NordenBladet — Riigikohus lahendas juhtumit, kus kannatanu oli saanud liiklusõnnetuses raske tervisekahjustuse. Süüdistatav, kes juhtis maanteel kaubikut, ei arvestanud raskete tee- ja ilmastikuoludega ning sõitis liiga kiiresti. Seetõttu kaotas tema kaubik juhitavuse, kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku kannatanu juhitud sõiduautoga. Tagajärjena sai kannatanu raske tervisekahjustuse, mille ravi on kestnud aastaid, kuid mis pole sellele vaatamata täielikult taandunud. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et kannatanu tervisekahjustused põhjustasid tema elukvaliteedi olulise ja püsiva halvenemise.
Kannatanu nõudis liiklusõnnetuse põhjustanud süüdistatavalt ja tema kindlustusandjalt mittevaralise kahju hüvitiseks 30 000 eurot, millest kindlustusandja tasus vabatahtlikult 13 500 eurot. Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt ning tema kindlustusandjalt täiendavalt välja veel 16 500 eurot. Ringkonnakohus jättis aga täiendava kahjuhüvitise kannatanule välja mõistmata, leides, et kindlustusandja vabatahtlikult makstud summa on senise kohtupraktika valguses piisav.
Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas ringkonnakohtu otsuse ja jõustas maakohtu otsuse, leides, et kannatanu nõutud 30 000 euro suurust hüvitist ei saa juhtumi asjaoludel pidada ülemääraseks.
Seejuures märkis kriminaalkolleegium, et mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab hüvitist määrates arvestama, kuid see ei ole teistest kaalutlustest tähtsam.
Lisaks selgitas Riigikohus, milline tähendus on liikluskindlustuse seaduses ette nähtud nn eelduslikel mittevaralise kahju hüvitistel, mille suurus ulatub ka kõige raskemate tervisekahjustuste korral üksnes 3200 euroni. Kriminaalkolleegium märkis, et need summad on sisuliselt kahjuhüvitiste alammäärad. Ei liiklusõnnetuse põhjustaja ega tema kindlustusandja vastutus kannatanule tervisekahjustusega põhjustatud mittevaralise kahju eest ei ole piiratud liikluskindlustuse seaduses sätestatud summadega. Kohus võib määrata kannatanule ka palju suurema hüvitise.
NordenBladet — Keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis“ arutelul esinesid ettekandega keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro, Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Reelika Runnel, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste ja Siseministeeriumi nõunik Aigo Allmäe.
Keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro tõi ettekande alguses esile, et tegemist Riigikogu tuumaenergia kasutuselevõtu teemalise debati avanguga ning see küsimus peaks lähinädalatel sõnastuma vastavas Riigikogu liikmete eelnõus. „Tuumaenergia kasutuselevõtu arutelu pole lihtsalt küsimus Eesti energeetikatööstuse või majanduse pikast plaanist. See on suuresti keskkonna‑ ja kliimamõjude alane arutelu, kuidas me täidame endale võetud kohustused üleminekul kliimaneutraalsele majandusele, soovides samal ajal kasvatada Eesti inimeste heaolu. Nagu ühel varasemal energeetikaarutelul Riigikogus tõdesime, ilma energia tootmise kasvuta pole ühiskonna heaolu suurenemine selles universumis võimalik,“ rääkis ta.
Taro tõi muu hulgas esile, et tuumaenergia olelusringi analüüs näitab, et isegi võttes arvesse kogu protsessi keskkonnamõju, jääb selle süsiniku jalajälg samasse vahemikku, milles on ka vähese heitmega päikese‑ ja tuuleenergia. Muude fossiilsete või biokütustel põhinevate alternatiivide heitmemõju on kümneid kordi suurem. „Tõepoolest, tuumaenergiaga kaasneb samuti mitmeid väljakutseid, millest tõsisemad on tuumajäätmete lõppladestus ning julgeolekuriskid, millest kõnelevad järgmised ettekandjad. Mitmed neist väljakutsetest on lahendatavad tuumaenergiaalase raamistiku väljatöötamisel.“ Keskkonnakomisjoni esimehe sõnul on Riigikogu teha reeglite paikapanek, milliseid keskkonna‑ ja ohutusstandardeid peab iga tuumaenergiaprojekti arendaja minimaalselt täitma. Samuti on Riigikogu otsustada, milliste kuludega oleme valmis tagama 10, 15 või 20 aasta pärast võimalused täiendava heitmevaba energiatootmisviisi kiireks kasutuselevõtuks.
