NordenBladet —Ahvenamaal asuv 92 elanikuga Sottunga vald on kadumas – raha on otsas, inimesi pole ja koolis pole enam õpilasi. Möödunud aastal oli Sottungas 92 elanikku, nende seas 35 pensionäri ja 2 koolilast. Valla eelarvest pool läheb vanurite ülalpidamiseks.
Ahvenamaal on käimas haldusreform, kus senise 16 valla asemel jääks tulevikus alles vaid neli. Muutused on aga tekitanud suurt vastuseisu. Vastuolijate argument on see, et Ahvenamaa praegune haldusjaotus on olnud muutumatu 700 aastat ja midagi pole häda olnud. teiselt poolt on Soome kaheksa kõige väiksemat valda just Ahvenamaal ja väikseim neist on Sottunga.
Varsti aga kaob Sottunga tõenäoliselt ära, nii nagu ka suuruselt järgmised Kökar ja Kumlinge. Plaani järgi ühendatakse väiksemad vallad 1600 elanikuga omavalitsuseks. See oleks rahvaarvult juba paljudest mandri-Soome valdadest suurem.
Sottunga on äärmuslik näide sellest, milleni viib elanikkonna vananemine. Elanike arv on vähenenud ja elanike vanus tõusnud. Veel kümme aastat tagasi oli 64-aastaste ja vanemate osakaal kümme protsendipunkti väiksem. 2012. aastal oli koolis 8 õpilast, nüüd ainult 2.
Lisaks omavalitsusele on Sottungas veel postkontor, kauplus, kirik, raamatukogu ja kool. Kaks õpilast käivad koolis vaid kahel päeval nädalas, muudel päevadel sõidetakse praamiga Föglösse.
Vanurid on koduhooldusel. Sottungas on praegu käsil 400 000 euro ELi toetusega sadama uuendamine, mis oleks võimatu, kui vald oleks mõne teisega varem liidetud.
NordenBladet – Ahvenamaa (soome keeles Ahvenanmaa, rootsi keeles Åland) on rohkem kui 6500 saarest koosnev saarestik Läänemeres, mis moodustab omavalitsusliku Ahvenamaa maakonna. Maakonna elanikkond on rootsikeelne ja ainus ametlik keel on rootsi keel. Ahvenamaa kuulub Soomele, välja arvatud osa Märketi saarest, ja on autonoomne. Ahvenamaal on oma seadusloome, kodakondsus ja postmargid. Suurim saar on Ahvenanmanner. Seda ümbritsevad väiksemad saared. Lõunasse jääb Ahvenameri, läände Ahvenanrauma ja põhja Põhjalaht. Idas on piir Ahvenamaa ja Turu saarestiku vahel tinglik.
Mariehamni kesklinnast leiate jalakäijate tänava, mis saab alguse linnaväljakult, väikese laulukaare äärest. See on Torggatan (hääldus: torigaattan), tõlkes just nimelt turu või väljaku tänav. Tänav on tihedalt täis tipitud poode ja kohvikuid. Siin leidub kõike, alates haugilandist kuni kohaliku käsitööni, rääkimata raamatutest ja riietest.
Käsitöö Mariehamnis
Kohalikku käsitööd saab imetleda ja kaasa osta mitmest väikesest poekesest. Svalan Hantverk & Kläder (Norragatan 1 22100 Mariehamn ) on tekstiilipood, kust leiate valmisesemetele lisaks põnevaid lõngu. Jussis Keramik on Lilla Torgetil paiknev kohaliku keraamika ja käsitsi puhutud klaasi pood koos klaasikojaga.
Judy’s on kombineeritud ateljee ja pood, mis on veidike peatänavast eemal, aga tasub kindlasti külastamist. Koha peal valmistatakse keraamikat, lisaks müüakse tekstiile, hõbeehteid ja rohkelt põnevaid sisustusdetaile.
Sjökvarteret
Sjökvarteret, maakeeli Merekvartal (Sjökvarteret, Österleden 110 Mariehamn 22100), on vana merenduskultuuri keskus. Lisaks paadiehitusele leidub siin ka muud käsitööd. Näiteks Guldviva Smyckessmedja – väike poeke, kus kullassepad Maria Karlström ja Pia Romberg müüvad omavalmistatud ehteid ja SALT – erinevate kunstkäsitööliste ühendus.
Kesklinnas on galerii nimega Galleri Skarpans (Östra Esplanadgatan 8 Mariehamn 22100), mis lisaks maalikunstile eksponeerib ja müüb ka kunstkäsitööd. Väikeseid kunstigaleerisid ja vaateaknaid põnevate mininäitustega leiate mitmelt poolt mujaltki linnast. Tuleb ainult silmad lahti hoida!
