NordenBladet — Rootsit on tabanud mitu ulatuslikku kübererünnakut. Rootsi peaministri Ulf Kristerssoni sõnul on Rootsi „rünnaku all”. Peaminister tegi avalduse hiljutiste teenusetõkestusrünnakute järel. Küberrünnakud on suunatud pankade, tööbüroo, isikutuvastusrakenduse ja avalik-õigusliku ringhäälingu SVT vastu.
Meid sihivad pidevalt ulatuslikud küberrünnakud, SVT on nüüd tähelepanu all, kuid sihtmärgiks on olnud ka pangad ja Bank-ID, ütles Kristersson täna kolmapäeval 11. juunil ajakirjanikele.
Peaminister keeldus rünnakute puhul ühtegi konkreetset riiki nimetamast.
Rootsi julgeolekupolitsei Säpo on aga varem öelnud, et Venemaa, Hiina ja Iraan korraldavad süstemaatiliselt küberrünnakuid, ütles Kristersson.
SVT teatas eile teisipäeval, et kolme päeva jooksul on neile suunatud kolm küberrünnakut.
SVT tehnoloogiajuhi Adde Granbergi sõnul on nii rünnakute kestus kui ka ulatus „enneolematud”.
See ei ole mingi poisikeste nali Rootsi televisiooni vastu, vaid midagi suuremat, mille eesmärk on luua Rootsis kontrolli puudumise tunnet, ütles Granberg.
Mai lõpus süüdistas Tšehhi Vabariik, mis nagu Rootsigi kuulub NATO-sse, küberrünnakus Hiinat.
NATO ja Euroopa Liit teatasid, et EL toetab Tšehhi Vabariiki.
NordenBladet — Ukrainlanna Olena Melnõki hinnangul jäävad noored ja tööealised ukrainlased tõenäoliselt Soome ka pärast sõja lõppu.
Melnõk töötab teenuste planeerijana integratsiooniprojektis Suonenjokis ja selle ümbruses asuvates omavalitsustes. Piirkonnas elab umbes 200 ukrainlast ja paljud neist on piirkonnas aastaid hooajatööd teinud, vahendab Yle.
Mõned ukrainlased on kodumaalt eemal olnud üle kolme aasta. Neil on olnud aega oma elu ja ka tulevikku Soomes üles ehitada.
„Me ei saa oma elu sõja pärast peatada,” ütleb Olena Melnõk.
Paljud ukrainlased, kes on saabunud teistesse Põhjamaadesse, sooviksid samuti oma uuele kodumaale jääda. Norra Oslometi ülikooli juhitud uuringus küsitleti ukrainlasi, kes olid tulnud ajutise kaitse all Soome, Rootsi, Norrasse ja Taani.
Veebiküsitlused viidi läbi eelmise, 2024. aasta sügisel ja talvel. Kokku oli vastajaid ligi 3400. Soomes tegeles andmete kogumisega Ida-Soome ülikool.
Vanemteaduri Vilde Hernese sõnul on uuringu kõige olulisem järeldus see, et vaid üheksa protsenti ukrainlastest ütleb, et nad tahavad pärast sõda kodumaale naasta.
„Ukraina vaatenurgast on tulemused murettekitavad, sest riik vajab pärast sõda ülesehitamiseks inimesi,” ütleb Hernes e-kirjas.
Hernese sõnul seisavad Põhjamaade valitsused tulevikus silmitsi raske otsusega. Kas Ukraina pagulastel lubatakse jääda või avaldatakse neile survet tagasi pöörduda?
Need, kes ei saa oma endistesse kodulinnadesse naasta, on tagasipöördumise suhtes kõige negatiivsemad. Otsust mõjutab ka laste ebakindel tulevik. Pooled vanematest on mures oma laste kohanemise pärast Ukrainaga pärast pikka eemalolekut. Vastustes oli ka muret selle pärast, kuidas sõja ajal Ukrainas elanud inimesed suhtuvad oma kodanikesse, kes sõja eest põgenesid.
Osa sõja eest Soome põgenenud ukrainlastest on naasnud kodumaale ja samal ajal on Ukrainast Soome tulnud uusi inimesi. Soome migratsiooniameti esialgse hinnangu kohaselt on sel aastal Soome saabunud 8000–12 000 ajutise kaitse taotlejat. EL soovib pikendada Ukraina pagulaste elamislubasid liidus 2027. aasta märtsini.
Töö leidmine soodustab integratsiooni, kuid viimasel ajal on see olnud keerulisem kui varem. Olukord on kõige keerulisem väikestes omavalitsustes. Põhjuseks on muuhulgas praegune palgatoetuse raha nappus.
Ukrainlased soovivad leida püsivat töökohta, sest siis on neil lihtsam oma elu edasi planeerida. Stabiilne sissetulek toob ellu ka kindlustunde.
„Siis ei pea muretsema raha ja kõigi arvete maksmise pärast,” ütleb Melnõk.
Mõned ukrainlased on hakanud väikeettevõtjateks või töötavad ühistus.