„Kui palju see kõik maksab, on kahtlemata asjakohane küsimus, ja veelgi olulisem küsimus täna oleks, kui palju läheks Eesti majandusele ja ühiskonnale maksma selle võimaluse välistamine pikas perspektiivis. Ajalooliselt on tuumaenergia kasutamine hoidnud ära enam kui 1,8 miljoni täiendavast õhusaastest ja kasvuhoonegaaside heitmetest põhjustatud enneaegse surma. Sajandi keskpaiga perspektiivis võib see heitmevaba energiatootmise viis säästa veel 0,5 miljonit kuni 7 miljonit elu tänu fossiilkütustest loobumisele,“ märkis ta ja rõhutas, et debati tuum võiks seega olla keskendumine pikale plaanile keskkonna‑ ja kliimaeesmärkide valguses.
Teisena tutvustas kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Reelika Runnel tuumaenergia töörühma lõpparuannet „Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis“. Runnel andis ülevaate analüüsi koostamisest ning märkis, et kõiki lõpparuande sisendiks olevaid materjale hinnati ka Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ekspertmissiooni käigus. „Missiooni käigus vaadati, kas me omame vajalikku arusaama kõigist kohustustest, mis tuumaenergia kasutamisega kaasnevad, ja oleme hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki selle energialiigi kasutamisega seotud teemasid. Ekspertide hinnangu kohaselt on töörühma analüüsid ja ettevalmistus tuumaenergia kasutuselevõtu osas olnud põhjalikud ja piisavad, et saaksime selle energialiigi kasutamise osas vastu võtta teadliku otsuse,“ sõnas ta.
Runneli sõnul jõudis töörühm eelmise aasta lõpus järeldusele, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse, poliitilise ning rahva toetuse korral on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt teostatav. “Tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks meie 2050. aasta kliimaeesmärkide täitmise ja varustuskindluse tagamise eesmärke, pakuks stabiilset elektritootmist, edendaks Eesti teadus‑ ja arendustegevust, tooks kaasa majandusliku kasu ning looks töökohti kohalikele elanikele,“ märkis ta.
„Tuleb arvestada, et riigis, kus seda energialiiki varem kasutatud pole, nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt põhjalikku ettevalmistust ning tuumaelektrijaamast elektritootmise alguseni kulub vähemalt kümmekond aastat,“ toonitas Runnel, kelle sõnul esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetud reaktorid valmivad lääneriikides käesoleva kümnendi lõpus ning nende tehnoloogilise lahenduse puhul on tegemist vesijahutusega reaktorite väiksemate versioonidega ehk tehnoloogiaga, millega on maailmas juba üle 70 aasta kogemust.
Runnel tõi ka esile, et tuumaenergia kasutamisega seotud arutelude üheks peamiseks küsimuseks on tavaliselt tuumajäätmetega seonduv, mille osas on inimeste teadvusse kinnistunud rohkelt müüte ning eksiarvamusi. Üheks neist on see, et tuumaenergia kasutamine tekitab tohutul hulgal tuumajäätmeid, millega tegelemiseks pole lahendust. „Töörühma tellitud uuringu kohaselt tekitaks üks väikereaktor aastas ligikaudu 12 tonni kasutatud tuumakütust. Reaktori kogu eluea vältel, milleks on vähemalt 60 aastat, tekiks kasutatud kütust ühe reaktori kohta ligi 720 tonni, mida hoiustatakse jaama eluea vältel jaama territooriumil asuvas vahehoidlas. „Võrdluseks toon siinkohal, et Eesti aastane kogu jäätmeteke on 23 miljonit tonni. Sealhulgas tekib igal aastal ohtlikke jäätmeid 1,6 miljonit tonni,“ märkis ta ja lisas, et tuumakütust on võimalik 96 protsendi ulatuses ümber töödelda ja taaskasutada ning ka jäätmete käitlemiseks ja lõppladustamiseks on mitmeid valikuid. Runnel märkis muuhulgas, et toetus tuumaenergiale on püsinud ligikaudu 60 protsendi juures.
Kolmandas ettekandes käsitles Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste tuumaenergia rolli kliimaneutraalse energiatootmise saavutamises Eestis aastaks 2050. Tammiste hoiatas, et räägib 2022. aasta uuringu põhjal, mida oleks kindlasti vaja kaasajastada. „Põhisõnum sellest modelleerimisest oli, et tuleviku tootmisportfell peab olema mitmekesine. Ei ole nii, et teeme ainult tuult, teeme ainult päikest, teeme ainult tuuma, teeme ainult biogaasi. Tegelikkuses on meil vaja väga mitmekesist tootmisportfelli,“ rõhutas ta kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikku. Tammiste märkis, et uuringu kaheksast mudelist käsitles tuumajaama vaid kaks ning oluline on silmas pidada, et neist ainsas töötavas tuumaenergiaga stsenaariumis tuumajaam ise moodustas ligi veerandi kogu tootmisportfellist. „Sinna kõrvale oli ikka oli tuult ja päikest ja muid tehnoloogiaid vaja,“ märkis ta.
