoe Kauppahalli24 juht Veijo Heinonen usub, et Amazon tuleb peagi toidukaupade turule, vahendab Yle.
Amazoni tulek toidukaupade turule võtab aega 2-4 aastat, leiab Heinonen. See pole laest võetud: USA-s müüb Amazon toidukaupa juba kümmekond aastat, möödunud aastal osteti 13 miljardi dollari eest toidukaubakett Whole Foods Market.
Amazon müüb toidukaupa ka Inglismaal ja Saksamaal ning möödunud nädalal tuli teade toiduainete müügi alustamisest Prantsusmaal. Amazon toimetab Prime-klientidele (kuumaksuga 6 eurot) kaubad koju tasuta kahe tunni jooksul.
Praegu on Soomes nii, et kui kleint soovib veebipoest kaupa koju tellida, siis tuuakse see ühe tööpäeva jooksul kohale 10 euro eest. Kauppahalli24 toob kauba kohale tasuta, aga mitte samal päeval. Amazoni tulek lööks seega turu täiesti segi.
Heinoneni väitel lööb Amazoni tulek segi kogu kaubanduse. Seni on Soome kaubanduses investeeritud põhiliselt seintesse, kuigi kaubandus liigub järjest rohkem veebi. Varsti aga toimub suur muutus, kus konkurents tiheneb ja poode hakatakse massiliselt sulgema.
Soome suure jaekaubandusketi SOK digitaalsete teenuste juht Matti Torniainen ütles, et lai kaupluste võrk jääb S-grupi konkurentsieeliseks ka edaspidi. Kesko esmatarbekaupade valdkonnajuht Ari Akseli ütles, et ka Amazon usub tavalistesse poodidesse, ostes üles suure USA kaubaketi. Euroopas sõlmib Amazon samuti leppeid tavaliste jaekettidega.
Kauppahalli24 juht Veijo Heinonen aga arvab, et Amazon kehtestab Soomes oma mängureeglid ja kasutab ära Soome jaemüüjate nõrkusi. Tema väitel tekitab Amazoni tulek Soomes murrangu, miilist pole nähtud pärast 2002. aastat, kui Lidl avas Soomes esimese poe.
Soomes on veebikaubandus alles algusjärgus. Soomes on kümneid suuri toidupoode, kus müüakse aastas rohkem kaupa kui kõikides veebipoodides kokku. Möödunud aastal müüdi Soomes veebipoodide kaudu toidukaupu vaid 48 miljoni euro eest, see moodustab vaid 0,3 protsenti Soome jaekaubanduse 18 miljardi eurosest aastakäibest. Samal ajal on Suurbritannias ja Prantsusmaal juba 6 protsenti jaekaubandusest veebis. USA-s on vastav protsent 2-4. Toidukaupade veebimüügist moodustab Amazon viiendiku.
Uuringufirma Nielsen prognoosib, et 5-7 aasta pärast teeb 70 protsenti ameeriklastest oma igapäevased ostud veebis.
Veebikaubanduseks valmistuvad ka Soome ketid. Näiteks Kesko suurendab veebi kaudu tellimusi ja kojutoomist võimaldavate poodide arvu tänavu 90-lt 140-ni. Toiduainete veebikaubandus areneb Soomes kiiresti, aga see on oma arengus seal, kus Rootsi oli 2009. aastal.
