NordenBladet —Kotka ligidal asuval Rankki saarel Soome lahes on müügis suurtükk, mis aitas vaenlase sihtmärke tabada Talvesõja ajal. Nüüd on see aga müügis ja hind on päris soolane – 199 000 eurot. Tegemist on teadaolevalt maailma suurima ja kellima müügis oleva suurtükiga. Suurtükk tuli praegusele omanikule koos Rankki ja Kirkonmaa saarte ostuga kolm aastat tagasi. Saared maksid kokku 700 000, mistõttu tundub suurtüki hind väga soolane. Selle väärtust on aga raske hinnata, kuna neid liigub väga vähe, vahendab Yle.
Rankki saar oli 99 aastat suletud saar, aga Soome kaitsevägi loobus sellest ja Kirkonmaa saarest 2010. aastal. Turistidele ja külastajatele avati Rankki saar kolm aastat tagasi. Saarte uus omanik on Kotkan Saaret Oy.
Suurtükki kasutati Talvesõja ajal Vene sihtmärkide tabamiseks ja see on siiani töökorras – viimati lasti sellest 2000ndate aastate algul. Viimati kasutasid seda Soome ohvitserid. Kaitsevägi kasutab siiani Rankki saart aeg-ajalt õppusteks.
Suurtükitornist näeb hästi Suursaarele, mis kuulub Venemaale. Kunagi enne sõda oli Suursaar tähtis turismiobjekt, seal käis 10 000 inimest aastas ja seal tegutsesid kasiinod. Praegu saarele välismaalasi ei lubata ja need, kes käinud, räägivad, et saarel on hooned lagunenud. Soomlased vallutasid Suursaare jätkusõjas, aga NLiit sai selle tagasi Pariisi rahulepinguga 1947. aastal.
Suurtükk on rajatud sadakond aastat tagasi seoses Vene tsaari Nikolai II otsusega rajada Soome lahte rannikukaitsevöönd. See ulatus Ahvenamaalt kuni Kroonlinnani välja. Rankki saar oli osa sellest ketist. Kalju sisse rajatud suurtüki kaliiber on 152 ja sellega sai lasta 12-13 kilomeetri kaugusele. Kui Soome iseseisvus, siis jäid need suurtükid sõjasaagiks. Hiljem sai nendest Soome rannikukaitse osa.
Suurtüki sisse saaks teha näiteks baari. Kunagi olid seal majutuskohad 30-le inimesele. Majutuskohad on endiselt alles, viimati ööbisid seal ajateenijad. Aga neid pole juba 10 aastat näha olnud.
Suurtükk asub avatud turismipiirkonnas, mistõttu selle sulgemine külastajatele ja suvilaks ehitamine on välistatud. Hotelli sellest samuti ei saa. Samas võib sellest teha baari või muuseumi. Olemas on elekter ja vesi. Ööbimiskohtade taha saaks teha sauna.
Kui suurtükist teha baar, saaks sellele ehitada pöörleva terrassi ja jooke saaks serveerida otse katuseluugist. Baari üks tõmbenumbreid oleks unikaalne vaade külastajatele suletud Suursaarele. Sealt marssisid punaväelased 1940. aasta talvel üle jää otse Kotkasse, aga nende rünnakud löödi tagasi. Soomlaste edus mängis tähtsat rolli ka Rankki saare suurtükk. Kuivõrd Soomel polnud Kotka ja Helsingi vahel sõja ajal mingit kaitset, siis oleks Kotkas maale tulnud vaenlasel olnud vaba pääs Helsingisse. Nõukogude Liit oleks siis saavutanud oma eesmärgi ja vallutanud kogu Soome.
Suurtükk oli lahinguvalmis ka 1968. aastal, kui Soome piiri äärde koondusid augustikuus sajad NLiidu tankid ja Soome lahele kümned nõukogude sõjalaevad. Oli oht, et Soome võidakse vallutada. Mingit sõda aga ei tulnud ja nõukogude väeosade liikumine oli seotud Tšehhoslovakkia sissetungiga.
Suurtüki mark on Canet 152 ja see on ehitatud 1901. aastal ning moderniseeritud 1930ndatel aastatel. 1958. aastal paigaldati uus Tampella toru. Suurtükk kaalub 19,4 tonni. Mürsu kaal on 50 kg, hülsi kaal 30 kg. Maksimaalne laskekaugus on praegu 20 km.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet — 19. juunil kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Igor Kopõtin, kelle töö uuris vähemusrahvusi sõdadevahelise perioodi Eesti sõjaväes. Selgus, et kuigi Eesti sõjaväes käivitatud ajateenijate kasvatusprogrammid olid üpriski efektiivsed, ei suutnud nad oluliselt mõjutada vähemusrahvuste hoiakud mitmel objektiivsel põhjusel. Üheks tähtsamaks peeti Eestis tegutsenud vene koolide suutmatust õpetada noortele eesti keelt ja eesti meelt.