„Nagu on kirjas tuumaenergia töörühma raportis, siis tuum ei tohiks kuidagi kahjustada edenemist Eestis taastuvate kasutuselevõtul. Ehk teha ära need asjad, millele on täna tehnoloogiad olemas, küpsed, valmis kasutamiseks, nagu tuul, päike, tarbimise juhtimine, salvestus,“ rõhutas Tammiste.
Siseministeeriumi nõunik Aigo Allmäe selgitas tuumajulgeoleku tagamise aluspõhimõtetteid ning rõhutas, et Eestile on oluline arusaam, et riigi vastutus on võõrandamatu ja julgeoleku tagamine on meie prioriteet. „Kuigi osasid tuumajulgeolekufunktsioone täidab tuumarajatise operaator, siis režiimi loob ja selle täitmist kontrollib läbi pädevate asutuste riik. Tuumajaama tulevane operaator peab juba osana litsentsitaotlusest koostama füüsilise julgeoleku plaani, mis peab põhinema ohuhinnangutel või modelleeritud ohtudel, sisaldama ka projekti jooniseid, füüsilise kaitse süsteemi hindamise, rakendamise, hoolduse kirjeldust ning hädaolukordade kriiside plaane,“ selgitas ta.
Riigi tuumajulgeolekurežiim peab aga Allmäe sõnul tagama selle, et määratud pädevad asutused ja volitatud isikud on valmis reageerima tuumajulgeolekuga seotud sündmustele kohalikul, riiklikul ja ka rahvusvahelisel tasandil. „Valmisolek vajab täiendavalt arendamist ja ka senisest suuremat koostööd. Meil on tulevikku vaatavalt vaja panustada evakuatsioonikorralduslikku võimekusse, mille detailid saavad selguda järgnevates etappides, lähtudes ohutusanalüüsist. Meil on vaja parandada ka olemasolevat kiirgusseire võimekust ja muuta tänast kiirgusseireprogrammi tuumajaamaspetsiifiliseks, samuti tõsta laborivõimekust ja üleüldist kriisijuhtimise kompetentsi. Reageerivatel asutustel on vajalik soetada isikukaitsevahendeid. Tervishoiu valdkonnas on meil vaja varustada haiglad erikompetentsiga, täpselt samamoodi erinevad meditsiiniseadmed ja ravimid. Päästevõimekuse tõstmiseks on vaja meil välja töötada saasteärastusvõimekuse tervikkontseptsioon. Tervikuna on meil vaja tõsta sekkumistegevustes kaasuvates asutustes kiirgusohutusteadlikkust ja tagada esmareageerijate valmisolek võimalikele intsidentidele reageerimiseks. Ja kogu programmi jätkudes on teadmistesse investeerime võtmetähtsusega,“ loetles ta.
Läbirääkimistel võtsid sõna Yoko Alender (RE), Aivar Kokk (I), Rain Epler (EKRE), Priit Lomp (SDE), Liisa Pakosta (E200), Mario Kadastik (RE), Anti Poolamets (EKRE) ja Martin Helme (EKRE).
NordenBladet — Ettevõte soovis ehitada üksikelamu Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis asuvale kinnistule, millele üldplaneeringuga oli kavandatud elamumaa. Selleks oli vaja aga Keskkonnaameti kooskõlastust. Keskkonnaamet keeldus kooskõlastusest, selgitades, et elamu ehitamise tagajärjel kahjustuks maastikupilt, ajalooline maakasutus ja külastruktuur.
Riigikohtu halduskolleegium rõhutas, et Keskkonnaamet pidi projekteerimistingimuste kooskõlastamisel arvestama maaomanike õigusi ja ei saanud pärandmaastiku kahjustamist põhjendada ainuüksi väitega, et maaomaniku taotletav otstarve on uudne. Kohus lisas, et hinnata tuleb seda, kas kavandatav kasutus sulandub tervikpilti või vähendab kaitstava pärandmaastiku väärtust.
Riigikohus sedastas, et kooskõlastuse andmisest keeldumine pärandmaastikule tekkiva kahju vältimiseks oli kaebajate õiguste suhtes praegusel juhul proportsionaalne. Sellega välditi külade ühendamist ja ebatraditsioonilise õuemaa tekkimist väärtuslikule loodusmaastikule. Seepärast polnud põhjendatud teha erandit kaitsekorralduskava kui Keskkonnaameti sisedokumendiga ettenähtud põhimõtetest.
