OHMYGOSSIP — Andme- ehk datakeskused toovad Soome lähimatel aastatel juurde tuhandeid uusi töökohti ja miljardeid eurosid lisatulu. Aastaks 2025 töötab Soome andmekeskustes 33 000 inimest, selgub värskest Google’i poolt tellinud uuringust. Praegu töötab Soome andmekeskustes 11 200 inimest, vahendab Kauppalehti.
Uurimisasutuse Copenhagen Economics arvestuse kohaselt toovad andmekeskused Soomele 2025. aastaks 2,3 miljardit eurot lisatulu.
Google on alates 2009. aastast Hamina datakeskusesse investeerinud 800 miljonit eurot ja seal töötab 1600 inimest, märkis Hamina datakeskuse juhataja Arni Jonsson.
OHMYGOSSIP — Soome endine president Tarja Halonen kirjutab Helsingin Sanomate arvamusküljel, et inimeste sundväljasaatmised konfliktikolletesse tuleks lõpetada. Halonen märgib, et usaldus Soome ühiskonna vastu mureneb, kui pagulaspoliitika on seaduspärane, aga mitte õiglane. Tema väitel pole ka inimõiguste seisukohalt aus, et varjupaiga andmise aluseid muudeti seoses pagulaste suure arvuga.
Halonen kahtleb ka praeguses tegevuses, kus pagulasi saadetakse tagasi piirkondadesse, kuhu Soome välisministeerium ei soovita reisida. Haloneni meelest pole Afganistan, Iraak või Süüria pagulaste jaoks turvalised, kui nad pole turvalised soomlaste jaoks.
Haloneni meelest ei saa tagasi saata ka neid, kes on võtnud vastu ristiusu, sest neid võidakse vanal kodumaal hakata usu pärast taga kiusama.
Varjupaiga saamise nõuete karmistamine pole Haloneni väitel loodetud tulemust andnud: see on toonud kaasa ilma dokumentideta maal illegaalselt viibivate isikute arvu suurenemise.
Samuti ei meeldi Halonenile, et pagulasi puudutavad otsused tehakse kiirustades ja ilma piisavate teadmisteta. President pakub välja lahenduse: kuni probleemid varjupaiga taotlemisega pole lahenenud, tuleks väljasaatmised lõpetada.
OHMYGOSSIP — Vaesed, rikkad ja migrandid elavad Soome üha enam üksteisest eraldi, seda eriti suuremates linnades, selgub tervise- ja heaolu instituudi (THL) möödunud nädalal avaldatud ülevaatest. Inimeste jaotumine teatud piirkondadesse on eriti hoogustunud 2000ndatel aastatel, vahendab Helsingin Sanomat. Rohkem on inimesed tulude järgi jaotunud Turus ja Tamperes, kus kutsutakse seda Nurmijärvi-ilminguks: suurema sissetulekuga inimesed on koondunud linnade ümber väiksematesse valdadesse.
Väiksema ja suurema sissetulekuga inimesed on rohkem jaotunud eri linnaosadesse ka Turu ja Tampere linnas sees. Sama on täheldatud Helsingis, kus eraldi asuvad elama eriti jõukad inimesed.
Tulude järgi jaotumist soodustab üürihindade tõus: väiksema sissetulekuga inimestel pole enam võimalik valida, kuhu elama minna.
Rahvuse baasil jaotumine on kõige suurem Turu linnas. Seal elavad soomlased ja välismaalased rohkem eraldi kui Tamperes või Helsingis.
Väiksema sissetulekuga migrandid elavad Turu linnas veel vaesemates piirkondades kui väikse sissetulekuga soomlased. Helsingis nii suuri erinevusi ei ole.
Turu ja Helsingi erinevus tuleb sellest, et Helsingis on pikka aega võideldud sellise jaotumise vastu. Helsingis on püüeldud tasakaalustatud arendamise suunas ning planeeritud uutesse elurajoonidesse eri suuruses üüri-, kooperatiiv- ja eraomaduses kortermaju.
Helsingi ja Tampere arenevad Turust kiiremini, mistõttu on seal lihtsam ehitamisega linnapilti kujundada. Turu linnas on olnud vähem mänguruumi.
Turu linnas on migrandid põhiliselt koondunud kolme linnaossa, kus juba varem oli palju üürimaju. Need linnaosad on Varissuo, Lauste ja Halinen.