Viimastel kuudel on ukrainlased jälginud, kas Venemaa ja Ukraina suudavad kokku leppida korralikus relvarahus ja alustada tõelisi rahuläbirääkimisi. Melnõki sõnul ootavad inimesed iga päev sõja lõppu, kuid neil on raske uskuda, et rahu saabub.
Olukord on psühholoogiliselt keeruline, sest samal ajal on Ukrainas lähedased ohus. Melnõk ise alustab oma päeva sellega, et kontrollib, kas tema täiskasvanud tütre ja vanematega on kõik korras.
Kunagi ei tea, millal rünnak tuleb. Sa ei saa normaalselt lõõgastuda ja magada, sest kardad kogu aeg, sõnab ta.
NordenBladet — Neljapäeval, 12. juunil kolmandal lugemisel Läti parlamendis Seimis vastu võetud riigi julgeolekut ohustavate piirangute seaduse kohaselt keelatakse Seimi liikmetel, Läti kodanikel, kellel on eriline juurdepääs riigisaladustele, riigi relvajõudude töötajatel ja paljudel ametnikel reisimine Venemaale ja Valgevenesse.
Seaduse poolt hääletas 64 ja vastu 14 saadikut. Seaduseelnõu vastu hääletasid Stabiilsuse Eest! ja Läti Esimene partei saadikud, vahendab lsm.lv.
See seadus on vastu võetud, et ennetada või vähendada ohtu, et Venemaa või Valgevene territooriumil luuakse ja hoitakse kontakte Läti kodanikega eesmärgiga kavandada ja ellu viia Läti riigi julgeolekut kahjustavat tegevust või saada teavet Lätis toimuvate protsesside kohta või kaasata Läti kodanikke koostöösse Läti vastu või ohustada nende isikute turvalisust.
Teatud eranditega on järgmistel isikutel keelatud Venemaale ja Valgevenesse reisida: Seimi liikmetel ja selle töötajatel, samuti isikutel, kellel on antud eriline juurdepääs riigisaladustele, kriitilise infrastruktuuri turvalisuse eest vastutavatel isikutel, kaitseministeeriumi, siseministeeriumi, justiitsministeeriumi või nende allasutuste, sõjaväeobjektide või korruptsiooni ennetamise ja tõkestamise büroo või maksu- ja tollipolitsei töötajatel, riigi relvajõudude töötajatel, samuti riigi maksuteenistuse tolliametnikel.
Samamoodi ei saa diplomaatilises või konsulaarteenistuses töötavad isikud, samuti kohtu- või prokuratuuri töötajad reisida nendesse agressorriikidesse.
Seadus sätestab, et need isikud võivad agressorriikidesse reisida ainult juhtudel, mis on seotud nende ametikohustuste täitmisega või humanitaarsetel põhjustel, näiteks lähedase sugulase matustel osalemiseks.
Selle seadusega sätestatud riigist lahkumise keeld tähendab ka seda, et need ametnikud ei saa reisida läbi Venemaa ega Valgevene. Nende riikide õhuruumi kohal lendamist ei loeta riigist lahkumiseks.
Kui ametnik rikub riigist lahkumise keeldu, võib see olla aluseks tema vallandamiseks.
Vaatamata välisministeeriumi ja riikliku julgeolekuteenistuse selgetele soovitustele nii riigi kui ka isiklike julgeolekuhuvide huvides on Venemaale ja Valgevenesse reisivate inimeste arv stabiilne, samas kui Läti võime aidata Venemaal ja Valgevenes raskustes olevaid Läti kodanikke on väga piiratud.
NordenBladet — Peaminister Kristen Michal ütles saadikute küsimustele vastates, et valitsus teeb Tartu vangla rendilepingu suhtes otsuse nädala pärast ning seejärel peavad oma otsuse tegema ka Eesti ja Rootsi parlament. Tema sõnul katab kogu välisvangidega seotud kulu Rootsi riik ning Eesti maksumaksjad vangide ülalpidamise eest ei tasu.
„Mida tähendab vangla rendileping Tartu piirkonnale ja inimestele? See tähendab seda, et säilivad olemasolevad ehk 160 töökohta ja juurde luuakse vähemalt 250 uut töökohta. Vanglateenistujad saavad väljaõppe uute sihtrühmadega töötamiseks ja kindlasti panustab vanglateenistus ka jätkuvalt kohalikku kriisivõimekusse ja siseturvalisusesse,“ rääkis Michal, kelle sõnul saab Tartu piirkond seega siseturvalisuse spetsialiste juurde.
Michal avaldas arvamust, et Eesti inimesed saavad aru, et tühjana seisva vanglahoone eest ei ole mõtet niisama maksta ning sisejulgeolekus on vaja jõudu juurde. Samuti juhtis ta tähelepanu, et vangid tulevad Rootsist Tartu vanglasse, püsivad vanglas, lahkuvad Eesti riigist ning vabanevad seejärel Rootsis, mitte siin.