Kohtuasjas vaieldi ka võimaliku kahju üle, mida elamu ja selle ehitamine oleks tekitanud III kaitsekategooria taimeliigi mets-kuukressi kasvukohale kinnistul paiknevas metsas. Kolleegium tõdes, et elamu ehitamine ja kasutuselevõtmine võib ohustada kasvukoha säilimist, kuid see eraldivõetuna ei õigusta ehituse keelamist. Keskkonnaamet oleks saanud mets-kuukressile tekkivaid riske maandada tingimusliku kooskõlastusega, piirates elamu kasutamisega kaasnevat tegevust kasvukoha läheduses.
NordenBladet — Riigikogu õiguskomisjon otsustas saata esimesele lugemisele eelnõu, mis reguleerib krediidilepingutega tegelevate inkassofirmade ja nendega seotud isikute tegevust ning võtab inkassofirmade tegevuse Finantsinspektsiooni kontrolli alla.
Õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets märkis, et kui laenu andmine on juba pea kümme aastat üsna tugevalt reguleeritud, siis laenu tõttu tekkinud võlgnevuste sissenõudmine või ülesostmine mitte nii väga. Eelnõu järgi peavad inkassofirmad taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning inspektsioon saab volituse teha krediidiinkassode üle järelevalvet.
„Oluline on, et inkassofirmad ei muudaks makseraskustes inimese olukorda ebamõistlike ja varjatud lisatasudega veelgi keerulisemaks,“ toonitas Odinets. „Inkassofirmad peavad tegutsema õiguspäraselt ning arvestama võlgnike huvide ja maksevõimelisusega. Soovime jõuda sinna, et inimesed võtaks laene vastutustundlikult ja suudaks võetud laene tasuda.“
Komisjoni aseesimees Anastassia Kovalenko-Kõlvart rõhutas samuti tarbijast võlgniku õiguste kaitsmise tähtsust. „Inkassofirmade tegevus peab olema maksimaalselt läbipaistev ega tohi makseraskustes inimesi paljaks koorida erinevate varjatud tasudega. Lisakasumi teenimine inimeste juba niigi keerulise olukorra pealt ei saa olla lubatud. Kindlasti ei tohi küsida lisatasu laenu ajatamise ja maksegraafiku sõlmimise eest ning tähtis on selgelt välja tuua, milline on põhilaenu osa, millised võimalikud viivised ja millised lisandunud tasud,“ sõnas ta.
Eelnõu annab Finantsinspektsioonile lisaks järelevalve õigusele ka erinevad sanktsioneerimisvõimalused, alates ettekirjutuse tegemisest kuni väärteomenetluseni, võimalik on teha trahvi kuni kolm miljonit eurot. Odinets lisas, et abiks oleks, kui enne uue laenu või tarbimiskrediidi andmist saaks inimese laenukoormust kontrollida positiivsest krediidiregistrist. Rahandusminister kinnitas istungil, et registri loomine on töös.
Eelnõuga nähakse ette, et inkassofirma minimaalne kapitalinõue on 25 000 eurot, ja sätestatakse reeglid, kuidas krediidiinkasso peab n-ö võlglastelt laekunud vahendeid hoidma. Samuti nähakse ette usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele ja omanikele. Kehtestatakse nõue, et krediidiinkassot ei saa juhtida ega selle nõukokku kuuluda isik, kes on varem tegelenud liigkasuvõtmisega, mis hetkel tähendab umbkaudu üle 51% intressiga laenu andmist.
Eelnõu reguleerimisalasse kuuluvad sellised inkassofirmad, mis tegelevad pankade või teiste krediidiandjate laenudest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende ülesostmisega. Eelduste kohaselt hakkab seadus kohalduma suuremale osale Eesti inkassoturust, hinnanguliselt seitsmele-kaheksale Eestis tegutsevale inkassofirmale.
Istungil osalesid ja tutvustasid eelnõu rahandusminister Mart Võrklaev, Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt ja sama osakonna nõunik Marit Maidla.
Õiguskomisjon otsustas saata valitsuse algatatud krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) täiskogu istungile esimesele lugemisele 9. aprillil.
Valitsuse 1. aprillil algatatud krüptovaraturu seaduse eelnõu (398 SE).
Eelnõu kohaselt viiakse Finantsinspektsiooni järelevalve alla nii krüptovarateenuse osutajad kui ka krüptovara emitendid, kelleks on nii varapõhise tokeni emitendid, e-raha tokeni emitendid (nn stablecoin’ide emitendid) kui ka muu krüptovara emitendid (krüptovaraturu osalised).