„Eesti sõjavägi täitis teiste institutsioonide kõrval Eesti rahvusriiklikus ülesehitustöös rahvuse kujundaja ja koolitaja rolli, milles ohvitseridele oli eraldatud rahva õpetaja sümboolne roll,“ sõnas Igor Kopõtin ja lisas, et samal ajal jäi Eesti sõjavägi oma olemuselt tsiviilühiskonnast suletud ja eraldatud organisatsiooniks, mille liikmed tunnetasid end elitaarse kogukonnana. „Eesti ohvitserkonnas levinud hoiakud olid rahvuskonservatiivset laadi ning Eesti ohvitserkonna rahvuskonservatiivne meelestatus sillutas teed Konstantin Pätsi autoritaarsele režiimile, võimaldades talle sõjaväe toetuse kindral Johan Laidoneri abil,“ selgitas autor.
Seepärast ei olnud Kopõtini sõnul vähemusrahvused Eesti sõjaväes väga teretulnud. „Eesti sõjaväeteenistus pidi mitte rõhutama sõjaväelaste erinevustele, vaid neid hoopis tasandama, vormides ajateenijatest kuulekaid käsualuseid. See põhimõte kehtis ka vähemusrahvuste suhtes, kes pidid sõjaväeteenistuse lõppedes omandama nn riikliku meelsuse,“ sõnas ta. Võrreldes teiste riikide relvajõududega oli vähemusrahvuste protsent Eesti sõjaväes madal, mistõttu vähemusrahvuste lojaalsuse küsimus on olnud enne 1940. aastat teisejärguline. „Arvestades tollal kehtinud territoriaalset komplekteerimispõhimõtet, mille järgi koondusid Eesti riigi suhtes ükskõikse või lausa vaenuliku suhtumisega silma paistnud piiriäärsed venelased piirikatte väeosadesse, kus nad pidid sõja korral esimesena vastu pidama vaenlase löökidele, muutis vähemusrahvuste, eriti venelaste lojaalsuse küsimus aktuaalseks,“ selgitas Kopõtin.
Töö käsitleb Eesti sõjaajalugu kultuuriteaduslikust ja sotsiaalpoliitilisest aspektist ja lähtub teoreetilisest arusaamast sõjaajaloo interdistsiplinaarsusest, mil sõjaajalugu ei saa olla pelgalt vaid lahingute detailide rohke kirjeldus. „Tänapäeva Eesti kaitsevägi on oma olemuselt reservarmee ja ühiskonna läbilõige, mistõttu peaks leidma selle suhestust tsiviilühiskonna, rahvusriigi ja oma rahvaga ning teha seda läbi ajalookogemuse,“ selgitas autor töö aktuaalsust.
Doktoritöö “Rahvuslus ja lojaalsus Eesti sõjaväes aastatel 1918–1940 vähemusrahvuste näitel” kaitsmine toimusb 19. juunil Tallinna Ülikoolis. Töö juhendaja on TLÜ professor Karsten Brüggemann, oponendid Oulu Ülikooli professor Kari Alenius ja Tartu Ülikooli dotsent Kaarel Piirimäe. Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
NordenBladet — TÜ teadlased töötavad välja vastsündinutele ja väikelastele sobivaid ravimeid ning uurivad olemasolevate ravimite sobivust, sest väikestele patsientidele mõeldud ravimpreparaatidest on suur puudus, kirjutab ERR Novaator.
Praegu tuleb lastel sageli leppida neile kohandatud täiskasvanute ravimitega, mis paraku võivad sisaldada ka neile mittesobivad abiaineid.
„Juba aastaid on räägitud, et vastsündinutel oleks vaja neile sobivamaid ravimeid, täpsemalt ravimvorme,“ selgitas Karin Kogermann Tartu Ülikooli farmaatsia instituudist.
Ta kinnitas, et probleemist on lõpuks aru saadud ja nüüd juba liigutakse ka olukorra lahendamise poole. Selleks kohandatakse Euroopa Liidu direktiive ning tehakse teadusuuringuid Tartu Ülikoolis ja teistes Euroopa teadusasutustes.
Siinkohal olgu öeldud, et ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, millega tagatakse raviaine jõudmine toimekohale. Ravimvormiks nimetatakse ravimi kuju, millisena seda patsiendile manustatakse – see võib olla näiteks tahke, vedel, pooltahke või gaasiline.
Ühte uudset ja sobivat viisi laste ravimvormide valmistamiseks – kahemõõtmelist (2D) tindiprintimist – uuris äsja Tartu Ülikoolis ja samal ajal ka Åbo Akadeemilises Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Mirja Palo. Printimistehnoloogia uurimist plaanitakse farmaatsia instituudis jätkata.