Maal
Hammarlandi vallas tasub läbi käia keraamikatöökojast Lugnet Keramik (Skarpnåtövägen 356 Hammarland 22240). See on pereettevõte, mis valmistab enamasti traditsioonilises talupoja stiilis keraamilisi nõusid. Poeruumi kõrval asuvasse ateljeesse sisse piiludes näete, kuidas käsikedral treimine käib. Kuhu Te ka Ahvenamaal ei satuks, leiate kindlasti midagi põnevat kas lihtsalt imetlemiseks või kaasa ostmiseks.
NordenBladet – Bomarsundi kindlus oli Venemaa kindlus Läänemere rannikul riigi tollasel läänepiiril Soome Suurvürstiriigis. Tänapäevase haldusjaotuse järgi paiknevad kindluse ehitised Sundi vallas Ahvenamaal Soomes.
Euroopas olid 1789. aastast alates pöördelised ajad. Suur osa Euroopat omandas mingisugusegi stabiilsuse taas alles pärast Viini kongressi 1815. aastal, kuid maailmajao üldpilt ning riikide omavaheline suuruse ja sõjalise jõu vahekord oli muutunud oluliselt ja pöördumatult. Peamiselt toimusid murrangulised sündmused Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid ka Läänemere ruum polnud jäänud puutumata.
Venemaa oli 18. sajandi lõpul jõudnud annekteerida Poola riigi viimasedki alad ja piiri jagati juba Preisimaaga. Rootsi ja Venemaa vahelise 1808.–1809. aasta sõja tagajärjel liikus nendevaheline piir oluliselt lääne poole ning muutusid naaberriigivastasteks sõjalisteks operatsioonideks mõeldud positsioonide asukohad. Kahtlemata tegi rootslasi murelikuks uus olukord, kus piirilt kuningriigi pealinnani oli linnulennult ainult 100 km.
Venelaste probleem oli aga vähene võimekus kindlustada uusi alasid. Sisuliselt kaotasid oma tähtsuse vanal Rootsi piiril olnud kindlustised (isegi äsjavalminud Kyminlinna, aga ka Ruotsinsalmi, Hamina jt). Helsingi ja selle lähedal olev Viapori (rootsi keeles Sveaborg) ei kaotanud küll lõplikku tähtsust, kuid need sobisid rohkem väiksema, skääride vahel opereerima mõeldud laevastiku jaoks ja jäid sellistena uuest piirist liiga kaugele. Rootslastel oli Hanko neeme ümbruses kindlustisi, mida nad 1808–1809. aasta sõjas Venemaaga küll ei suutnud kasutada – sealne garnison viidi Viaporile appi ning venelastele jäi vaid tühjade kindlustiste hõivamise vaev. Nende seisukord ja lisaehitiste püstitamise raskus arvatavasti ei rahuldanud venelasi ning Hanko neeme ja ümbruskonna saarte kindlustisi ei võetudki kuigi laialdaselt kasutusele.
Tallinna sõjasadamat (mille täieliku ümberehitamise 1791. aasta projekt oli lükatud kõrvale) rekonstrueeriti parasjagu 1806. aasta tagasihoidlikuma projekti järgi (tööd lõpetati põhiliselt 1820. aastate keskpaiku), kindluse laiendamiseks ei jätkunud ilmselt enam jõudu. Paldiski oli oma looduslike eeliste poolest 18. ja 19. sajandi vahetusel uuesti sõjasadamana päevakorras, kuid ilmselt sundisid 18. sajandi halvad kogemused ehitusmaksumuse tohutu kasvuga ja seetõttu terendavad uued hiigelkulutused loobuma sellestki kohast.
Venelased nägid endiselt läänesuuna peavaenlasena Rootsit. See oli ehk ka põhjus, et loobuti Hanko neeme kindlustistest, sest selle asukoht poleks andnud piisavalt kaitset Rootsi vägede oletatava pealöögi vastu kõige tõenäolisemal liikumissuunal – üle Ahvenamaa saarestiku itta. Vene sõjaväeinsenerid nägid Ahvenamaa sõjalist potentsiaali ning asusid sinna kavandama uut baasi. Sobiv koht leiti suurimale saarele – Ahvenanmandrile – ja sellest itta jäävale Lumpari lahe äärde. Varjulist ja ka suurema laevastikuüksuse jaoks piisavalt avarat lahte läbisid Põhjalahte ja Läänemerd ühendavad laevateed. Läände jääv Ahvenanmanner lubas kõige tõenäolisemasse rünnakusuunda – läände – rajada kindluse turvalisuse jaoks piisava ulatusega kaitseehitisi.