31.mail 2023. a jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu vastav määrus ehk MiCA määrus, mis kehtestab turuosalistele liiduülesed reeglid krüptovaraturul tegutsemiseks. See võimaldab krüptovarateenuse osutajatel pakkuda oma teenuseid samade reeglite alusel kõikides liikmesriikides. Uue seadusega tagatakse nimetatud määruse nõuetekohane riigisisene rakendamine.
MiCA määruse eesmärk on toetada innovatsiooni ja ausat konkurentsi ning tagada samal ajal investorite piisav kaitse ja krüptovaraturgude usaldusväärsus. MiCA määruse reguleerib näiteks krüptovaraturu osalisele tegevusloa andmist, tema juhtimise korraldamist, nõudeid kapitalile, kohustust tegutseda kliendi parimates huvides, ausalt, õiglaselt ja professionaalselt, klientide krüptovara ja raha kaitset, kaebuste käsitlemist, huvide konflikti juhtimist jne. Kuigi krüptovaraturu osalistele kohaldub suures osas MiCA määrus, hõlmab uus seadus sätteid, mis aitavad tagada nii MiCA määruse rakendamise kui ka kehtestab riigisisesed ühinguõiguse nõuded, mida ELi õigus ei reguleeri, sealhulgas seoses ettevõtjate ümberkujundamise ja ühinemisega, lõpetamise ja pankrotiga. Samuti ei reguleeri MiCA määrus krüptovaraturu osalise tegutsemist kolmandas riigis. Uues seaduses on ette nähtud ka täiendavad sätted järelevalve teostamiseks, mis on analoogsed teistes finantssektori seaduses ette nähtud regulatsioonidega, tagades seeläbi järelevalve ühtsuse kõikide järelevalvesubjektide suhtes.
Krüptovara kõige laiemas tähenduses on väärtuse või õiguste esitamine digitaalsel kujul, sealjuures kasutatakse selle vara salvestamiseks üldjuhul hajusraamatu tehnoloogiat. Sõltuvalt krüptovara funktsioonist nimetatakse selliseid varasid praktikas kas tokeniteks või müntideks. Terminid nagu krüptoraha, krüptovaluuta või virtuaalvääringud on kõik kvalifitseeritavad kui krüptovara ning krüptovara alaliigid.
Praegu nimetatakse krüptovarateenust virtuaalvääringu teenuseks ning nõuded virtuaalvääringu teenuse pakkumisele on kehtestatud rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses, sealjuures peavad hetkel virtuaalvääringu teenuse pakkujad taotlema Eestis tegutsemiseks tegevusloa Rahapesu Andmebüroolt (RAB). Hetkeseisuga on selliseid teenusepakkujaid 51. Alates 2025. aastast ei saa virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks enam RABilt tegevusluba taotleda, küll aga saavad senised teenusepakkujad tegutseda vana loa alusel 2026. aasta 1. jaanuarini. Edaspidi hakkab kehtima virtuaalvääringu asemel laiem krüptovara mõiste ja edasiseks jätkamiseks peab tegevus olema MiCA määrusest tulenevate nõuetega kooskõlla viidud ning saadud Finantsinspektsioonilt krüptovarateenuse tegevusluba.
Eelnõu mõjutab nii juba tegutsevaid virtuaalvääringu teenuse pakkujad kui ka uusi krüptovaraturule tulijaid. Tegutsevate ettevõtjate puhul võib osutuda vajalikuks täiendava tööjõu ja kapitali kaasamine, et viia oma tegevus kooskõlla õigusaktides sätestatud nõuetega. Uutele tulijatele on mõju suurem. Krüptovarateenuse klientide ja krüptovara omanike jaoks suureneb eelkõige läbipaistvus ja usaldusväärsus krüptovaraturu vastu.
Lisas tagatakse seadusega krüptovaraturu osalistele kohalduva Euroopa Parlamendi ja nõukogu vastava määruse ehk digitaalsete tegevuskerksuse nõuete rakendamine ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse rakendamine, mis käsitleb rahaülekannetes ja teatavates krüptovaraülekannetes edastavat teavet.
Lisaks tehakse ka selliseid muudatusi, mis võiks soodustada Eesti kapitalituru arengut. Nimelt kui ettevõtted soovivad täna kaasata aktsiate või võlakirjade vormis kapitali suuremas summas kui 5 miljonit eurot, siis peavad nad koostama mahuka ja kalli väärtpaberiprospekti. See piirmäär tõuseb ja edaspidi saab aktsia- ja võlakirjaemissioone teha vähemkoormaval kujul – alla 8 miljoni euroste emisioonide puhul tuleb koostada väärtpaberiprospekti asemel lihtsam teabe andmise dokument. Tegemist on ühtse Baltikumi kapitalituru arendamise projektiga – Läti ja Leedu on sarnased muudatused juba teinud.