Sellisele arengule ei pööratud varem piisavalt tähelepanu. Ja ka pärast seda pole tehtud midagi, mis oleks olukorda parandanud, räägib Turu Ülikooli linnauuringute juht Sampo Ruoppila. Inimeste segregatsiooni on toetanud asjaolu, et Turu linnas pole olnud korteripõuda. Uusi kortermaju on seal ehitatud palju vähem kui Helsingis, mistõttu neid pole saanud laiendada uutesse piirkondadesse.
Kõik migrandid ei ela munitsipaalüürikorterites, vaid ka üürile antud eraomanduses korterites. Inimeste elukoha eelistusi on raske muuta, kuna see on kallis. See tähendaks, et väikse palgaga inimestele ehitatakse rohkem uusi kortereid üle terve linna ja soodustatakse nõnda sotsiaalset segunemist. Seda ei ole praeguses olukorras soovitud teha.
Kui eraldumine suureneb, siis võib see olla ohtlik ühiskonna sidususele. Eriti mõjutab see lapsi, kui väikse ja suure sissetulekuga ning soomlased ja migrandid käivad eraldi lasteaedades ja koolides. Paremal järjel inimestelt nõuaks see suuremat solidaarsust ja mõistmist vaesemate inimeste suhtes. Kui inimesed omavahel kokku ei puutu, siis hoolitakse üksteisest vähem.
Näiteks USAs sõltub inimese edukus elus sellest, mis piirkonnas on ta üles kasvanud.
OHMYGOSSIP — Facebooki kaudu on inimesed armunud, korraldanud kirbuturgusid ja võitnud valimisi. Tuntud sotsiaalmeediavõrgustikul on ka negatiivseid omadusi. Kuigi inimesed otsivad sealt ehtsust, näidatakse end seal paremana, tõestavad uuringud. Facebook, ehk nagu soomlased ütlevad – fese – on mõjutanud seda, kuidas inimesed end väljendavad. Kui varem ei öeldud välja teravusi, siis sotsiaalmeedias ehk somes ei pööra sulle keegi tähelepanu, kui sa pole terav, vahendab Eestinen.
Mõned inimesed on some tõttu järsku avastanud, et neil polegi midagi öelda. Eriti mõjutab see neid inimesi, kes armastavad näost-näkku suhelda. Facebookis pead olema terav ja äge. Muidu ole vait.
Kümne aasta jooksul on Facebookist saanud nii tähtis asi, et seal arutatakse, mis on Facebookil viga. Räägitakse revolutsioonist ja sellest, miks asjalikud arutelud on Facebookist kadunud. Või avastame ühtäkki, et Facebook on kujundanud meie identiteeti.
Facebookis on kokku 2,7 miljonit soomlast. Sellest on kujunenud soomlaste argipäev ja töö, meelelahutus ja vaba aeg. Seal lepitakse kokku suvila kasutamine osas, sõlmitakse paarisuhteid, avaldatakse toetust ja jagatakse kaastunnet. Seal tehakse valimiskampaaniat, esitatakse väljakutseid ning levitatakse õigeid ja valesid uudiseid.
Facebookis korraldatakse pidusid ja kirbuturgusid. Facebook on toonud keelde uusi sõnu nagu postitamine ja laikimine.
Facebook on muutnud inimeste käitumist moel, millest nad pole ise teadlikud. Nii räägivad Facebooki mõju uurinud teadlased.
Facebooki läbilöök oli Soomes 2007. aastal. Umbes sel ajal lõi porilane Sari Östman omale Facebooki konto. Ja hakkas selle kõrvalt Facebooki kasutamist uurima. Algul ei avaldatud Facebookis eriti midagi. Aga siis suhtumine muutus. Inimesed hakkasid avaldama oma mõtteid, panema üles pilte reisidelt ja oma lastest, kuigi olid algul väitnud, et oma perest ei räägita midagi. Nad hakkasid oma elu teistega jagama läbi regulaarsete sissekannete.
Inimestest on saanud oma elu avalikustajad. Seda terminit kasutas Östman esimest korda oma teadustöös 2015. aastal. Elu avalikustamine tähendab seda, et inimesed jagavad oma elu seda veebi kaudu avalikustades. Inimese minapilt kujuneb võrdluses teistega. Facebook on selles osas teedrajav, et pakub vahetut tagasiside võimalust. Elu avalikustamine hakkab inimest ennast kujundama. Facebook on üks moodus näidata teistele, milline ma olen. Ja samal ajal küsida teistelt, kas ma olen selline ka teiste jaoks, räägib Östman.