Venelased alustavad kindlustiste rajamist Venelased okupeerisid 1808. aastal Ahvenamaa ja ehitasid järgmisel aastal mitu põhja-lõunasuunalist vastupanuliini. Lumpari lahe äärde kavandatud põhikindlustis toimis mandrilt appitulevate Vene vägede jaoks sillapeana, sõjasadama peakaitse-elemendina ning kogu kindluse tsitadellina.
Põhikindlustisest läände jäävatele kõrgendikele kavandati kohati mitmekordsete vallidega siksakiline kinnine rinne. Nii loodes kui ka edelas oli ettenihutatud reduute, samuti oli mitmeid lisakindlustisi väinaäärsete sadamate kaitseks. Venelaste rakendatud siksakilistel tenailidel põhinev süsteem (tuntud kui ‘vanapreisi süsteem’) ei olnud tegelikult veel kuigi vananenud, kuid Preisimaal hakkas juba arenema uus süsteem, mida hiljem saigi nime ‘uuspreisi süsteem’.
Lähim asustatud koht oli Skarpansi talu, selle ümbrusse rajati ka ehitajate linnak. Põhikindlustisest itta jäi Preestrisaar (rootsi keeles Prästö), saare ja Ahvenanmandri vaheline väin on Bomarsund. See rootsikeelne nimi kandus üle kogu kindlusele.
Tööd aeglustusid 1812. aastal, kui tööde initsiaator Michael Andreas Barclay de Tolly läks erru. Tema surma järel 1818. aastal katkestati tööd lõplikult ning seniehitatu jäi laokile. Samal ajal tegi suurvürst Nikolai Pavlovitš (hilisem keiser Nikolai I) koos kindralkuberner markii Filippo Paulucciga 1819. aastal Läänemere kubermangudes ringsõidu ning sattus masendusse sealsete kindlustiste halva seisukorra pärast.
Tallinna jaoks tehtigi 1820. aastal uus kindlustamiskava, kuid Bomarsundis pandi senine projekt hoopiski kalevi alla. Keiser Aleksander I suri 1825. aastal. Troonile tõusis tema vend Nikolai, kes veel suurvürstina oli tegelenud kindlustiste järelevalvega. Keisrina lähenes Nikolai I kindlustamisküsimustele hoopis teisiti. Tema juhtimisel telliti Tallinna uued kindlustamisplaanid ning täiendati vanu kindlustisi eelkõige Kroonlinnas, aga ka Riia lähedal Väina-Jõesuus, Helsingi lähedal Viaporis ja Viiburis.
Venelaste uued kindlustised
Uuesti võeti üles ka Ahvenamaa kindlustamise mõte. Tõenäoliselt põhjustas uute kindlustiste ehitamise kallinemine ning seetõttu täiendavate rahastamisallikate leidmise vajadus selle, et otsustati sulgeda vananenud ning uuest piirist eemalejääv Kuressaare ja Pärnu kindlus. Kuressaare kindlus likvideeriti ametlikult 22. jaanuaril 1834 (vkj). Kindluse suurtükid jm sõjavarustus anti kohe üle rajatavale Bomarsundi kindlusele, ehitised võõrandati aastatel 1835–1836 Saaremaa rüütelkonnale ja Kuressaare linnale.
Uus Ahvenamaa kindlustamise plaan valmis 1828. aastal. Nüüd lähtuti kavandamisel uuspreisi kindlustamisviisi põhimõtetest, kuid kavandatu autorit (autoreid) pole praegugi teada. Näiteks Tallinnas kavandas 1820. aastal uusi kindlustisi Johann Baptist Trousson, kelle selleaegne põhitöökoht oli hoopis Babrujski (tänapäeval Valgevenes) kindluse ehitustööde juhina. Paraku pole 1828. aasta Tallinna kindlustamiskava autoreid samuti praegu teada.
Ahvenamaa kindlustiste kohta on Soomes praegu säilinud tuhatkond joonist, kuid neid on allkirjastanud inimesed, kes on olnud eelkõige seotud teiste kindlustega (nt insener-kapten Kuhlman ja polkovnik Sorokin Viiburis, insener-alampolkovnikud Grundt Helsingis ja Tesche Hämeenlinnas) ning allkirjastanute hulgas ei eristu selgelt ehitisi projekteerinud isikud.
Bomarsundi kindluse fortide, aga ka sarnaste Tallinna Kalaranna fordi ning näiteks ka Kroonlinna Paul I fordi kavatises ja välimikus on sarnaseid jooni, seega on vägagi tõenäoline leida nende ehitiste (algne) projekteerija Peterburist, arvatavasti Venemaa teenistusse tulnud sakslaste hulgast.
