NordenBladet — Helsingi kohal säras täna, teisipäeva hommikul veripunane päike. Mida see tähendab?
Valvemeteoroloog Nina Karusto sõnul pole tegemist Briti saartel möllava orkaani Ophelia mõjuga. Punasus tuleb niiskusest atmosfääris 4-5 kilomeetri kõrgusel, vahendab Helsingin Sanomat.
Tegemist pole ka millegi ebatavalisega. Sellist asja on varemgi olnud.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet — Soome puidutööstuse ettevõte Kotkamills Oy töötas välja plastikuvaba kartongi, millest on võimalik valmistada joogitopse ja muidu toidupakendeid. Kartongi on juba tellinud Norra kalatöötlejad ja Saksa šokolaaditehas, vahendab Yle.
Huvi on uuendusliku ning looduses täielikult laguneva toote vastu väga suur. Nii näiteks tehakse sellest Norras kalapakendeid, Soomes ja Rootsis aga kiirtoidupakendeid. Saksas tehakse sellest šokolaadipakendeid, ütles ettevõtte juht Markku Hämäläinen.
Plastikuvaba kartongi saab kasutada näiteks burgerite pakkimiseks, kuna seda on töödeldud ainega, mis takistab rasva ja niiskuse imendumist. Kartongi omapära on omakorda selles, et see ei sisalda PFC- ehk fluorokemikaale. PFC on sarnane tefloniga, seda kasutatakse laialdaselt toidupakendite tootmises, aga sel on tuvastatud vähki tekitav toime. Soome firma toote puhul on papp muudetud vetthülgavaks nii, et see ei kujuta ohtu tervisele.
Samal meetodil toodab Kotkamills paksemat kartongi kastide jaoks, millega on võimalik loobuda PE-plastikust valmistatud toidukastidest. Kartongist on võimalik toota näiteks pesupulbripakendeid. Kui niiskus ei tule kartongist läbi, püsib pulber kuiv.
Praegu teadaolevalt Kotkamillsi poolt välja töötatud kartongi mitte kusagil mujal maailmas ei toodeta, kuigi rasva ja vett hülgav paber on juba varem välja töötatud.
Topsikartongist paksem kastikartong on kliente isegi rohkem huvitanud, mis on ettevõtte jaoks suur üllatus. Õhemast kartongist joogitopsid aga sobivad eriti hästi kohvi ja koolajookide jaoks.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet — Soome mees Ossi tunnistas avalikult, et ei tahagi tööl käia, mispeale lõpetas Soome töötukassa ehk TE-toimisto talle vähemalt ajutiselt toetuse maksmise. Ossi Nymani töötutoetused võetakse vaatluse alla, ütles Uusimaa TE-toimisto juht Jarmo Ukkonen. Tema sõnul toimitakse Nymani puhul nagu kõigi sarnaste juhtumite puhul, kui on kahtlus, et inimene saab alusetult töötutoetust, vahendab Iltalehti.
Tavaliselt küsitakse inimeselt sellisel korral selgitust ja selleks ajaks lõpetatakse toetuse maksmine. Kui selgitus on saadud, tehakse otsus paari päeva jooksul.
Ukkoneni sõnul pole mingi ime, et leidub selliseid tööpõlgureid. Viimasel ajal on nad välja tulnud, kuna töötukassad on hakanud töötutega rohkem tegelema ja neid küsitlema. Tööpõlguritel on raskem, sest tööd on pakkuda palju.
Samas on Ukkonen üllatunud, et keegi seda nii avalikult tunnistab, sest tegemist on tõsise asjaga. Ta ütleb, et talle ei meenu midagi säärast varasemast ajast.
Ukkoneni sõnul pole täpset ülevaadet, kui palju on põhimõttelisi töötuid, aga neid võib olla tuhandeid. Soomes on nii, et kui inimene keeldub regulaarselt pakutavast tööst, koolitusest või mõnest muust tööturumeetmest, siis võidakse talle määrata töökohustus. Praktikas tähendab see seda, et töötule ei maksta enam toetust. Toetust saab uuesti, kui inimene on olnud 12 nädalat kas tööl või koolitusel. Töötu peab ära tõestama, et otsib aktiivselt tööd.