Facebooki kaudu saab samaaegselt osaleda mitmetes gruppides.
Östmani teooria järgi jaguneb elu avalikustamine kolme ossa. Esimeses osas otsitakse oma teed ja õpitakse avalikustamist. Kui asi on selge, siis algab elu avalikustamine. Kolmandat osa kutsub Östman süvaomaksvõtmiseks, kus inimese elu kujundavad tema postitused. Kui inimene midagi tänaval näeb, on esimene mõte: „Millise postituse sellest saaks?” See oli ka Östmani teadustöö pealkiri.
Kõige hilisemas astmes postituste üle isegi ei mõelda enam, neid vaid tehakse. Selles astmes on elu avalikustamisest saanud inimese identiteet.
Süvaomaksvõttu on soodustanud nutitelefonid. Östman tunnistab, et on ise ka suur elu avalikustaja. Ta avaldab Facebookis näiteks luuletusi.
Facebookist ei saa enam loobuda, kuna sellest on saanud ligi kahe miljoni soomlase jaoks eluliselt oluline asi. Selle kaudu kutsutakse peole, selle sõnumid on asendamas elektronposti ja selle kaudu saab näiteks küsida nõu uue pesumasina ostmisel.
Paljud inimesed on Facebookis kujundanud teatud metarolli, millest on kirjutanud sotsiaalmeedia uurija Suvi Uski. See tähendab, et Facebookis kujundatakse selline väljendusviis, mis sobib kõigile. Lõpptulemusena kujuneb välja metakeel, mis sobib kõigile kasutajatele üheaegselt.
Probleem on selles, et selline asi pole inimesele omane. Võõraste jaoks on see ok, aga lähedaste jaoks mitte. Suvi Iski kutsub seda identiteedikonfliktiks. Uski on sotsiaalpsühholoog, kes uuris oma 2015. aasta teadustöös, kuidas Facebooki-sarnased sotsiaalteenused mõjutavad identiteeti ja käitumist. Ta peab mõju küllalt suureks.
Kuigi inimesel on mitmeid rolle ja identiteete, esinetakse Facebookis ühtemoodi nii oma tädile, eksile, abikaasale, töökaaslasele ja lapsepõlvesõbrale. Ja siis sellele norrakale. Kuigi Facebookis taotletakse ehtsust, siis tegelikult mängitakse kedagi teist.
Facebooki tekitatud sotsiaalpsühholoogilist nähtust kutsub Suvi Uski profiilitööks. See tähendab avalikustamise planeerimist või mingi asja tegemist avalikustamise jaoks.
Facebooki kasutaja näeb kohe, kas tema sissekanne teistele meeldib. Sestap hakatakse vaistlikult taotlema heakskiitu. Inimesed on hakanud tegema asju, mis paistavad head ja on sotsiaalses mõttes kiiduväärsed. Profiilitöö seisneb näiteks selles, et inimene märgib lemmikuks ühe artisti, kuigi talle tegelikult meeldib keegi teine. Inimene tahab trendikas välja paista.
Üha tähtsam osa profiilitööst on visuaalsus, pildid ja videod.
Teinekord on kõige olulisem saada hea pilt, räägib Stockholmi Ülikooli juures töötav teadlane Airi Lampinen. Oma 2014. aasta uurimistöös käsitles ta sotsiaalsete piiride kontrollimist Facebooki sarnastes teenustes.
Sotsiaalsete piiride kontrollimisega on teadlased tegelenud juba alates 1950ndatest aastatest. Digitaalsel ajastul on selle uurimine muutunud keerulisemaks ja kohati võimatuks. Facebooki kasutajal pole teavet selle kohta, kuhu ja kelleni tema postitused, pildid ja videod lõpuks jõuavad. Kes näeb perekonnapilte ja mis ta neist arvab. Inimesel endal puudub kontroll teabe leviku üle.
Piltide jagamine on hea näide sotsiaalsete piiride kontrolliga seotud probleemidest. Kuigi Facebookis laigitakse rohkem endast tehtud pilte ehk selfisid, on neil piltidel ka teisi inimesi. Inimesed teavad, millised pildid teistele meeldivad ja nõnda kujundatakse oma käitumist vastavalt sellele.