Kroonlinnas ehitatut on teiste kindluste ehitistega võrrelda raske, sest tegu oli ikkagi Venemaa tollase põhilaevastiku peabaasi ja pealinna peamise merekaitsega, mida turvanud kindlustisi täiendati pidevalt. Tallinna Kalaranna fordiga võrreldes olid Bomarsundi kindlustised oluliselt suuremad. Ainuüksi ringvalliga ümbritseda kavatsetud kindlusala sees pidi hakkama elama umbes 5000 inimest. Peafordi kaitsekasarm (sealne kõige suurem ehitis) oli arvestatud umbes 2500 inimesele, Tallinna Kalaranna fort tervikuna aga ainult umbes 2000 inimesele.
Kindluse projekt valmis 1828. aastal, mille keiser kinnitas 1829. aastal. Ehitajatele uute peavarjude rajamist alustati 1830. aastal. Tööliste põhimassi moodustasid peamiselt sunnitöölised, keda vähemalt ehituse algaegadel oli umbkaudu 1000 inimest.
Peafort
Kõige olulisem kindlustiste osa oli peafort, millest sai valvata Lumpari lahe ning Läänemere ja Põhjalahe vaheliste väinade üle. Fordi suurim ehitis oli ellipsjas (pikem läbimõõt umbes 300 m) kahekorruseline kaitsekasarm, milles oli kokku 162 kasematti, neist 115 elu- ja laskekasematti. Ühes sellises kasematis paiknes üks suurtükk ning elas umbes 10 meest. See kaitsekasarm on olnud Ahvenamaa suurim ehitis läbi aegade.
Ülejäänud ruumides olid nt köögid, leivakojad, eri uskude pühakojad, kraami- ja laskemoonalaod, aga ka käimlad jms. Kasarmust katmata fordi loodeosa sulges kaks ohvitseride elamut ning kolmekorruseline hoburauakujuline kaponiir (kavandatud kogu kindluse réduit’na ehk siis tsitadellina), kus olid peale elu- ja lahinguruumide veel kasematid õigeusu, luteri ja roomakatoliku kirikute jaoks.
Peaforti ehitati aastatel 1832–1844, kuid tööd laabusid nii korralikult, et juba 1839. aastal kolisid esimesed väeosad kaitsekasarmusse sisse. Ehituse lõpujärgu viimistlus- ja dekoreerimistöödest moodustas suure osa õigeusu kiriku ruumide nõuetekohane teostamine.
Peafordi edelaküljest pidi läände ehitatama ringvall, mis idapoolsete kõrgendikeni jõudes pidi pöörduma põhja ja hiljem kirdesse, tekitades suletud kindlusala läbimõõduga umbes 1,1 km. Ringvalli pikkusega üle 3 km kavandati ka 300 m pikkusi kaheotstarbelisi ehitisi – kaitseladu ja kaitsehaigla. Valli murdekohtadel kavandati kas väiksemaid suurtükikaponiire või suuremaid Montalembert’-tüüpi suurtükitorne. Valli põhjaossa kavandati suurem kaponiir, mis pidi kasemateeritud kaitsekäiguga ühendatama kindlusala keskel oleva suure kaitsekasarmuga. Kokku pidi kindlusala relvastatama umbes 350 suurtükiga, millest kolmandik oli peafordi kaitsekasarmus.
Aastatel 1847–1851 jõuti kindlusala ringvalli ehitistest püstitada ainult üks loodekülje suurtükitorn. Suuremate ehitiste tähistamisel kasutati ladina tähti, mille järgi oli tegu C-torniga (torni kandva kõrgendiku järgi tuntud kui Brännklinti torn). Miks just see torn valmis esimesena, pole selge. Kaitsehaigla ja -lao ehitamist alustati 1846. aastal, samuti ringvalli A-, B- ja D-torni (see asetses ringvalli kõrgemais kohas, tuntud kui Djävulsbergi torn) ehitamist, kuid nende ehitustöödega ei jõutudki lõpuni. Ringvalli tornidel polnud tagaküljel ambrasuure, seega toimisid need korralikult ainult siis, kui oleks olnud valmis külgi kaitsev vall. Sellest valmis aga ainult üksikuid osi, mis hilisemas sõjategevuses andis tunda olulise puudusena.
Ümbruskonda oli kavas lisaks kindlusala ringvalli kuuele suurtükitornile ehitada veel seitse suurtükitorniga reduuti või abiforti kokku umbes 150 suurtükile. Ehituslikult olid kõik tornid sarnased. Abiforte hakati küll ehitama juba aegsasti, kuid valmis sai ainult kahe fordi peatorn – Z-torn (Preestrisaare torn) aastatel 1843–1845 ning U-torn (Notviki torn) aastatel 1844–1847. Nende fortide teistest ehitistest ja ülejäänud abifortide ehitamise alustamisest pole teateid. Miks ehitati esmalt valmis just nende fortide peatornid, pole samuti teada.