Töökohustus määrati pelgalt augustis Uusimaal 800-le ja kogu Soomes veidi alla 1700-le inimesele. Aasta algusest on töökohustus määratud Uusimaal 5300-le ja kogu Soomes 11 500-le inimesele. Kõik need inimesed ei väldi tööd, aga põhjuseks võivad olla pikk tööteekond, tervislik olukord või midagi muud.
Töökohustust ei määrata niisama lihtsalt. See juhtub siis, kui on kahtlus, et inimene ei suhtu tööotsingutesse piisava tõsidusega. Lisaks intervjuudele töötukassas saadakse infot tööandjatelt, kui inimene ütleb, et tuli intervjuule ainult selleks, et kästi. Kogemus näitab, et toetuse lõpetamine mõjub inimese jaoks motivaatorina tööle minna.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet — Soome juurtega USA jagamismajanduse asjatundja April Rinne käis juunikuus Helsingis ja rääkis, kuidas asjade omamise kultuur muudab inimesed üksikuks.
Traditsioonilise elumudeli järgi peab igaühel olema maja, suvila, garaaž ja selles mitu autot. See toob kaasa elu stiilis, kus igaühel on oma loss ja mänguasjad ning neid teistega ei jagata. Kokkuvõttes viib selline eluviis suurte võlgade ja ressursside raiskamiseni, vahendab Helsingin Sanomat.
Rinne on seisukohal, et paljukiidetud Uberil pole jagamismajandusega mingit pistmist. Tegemist on klassikalise tehnoloogiafirmaga nagu Amazon või Fedex, mille eesmärk on pikemas perspektiivis autojuhid robotite vastu välja vahetada. Jagamine saab toimuda ainult lokaalselt ja selles vallas pakub Uberile USA-s konkurentsi Lyft, mis on klassikaline jagamisettevõte.
Jagamismajandust ehk ruumide, asjade ja oskuste jagamist juhivad Rinne arvates kolm põhimõtet: ressursside tõhus kasutamine, kasutajate paljus ning kogukondlikkus. Selle järgi pole Uber jagamismajanduse ettevõte. Autojuhid on Uberi jaoks ajutine lahendus ning need tahetakse välja vahetada isejuhtivate autode vastu.
Jagamismajandust võib võrrelda aga raamatukogudega, mis toimivad ühiskondlikul põhimõttel ja kus pole vaja igaühel kõike omada. Paljude jaoks on see aga raskesti mõistetav ja teostatav, sest inimestele on lapsest saadik õpetatud asjade omamise tähtsust.
Kohustuslikuks muutunud omamiskultuuril on negatiivne sotsiaalne mõju. Nimelt eralduvad asjade omanikud ühiskonnast, kus naabritelt pole vaja enam midagi küsida. Tulemuseks on üksikute inimeste ühiskond, märgib Rinne.
Selline omamisühiskond on eksisteerinud inimkonna ajaloos väga lühikest aega. Suurem osa ajast on inimene elanud kogukonnas, kus asju omavahel jagati. Nüüd on tehnoloogia areng ja linnastumine võimaldanud jagamise uuestisünni. Väiksele territooriumile on kogunenud miljoneid inimesi, kel on palju asju või oskusi, mida nad vähe kasutavad.
April Rinne väitel peavad otsustajad leidma linnale uue tähenduse. Ressursse tuleb paremini ära kasutada ja selleks pole tingimata vaja rahvusvahelisi suurfirmasid. Rinne, kes töötab Seouli ja Amsterdami linnade nõustajana utsitab ka Soome ettevõtteid, ühendusi ja avalikku sektorit võtma kohalik jagamismajandus enda kätte.
Jagamine toimib Rinne sõnul kõige paremini, kui seda tehakse kohalikult. Valdav osa maailmas tegutsevatest tuhandetest jagamisettevõtetest on kohalikud – see on tegutsevad ainult ühes riigis, linnas või linnaosas. Suurem osa neist ei taotle maailma vallutamist. Soome puhul tähendab see, et Tuupi ja taksoliidu koostöös sündinud Valopilkku on parem lahendus kui Uber.