Seadusega seonduvad muudatused jõustuvad etapiviisiliselt tagades turuosalistele piisava aja eeltöödeks ja normidega tutvumiseks. Esimesed muudatused jõustuvad 2024. aasta suvel ning viimased 2026. aasta jaanuaris. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.
Valitsuse 1. aprillil algatatud euro kasutusele võtmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (399 SE).
Seaduse muutmise eesmärk on vähendada vajadust 1- ja 2-sendiste kasutamiseks, kuna pisisentidega makstakse poes harva, kuid nende tootmise ja käitlemise mõju keskkonnale on suur.
1- ja 2-sendistele euromüntidele kehtestatakse kohustuslikud ümardamisreeglid, mis tähendab, et sularahamakse korral ümardatakse ostukorvi (mitte eraldi iga toote) maksumus lähima viie sendini. Lõplik ostusumma, mis lõpeb ühe, kahe, kuue või seitsme eurosendiga, ümardatakse allapoole, ning summa, mis lõpeb kolme, nelja, kaheksa või üheksa eurosendiga, ümardatakse ülespoole. Kaardiga makstes ei muutu midagi ja ostu hind läheb arvelt maha jätkuvalt 1 sendi täpsusega. Samuti ei muuda ümardamine 1- ja 2-sendistega maksmist, kui ostja tahab nendega maksta, peab pood need vastu võtma. Vahetusrahana neid enam aastast 2025 aga tagasi ei saa ja poest saaks seejärel kõige väiksemana tagasi 5-sendiseid.
Eesti Pank on viimastel aastatel lasknud 1- ja 2-sendiseid euromünte ringlusesse keskmiselt 40 tonni aastas, millest kaduvväikest osa kasutatakse ostude eest tasumiseks ja keskpanka jõuab aastas tagasi umbes 3 protsenti väljaantud 1-2sendistest. Pisisentide massiline ringlusest välja langemine tingib nende ületootmise ja jalajälje keskkonnale. Arvestades pisisentidega seotud kulusid ja kasu, pole nende müntide tootmise jätkamine otstarbekas.
Iga sularahatehinguga võib tarbija võita või kaotada kuni kaks senti. Kuna ümardamine toimub matemaatika reeglite järgi üles või alla, siis selle mõju aja jooksul ühtlustub. Lisaks on tarbijal alati võimalus ümardamisest loobuda, valides ostu eest tasumiseks kaardimakse. Toodete hindu ei ole kaupmeestel mõtet muutma hakata, sest ostukorvi koostab klient ja ümardatakse ainult ostukorvi kogumaksumus.
Väikeste müntide ringluse probleem on sarnane kogu euroalal, kuid ühist kokkulepet hindade ümardamiseks pole tehtud. Samas on kuus riiki juba ümardamist rakendanud: Soome, Iirimaa, Holland, Belgia, Slovakkia ja Itaalia ning seda plaanib ka Leedu. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.
Valitsuse 1. aprillil algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (400 SE).
Muudatustega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu liikluskindlustuse direktiivi muudatused, mille ülevõtmistähtaeg oli 23.12.2023). Eesti suhtes algatas Euroopa Komisjon tänavu 24. jaanuaril rikkumismenetluse direktiivi mitteõigeaegse ülevõtmise eest. Direktiiv ei too kaas suuri muudatusi, kuna liikluskindlustuse süsteem on nii Eestis kui Euroopas laiemalt hästi toiminud. Kindlustuse põhiolemus jääb samaks: esmalt kaitseb see kannatanut, kes sattus õnnetusse ja kes liikluskindlustuselt saab hüvitise. Teisalt ka süüdlast ennast, kelle eest kindlustusandja kannatanule kahju hüvitab.
Seaduse jõustumisel hakata liikluskindlustusega katma ka osasid kergliikureid, muu hulgas näiteks elektritõukerattaid, mille kiirus ulatub üle 25 kilomeetri tunnis või üle 14 kilomeetri tunnis, kui sõiduk kaalub üle 25 kilo. Selleks et lihtsamini aru saada, kas sõidukile laieneb kohustuslik liikluskindlustus või mitte, plaanib Eesti Liikluskindlustuse Fond teha veebi vastava abimaterjali.
Kui kindlustusselts läheb pankroti, näeb direktiiv ette, et igas liikmesriigis peab olema garantiifond, kes sellisel juhul tema eest kahjud hüvitab. Eestis saab selleks Eesti Liikluskindlustuse Fond, kes kogub maksejõuetuse katteks vahendeid kindlustusseltsidelt.