Lumpari lahe põhjaosas olid peafordi kaitse all sadamaala, kus oli ka kaks sadamasilda. Sadam oli kavandatud ainult laevade hoiu-alana, siin polnud nähtud ette mingeid staapleide vms ehitisi laevade remontimiseks ja uute ehitamiseks. Lõunast kaitses sadama-ala Grinkari neemel 1854. aastal valminud suurtükipatarei.
Kaitseehitiste püstitamise igavene probleem on nende kõrge maksumus ja eriti halb nähtus on veel maksumuse kasv ehitamise jooksul. Kuressaare ja Pärnu kindluse sulgemisest 1834. aastal säästetud raha läks uutele kindlustistele Bomarsundis, Tallinnas ja Kroonlinnas, ehk väiksemal kujul mujalegi. Tööd kallinesid nii Tallinnas kui arvatavasti ka Kroonlinnas, seetõttu jäeti neid juba ka ära. Ahvenamaal tehti teadaolevalt alates 1841. aastast seniste plaanide olulisi kärpimisi ning ehitati kindlustisi oluliselt väiksemana välja – näiteks osa abifortide torne oli algselt kavandatud umbes poole suuremana.
Algselt ehitajate jaoks 1810. aastatel Skarpansi talu maadele tekkinud linnakut tunti edaspidi Vana-Skarpansina (rootsi keeles Gamla Skarpans). Sellest mäe taga läänes, kuid omakorda mäe peal asuv ja sisenevat maanteed kontrolliv asula kandis kaartidel küll lihtsalt nimetust ‘eeslinn’ (vene keeles forštat (?????????), rootsi keeles förstaden), kuid oli korrapärase planeeringu ja selgelt linnalise olemusega. Vana-Skarpans ja eeslinn jäid kindlusalast välja.
Kindlusala lõunaosas paiknev uus linnak sai nime Uus-Skarpans (rootsi keeles Nya Skarpans), seal olid elukvartalid koos muude linnaliste asutustega – poodide, töökodade, postiasutise, kooli, apteegi ja turuga. Linnamajad olid puust, peamiselt vene ampiirstiilis, mis tollal oli Ahvenamaal uudne ja mida kohalikud jäljendasid veel hulk aega hiljemgi.
Preestrisaarele põhjaossa rajati algul eraldi väikesed kalmistud õigeusklikele, juutidele ja moslemitele, alates 1840. aastate lõpust rajati suuremad kalmistud õigeusklikele, luterlastele ja roomakatoliiklastele saare lõunaossa. Saare edelaosas oli haiglalinnak, mille eraldatus kindluse sõjalisest ja elukondlikust keskmest tulenes ilmselt algsetest karantiininõuetest. Hiljem need ilmselt lõdvenesid, sest haiglalinnakust itta tekkis umbes 30 suvilast koosnev linnak.
Bomarsundi kindluse juurde kuuluvates linnakutes olevat elanud kokku umbes 8000 inimest. Need kerkisid peaaegu tühjalt kohalt, samas kui pikaaegse aja- ja kujunemislooga Tallinnas elas tollal umbes 14 000 – 15 000, Tartus ja Helsingis umbes 10 000 inimest. Helsingist eraldi arvestati sel ajal Viapori kindlust, kus elas umbes 6000 inimest.
Bomarsundi kindlusala või Skarpansi elamisala oli tolle-aegses Venemaa Läänemere-ruumis nii sõjaliselt, linnaehituslikult kui ka sotsiaalselt vägagi silmapaistev kooslus. Neid tuleb aga vaadelda koos, sest nii sõjalised kui ka olmelised ehitised olid siin omavahel põimunud tihedalt läbi.
Kindluse ehitised mälstisena
Esimesed teated Bomarsundi kui mälestise kaitsmisest pärinevadki sellelt pinnalt. 1905. aastal keelas Arheoloogiakomisjon (tollane Soome muinsuskaitseasutus) võtta telliseid kindlustiste varemetest ning üldse kuidagi kahjustada allesjäänut. Bomarsundi kindlustised kuulutatigi 1936. aastal mälestiseks.
Ometi on seal hiljemgi tehtud töid, mis tänapäeva mõistes on mälestist kahjustavad – 1958. aastal ehitati Preestrisaarele viiv maanteesild kohe peafordi külje alla, millele 1960. aastate keskel järgneski uue tee ehitamine otse üle Uus-Skarpansi linnaku ja peafordi varemete uuele sillale. U-torni (Notviki torni) kaevati aastatel 1971–1973 välja ekskavaatoritega, hävitades kogu arheoloogilise ladestuse torni ümbruses.