Sotsiaalsete piiride kontroll Facebookis puudutab näiteks juhtumeid, kus avaldatakse pilte mitte endast, vaid teistest inimestest. Sageli reageerivad inimesed neist avaldatud pilte nähes üle, kuna neile tundub, et teised jälgivad neid rohkem kui see tegelikult on.
Facebooki mõju ulatub ka veebist väljapoole, näiteks neil juhtudel, kui saame kokku oma Facebooki sõpradega, kes on lugenud meie postitusi.
Suvi Uski väitel sunnib Facebook inimesi kustutama oma jälgi. Näiteks kui mõnda postitust keegi ei laikinud, siis see eemaldatakse. Profiilitöö on raske ja selle käigus peab pidevalt kõigile head nägu tegema.
Facebook sunnib ühtlasi muutma inimesi oma vaateid elule ja lihvib nurgad maha. Erilisust taunitakse ja sünnib uus „normaalsus”. Inimesed õpivad „õigesti” mõtlema ja käituma.
Facebooki uurinud teadlaste arvates jääb see teenus inimeste ellu edasi, aga selle mõju kasv hakkab hävitama intiimsust. Inimesed jagavad vähem oma eraelu. Või teevad nii nagu Suvi Uski on teinud: loonud eraldi profiili oma töö ja eraelu jaoks.
Sari Östman ei usu, et Facebook hakkab inimese elu valitsema. Mõned inimesed satuvad sõltuvusse, nii nagu see on muude sõltuvustega.
Airi Lampinen prognoosib, et Facebookist saab üha enam inimese elu osa nagu elekter või kanalisatsioon. Facebookis toimub kõik mõeldav.
Samal ajal on see ka Facebooki nõrkus: inimesed otsivad muid kokkusaamisvõimalusi ja paljud noored on juba Facebooki hüljanud. Nad kasutavad näiteks Snapchati, kus ei jää mingeid jälgi. Facebookis on lapsevanemad ja ametiasutused, erakonnad ja reklaamijad.
Ent on veel üks teooria, miks Facebook noori inimesi ei huvita. Nimelt on Facebook pannud inimesi mõtlema rohkem sellele, millised nad välja näevad. See ei puuduta ainult välimust, vaid ka psühholoogilist nägu ja selle säilitamist. Psühholoogiline nägu muutub vastavalt elumuutustele. Lahutused tekitavad teistes hämmingut, seda juhul, kui elu elatakse ainult Facebooki kaudu.
Suvi Uski väitel ei meeldi inimestele, kui teised nende ümber muutuvad. Muutused on märk ebausaldusväärsust. Ent Facebooki kaudu on kõik muutused teistele näha. Nõnda kujuneb Facebookis inimesest pilt, narratiiv, mis mõjutab tema tulevasi suhteid ja isegi tulevasi tööandjaid. Teismelistele pole selline asi eriti mugav, kuna nende elu on pidevas muutumises. Isegi kui oled täiskasvanu, siis pole kuigi meeldiv vaadata veebist teisme-ea pilte. Keegi teine võib nad sinna riputada.
Airi Lampinen märgib, et inimesele on loomuomane vahetevahel nahka vahetada, näiteks siis, kui minnakse õppima uude kohta. Facebooki kaudu aga käivad kõik vanad nahad paratamatult kaasas. Samas on Facebookil oma tasakaalustav omadus: selle kaudu on lihtsam hoida sidet vanade tuttavatega elumuutustele vaatamata. See loob turvatunde. Sel põhjusel on Facebook asendamatu välismaal elavatele soomlastele.
OHMYGOSSIP — Soomest 3. aprillil koos perega välja saadetud 19-aastane Ruusu (Rose) kirjutab Kabulist avaliku kirja Soome valitsusele, et tema pere sureb varsti. Ruusu kirjutab, et ta räägib soome keelt ja temast saab kunagi jurist. Ta kirjutab, et tahab tagasi Soome gümnaasiumi ja küsib, mida ta peaks tegema, et mitte surra Kabulis. Ta oli kuulnud, et Soomes pea- ja siseminister tahavad suurendada pagulaste kvooti, et rohkem inimesi vastu võtta ja tunneb huvi, kas tema võiks nende hulka pääseda, vahendab Eestinen.