April Rinne pooldab jagamismajandust seepärast, et see lammutab aegunud majandusmudelite alustalasid. Parim näide on SKP, mis polnud algselt mõeldud kui majandusliku arengu või heaolu näitaja, vaid pärast teist maailmasõda kasutusele võetud majandusolukorra indikaator, mida jälgisid Maailmapank ja IMF. Jagamismajandus on SKP seisukohalt paras pähkel, sest näiteks autode jagamisel autode müük väheneb ja see mõjutab SKP-d. Senine majandusmudel põhineb tootlikkusel, tarbimisel, omamisel ja töötegemisel, aga jagamismajandus esitab sellele mudelile väljakutse.
Praegu jagamismajandust, näiteks Airbnb tegevust veel SKP-d ei kajastata, aga Suurbritannia statistikaamet on välja töötanud süsteemi, kuidas jagamismajandust SKP-s kajastada ning mõnedes riikides nagu Lõuna-Koreas on kavas hakata seda tulevikus tegema.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet — Soomes tööl käiv eestlane tunneb end nädalalõpul koju naastes miljonärina. Nii käib Eestist Soomes tööl ligi 20 000 inimest. Iga nädal käib Tallinnast Lõuna-Soome Järvenpääle tööle ehitusmaaler Jan Kaljura. Ta on käinud nõnda Soomes tööl juba kümme aastat. Pere elab Tallinnas ja kodus käib mees nädalalõppudel, vahendab Yle.
Kaljura räägib, et teeb Soomes nädala või kaks tööd ning siis võib tunda end Eestis kui miljonär. Kui naaseb Soome, siis sööb kaks nädalat makarone ja rabab tööd teha.
Kaljura lisab, et see on öeldud naljaga pooleks, sest selline on ettekujutus neist eestlastest, kes Soomes tööl käivad. Soomes suhtutakse eestlastesse eelarvamusega, kuna leitakse, et nad võtavad ära soomlaste töö. Samas lisab Kaljura, et Soomes on nii palju teha, et pigem on tegijatest puudus.
Kodu on Kaljural kahes kohas. Nädala sees elab ta Helsingis Malminkartanos koos kahe teise eestlasega ja teeb tööd Soome maalrifirmas. Nädalalõpud veedab Tallinnas, kus elavad naine ja 9-aastased kaksikud poisid. Eesti ja Soome vahet käivad laevad on saanud tuttavaks. Laevareis on kiire ja Tallinna sadamast kestab kojusõit vaid 10 minutit.
Kaljura on tüüpiline eesti külalistöötaja: noor pereinimene, kes töötab ehituse alal. Lisaks käivad niimoodi pendeldades tööl arstid, koristajad ja teenindajad. Täpset arvu, kui palju niimoodi inimesi Eestist Soomes tööl käib ei osata öelda, aga neid arvatakse olevat 10-20 000 vahel. Pendeldajad elavad ametlikult Eestis, aga käivad tööl Soomes. Tegelikkuses on paljudel Soomes korter, kuna pidev edasi-tagasi sõit muutub tüütuks.
Eestist saadud andmete põhjal käib Soomes tööl ligi 15 000 inimest. Tartu ülikooli ja Ida-Soome ülikooli teadlase Keiu Telve arvates on see number pigem 20 000 ringis. Telve väitel on see number kasvanud pidevalt 2010-ndate aastate jooksul. Tänu sellisele pendeldamisele on kasvanud Helsingi sadamat läbivate reisijate arv.
Soome töö- ja majandusministeeriumi andmetel on aga Soomes tööl käivate eestlaste arv püsinud muutumatuna alates 2009. aastast. Ministeeriumi andmetel käib Eestist Soomes tööl ligi 10 000 inimest.
Statistikaameti andmetel elab Soomes püsivalt ligi 50 000 eestlast.
Valdavas osas on Soomes tööl käijad pärit Pärnumaalt. Põhjus on selles, et pärast 2008. aasta kriisi kadusid Eesti äärealadel paljud töökohad.
Soomes tööl käijate väitel pole nende jaoks vahet, kas minna tööle Tallinna või Soome. Kui töö on Helsingi lähedal, siis pole töölesõit oluliselt pikem. Tallinnas töötamiseks peaks nad hankima nagunii omale korteri, sest töölesõit oleks muidu iga päev käimiseks liiga pikk ja väsitav.
Põhiline põhjus, miks Eestist Soome tööle minnakse on raha. Palgad on Soomes Eesti omadest kõrgemad. Kuivõrd aga palgad Eestis tõusevad, siis tulevikus on Telve arvates Soomes tööl käijaid vähem.