1999. aastal kuulutati aga kindlustiste maa-ala muinsuskaitsealaks ning alustati ala väljaarendamise projekteerimist. 2004. aastal tähistati küllaltki suurejooneliselt kindluse vallutamise 150. aastapäeva ning püstitati mälestusmärke eri poolel langenutele. Ehitustegevus kindlustiste alal on senini vähene, aga turistide huvi ja korraldatud ürituste maht on kasvanud aasta-aastalt.
NordenBladet – Kastelholmi loss (rootsi: Kastelholms slott) on üks huvitavamaid vaatamisväärsusi Ahvenamaal. Lossi täpne vanus ei ole teada, kuid seda on tekstides mainitud juba 1388. a. Loss ehitati strateegilisse kohta, purjetamiseks sobiva lahe kaldale, kuid siiski kaugemale põhilistest laevateedest. Päris alguses oli loss igast küljest veega ümbritsetud ja Slottssundeti lahe järsud kaldad pakkusid head looduslikku kaitset.
Oma nüüdse kuju on loss saanud 13.–16. sajandil. Kastelholma oli 14. ja 15. sajandil Ahvenamaa iseseisva administratiivüksuse keskus ja seda valitses kuninga poolt ametisse määratud läänihärra. Kuningas Gustav Vasale meeldis Kastelholma nii väga, et ta elas ise 1556. a paar kuud lossis ja laskis ehitada ka kuningamõisa. Hiljem andis ta lossi oma nooremale pojale Johanile, kes muu hulgas pidas lossitornis vangis oma venda Erik XIV, tema abikaasat ja lapsi. 1634. a liideti Ahvenamaa maakond Turu maakonnaga ja Kastelholma kaotas oma tähtsuse. Loss sai kannatada suures tulekahjus 1745. a ning hakkas pärast seda kiiresti lagunema. Tulekahjust paremini säilinud põhjatiiba kasutati kuni 1930. aastateni viljahoidlana. 1980. aastatel hakati lossi restaureerima.
Tänapäeval on selles kaunilt restaureeritud lossis muuseum, mida huvilistel on võimalus külastada. Samas läheduses asuvad ka Jan Karlsgågeni vabaõhumuuseum, kus saab näha kuidas nägi välja Ahvenamaa talu 19. sajandil. Samuti on siin väike vanglamuuseum.
Kastelholmi linnus on rootslaste ehitatud keskaegne kivilinnus Soomes Ahvenamaal (rootsi Åland) Sundi kommuunis.
Ajalugu:
On arvatud, et linnuse võisid rajada ka taanlased nende ristiretkede ajal Soome XIII sajandi alguses.
XIV sajandi keskpaika on oletatud linnuse ehitusperioodi. Arvatakse, et linnus võis valmida 1384. Kindlat rajamisdaatumit ei ole teada.
1388 on linnust esmakordselt mainitud riiginõuniku ja droosti Bo Jonsson Gripi pärandvara inventariseerimisürikus.
1419 sai Bengt Pogwisch linnuse lääniksja pärast tema surma läks loss lesele Ida Königsmarckile ja nende poeg Otto Pogwischile.
1431–1437 oli Korsholmis linnusepealik ja käsutaja Erik Nilsson Puke, kes hiljem pantis linnuse 1000 kuldna eest Hans Kröpelinile.
1440, pärast Kröpelini surma võttis Rootsi riigihoidja ja hilisem kuningas Karl Knutsson Bonde linnuselääni oma valdusse.
1499–1500 oli Kastelholmi kastellaan ja läänimees rootsi sõjaväelane ja riiginõunik Knut Jönsson Posse, kes 25. märtsil 1500 seal ka suri.
1504–1505 oli linnusepealik Kuningas Gustav I Vasa isa Erik Johansson.
1507 panid taanlased linnuse põlema sõjategevuse käigus Sten Sture Noorema ja kuningas Hansu (Rootsis Johan II) vahel.
1510 vallutasid taanlased linnuse teist korda ja hoidsid seda oma kontrolli all kuni aastani 1521, kuni Gustav Vasa väed selle neilt tagasi võtsid.
1525. aastast pärinevas ürikus kirjeldatakse lossi, kui “võtit Rootsi”, rõhutades sellega linnuse tähtsust ligipääsul Stockholmile ja olulisust Rootsi kaitsesüsteemis. XV ja XVI sajandil oli lossi õitseaeg.
1530 külastas Gustav Vasa linnust esmakordselt ja tegi sellest oma jahilossi.
1556 andis Gustav Vasa Ahvenamaa ja Kastelholmi linnuse oma pojale, hertsog Johanile, kes seda ka mitu korda külastas.