Ohuhinnanguid ja riskide maandamist puudutavate küsimustega tegelevad peaministri sõnul Eesti pädevad asutused. „Minu usaldus Kaitsepolitseiameti ja Politsei- ja Piirivalveameti vastu on kõrge,“ kinnitas ta ja lisas, et vanglateenistuse partnerasutustena osalevad Kaitsepolitseiamet ning Politsei- ja Piirivalveamet ka vangide vastuvõtmise otsustamisel.
Michalile esitasid Riigikogu infotunnis vanglarendilepingut puudutavad küsimused Urmas Reinsalu ja Martin Helme. Kolmapäevase täiskogu istungi alguses andsid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Isamaa, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kuuluvad ning fraktsioonitud saadikud lepinguga seoses üle umbusalduse avaldamise nõude justiits- ja digiministrile Liisa Pakostale.
Infotunnis vastas peaminister veel ka Lauri Läänemetsa küsimusele toimetuleku, Mart Helme küsimusele julgeoleku, Vadim Belobrovtsevi küsimusele pensionäride ning Tiit Marani küsimusele suurenevate raiete kohta pühapaikades.
Taristuminister Kuldar Leis vastas Aleksei Jevgrafovi küsimusele Ida-Virumaa teeinfrastruktuuri ja ohutuse ning Jaanus Karilaiu küsimusele regioonide ebavõrdsuse kohta. Välisminister Margus Tsahkna vastas Riina Solmani küsimusele, mis puudutas välissuhtlust.
NordenBladet – Kortermajas elamine eeldab naabritega arvestamist ja ühiste reeglite järgimist.Kui aga üks korteriomanik korduvalt rikub oma kohustusi, võib see tõsiselt häirida teiste elanike elu.Õnneks annab Eesti seadus sellistes olukordades võimaluse probleemse korteriomaniku suhtes rakendada sundvõõrandamist.
Millal saab korteri sundvõõrandamist nõuda?
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 32 lõike 1 kohaselt võivad korteriomanikud nõuda korteriomandi võõrandamist, kui korteriomanik on korduvalt rikkunud oma kohustusi teiste korteriomanike või korteriühistu suhtes ning ülejäänud korteriomanikud ei pea enam võimalikuks tema kuulumist korteriomanike hulka.Selline rikkumine võib seisneda näiteks pidevates lärmakates pidudes, korteri korrashoiu eiramises, mis põhjustab haisu või kahju teistele korteritele, või muudes sarnastes käitumistes.
Kuidas toimub sundvõõrandamise protsess?
Üldkoosoleku otsus:Korteriomanikud peavad kokku kutsuma üldkoosoleku ja häälteenamusega otsustama, et probleemne korteriomanik peab oma korteriomandi võõrandama.
Teavitamine:Korteriomanikule tuleb teatada otsusest ja anda talle vähemalt kolm kuud aega korteriomandi vabatahtlikuks võõrandamiseks.
Kohtumenetlus:Kui korteriomanik keeldub korteriomandi võõrandamisest või ei tee seda määratud aja jooksul, võivad vähemalt üks korteriomanik või korteriühistu esitada hagi kohtusse, et sundvõõrandamise otsus täidetaks.Kui korteriomanik on teatanud, et ta keeldub korteriomandi võõrandamisest, ei ole kolme kuu pikkust tähtaega vaja rakendada.
Mida peaksid korteriomanikud teadma?
Dokumenteerimine:Oluline on koguda tõendeid korteriomaniku kohustuste rikkumiste kohta, näiteks kaebused, fotod, videod või politsei kutsumise protokollid.
Koostöö:Korteriomanikud peaksid tegutsema ühiselt ja järgima seaduses sätestatud protseduure, et sundvõõrandamise protsess oleks õiguspärane.
Kas seadus aitab ka siis, kui ametlikku korteriühistut pole loodud?
Korteriomandi- ja korteriühistuseadus kehtib kõigile korteriomanditele, olenemata sellest, kas ühistu on registreeritud või mitte. See tähendab, et kui majas on korteriomandid (mitte kaasomand), siis seaduse § 32 kehtib ikkagi ja teised majas elavad korteriomanikud saavad ühiselt tegutseda isegi ilma registreeritud ühistuta, kui on tegemist korteriomanike kogukonnaga.
Mida teha, kui ühistut pole?
Veendu, et tegemist on korteriomanditega – kas igal korteril on oma kinnistusraamatu kanne. Kui jah, siis kuuluvad nad korteriomandi- ja korteriühistuseaduse alla.
Korteriomanike koosolek – kuigi formaalset ühistut pole, võivad korteriomanikud kokku tulla ja koosoleku protokollis otsustada korteri võõrandamise nõude esitamise.
Otsus peab vastama § 32 nõuetele – see tähendab häälteenamust, nõuetekohast koosoleku kokkukutsumist ja dokumenteerimist.
Kui probleemne omanik ei müü korterit vabatahtlikult, saab vähemalt üks korteriomanik esitada hagi kohtusse.
Sundvõõrandamine on äärmuslik meede, kuid see on mõeldud kaitsma teiste korteriomanike õigusi ja tagama rahulik ning turvaline elukeskkond. Kui naabri käitumine muudab elu kortermajas talumatuks, on seadus andnud võimaluse olukorra lahendamiseks.