Seda, milliseid uusi lahendusi lastele tahkete ravimvormide manustamiseks ja annuste täpsuse parandamiseks veel Tartu Ülikoolis arendatakse, on teadlased kirjeldanud ka hiljuti ilmunud teadusartiklis.
Seal selgitavad Tartu Ülikooli teadlased esmalt probleemi olemust: miks lapsed on eriline patsientide rühm ja miks ei ole mõistlik neile alati manustada täiskasvanutele mõeldud ravimpreparaate. Ebasobivad võivad olla nii ravimvorm, manustamisviis kui ka abiained
Selles teadusartiklis kinnitavad autorid veel kord, et laps ei ole väike täiskasvanu.
Muu hulgas räägitakse sellest, et laste populatsioon on väga ebaühtlane ehk heterogeenne. „Imik ja eelkooliealine või teismeline vajavad tavaliselt erinevaid raviaine annuseid ning tihtipeale ka erinevaid ravimvorme, mis sobiksid just nende eale. Lapse vanusest sõltub seegi, missugused ja millistes kogustes ravimites olevad abiained talle sobivad,“ selgitas autor.
Probleemi olemus peitub Kogermanni sõnul kõigis nimetatud asjaoludes. Ta kirjeldab, et kui haigele lapsele on vaja määrata raviaine ja selleks pole olemas spetsiaalset lastele mõeldud ravimpreparaati, siis praegu kohandatakse lastele manustamiseks täiskasvanutele mõeldud ravimpreparaat.
„Täiskasvanute ravimpreparaat muudetakse lapsele sobivamaks, ent tootja pole seda tihtipeale ette näinud. Keegi pole ka uurinud, kas ja kuidas see preparaadi kvaliteeti mõjutab,“ selgitas Kogermann. „Ka ükski ravimitootja ei anna garantiid, kuidas nende ravim organismis täpselt toimib.“
„Raviaine annuseid püütakse küll täpselt välja arvutada ja selgitatakse ka seda, milline ravimi kogus on mingile eale kohane. Samas ei ole siiani keegi pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et raviainete kõrval sisaldavad ravimid veel abiaineid,“ rääkis farmaatsiateadlane.
Ta jätkas: „Abiaineid kasutatakse ravimvormis erinevatel eesmärkidel. Kõigi abiainete puhul peab tootja täpsustama, miks seda kasutatakse, ja tõestama selle oodatud funktsiooni. Näiteks ravimi paremaks säilimiseks mõeldud abiained, mis on täiskasvanu ravimpreparaadis, ei sobi alati lastele või on nende kogused lastele manustamiseks liiga suured. Ilmekas näide on etanool, mida kasutatakse paljudes ravimvormides lahustina. Selliste ravimpreparaatide manustamisel lastele on kirjeldatud mitmeid mürgistusjuhtumeid.“
Asjakohased doktoritööd
Kas ja kui palju leidub haiglates lastele manustatavates ravimpreparaatides lastele ebasobivaid abiaineid, on uurinud ka Tartu Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Jana Lass ja Georgi Nellis.
Nende teadustööde kõige tähtsam sõnum on, et Euroopa turul on sageli olemas ka alternatiivsed ravimpreparaadid, mis ei sisalda lastele ebasobivaid abiaineid.
Samuti tõestati nende doktoritöödega, et riigiti ja haiglati manustatakse Euroopas lastele sama raviainet eri preparaatidena. Lisaks leidsid Lass ja Nellis, et paljudel juhtudel on võimalik leida lapsele sobivam ravimpreparaat ning vältida nii neile riskantseid abiaineid.
Kogermanni sõnul tuleb riski ja kasu suhet alati kriitiliselt hinnata.
„See tähendab, et peame iga kord küsima, kummal juhul on väiksem komplikatsioonirisk: kas säilitusaine puudumisel või lapsele sobimatu säilitusaine manustamisel,“ sõnas ta. Seega tuleb kaaluda, kummal juhul võivad olla halvemad tagajärjed – kas siis, kui ravimis puudub säilitusaine ja see võib seetõttu bakteritega saastuda või siis, kui lapsele antakse talle sobimatut või sobimatus kontsentratsioonis säilitusainet.
Tartu Ülikool ja Euroopa
Kuna lastele sobivate ravimvormide puudumine on ainult osa laste ravimikasutusega seotud probleemidest, lõid Tartu Ülikooli teadlased Eesti lasteuuringute võrgustiku, kuhu kuuluvad pediaatrid, lasteõed, proviisorid, keemikud ja matemaatikud. Võrgustikku juhib professor Irja Lutsar, kes esindab ka 2007. aastal loodud Euroopa Ravimiameti lasteravimite komiteed Eestis.