1571. aastani hoidis siin rootsi kuningas Johann III koduarestis oma troonilt tõugatud venda Erik XIV. Siit viidi ta edasi Gripsholmi linnusesse Rootsis.
1598 ja 1599 rüüstati ja purustati linnust hilisema kuninga Karl IX poolt võimuhaaramisega kaasnenud vaenutegevuses. Linnuse olid enda valdusse võtnud Poola kuninga Zygmunt III Waza (Sigismundi) toetajad ja pannud sinna komandandiks katoliiklase Salomon Ille, kelle ja veel 6 tema kaaslase pea Karl IX hiljem maha raiuda lasi.
1603. aastani oli linnus Gustav Vasa lese Katarina Stenbocki valduses.
1616. ja 1622. aastal külastas linnust Rootsi kuningas Gustav II Adolf.
1619, pärast järjekordset tulekahju püüdis lääni viimane kuberner Stellan Otto von Mörner lossi kaasaegsema ja esinduslikumana välja ehitada, kuid sllest ei tulnud midagi välja, sest Ahvenamaa liideti 1634 Soome Turu ja Pori läänidega, ning Korsholm kaotas oma administratiivse tähenduse.
1631. aastaks parandati eelneva sõjategevusega kaasnenud kahjustused.
1745 põles vana linnus täielikult maha.
1770ndatel ehitati see varemetest jälle uuest üles vanglaks. Remontimisel lammutati rohkem purustatud müüriosi.
XIX sajandi lõpus hakati mõtlema linnusevaremete säilitamisele ja restaureerimisele.
1982. ja 2001. aastal taastati linnust põhjalikult.
NordenBladet – Ahvenamaa (soome keeles Ahvenanmaa, rootsi keeles Åland) on rohkem kui 6500 saarest koosnev saarestik Läänemeres, mis moodustab omavalitsusliku Ahvenamaa maakonna. Maakonna elanikkond on rootsikeelne ja ainus ametlik keel on rootsi keel. Ahvenamaa kuulub Soomele, välja arvatud osa Märketi saarest, ja on autonoomne. Ahvenamaal on oma seadusloome, kodakondsus ja postmargid. Suurim saar on Ahvenanmanner. Seda ümbritsevad väiksemad saared. Lõunasse jääb Ahvenameri, läände Ahvenanrauma ja põhja Põhjalaht. Idas on piir Ahvenamaa ja Turu saarestiku vahel tinglik.
Tihti napib aga reisidel aega ja tuleb otsustada, mida võtta, mida jätta. Toome teie jaoks välja 10 huvitavat objekti, mida sellel imelisel saarel kindlasti külastada tasub. Alustame Mariehamnist.
Badhusberget, Mariehamn
Kauneim vaade kogu Mariehamnile avaneb linna vana veetorni juurest Badhusbergetilt. Künka otsa pääseb ka autoga. Siit ülevalt näete nii sillerdavat vett, kesklinna vanu villasid, kirikut kui reisisadamat ja purjelaeva Pommern. Vaateplatvorm asub Mariehamni lääneküljel, üsna reisisadama läheduses.
Muuseumlaev Pommern
Unikaalne üle saja aasta vanune neljamastiline parklaev, mis on säilinud oma esialgsel kujul. Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli Pommern üks Gustaf Eriksonile kuulunud suurtest purjelaevadest. See ahvenamaine reeder oli omal ajal maailma suurima purjelaevastiku omanik. Laeva tekkidel on näitused, samuti saab vaadata dokumentaalfilmi Pommernist. Muuseumlaeva kõrval asub ka Ahvenamaa Meremuuseum, kus võib lisaks kõigele muule näha ka tõelist mereröövlilippu.
Pommern (esialgse nimega Mneme; ehitatud 1903. aastal Šotimaal) on neljamastiline purje- ja muuseumlaev, mida peetakse Ahvenamaa üheks sümboliks. Laev seisab Ahvenamaa Läänesadamas ja on avatud külastajatele oma esialgsel kujul. Laev ehitati 1903. aastal Šotimaal kaubalaevaks. Temaga toodi Lõuna-Aafrikast salpeetrit, hiljem veeti Austraaliast vilja Inglismaale ja Iirimaale ning puitu Soomest ja Lõuna-Aafrikast Austraaliasse. Laevale mahtus 49 000 viljakotti. 1923. aastal ostis Kreekalt laeva kapten Gustav Erikson ja see toodi Ahvenamaale. 1939. aastal tegi Pommern viimase merereisi. Teisest maailmasõjast alates on laev seisnud Maarianhamina sadamas. 1952. aastal kinkisid Eriksoni pärijad laeva linnale, mis laeva restaureeris.