Jan Kaljura samas tunnistab, et raha polnud peamine põhjus, miks ta Soome tööle läks, vaid hoopis seiklushimu. Nüüd on aga kahe maa vahel käimisest saanud kümne aasta jooksul elustiil.
Kaljura räägib, et tuli 19-aastaselt Soome ajutiselt. Ta oli noor ning noored tahavad seigelda, kui piirid on lahti. Aga raha polnud põhjus, sest Eestis tol ajal majandus kasvas ja oleks võinud samuti hästi teenida.
Telve on oma uurimuses välja toonud, et reisimise põhjused aja jooksul muutuvad. Algul võib olla motiiviks parem elatustase, aga siis hakatakse hindama Soome töökeskkonda ja ühiskonda. Soomes hakatakse tähele panema ja hindama väikseid asju nagu paremad töötingimused. Soomes on kindlad tööajad ja kindel puhkus, samuti õigus haigus- ja lapsepuhkusele.
Soomes tööl käivad eestlased aitavad kujundada Eesti ühiskonda. Nad toovad Soomest kaasa uusi teadmisi ja väärtushinnanguid. Nii näiteks on hakanud murenema Eesti vanad soorollid.
Seni oli Eesti peremudel küllalt arhailine, kus naine tegi kõik kodused tööd. Soomes tööl käivad mehed on hakanud rohkem pere-elus osalema. Tavaline on see, et nad töötavad kaks nädalat Soomes ja on siis nädala Eestis pere juures. Nad veedavad rohkem aega koos lastega ja panustavad rohkem suhetesse lastega, räägib Telve.
Kahe maa vahel käimisega on seotud oma probleemid. Eestist pärit töötajaid näiteks kasutatakse tihti ära mustal tööturul või mängitakse palgaga. Viimastel aastatel on hakatud Soomes rääkima Eestist pärit nn sotsiaalturismist.
Kaljura on samuti täheldanud negatiivset suhtumist eestlastesse. Tal endal pole probleeme olnud, aga mõne töötaja peale on vaadatud viltu, kui ta sõidab objektile Eesti numbrimärkidega autoga. Paljudel soomlastel on jäänud arvamus, et Soomes tööl käivad eestlased maksavad makse Eestis. Ja et nad käivad nädalalõppudel Eestis ning ostavad toidu ja muu vajaliku sealt. Soomlased arvavad, et kogu raha läheb Eestisse ja Soome ei jää midagi, aga see pole tõsi.
Tegelikkuses elavad Soomes tööl käivad eestlased omamoodi topeltelu: neil on autod nii Eestis kui Soomes, samuti korterid mõlemas riigis. Makse makstakse samuti nii Soomes kui Eestis. Soomes tehakse süüa ja Eestis süüakse koos perega. Kaljura arvates teeb see kokku kenakese summa.
Lõviosa eestlastest töötab Helsingis ja selle ümbruses Uusimaal. Osa aga sõidab kaugemale, isegi Lapimaale välja. Kaljura ise töötas varem samuti Jyväskyläs.
Kuigi eestlasi töötab Soomes tuhandeid ning nad on suurim välismaalt Soome tööle käiv rahvusrühm, siis ei paista nad Soomes eriti välja. Paljude jaoks on Soome vaid töökoht ning nad kaovadki töökohale ära. Nad käivad ainult kodust tööle ja töölt koju ning vaba aja veedavad Eestis. Seetõttu ei paista eestlased Soomes nii välja nagu paljud teised rahvusrühmad.
Kaljura jagab end siiani kahe maa vahel ja ei usu, et pere kunagi Soome elama kolib. Lapsed käivad koolis ja naisel on Tallinnas hea töökoht. Lihtne aga elu kahe maa vahel siiski ei ole, kuna naine kasvatab lapsi sisuliselt üksi. Samas tundub see lahendus praegu kõige parem.
Mees tunnistab, et oli 11 kuud Eestis tööl, aga Eesti töökultuur on sedavõrd erinev. Mitte igal pool, aga mõnes töökohas on nii, et osa palka makstakse kohe ja osa alles nädala pärast. Eestis tehakse palju musta tööd. Soomes aga kõik laabub, tõdeb Kaljura.
Teadlane Keiu Telve lööb kaasa Ida-Soome ülikooli juhitavas projektis hargmaistest peredest Eestis ja Soomes.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