Seaduse muutmisega tõstetakse ka maksimaalselt hüvitatavate kindlustussummade piirmäärasid: asjakahju korral 1,2 miljonilt 1,3 miljonile eurole ja isikukahju korral 5,6 miljonilt 6,45 miljonile eurole.
Tehniliste muudatustena sätestatakse ühtne ELi ülene vorm kahjuajaloo tõendamiseks, mis võib olla vajalik juhtudel kui inimene vahetab kindlustusseltsi või elukohariiki ja tahab tõendada oma senist kahjuajalugu. Eestis annab vastavaid kinnitusi välja Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Eelnõu mõjutab vähem või rohkem nii liikluskindlustust pakkuvaid kindlustusseltse ja kindlustuslepingute vahendajaid; sõidukiomanikke, kes on kohustatud oma vastutuse kindlustama; liiklusõnnetuses kannatanuid ning Eesti Liikluskindlustuse Fondi tegevust. Mõju on seotud näiteks asjaoluga, et tuleb hakata kindlustama ka teatud tüüpi kergliikureid, tõsisemate õnnetuste korral võib avaldada mõju kindlustussummade kasv. Juhtivkomisjoniks määrati majanduskomisjon.
Valitsuse 1. aprillil algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (401 SE).
Eelnõuga muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ette nähtud perearstide töökorraldust. Samuti muudetakse teisi seadusi, sh ravimiseadust ja riigilõivuseadust.
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses antakse perearstidele võimalus teenindada inimesi ka oma nimistu väliselt ning luuakse täiendav alus nimistute ümberkorraldamiseks ja teenuse pakkumise tagamiseks. Praegu kehtiv kord näeb ette, et perearstid tegutsevad nimistu alusel. Seda üldpõhimõtet ei ole kavas muuta, kuid seadusesse lisatakse säte, mis lubab selgelt teatud juhtudel teenust ka paindlikumalt nimistuvälistele isikutele osutada. Kuigi ka tervisekeskustes kehtib põhimõte, et inimesel on oma perearst ja abi osutatakse nimistupõhiselt, leidub tegevusi, milles võiks ülesandeid jagada. Üheks näiteks on teise nimistu erakorraliste patsientide vastuvõtmine.
Eelnõu kohaselt tuuakse seadusesse tervisekeskuse mõiste. Tervisekeskuses pakutakse lisaks perearstiabile teisi esmatasandi teenuseid: vähemalt füsioteraapia, õendusabi ja ämmaemandusabi. Seni on tervisekeskuse mõiste olnud õiguslikult olemas ainult määruse tasandil. Seadusesse toomine loob eelduse, et tervisekeskused kannaks suuremat piirkondlikku vastutust esmatasandi teenuste kättesaadavuse tagamisel.
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatused on kavandatud jõustuma käesoleva aasta 1. juulil. Perearstiabi puudutavad muudatused on ette valmistatud koostöös Tervisekassa ja Eesti Perearstide Seltsiga. Muudatused mõjutavad inimesi, kes kuuluvad nimistutesse, millele kvaliteetse arstiabi tagamiseks on täiendav paindlikkus vajalik, ning esmatasandil töötavaid spetsialiste. Muudatusega kaasnevad kulud kaetakse vajaduse korral Tervisekassa eelarvest
Ravimiseaduse muudatusega luuakse täiendav võimalus anda luba müügiloata ravimi turustamiseks kindla diagnoosi puhul, et tagada ravimi katkematu kättesaadavus Eestis. Juhtudel, kui ravimiga katkematu varustatuse tagamine on oluline inimeste või loomade tervise seisukohast ning kui teisi sama toimeaine ja tugevusega ravimeid Eestis ei turustata või turustatakse ebapiisavas koguses, võib Ravimiamet lubada alternatiivse müügiloata ravimi turustamist. Seni on müügiloata ravimi turustamiseks olnud vajalik arstide erialaorganisatsiooni taotlus. Sätte eesmärk on kiirendada raviminappuse korral ravimi jõudmist tervishoidu, jääb ära taotluse esitamisele ja läbivaatamisele kuluv aeg, samuti vähendatakse erialaorganisatsioonide koormust taotluse esitamiseks teada olevate müügiloata ravimite turustamiseks lubamisel.