Finströmi kirik
Finströmi keskaegne kirik asub Ahvenamaa põhisaare südames, 5 km kaugusel Godbyst. Kiriku kaitsepühakuks on püha Miikael. Säilinud on keskaegsed freskod, mis reformatsiooni ajal üle lubjati ja nüüdseks taas lubja alt välja puhastatud on. Väga väärtuslikud keskaegsed pühakute puuskulptuurid. Kaunis kirikuaed ja ümbrus.
Borgboda
Küla Saltvikis. Ida majake: saate tasuta tutvuda Ida Janssoni veidi kurva eluloo ja tema vabadikumajaga. Vastutasuks kastke pelargooniume! Viikingilinnus: Borgboda on suurim Ahvenamaa 6 viikingilinnusest. Tee üles mäkke on ääristatud põnevate puuskulptuuridega, mis on inspireeritud viikingite mütoloogiast. Linnusest enesest on säilinud vaid müüri vundament. Ilus vaade mäe otsast! Puuskulptuurid näitavad teed vaateplatsile.
Getabergen – Geta mäed Ahvenamaal on kaks suuremat mäge, need on Orrdals klint ja Geta mägi. Orrdals klint on Ahvenamaa kõrgeim mägi, 128 m üle merepinna. Mäelt avanev imeilus vaade peasaart ümbritsevatele tillukestele saartele korvab mäkketõusu raskuse. Aga Geta mägi on Ahvenamaa kõrguselt teine mägi, 99 m üle merepinna. Väga selge ilmaga võib isegi Rootsi rannikut näha. Vaatetorn, minigolf, kohvik, väga hea restoran, kämpingumajad. Lisaks matkarada, mis viib mööda kivikülvist ja Getagrottan koopast. Jälgige hoolega märgistust kaljudel, et mitte ära eksida!
Bomarsundi kindluse varemed
19. sajandi esimesel poolel Vene tsaaririigi poolt rajatud kindlus, mis purustati Krimmi sõja käigus aastal 1854. Peakindlusel on kärjemustriline punasest graniidist välismüür. Autoga pääseb ligi kahele mäe otsas asuvale kaitsetorni varemele, kust avaneb jällegi võrratu vaade – Djävulsberget ning Notvikstornet. Loe lisaks artiklit Bomarsundist. Rohkem infot ja videosid ning arvutiga taastatud kindluse illustratsiooni näete SIIT.
Kastelholm
Kastelholm on peamine Ahvenamaa turismiobjekt, kuna siia on koondunud mitu enamkülastatavat vaatamisväärsust. Kastelholmi loss on ainuke keskaegne loss Ahvenamaal. See on vaid osaliselt taastatud. Lossi kõrval saab tasuta külastada Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseumi, mis tutvustab 19. sajandi talukultuuri Ahvenamaal. Lisaks veel vanglamuuseum Vita Björn. Vanas arestimajas saab tutvuda sellega, kuidas vangikongid on erinevatel aegadel Soomes välja näinud. Rohkem infot ja videosid Kastelholmi kohta leiate SIIT.
Färjsundet
Godby lähedal asuv Färjsundet on üks ilusaima vaatega koht Ahvenamaal. Siin on läbi graniidikalju lõhatud teetunnel. Maantee sööstab tunnelist otse kõrgele sillale, aga tunneli kohal avaral kaljumäel on kohvik ja vaatetorn. Färjsundeti sild ühendab omavahel Finströmi ja Saltviki valla.
Käringsund
Käringsund (šärringsund) on kaunis mereäärne küla saare läänepoolseimas vallas Eckerös. Ulukisafari on elamus kogu perele. 45 minuti jooksul saab näha erinevaid hirveliike, metssigu ja jaanalinde. Soovitame soojalt! Küla vanad paadikuurid ja paadisild ning selle kõrval asuv jahtide looduslik sadam on sisemist rahu tekitav vaatepilt. Külas asub sobivalt ka jahindus- ja kalandusmuuseum.
Reis saarestikus
Olles juba kord Ahvenamaal, ei tohi mööda lasta võimalust tutvuda tõelise saarestikumiljööga. Sinna viivad teid saarestikupraamid. Üks metsikuma loodusega piirkondi ja paljude lemmik on Ahvenamaa kagunurgas asuv Kökar (šöökar). Hamnö saarele rajasid frantsiskaani mungad 15. sajandil kloostri. Kloostri kabeli varemed asuvad praeguse 18. sajandist pärit kiriku kõrval. Kui aega napib, võib Ahvenamaa põhisaarelt praamiga Föglö saarele sõita ja veeta paar tundi või enam Degerbys. Sinna on praamide sõidugraafik tihe ning ülesõit kestab vaid 25 minutit.