Tüdruk kirjutab inglise keeles, et saadeti Soomest sunniviisiliselt välja koos oma isa, ema, õe ja kahe vennaga. Praegu varjavad nad end Kabulis ja on hirmul, et nad tapetakse või vägistatakse.
Nad tulid Afganistanist Euroopasse, et leida turvaline elukoht. Nad tulid läbi Venemaa, teekond oli raske ja nad pandi Venemaal neljaks kuuks vanglasse. Ruusu oli siis veel laps. Kui nad vanglast pääsesid, otsustasid nad minna Soome ja lõpuks jõudsidki Soome 22. veebruaril 2016. aastal. Ruusu oli siis 17-aastane.
Algul elasid nad laagris Hyvinkääl, siis kutsuti nad kohe intervjuule, aga nad polnud selleks veel valmis, kuna olid alles Venemaa vanglast vabanenud. Nad olid stressis, hirmul ja neil polnud kedagi, kes oleks neid abistanud.
Intervjuu läks algusest peale valesti. Neil olid iraani keele tõlgid, kes neist arugi ei saanud. Intervjueerijad ei saanud neist samuti aru ja nende juttu tõlgiti valesti. Seetõttu ei saadud aru, et tema perekond võidakse tappa ja tema vend oli juba ära tapetud. See oli põhjus, miks nad olid Afganistanist lahkunud.
Nad põgenesid Afganistanist probleemide eest ja Soome jõudes arvasid, et on pääsenud. Aga Soome ei koheldud neid inimõigustele vastavalt. Neile ei pakutud õiglast menetlust. Algusest peale ei usutud seda, et pere on suures ohus.
Lõpuks, kui pere oli saanud taotlustele kolm korda negatiivse vastuse, võttis politsei nendega ühendust ja andis teada, et neil pole võimalik enam kauemaks Soome jääda ja et neil on kuu aega otsustada, mis nad edasi teevad.
Lõpuks toodi pere Hyvinkäält Helsingisse Metsälä kinnipidamiskeskusesse. See oli nagu vangla.
Seejärel tuli nende juurde üks inimene, kes ütles, et on Marjaana Toiviainen ja et on preester ja saab aidata. Toiviainen ütles, et perega on valesti käitutud ja et nad peavad uued taotlused esitama. Metsäläs ei antud neile isegi paberit, et taotlust kirjutada, Toiviainen helistas politseisse ja pärast seda said nad taotluse kirjutada. Pärast seda viidi nad uuesti politseisse intervjuule, neil olid tõendid kaasas, aga politsei ei tundnud nende vastu huvi. Neilt võeti sõrmejäljed ja tehti fotod. Siis said nad paberi, milles oli öeldud, et neid ei saa välja saata, kuna varjupaiga taotlemine on pooleli.
Järgmisel päeval tuli Marjaana uuesti ja nad palvetasid koos. Ruusu ema nimi on Mina ja Marjaana teine nimi on Minna, nad olid selle üle väga rõõmsad. Marjaana tõi ka oma isa neid vaatama. See oli väga tähtis, et keegi neist hoolis. Marjaana ütles, et varsti saavad nad sealt välja normaalsesse vastuvõtukeskusesse.
Pärast seda läks Marjaana ära ja tuli politsei. Nad tulid peret ära viima. Marjaanaga enam kohtuda ei lubatud. Nad ei saanud aru, mis toimub, sest neile oli lubatud viia nad vastuvõtukeskusesse. Neile ei selgitatud mitte midagi, mitte keegi ei tõlkinud enam midagi. Neil oli käes paber, kus oli öeldud, et neid ei saa välja saata, kui politsei tuli neile järele. Vanemad langesid hirmunult maha. Nad palusid arsti ja seda lubati, aga arsti ei tulnud. Nende pere tuli ära viima kokku 35 politseinikku. Nad palusid kohtumist oma esindajaga, aga seda ei võimaldatud. Neilt võeti ära nende telefonid. Üks telefon õnnestus ära peita ja Ruusu sai Marjaanaga suhelda.
Politsei sundis nad lennuki peale. Perekond oli šokis. Praegu on nad Afganistanis ja oma asukohta ei saa öelda, sest varjavad end. Nad on hirmul. Neil pole midagi – pole toitu, pole kodu, ainult ootamine, millal tullakse ja nad tapetakse ja naised vägistatakse. Ruusu küsib, kuidas tal oleks võimalik tulla tagasi Soome.