Riigilõivuseaduses nähakse ette iseseisvalt teenust osutama asuvate füsioterapeutide, logopeedide ja psühholoogilise ravi osutajate tegevusloa taotlemise riigilõivud. Alates 2023. aasta 1. oktoobrist on neid teenuseid võimalik iseseisvalt osutada ning selle eelduseks on tegevusloa olemasolu. Samuti sätestatakse riigilõivud tubakatoote koostise teate läbivaatamise eest ja teate kehtivuse tagamiseks. Tubakatoodetega seotud riigilõivude kehtestamisel lähtutakse tootja või importija poolt toote koostisosade ja koguste kohta teadete esitamise kontrolli ja hindamise vajadusest. Tubakatoodetega seotud riigilõive puudutavad sätted on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. jaanuaril.” Riigilõivuseaduse muudatused mõjutavad ühekordselt tegevusluba taotlevaid spetsialiste. Tubakatoodetega seotud riigilõivude muudatused mõjutavad tubakatootjaid ja maaletoojaid. Osapooled on eelnõuga tutvunud ja edastanud tagasiside, millega on osaliselt arvestatud. Juhtivkomisjoniks määrati sotsiaalkomisjon.
Keskerakonna fraktsiooni 1. aprillil algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu (402 SE).
Eelnõuga täiendatakse pühade ja tähtpäevade seaduses sätteid, millega lisatakse riigipühade hulka ülestõusmispühade teine püha. Eelnõu jõustumisel suureneks riigipühade arv Eestis kaheteistkümneni. Ülestõusmispühade teine püha järgneb esimesele pühale, mis tähendab, et see langeb alati esmaspäevale. Juhtivkomisjoniks määrati põhiseaduskomisjon.
Rahanduskomisjoni 2. aprillil esitatud Riigikogu otsuse „Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse” eelnõu (403 OE).
Eelnõuga tehakse ettepanek nimetada alates 1. juunist 2024 kuni 31. maini 2026 Eesti esindajaks Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomitees rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Käesoleval ajal on nõukogu liige Aivar Kokk. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.
Keskerakonna fraktsiooni 2. aprillil algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (404 SE).
Eelnõuga sätestatakse koolilõuna toetusele alammäär ehk koolilõuna miinimummaksumuseks määratakse 2 eurot ööpäevas õpilase kohta. Praegu eraldab riik koolilõuna jaoks 1 euro õpilase kohta ja see on muutumatu olnud aastast 2018. Juhtivkomisjoniks määrati kultuurikomisjon.
Keskerakonna fraktsiooni 2. aprillil esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele taastada noorte koolispordi toetus” eelnõu (405 OE).
Eelnõuga tehakse valitsusele ettepanek töötada välja koolispordi toetuse taastamine. Juhtivkomisjoniks määrati kultuurikomisjon.
Keskerakonna fraktsiooni 2. aprillil esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kodumaiste puu- ja juurviljade käibemaksu langetamiseks 5-le protsendile” eelnõu (406 OE).
Eelnõuga tehakse ettepanek alandada just kodumaiste puu- ja juurviljade käibemaksu. Antud tootegruppide soodustamine suunab inimesi tervislikemate toodete tarbimisele ja parendab seeläbi ka tervislikke toitumisharjumusi. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.
Keskerakonna fraktsiooni 2. aprillil esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele noorte huvitegevuse toetuse suurendamiseks” eelnõu (407 OE).
Eelnõuga tehakse valitsusele ettepanek suurendada noorte huvitegevuse toetus summani 14 250 000 eurot. Juhtivkomisjoniks määrati kultuurikomisjon.
Keskerakonna fraktsiooni 2. aprillil esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele digitaalsete teenuste maksu rakendamiseks Eestis” eelnõu (408 OE).
Ettepaneku eesmärk on kehtestada Eestis digitaalsete teenuste maks sarnaselt teiste riikidega, sealhulgas Prantsusmaal rakendatud maksustamise põhimõtetele.
Digitaalsete teenuste maksu (DTM) määr on 10% ja seda maksavad välismaa juriidilised isikud, kelle eelmise kalendriaasta globaalne käive on vähemalt 750 miljonit eurot ja kes teenivad Eestis digitaalsete teenuste müügist vähemalt 100 tuhat eurot.
Seletuskirjas märgitakse, et digitaalsete teenuste osakaal maailmamajanduses kasvab jõudsalt, mis seab väljakutseid olemasolevatele maksusüsteemidele. Paljud digitaalsed ärimudelid võimaldavad teenida tulu riikides, kus ettevõttel füüsilist kohalolekut ei ole, mistõttu traditsiooniline maksustamine ei pruugi olla efektiivne. Eelnõu eesmärk on luua õiglane ja konkurentsivõimeline maksukeskkond, tagades, et suured digitaalteenuste pakkujad annaksid õiglase osa maksutuludest ka nendes riikides, kus nad tegelikult oma tulu teenivad. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus kinnitas Kalle Laaneti asumise põhiseaduskomisjoni liikmeks.