Lasteravimite komitee juures tegutseb spetsiaalselt laste ravimvormide sobivuse hindamisega tegelev ravimvormi töörühm, mille töös osaleb Eesti esindajana Jana Lass.
Suur osa Tartu Ülikoolis seni tehtud teadustööst on olnud seotud olemasolevate ravimvormide sobilikkuse hindamise ja sobimatutele ravimvormidele tähelepanu juhtimisega. Kliinilise proviisori Jana Lassi arvates on kõige suurem töö olnud juba mainitud Georgi Nellise väitekirja osana tehtud ESNEE uuring.
Samuti on Euroopa Ravimiamet viimaks välja pakkunud juhendid, mis soodustavad lastele mõeldud ravimite väljatöötamist. Muu hulgas on neis ette nähtud, et tulevikus peab hakkama arendama ka lastele sobivaid ravimpreparaate neile sobivas ravimvormis.
Farmaatsia vanemteaduri Kogermanni sõnul on väga oluline, et Euroopa Ravimiamet on andnud ravimitööstusele selge signaali, et nüüd tuleb hakata välja töötama ka just lastele mõeldud ravimeid. „Rahaliselt ei ole see tootjale kindlasti atraktiivne, ent patsientide huve silmas pidades on see ülimalt tähtis,“ ütles Kogermann.
Mis on ravimvorm?
Ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, millega tagatakse raviaine jõudmine toimekohale. Ravimvormiks nimetatakse ravimi kuju, millisena seda patsiendile manustatakse – see võib olla näiteks tahke, vedel, pooltahke või gaasiline.
Ravimvormide tänapäevasem klassifikatsioon arvestab peale mainitud agregaatolekule ka manustamisviisi ja raviaine vabanemise kiirust ravimvormist. See tähendab, et enne, kui raviaine jõuab patsiendini, antakse raviainele abiainete ja mitmesuguste tehnoloogiliste võtetega manustamiseks sobiv kuju ehk ravimvorm. Sageli sõltub ravimvormi valik patsiendi east ja muudest eripäradest.
NordenBladet —Soomes möödus jaanilaupäev rahulikult, milles mängis oma osa kehv ilm. Tuhanded majapidamised on jätkuvalt elektrita. Jaaniöö oli Soomes isegi rahulikum kui tavaline nädalalõpp. Ainult Lõuna-Savos Rantasalmis hukkus arvatavasti üks paadireisija – paat vajus vette ja 12 inimest päästeti, aga üks 1970ndatel aastatel sündinud mees jäi kadunuks.
Ida-Soomes jäi auto alla üks 1990ndatel aastatel sündinud mees ja sai raskelt vigastada.
Edela-Soomes on politsei saanud väljakutseid seoses enesetapukavatsustega.
Helsingis on kinni võetud üks roolijoodik.
Päästeamet on saanud teateid tulekahjude kohta, aga vigastatuid pole olnud. Osa tulekahjuteateid on olnud seotud jaanilõketega.
Simos oli üks väljakutse seotud tee ääres vedelenud mannekeeni jalaga, mis arvati olevat päris inimene.
NordenBladet —Koolide siseõhuprobleemid, mis tekitavad lastel gripilaadseid haigusnähtusid on võtmas Soomes üha ulatuslikumaid mõõtmeid. Näiteks Espoos ei saa lapsed seetõttu käia oma kodukoolis, vaid peavad sõitma kilomeetrite kaugusele linna teise otsa.
Näiteks üks pere elab Tapiolas, aga lapsed käivad koolis mitme kilomeetri kaugusel Kilos. Põhjuseks on koolimajade siseõhuprobleemid, mistõttu mitmed koolimajad on remondis või suisa maha lammutatud ning lapsed on paigutatud ajutistele pindadele, vahendab Helsingin Sanomat.
Kõige hullem on laste jaoks see, et sõbrad on pillutatud laiali eri koolidesse. Koolimajad on remondis või maha lammutatud seoses hallituse probleemidega. Asenduspinnad jälle paljud haisevad. Siseõhuprobleemid tekitavad lastel omakorda erinevaid hingamisteede häireid. Peamised siseõhuprobleemidest tekkivad hädad on silma- ja kurgupõletikud ning peavalud. Lapsed tunnevad, kuidas koolimajas läheb nina kinni, kurk hakkab kipitama ja pea valutama.
Lastel põhjustavad siseõhuprobleemid näiteks astmat.
Paljud pered on soetanud omale elamise arvestades kooli lähedust, aga kui kodulähedases koolis käia ei saa, siis ollakse sunnitud mujale kolima.
Espoo linnavalitsuse jaoks on lasteasutuste siseõhuprobleemid tähtis prioriteet ning lähema kümne aasta jooksul on kavas koolimaju ja lasteaedu remontida ligi miljardi euro eest. Nüüd on tekkinud küsimus, kust leida selline raha.
